Aasta viimane päev

No nii - this is it - ongi see aasta peaaegu et läbi.
Tegelikult on sellised pühade päevad ebaõiglased perenaiste suhtes. Ma olen juba praegu väsinud, kõige parema meelega keeraks magama.
Hommikul tuli abikaasal pähe ketserlik mõte sõita linna. Panin siis kähku pärmitaigna kerkima ja prae ahju. Linnast tagasi tulles oli praad valmis, tainas küpsetamiseks ka valmis ja saingi kohe tegutsema hakata. Kohustusliku lihapirukate küpsetamiseta ei saa ei üle ega ümber. Mehed käisid muudkui luuramas, kas ja kui palju juba küpsetatud on.

Kuuldavasti pidi televisioon varsti igal pool digitaalseks minema ja nii saigi täna see digibox ära ostetud. Mehed nüüd seadistavad ja panevad teleka kanaleid otsima. Ma ei tea, mis sellest asjast nüüd saab, aga hädas olime isegi nende olemas olnud kolme kohaliku kanaliga - mida just parasjagu vaadata. Discovery Channel on küll see, mis mind huvitaks.

Jyskis olid väga vahvad asjakesed, mis sobiksid järgmiseks aastaks oma klassi lastele sünnipäevakingiks. Pean 1.-2. klassi õpetaja käest välja uurima tulevase kolmanda klassi õpilaste tähtkujud. Siis ostaks juba ära, praegu suured allahindlused ka. Ja praeguseks aastaks leidsin ka samast poest vajalikud tassid - kui sügisesed sünnipäevalapsed said tassid, tuleb sama joont hoida õppeaasta lõpuni. Kahjuks Kose pood ei ole täiendanud vajalike tasside varu. Nüüd tulebki osta sutsuke teistmoodi tassid ülejäänutele.

Uuel aastal veel üks kohustuslik asi ees - suitsuandur läheb kohustuslikuks. Tule taevas appi, mitu andurit me peaks oma majale siis ostma? Ega tuli ei lähe lahti ainult küttekoldest, elektrilühis on hoopis hullem ja ettearvamatum lugu. Kas tuleb osta siis tõesti vähemalt 8 neid andureid? See on igal juhul hea, kui köögi lakke selle paneme - siis saame ämmale öelda, et kui siibri liiga vara kinni paned, hakkab see asjandus kohe piiksuma - ja jubeda häälega - ja vait ka ei jää! Vot! Muidu räägi nagu seinale, et siibrit ei panda kinni siis, kui veel tuli pliidi all on. Mõnikord on selline tunne, et ela nagu suitsutares :( Selline piiksumisega ähvardav vidin peaks ehk paremini eesti keelest aru saama panema.

Nüüd torti tegema ja siis äkki on aega veidi ka telerit vaadata. Ikka põnev ka, mida siis üleüldse telemaastikul pakutakse.

Pudelist vaasiks

Tahan kolmandaks veerandiks klassi aknalauale panna oksa, millele kinnitame väikesed leevikesed. Aga koolis on vaasidega just nii, nagu ta on. Katsetasin siis, kuidas oleks, kui heegeldaksin vahuveini pudelile kesta ümber. Poiss vaatas, kui ma seda kesta pudelile "selga proovisin" ja oli väga imestunud: miks sa šampusepudelile sokki kood?

Mõisamesimusi

Ootamatult meepurgi võrra rikkamana tuli mõte teha meie mõisamängu firmakooki. Sellega on alati üksjagu tegemist. Minult on nii palju küsitud, et kuidas seda kooki ikka õige on teha, et nagu ei tule välja või nii... Ega mina ka ei tea, kuidas on õige. Aga katse-eksituse meetodil olen kõige optimaalsema tee leidnud. Kui nüüd keegi veel küsib, siis annan lihtsalt selle lingi ja vaadaku siis ise, kuidas välja tuleb.
Taigen: 3 spl mett, 2,5 dl suhkrut, 3 muna, 2 tl soodat, 3 dl jahu
Kreem. 1 kg hapukoort, 2 dl suhkrut
Valmistamine: Vahusta munad; kuumuta suhkur ja mesi; keema tõusmisel lisa segule munavaht; sega juurde sooda; tõsta tulelt; lisa jahu ja sega taignaks. Jahuta tainas.

Tegin 2 portsu. Mett panin nii, nagu retsept ette näeb; suhkrut märksa vähem; muna ja sooda retsepti järgi; jahu nii, et oleks hästi paksu pannkoogitaigna moodi (jahtudes läheb paksemaks)
Selle taigna rullimine on "õuduste labürint" - küll on proovitud rullida läbi kahe küpsetuspaberi; küll on küpsetuspaberid isegi õliseks tehtud. Viimasel ajal olen rullimisest hoopis loobunud ja surun taigna jahuste näppudega hästi õhukeseks (hästi-hästi õhukeseks). Tingimata on vaja noaga teha taignasse täkked, muidu võib küpsetusahju ust avades vastu vaadata suure leivapätsi sarnane asjandus. Tainas jääb heledam, kui sulatada enne mesi ja siis suhkur. Tumedam ja karamellisema maitsega jääb taigen siis, kui kõigepealt sulatada suhkur ja siis lisada mesi. Eelistasin täna seda heledamat varianti.
Küpsedes muutub kook selliseks pruuniks.
Ma ei ole mitte ühegi küpsetuskorra ajal aru saanud, kuhu panna see 1 kg hapukoort. Täna oleks retsepti järgi kulunud 2 kg. Mul kulus üks 500 g pakk ja sutsuke teisest pakist ka. Suhkrut hapukoore sisse ka nii palju ei pane, nagu retsept ette näeb.

Kass, kus kombed?

Sohvi tunneb ennast ülihästi :)

Veel üks üllatus!!!

Jõe kaldal jalutamast tagasi jõudes oli välisukse ees suur meepurk!!!! Kaane peal väike kaardike salmiga: Vesi suuri laevu kannab, m(v)esi palju jõudu annab! v-täht oli maha tõmmatud ja m-täht asemele kirjutatud. Allkirja polnud!!! Müstika! Nii kena on sellise üllatuse osaliseks saada, kuid samas on ka piinlik, et ei tea, keda selle kingituse eest tänada. On siis sellist salapära tarvis? Nüüd vaeva pead, kes see olla võis..... Kuulsime küll, et kuskil auto sõitis ja peatus, aga olime piisavalt kaugel, ja ei osanud arvatagi, et see auto meie õues oli. No on lugu! Suur-suur tänu salapärasele külalisele!

Kadunud parve jälil

Kõndisime jõe kallast mööda mõisapargi poole. Tahtsime näha, kuhu möödunud suurvesi meie parve viis. Mina parki üksi minna ei julge - see on nüüd nagu erapark või nii. Ja pererahvale ei meeldi, kui nende "aias" käiakse. Kuigi seal on Ludvig August von Mellini (Eestimaa tuntuim kartograaf) mälestuskivi. Seda ju tahaksid huvilised vaatamas käia? Pealegi on 4m veepiirist nn kallasrada, mida tohivad kõik kasutada. Samal põhjusel ei tohi meiegi piuksatada, kui kalamehed suisa meie õues lanti loobivad.

Visit www.moblyng.com to make your own!

Pärlitest ehe

Mul käis täna päkapikk! Vot see on näputöö liik, mida ma ei ole veel kunagi katsetanud. Mul pole aimugi, kust selliseid väikseid pärlikesi saada võiks. Tiimarist vist? Vot see on üks asi, mida tahaks katsetada puhkuse ajal. Ma mitte ei üritagi kunstliku valguse käes seda peenikest tööd teha. Ja see pole ka veel päris kindel, kas mul sellise peene töö jaoks ka piisavalt kannatust jätkub. Aga proovida tasub. Nüüd on vaja mõelda, kuidas seda asjakest kasutada. Kas riputan mingi paelaga kaela või kinnitan sobivas toonis džempri külge. Vaja proovida. Aga Urvele suur aitäh, see oli tõeline üllatus!

Metsategu meie moodi

Lund on praegu hästi vähe ja paras aeg natuke küttematerjali teha.

Visit www.moblyng.com to make your own!

Neljas sokipaar

Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks sain ka selle viimase paari valmis. Sokkide kõrval on lõngajäägid - just niipaljukest sellest kampsuni viiest värvitoonist alles jäi. Tuleb aga jälle tõdeda, et ma ei oska lõngakulu arvestada. Tahtsin pruuni lõnga rohkem ära kasutada, seega julgelt oleks võinud neljanda beeži triibu ära jätta, aga noh, tahtsin üht, läks aga nii, nagu tavaliselt :)
Sokisäär aga selline kirju just sellepärast, et maksimaalselt väikesed lõngajäägid ära kasutada.
Vähemasti sokkide kudumise osas saan lõppeva aasta sisse veel linnukese kirja panna :)

Soojad saunaõhtu sokid

"Puruvana" poes olid sellised nunnud karvase servaga sokid. Kuidagi iseenesest sattusid need ostukorvi. Kange tahtmine oli proovida, kuidas oleks, kui neile sokkidele natuke midagi peale tikiks. Väike kahtlus küll oli, kuidas see materjal tikkimisnõela suhtub, aga oli täiesti toimetatav. Väikesed lilleõied tikkisin valge ühekordse lõngaga ja lehed ei peagi ju alati just rohelised olema. Seekord siis sellised helesinised.

Lihtne ja efektne

Täna ei ole sokkide kudumine kuidagi edenenud - ikka nii kolme-nelja rea kaupa ja jälle tekkis tahtmine miskit muud teha. Ja nii tuligi mõte veidi tuunida ühte vana kudumit. Kuna koemustris kenasti õhksilmuste augud olemas, oli väga lihtne heegeldada. Vähese ajaga sai suht efektne tulemus.Kui pühapäeval Madist kogu tema arvutikolaga Saaremaa bussi peale läheme viima, tahan natuke ka Rimi lõngariiuleid "revideerida". Mul on üks mõte, aga kas see mõte ka reaalsuseks saab, seda ei oska veel öelda.

Hädas nimega

Täna oli postkastis kaks võõrast ümbrikku. Üks nime poolest meie perele, teine nime järgi vaadates mulle. Aga - ega ikka ei ole küll - aadressid veidi erinevad. Meil oli niikuinii Kosele plaanis minna ja nii astusingi meie sidesse sisse.
Ja siis algas tsirkus.
Panin kaks ümbrikku letile ja ütlesin, et need on kogemata valesse postkasti sattunud. Ei tahetud vastu võtta. Tädi vahtis üle leti mind nagu mingit imelooma või siis napakat, kes oma nime on ära unustanud.
Tädi küsimuse peale, et minu nimi on ju see ja see, vastasin, et on jah - see mu nimi. Tädi oli võidukas - ja teil on kaks suurt poissi - jälle õigus, on küll. Tädi oli veel hästi informeeritud ja lisas: Te töötate koolis? No mis sa ütled - jälle õige! Mulle kippus juba naer peale, tädi läks aga järjest pahuramaks. Minu mees hakkas ka kannatust kaotama, aga müksasin teda, et olgu praegu vait.
Natuke mõelnud, käskis tädi mul oma kirjadega jalga lasta. Mina ei olnud jalga laskmisega nõus enne, kui tädi on üle vaadanud peale nime ka sellise lihtlabase asja nagu aadressi. Vot nüüd tädi alles vihastas - ilmselt sellepärast, et tuli alla anda ja tunnistada oma töötaja väikest apsakat. :)
Nähvas siis, et tal postiljonid juba ringil ja viskas need kirjad kõrvallauale.
Ütlesime siis, et me oleme juba sõidus ja võime kirjad ise kohale viia. Nii saigi nimekaimust kolleegi kiri tema postkasti ja Koselt tagasi tulles tegime väikese kõrvalepõike (tunne oma kodukanti) ja leidsime üleskõpitsetud talu, kus uued asukad sees ja juhtumisi sama perekonnanimega, mis meil. Nemad said kätte oma kirja, mis nagu selgus, polnud üldse uusaastakaart, vaid hoopis üks tähtis paber. Nii saime omale hoopis uued tuttavad ja kohvi juues selgus, et ka neil on siinkandis elades oma perekonnanimega probleeme olnud. Mõlemale perele oli üllatuseks aga see, et on koguni kolm sama perekonnanimega peret. Kui veel lisasin, et mul on veel üks probleem, sest kahes peres perenaistel ka sama eesnimi - no siis oli meil kohe eriti lõbus.
Igatahes tundub, et mõni firma peaks rohkem panustama oma töötajatele suhtlemiskoolituste korraldamisse.

Kosel sain ka tööasju ajada - ehitusmaterjalide poes oli koguni kaks lapsevanemat. Koolis nad eriti näole ei anna - ju see on nüüd see lugu, et kui Muhhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhhamedi juurde. (Ma küll ei saa pihta, mis sellel Muhhamedil mäega jagada on, aga olgu sellega, kuidas on).

Tundub, et eestlastel on aastas kolm tähtpäeva, millal meeletult süüakse - need on jõulud, aastavahetus ja jaanilaupäev. See ülesöömine küll ei lõpe jälgi jätmata. Ilmselt tuleb uue aasta esimestel päevadel teha mõni vee-päev, vastasel juhul võib seelikuluku kinni tõmbamisega probleeme tekkida :D

I. Mang aastast 2009

Unustasin muidugi Maalehe ostmata. Internetist sain Mangi ennustuse 2009. aastaks kätte.
Õudne! Mul peaks kuskil "kindlas kohas", mille asukohta aga ei mäleta, olema kahe viimase aasta ennustused samalt autorilt. Kas mulle tundub või ongi see nii, et iga järgnev aasta ennustab tulla hullem kui eelmine???
Kas see ennustatav orkaan on tõeliselt tulemas? See ju meid ei ohusta! Ükski orkaan ei pääse Taani väinadest läbi! Või pääseb, kui on piisavalt tugev?
Kuidas saab maakera telg nihkuda? See on juba sinna utoopia kanti nagu reklaamitav film, kus poolused kohad vahetavad....
Ja kui kapitalism kokku variseb? Mis tuleb pärast kapitalismi, kui sotsialism ennast ka ei õigustanud? Mida Nostradamus selle asja kohta on öelnud? Mõni päev tagasi öeldi isegi raadios, et järgmisel aastal võib Eestit tabada samahästi kui kollaps.
Noh, head uut siis! Loodetavasti elu nii hulluks ei lähe, kui ennustatakse.

Aga - kui hull see vaenlane ikka tegelikult on, seda näeme siis, kui vaenlasega silmitsi seisame. Aga eestlane on kange, jonnakas, töökas ja ellujääja - elame ehk selle uuegi aasta üle ja siis tuleb taas uus ja veel hullem või hakkab maailm mõistusele tulema?

Kass korvis

Sohvi otsis meelepärast kohta, kus pikutada - küll kamina ees tumbal, küll diivani seljatoel, küll laual. Lõpuks leidis, et parim koht on ikkagi lõngakerade korv. Ja kui üritasin mõne kera tema külje alt kätte saada, siis käis käpake sops-sops, aga västrad olid õnneks peidus. Nüüd pikutab ja lööb kõva häälega nurru, tähistab vist oma võitu.

Kass teab, kus peesitada

Hallu ei alandu kunagi kõval pinnal magama. Varsti saab ta omale kolmanda sokipaari istumise alla :)

Tere hommikust, päikeseline talvehommik!

Kunagi Pedas olime sunnitud õppima tsiviilkaitse med-õdedeks... siis ühe tõve nimi jäi ikka hästi meelde küll - too on unitõbi. Õppejõud hoiatas, et pidi olema letaalse lõpuga. Meie, tudengid, leidsime siis kohe, et meil on kallal just tolle tõve kergem vorm - unised olime kogu aeg, aga elus oleme siiani. Vot nüüd on kuri kahtlus, kas mitte selle tõve raskem vorm ei ole mind tabanud... Kui mitte arvestada lühiajalist ärkvelolekut + autosõitu vahemikus 5.30 - 6.00, siis tegelikult algas tänane päev alles kell kümme.
Poisid alles magavad, sest kuulsin, kui nad üles magama tulid ja vaatasin siis ka kella - ei tahtnud oma silmi küll uskuda, aga kell oli 3. 40!
Nojah ja siis varahommikul särasid taevas tähed ja termomeeter näitas k o l e d a t p a k a s t tervelt - 7,4 kraadi :D Ja nagu hoiatas ilmateade - teedel on tõesti kiilasjää - eriti just asfaldil. Päikesekiired Heinassoos

Naabertalu metsa ladvad ka juba päikest tervitamas.

Tolle Peda meditsiiniõpinguga seoses kisub alati suu muigele, kui teleris räägib Kuno Kutsar. Tema luges meile bakterioloogiat. Kutsusime teda Kepikeseks. Ta on oma kutsumusele truuks jäänud ja manitseb teleri kaudu inimesi praegugi igasuguste ohtlike bakterite ja muude selliste kahtlaste tegelaste eest.

Ja vennas oli tige, kui minu sõjaväepiletis koos kõrgkooli diplomi saamisega tõsteti ka aukraadi - kõik meie tüdrukud olid korraga NA seersandid! Tule taevas appi! Aga vennas jäi kahele kroonuaastale vaatamata jefreitoriks. Ta siis torises, et maailm pidi olema ebaõiglane - nüüd tema peab õele "kulpi viskama". No ja ega ma ei unustanud talle seda ka kunagi meelde tuletamata! :D

Ohhoo! Selle kirjutamise ajal on päikeseketas kõrgemale kerkinud - juba võib kuuselatvade vahel oletada, et sealt ta tulebki! Ilus: päikesepaiste, härmas puud ja mõõdukas külm - talv?

Tänase päeva töö

Teine sokipaar valmis. Kui mõelda nende inimeste peale, kes käivad linnamüüri ääres sokke müümas ja sellega elatist teenivad, siis need peavad küll imeinimesed olema. Minu päevatöö on üks paar. Kui see on villasest lõngast kootud, siis maksab paar sada krooni? Rohkem? Vähem? Noh, vahet pole, igal juhul mina oma kudumise tempo juures läheksin kõige kiiremas korras pankrotti :D Nüüd teen vahelduseks ühe paari endale ka ja seda lihtsalt sel proosalisel põhjusel, et tolle kampsuni üks lõngadest on selline kahvaturoosa. Kardan, et ükski minu meesperest ei oleks nõus roosasid sokke jalga panema, vastupidiselt minule. Katsetasin ja proovisin üht ja teistmoodi, aga kuna lõng on selline suht jäme, siis mingi koemustriga jantima ei hakka - proovilappide varal selgus, et ega suuremat efekti pole. Piirdun seekord parempidise keerdsilmusega. See jääb selle lõnga juures päris kena.

Aasta 2008

Juhtusin vaatama Hannes Võrno saadet "Ilus ja valus 2008". Mõtlesin siis, missugune oli see aasta minule. Üsna raske on anda hinnangut kalendriaastale, kuna kogu minu elu-olu on väga tugevasti seotud õppeaastaga, mis läbib aga kahte aastaarvu.
Aga siiski.

1. Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi
2. Leidsin endas selle julguse, et esitasin paberid atesteerimiskomisjonile - ja õigesti tegin!
3. Mees loobus koos poja kooli lõpetamisega selles koolis töötamisest - bensiinikulu oli ikka üle igasuguse taluvuse piiri.
4. Mees sai meelepärase uue töökoha, kus ei ole vaja tööd koju kaasa võtta.

Tööl:
1. Organiseerisin IKT-põhise ürituse 6KK raames
2. Käisin Pühajärve koolis järel Harjumaa Kaunis Kool 2007 preemial.
3. Lasksin džinni pudelist lahti ja viisime oma kooli pargis läbi ürituse "Kõue laste simman 2008"

Miinuspoole pealt:
Ma pole veel kunagi nii hoolimatu olnud oma aia ja peenramaa vastu. Nüüd tagantjärele on sellele paha mõeldagi. Kevadel ja suvel tundsin, et nii nagu sportlastel kaob motivatsioon, kui pole, kellega konkureerida, nii ka minul puudus motivatsioon. Seni ikka jagasime taimi emaga, vaatasime, kuidas kellegi aias asjad edenevad... Nüüd on ema aed tühi. Venna pere ei jõua kahe kodu vahet sõeludes Tallinna kodul silma nii põhjalikult peal hoida. Ja minul puudub nii moraalne õigus kui ka kohustust seal midagi teha.
Kui varem oli ema sünnipäev tärminiks, millal tuli tomati- ja paprikaseemned külvata, siis nüüd ei olnud kuu aega hiljem veel seemned ostetudki.
Ja aiamaal polnud mitte ühtegi juurvilja...

Uue aasta kevadel tuleb end tõsiselt käsile võtta ja selline allakäik kindla käega lõpetada. Igatahes vaim on selleks valmis, juba see on esimene edusamm.

Rohkem vist polegi midagi olulist toimunud. Vist. Vaja veel selle asja üle mõelda.

Sukavarrast veeretamas

Sokikudumisel kuulub "seljavõit" mulle! Triibunduses ei ole mitte kõige vähimatki mustrijoont ega süsteemi silmas peetud - tuli nagu tuli. Kummikute sisse ja mööda raba trampimiseks ei ole ka mingit peenemat lõnga vaja, kõlbab second hand kampsiku harutatud lõng kah ja hästi kõlbab. Kogemused näitavad, et nii on saadud hästi soojad ja väga vastupidavad sokid. Mulle ei meeldi nõelutud sokid, kohe üldse mitte -jah, siinkohal on säästlikkus jälle sootuks kõrvale jäetud :) Nüüd uued silmused üles luua ja siis näis, millised sokid järgmiseks välja tulevad. Mehed vaatavad "Die Hard 3", siis paras ninapidi kudumises olla, vägivald ja tapmine ei lähe just eriti hästi peale.

Vahelduseks natuke näputööd ka

Täna sai natuke jälle näputööd tehtud - noh nii vahelduse mõttes või nii. Narr ka niisama teleri ees istuda, miskit kasulikku tuleks samal ajal ikka teha ka. Kuna mul on enamasti mitu asja korraga tegemisel ehk teisisõnu - pooleli, siis valisin kõigepealt sellise asja, mis ruttu valmis saab. Sinise-valgega pajalapp oligi just pooleli. Hoog sai aga nii suur, et leidsin lõngakotist ka sellise kahtlase struktuuriga vanaroosa lõnga. Sellest sai teine lapipaar valmis. Nüüd üritan sokkidega ühele poole saada. Endale on mõnus kududa ja seda lihtsalt sellepärast, et on lootust, et sokk saab kunagi ikka valmis ka. Aga kui tuleb sokke kududa hirmsuure sokinumbriga jalgadele - siis tundub, et sokikudumine on peaaegu võrdne vesti kudumisega. Igatahes plaan on selline, et täna küll enam kooli/töö peale ei mõtle. Mees muidugi ainult muigas minu sellise avalduse peale :) Pajalapid on kahekordsed ja heegeldatud hästi jämedast lõngast.