Nädal enne puhkuse esimest osa

Olen ikka väga vilets blogija.  Igal õhtul mõtlen, et täna võtan ette, aga sinna see jäänud on. Täna, pärast kolme ülipikka tööpäeva olen kutu mis kutu. Kutundust võimendab ilmselt ka suur tüdimus ja puhkuse ootus. Juba 11.-ndast juulist ametlikult puhkusel! Tegelikult töögraafiku järgi juba 8.-ndast vaba. Hurraa!

Iga vaba hetk saab aiale pühendatud. Milline rõõm ja nauding! Ja küll on praegu ilus aeg! Meie Metsaaed on just juuli esimeses pooles kõige ilusam. Vähemalt minu meelest. Ja nii kahju on sellest ilusast ajast tunnikestki kaotada.

Jalutasin õhtul aias ja tegin mõned pildid ka.

Kõigepealt mu suured lemmikud hostad. Esimesed hostad, kes meie juurde tulid, olid vanad head hostad, mis vanasti igas aias kasvasid. Ema aiast saadud ühest hostapuhmast on tänaseks saanud oi-ma-ei-tea, mitu suurt puhmast.

Kõik teised hostad on tulnud meie aeda pikkamisi viimase 2-3 aasta jooksul.

Ja kasvab neid hostasid ikka siin ja seal.

Värvirõõmu pakub Pumbamaja ringpeenar, Pikk peenar, Kuurirõdu peenar ja muidugi madalate taimede istutusala. 

Lisaks mitmed väiksemad istutusalad,millest osa jäi seekord jalutuskäigust välja.

Mingil seletamatul moel on meie Varjupeenrasse elama asunud ka üks udupeen sõnajalg. Küll tema on ikka ilusake!

Mitu, no kohe üsna mitu aastat on uhket õiteilu pakkunud Imepeenar. Kahjuks saab iga asja aeg kord otsa ja nii ootab Imepeenartki totaalne ümberkorraldus. Oh, millal see küll teoks saab, aga unistada ju ometi võib. Praegu on Imepeenar küll sellises seisus, et ma parem ei vaata sinnapoole....

Eelmisel vabal päeval võtsin ette Sundseisu peenra. Tema on meie kõige noorem istutusala, mis viimase talve kurja ja kriimu käe läbi hullusti kannatada sai. Oli teine ikka üsna lage.... Noh ja nii ma siis korraldasin Imepeenra kärtsroosadele floksidele evakuatsiooni uude kasvukohta. Puhmad olid suured, üle kahe puhma käsikärusse ei mahtunud. Ümberistutamist talusid floksid ülihästi. Kohanemist ja juurdumist toetas ka õigeaegselt saabunud sajuperiood.

Kunagisele kartulipõllule peaks millalgi kujunema dekoratiivpõõsaste istutusala-park. Kevadised õitsejad on oma demonstratsioonesinemise lõpetanud. Hetkel õitsevad jaapani enelad ja varsti alustavad puishortensiad.

Õitsemiseks valmistub mannavahupeenar - astilbed. Tänavu on nad kohe eriti lopsakad ja tugevad. 

Lootsin,et homme võtame ette küüni seinale elulõngade "ronimisredeli" paigutamise, aga kahjuks jääb see jälle ei-tea-mis-aega. Kaasa peab minema iidseid aegu maa seest väja piiksutama. Praegu on elulõngad mingi jubeda nööriga üles toestatud. Kole-kole!

Umbes nädal  tagasi võtsin pisikese jupi lahti hullust projektist Rootsi tee kõrval. Kaevata oli mõnus, muld pehme ja sõmer. Mulla seest aga sai hulgaliselt juurikaid välja kaevatud. No ei ole nad selle musta kile-eterniidi katte all kõdunenud. No ei ole. Issver-sussver, millal see maa küll korda saab ja üleüldse, kes seda teeb?

Ja veel üks hullu moori veelgi hullem projekt. (No oli seda nüüd vaja!) Ei ta idane ega mädane, nagu öeldakse. Aega lihtsalt ei ole olnud. Kõik ootused-lootused lasuvad eesseisval puhkusel.

Algul mõtlesin, et sellest võiks saada lihtsalt üks multšitud ala, aga.....  googeldades männikooremultši müüjaid, leidsin kuskilt Raplamaalt kooremultši müüja. Baltic Bark vist. Oh sa juttas, ma ei kujuta ette, mitu Big Bagi selle ala katmiseks küll kuluks...

Teine võimalus, et ikkagi taimestaks selle ala, kuna ta on vaadeldav elutoa akendest. Aga kuhu jääb siis see "enda peale mõtlemine ja hooldusvaba aia" rajamise idee? Taimi,mida jagada ja sinna möllama saata meil ju oleks.

Taluaed on taluaed ja värvirõõmu pakuvad lihtsad lilled. 

Veel kaks tööpäeva ja siis ta algab. Puhkus!!!

Sai nokitsetud siin, sai nokitsetud seal

Tänane ilm oli suisa kevadine! Päike säras selges taevas ja pärastlõunal kannatas isegi üht-teist õues toimetada. Meesperet kodus polnud ja üksi nokitsedes tööd ei taha kohe kuidagi edeneda. Sai nokitsetud siin, sai nokitsetud seal. Ei midagi revolutsioonilist. Mitu põrsast söövad ju ka seltsis parema isuga ja aias toimetamine edeneb kambakesi rassides alati lõbusamalt. Piisab, kui kaasa kasvõi töötoas või küüni all toimetaks.

Üks osa küttepuudest on nüüd saagimiseks üles rivistatud. Üritasin "kaldapromenaadil" oksi põletada, aga ei saanud lõkkele tuld ninasse. Nagu kaasa ütles, see töö nõuab brigaadi töövõttu ja minul olevat lõkke süütamise oskuste omandamiseks vajalikud pioneerikoondused millegipärast vahele jäänud. Tuleb ootama jääda, mil brigada tööks valmis on.

Uudishimu ajas vaatama, kas katte all on muld ka piisavalt laagerdunud. Vana reliini all oli muld tõesti kenati pehme, aga va sirelid  kasvavad ikka, kas  nui neljaks, olgu või pimedas. See on muidugi jälle üks niisugune projekt, mis ei ole teps mitte eluliselt vajalik. Lihtsalt tekkis suvel üks uitmõte. Ja nüüd on häda käes!

Traktorimehele sai "kaldapromenaadil" jõude lõsutavate kivide veo osas tellimus sisse antud. Tuleb vaid oodata, kunas meremees jälle mandrile pääseb. Enne aga tuleb juurida ja raiuda neid sirelimuru võsusid.

Kivihunnikus sai õige natuke toimetatud, ilmselgelt tuleb veidi suurema saega mees appi meelitada. Oksasaag, nüri pealegi, ei jaksanud piisavalt jämedaid leedreid saagida. Kui järgmised vabad päevad kätte jõuavad, eks siis saab jälle jõudumööda toimetatud.

Varased tulbid on end tänase päevaga õitsemiseks valmis seadnud.

Ja kuldtähed on siin külmas õitsema hakanud! Nad on tõesti säravad tähekesed!

Terrassil tööpäeva lõppu kuuma kohviga pühitsedes kujutasin ette, kuidas võiks meie aed välja näha sellistes mõõtudes, nagu ta oli umbes 26 aastat tagasi siia tulles. Nu jah..... ilmselgelt käiks selliste mõõtudega aia hooldamisest jõud üle, aga..... kuna ühtegi naabrit meil nägemisulatuses ei ela, krunt on lookleva jõe ja külatee vahel pehmelt öeldes ebasümmeetrilise kujuga, siis..... no kes see ikka aiataguse lohakile jätaks. Ja nii see laiutamine kunagi aastaid tagasi lahti läkski, paraku pole protsess seniajani pidurdunud. Mul oleks julgelt 3- 4 kätepaari lisaks vaja. Kevadest sügiseni. 

Homme on veel üks vaba päev, aga see on nii tihedalt ülesandeid täis tipitud, et ei oska mitte arvata, kui palju aias toimetamiseks aega jätkub. Kaasa veab õhtul Ulmuliste matka Jüriöö ülestõusuga seotud paikades (taplused toimusid siin meite kandis) ja matka lõpetuseks  süüdatakse jürituli meie lõkkeplatsil. 

Kui hull on rahutu, .....

...tulevad talle igasugused mõttetud ja veel mõttetumad mõtted pähe. Peenramaad täna ette valmistada ei saa, liiga plöga on, riideid ka juba kaks korda vahetatud, tatitilk nina otsas.... Mis siis muud kui jalutama. Ideesid koguma, plaane genereerima ja ...... enamusele nendest käega lööma...... Sest - mees ütleb uute ja eluliselt mittevajalike plaanide peale "möh?!" ning noored mehed ütlevad: "Milllllllllleks?"

On meil Uue ja Vana Pargi veerel üks maaparanduse käigus tekitatud kivihunnik. Pigem rahnuhunnik. Ja ta on täpselt selle koha peal, mis kuulub kasutuskategooriasse: Lauda taha nõgestesse ja kuul pähe". No on seal kultuurkihi ja pinnase all ikka träni. Siiamaani. Juba varsti 30 aastat. No aga minu jõud ka selle enamasti metallkola välja tirimise peale ei käi. Las ta siis olla. Tuleviku arheoloogidel ka tööd vaja. Las kaevavad ja nuputavad.

Noh, aga see tänase päeva tuiamise ala siis piltides.

Kõigepealt tänane ilm: Objektiiv ei ole määrdunud, need on lörtsilärakad.

Ja see ala siis säänne:

Mõte liigub siis sedaviis, et kakuks-saeks need leedrid välja, katkuks metsvaarika välja, vajadusel mässiks musta kile köntidele ümber, et leedri ohjeldamatut elujanu ohjata, lagedamad naadiväljad paneks ka katte alla "küpsema". Kivide vahele istutaks siis ......... vot ei teagi nüüd.....

Väljas +3,2 kraadi.....