Nädal enne puhkuse esimest osa

Olen ikka väga vilets blogija.  Igal õhtul mõtlen, et täna võtan ette, aga sinna see jäänud on. Täna, pärast kolme ülipikka tööpäeva olen kutu mis kutu. Kutundust võimendab ilmselt ka suur tüdimus ja puhkuse ootus. Juba 11.-ndast juulist ametlikult puhkusel! Tegelikult töögraafiku järgi juba 8.-ndast vaba. Hurraa!

Iga vaba hetk saab aiale pühendatud. Milline rõõm ja nauding! Ja küll on praegu ilus aeg! Meie Metsaaed on just juuli esimeses pooles kõige ilusam. Vähemalt minu meelest. Ja nii kahju on sellest ilusast ajast tunnikestki kaotada.

Jalutasin õhtul aias ja tegin mõned pildid ka.

Kõigepealt mu suured lemmikud hostad. Esimesed hostad, kes meie juurde tulid, olid vanad head hostad, mis vanasti igas aias kasvasid. Ema aiast saadud ühest hostapuhmast on tänaseks saanud oi-ma-ei-tea, mitu suurt puhmast.

Kõik teised hostad on tulnud meie aeda pikkamisi viimase 2-3 aasta jooksul.

Ja kasvab neid hostasid ikka siin ja seal.

Värvirõõmu pakub Pumbamaja ringpeenar, Pikk peenar, Kuurirõdu peenar ja muidugi madalate taimede istutusala. 

Lisaks mitmed väiksemad istutusalad,millest osa jäi seekord jalutuskäigust välja.

Mingil seletamatul moel on meie Varjupeenrasse elama asunud ka üks udupeen sõnajalg. Küll tema on ikka ilusake!

Mitu, no kohe üsna mitu aastat on uhket õiteilu pakkunud Imepeenar. Kahjuks saab iga asja aeg kord otsa ja nii ootab Imepeenartki totaalne ümberkorraldus. Oh, millal see küll teoks saab, aga unistada ju ometi võib. Praegu on Imepeenar küll sellises seisus, et ma parem ei vaata sinnapoole....

Eelmisel vabal päeval võtsin ette Sundseisu peenra. Tema on meie kõige noorem istutusala, mis viimase talve kurja ja kriimu käe läbi hullusti kannatada sai. Oli teine ikka üsna lage.... Noh ja nii ma siis korraldasin Imepeenra kärtsroosadele floksidele evakuatsiooni uude kasvukohta. Puhmad olid suured, üle kahe puhma käsikärusse ei mahtunud. Ümberistutamist talusid floksid ülihästi. Kohanemist ja juurdumist toetas ka õigeaegselt saabunud sajuperiood.

Kunagisele kartulipõllule peaks millalgi kujunema dekoratiivpõõsaste istutusala-park. Kevadised õitsejad on oma demonstratsioonesinemise lõpetanud. Hetkel õitsevad jaapani enelad ja varsti alustavad puishortensiad.

Õitsemiseks valmistub mannavahupeenar - astilbed. Tänavu on nad kohe eriti lopsakad ja tugevad. 

Lootsin,et homme võtame ette küüni seinale elulõngade "ronimisredeli" paigutamise, aga kahjuks jääb see jälle ei-tea-mis-aega. Kaasa peab minema iidseid aegu maa seest väja piiksutama. Praegu on elulõngad mingi jubeda nööriga üles toestatud. Kole-kole!

Umbes nädal  tagasi võtsin pisikese jupi lahti hullust projektist Rootsi tee kõrval. Kaevata oli mõnus, muld pehme ja sõmer. Mulla seest aga sai hulgaliselt juurikaid välja kaevatud. No ei ole nad selle musta kile-eterniidi katte all kõdunenud. No ei ole. Issver-sussver, millal see maa küll korda saab ja üleüldse, kes seda teeb?

Ja veel üks hullu moori veelgi hullem projekt. (No oli seda nüüd vaja!) Ei ta idane ega mädane, nagu öeldakse. Aega lihtsalt ei ole olnud. Kõik ootused-lootused lasuvad eesseisval puhkusel.

Algul mõtlesin, et sellest võiks saada lihtsalt üks multšitud ala, aga.....  googeldades männikooremultši müüjaid, leidsin kuskilt Raplamaalt kooremultši müüja. Baltic Bark vist. Oh sa juttas, ma ei kujuta ette, mitu Big Bagi selle ala katmiseks küll kuluks...

Teine võimalus, et ikkagi taimestaks selle ala, kuna ta on vaadeldav elutoa akendest. Aga kuhu jääb siis see "enda peale mõtlemine ja hooldusvaba aia" rajamise idee? Taimi,mida jagada ja sinna möllama saata meil ju oleks.

Taluaed on taluaed ja värvirõõmu pakuvad lihtsad lilled. 

Veel kaks tööpäeva ja siis ta algab. Puhkus!!!