Visit www.moblyng.com to make your own!
teisipäev, 30. detsember 2008
Kadunud parve jälil
Kõndisime jõe kallast mööda mõisapargi poole. Tahtsime näha, kuhu möödunud suurvesi meie parve viis. Mina parki üksi minna ei julge - see on nüüd nagu erapark või nii. Ja pererahvale ei meeldi, kui nende "aias" käiakse. Kuigi seal on Ludvig August von Mellini (Eestimaa tuntuim kartograaf) mälestuskivi. Seda ju tahaksid huvilised vaatamas käia? Pealegi on 4m veepiirist nn kallasrada, mida tohivad kõik kasutada. Samal põhjusel ei tohi meiegi piuksatada, kui kalamehed suisa meie õues lanti loobivad.
Pärlitest ehe
Mul käis täna päkapikk! Vot see on näputöö liik, mida ma ei ole veel kunagi katsetanud. Mul pole aimugi, kust selliseid väikseid pärlikesi saada võiks. Tiimarist vist? Vot see on üks asi, mida tahaks katsetada puhkuse ajal. Ma mitte ei üritagi kunstliku valguse käes seda peenikest tööd teha. Ja see pole ka veel päris kindel, kas mul sellise peene töö jaoks ka piisavalt kannatust jätkub. Aga proovida tasub. Nüüd on vaja mõelda, kuidas seda asjakest kasutada. Kas riputan mingi paelaga kaela või kinnitan sobivas toonis džempri külge. Vaja proovida. Aga Urvele suur aitäh, see oli tõeline üllatus!
Metsategu meie moodi
Lund on praegu hästi vähe ja paras aeg natuke küttematerjali teha.
Visit www.moblyng.com to make your own!
Neljas sokipaar
Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks sain ka selle viimase paari valmis. Sokkide kõrval on lõngajäägid - just niipaljukest sellest kampsuni viiest värvitoonist alles jäi. Tuleb aga jälle tõdeda, et ma ei oska lõngakulu arvestada. Tahtsin pruuni lõnga rohkem ära kasutada, seega julgelt oleks võinud neljanda beeži triibu ära jätta, aga noh, tahtsin üht, läks aga nii, nagu tavaliselt :)
Sokisäär aga selline kirju just sellepärast, et maksimaalselt väikesed lõngajäägid ära kasutada.
Vähemasti sokkide kudumise osas saan lõppeva aasta sisse veel linnukese kirja panna :)
Sokisäär aga selline kirju just sellepärast, et maksimaalselt väikesed lõngajäägid ära kasutada.
Vähemasti sokkide kudumise osas saan lõppeva aasta sisse veel linnukese kirja panna :)
esmaspäev, 29. detsember 2008
Soojad saunaõhtu sokid
"Puruvana" poes olid sellised nunnud karvase servaga sokid. Kuidagi iseenesest sattusid need ostukorvi. 
Kange tahtmine oli proovida, kuidas oleks, kui neile sokkidele natuke midagi peale tikiks. Väike kahtlus küll oli, kuidas see materjal tikkimisnõela suhtub, aga oli täiesti toimetatav. Väikesed lilleõied tikkisin valge ühekordse lõngaga ja lehed ei peagi ju alati just rohelised olema. Seekord siis sellised helesinised.
Kange tahtmine oli proovida, kuidas oleks, kui neile sokkidele natuke midagi peale tikiks. Väike kahtlus küll oli, kuidas see materjal tikkimisnõela suhtub, aga oli täiesti toimetatav. Väikesed lilleõied tikkisin valge ühekordse lõngaga ja lehed ei peagi ju alati just rohelised olema. Seekord siis sellised helesinised.Lihtne ja efektne
Täna ei ole sokkide kudumine kuidagi edenenud - ikka nii kolme-nelja rea kaupa ja jälle tekkis tahtmine miskit muud teha. Ja nii tuligi mõte veidi tuunida ühte vana kudumit. Kuna koemustris kenasti õhksilmuste augud olemas, oli väga lihtne heegeldada. Vähese ajaga sai suht efektne tulemus.
Kui pühapäeval Madist kogu tema arvutikolaga Saaremaa bussi peale läheme viima, tahan natuke ka Rimi lõngariiuleid "revideerida". Mul on üks mõte, aga kas see mõte ka reaalsuseks saab, seda ei oska veel öelda.
Kui pühapäeval Madist kogu tema arvutikolaga Saaremaa bussi peale läheme viima, tahan natuke ka Rimi lõngariiuleid "revideerida". Mul on üks mõte, aga kas see mõte ka reaalsuseks saab, seda ei oska veel öelda.Hädas nimega
Täna oli postkastis kaks võõrast ümbrikku. Üks nime poolest meie perele, teine nime järgi vaadates mulle. Aga - ega ikka ei ole küll - aadressid veidi erinevad. Meil oli niikuinii Kosele plaanis minna ja nii astusingi meie sidesse sisse.
Ja siis algas tsirkus.
Panin kaks ümbrikku letile ja ütlesin, et need on kogemata valesse postkasti sattunud. Ei tahetud vastu võtta. Tädi vahtis üle leti mind nagu mingit imelooma või siis napakat, kes oma nime on ära unustanud.
Tädi küsimuse peale, et minu nimi on ju see ja see, vastasin, et on jah - see mu nimi. Tädi oli võidukas - ja teil on kaks suurt poissi - jälle õigus, on küll. Tädi oli veel hästi informeeritud ja lisas: Te töötate koolis? No mis sa ütled - jälle õige! Mulle kippus juba naer peale, tädi läks aga järjest pahuramaks. Minu mees hakkas ka kannatust kaotama, aga müksasin teda, et olgu praegu vait.
Natuke mõelnud, käskis tädi mul oma kirjadega jalga lasta. Mina ei olnud jalga laskmisega nõus enne, kui tädi on üle vaadanud peale nime ka sellise lihtlabase asja nagu aadressi. Vot nüüd tädi alles vihastas - ilmselt sellepärast, et tuli alla anda ja tunnistada oma töötaja väikest apsakat. :)
Nähvas siis, et tal postiljonid juba ringil ja viskas need kirjad kõrvallauale.
Ütlesime siis, et me oleme juba sõidus ja võime kirjad ise kohale viia. Nii saigi nimekaimust kolleegi kiri tema postkasti ja Koselt tagasi tulles tegime väikese kõrvalepõike (tunne oma kodukanti) ja leidsime üleskõpitsetud talu, kus uued asukad sees ja juhtumisi sama perekonnanimega, mis meil. Nemad said kätte oma kirja, mis nagu selgus, polnud üldse uusaastakaart, vaid hoopis üks tähtis paber. Nii saime omale hoopis uued tuttavad ja kohvi juues selgus, et ka neil on siinkandis elades oma perekonnanimega probleeme olnud. Mõlemale perele oli üllatuseks aga see, et on koguni kolm sama perekonnanimega peret. Kui veel lisasin, et mul on veel üks probleem, sest kahes peres perenaistel ka sama eesnimi - no siis oli meil kohe eriti lõbus.
Igatahes tundub, et mõni firma peaks rohkem panustama oma töötajatele suhtlemiskoolituste korraldamisse.
Kosel sain ka tööasju ajada - ehitusmaterjalide poes oli koguni kaks lapsevanemat. Koolis nad eriti näole ei anna - ju see on nüüd see lugu, et kui Muhhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhhamedi juurde. (Ma küll ei saa pihta, mis sellel Muhhamedil mäega jagada on, aga olgu sellega, kuidas on).
Tundub, et eestlastel on aastas kolm tähtpäeva, millal meeletult süüakse - need on jõulud, aastavahetus ja jaanilaupäev. See ülesöömine küll ei lõpe jälgi jätmata. Ilmselt tuleb uue aasta esimestel päevadel teha mõni vee-päev, vastasel juhul võib seelikuluku kinni tõmbamisega probleeme tekkida :D
Ja siis algas tsirkus.
Panin kaks ümbrikku letile ja ütlesin, et need on kogemata valesse postkasti sattunud. Ei tahetud vastu võtta. Tädi vahtis üle leti mind nagu mingit imelooma või siis napakat, kes oma nime on ära unustanud.
Tädi küsimuse peale, et minu nimi on ju see ja see, vastasin, et on jah - see mu nimi. Tädi oli võidukas - ja teil on kaks suurt poissi - jälle õigus, on küll. Tädi oli veel hästi informeeritud ja lisas: Te töötate koolis? No mis sa ütled - jälle õige! Mulle kippus juba naer peale, tädi läks aga järjest pahuramaks. Minu mees hakkas ka kannatust kaotama, aga müksasin teda, et olgu praegu vait.
Natuke mõelnud, käskis tädi mul oma kirjadega jalga lasta. Mina ei olnud jalga laskmisega nõus enne, kui tädi on üle vaadanud peale nime ka sellise lihtlabase asja nagu aadressi. Vot nüüd tädi alles vihastas - ilmselt sellepärast, et tuli alla anda ja tunnistada oma töötaja väikest apsakat. :)
Nähvas siis, et tal postiljonid juba ringil ja viskas need kirjad kõrvallauale.
Ütlesime siis, et me oleme juba sõidus ja võime kirjad ise kohale viia. Nii saigi nimekaimust kolleegi kiri tema postkasti ja Koselt tagasi tulles tegime väikese kõrvalepõike (tunne oma kodukanti) ja leidsime üleskõpitsetud talu, kus uued asukad sees ja juhtumisi sama perekonnanimega, mis meil. Nemad said kätte oma kirja, mis nagu selgus, polnud üldse uusaastakaart, vaid hoopis üks tähtis paber. Nii saime omale hoopis uued tuttavad ja kohvi juues selgus, et ka neil on siinkandis elades oma perekonnanimega probleeme olnud. Mõlemale perele oli üllatuseks aga see, et on koguni kolm sama perekonnanimega peret. Kui veel lisasin, et mul on veel üks probleem, sest kahes peres perenaistel ka sama eesnimi - no siis oli meil kohe eriti lõbus.
Igatahes tundub, et mõni firma peaks rohkem panustama oma töötajatele suhtlemiskoolituste korraldamisse.
Kosel sain ka tööasju ajada - ehitusmaterjalide poes oli koguni kaks lapsevanemat. Koolis nad eriti näole ei anna - ju see on nüüd see lugu, et kui Muhhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhhamedi juurde. (Ma küll ei saa pihta, mis sellel Muhhamedil mäega jagada on, aga olgu sellega, kuidas on).
Tundub, et eestlastel on aastas kolm tähtpäeva, millal meeletult süüakse - need on jõulud, aastavahetus ja jaanilaupäev. See ülesöömine küll ei lõpe jälgi jätmata. Ilmselt tuleb uue aasta esimestel päevadel teha mõni vee-päev, vastasel juhul võib seelikuluku kinni tõmbamisega probleeme tekkida :D
pühapäev, 28. detsember 2008
I. Mang aastast 2009
Unustasin muidugi Maalehe ostmata. Internetist sain Mangi ennustuse 2009. aastaks kätte.
Õudne! Mul peaks kuskil "kindlas kohas", mille asukohta aga ei mäleta, olema kahe viimase aasta ennustused samalt autorilt. Kas mulle tundub või ongi see nii, et iga järgnev aasta ennustab tulla hullem kui eelmine???
Kas see ennustatav orkaan on tõeliselt tulemas? See ju meid ei ohusta! Ükski orkaan ei pääse Taani väinadest läbi! Või pääseb, kui on piisavalt tugev?
Kuidas saab maakera telg nihkuda? See on juba sinna utoopia kanti nagu reklaamitav film, kus poolused kohad vahetavad....
Ja kui kapitalism kokku variseb? Mis tuleb pärast kapitalismi, kui sotsialism ennast ka ei õigustanud? Mida Nostradamus selle asja kohta on öelnud? Mõni päev tagasi öeldi isegi raadios, et järgmisel aastal võib Eestit tabada samahästi kui kollaps.
Noh, head uut siis! Loodetavasti elu nii hulluks ei lähe, kui ennustatakse.
Aga - kui hull see vaenlane ikka tegelikult on, seda näeme siis, kui vaenlasega silmitsi seisame. Aga eestlane on kange, jonnakas, töökas ja ellujääja - elame ehk selle uuegi aasta üle ja siis tuleb taas uus ja veel hullem või hakkab maailm mõistusele tulema?
Õudne! Mul peaks kuskil "kindlas kohas", mille asukohta aga ei mäleta, olema kahe viimase aasta ennustused samalt autorilt. Kas mulle tundub või ongi see nii, et iga järgnev aasta ennustab tulla hullem kui eelmine???
Kas see ennustatav orkaan on tõeliselt tulemas? See ju meid ei ohusta! Ükski orkaan ei pääse Taani väinadest läbi! Või pääseb, kui on piisavalt tugev?
Kuidas saab maakera telg nihkuda? See on juba sinna utoopia kanti nagu reklaamitav film, kus poolused kohad vahetavad....
Ja kui kapitalism kokku variseb? Mis tuleb pärast kapitalismi, kui sotsialism ennast ka ei õigustanud? Mida Nostradamus selle asja kohta on öelnud? Mõni päev tagasi öeldi isegi raadios, et järgmisel aastal võib Eestit tabada samahästi kui kollaps.
Noh, head uut siis! Loodetavasti elu nii hulluks ei lähe, kui ennustatakse.
Aga - kui hull see vaenlane ikka tegelikult on, seda näeme siis, kui vaenlasega silmitsi seisame. Aga eestlane on kange, jonnakas, töökas ja ellujääja - elame ehk selle uuegi aasta üle ja siis tuleb taas uus ja veel hullem või hakkab maailm mõistusele tulema?
Kass korvis
Sohvi otsis meelepärast kohta, kus pikutada - küll kamina ees tumbal, küll diivani seljatoel, küll laual. Lõpuks leidis, et parim koht on ikkagi lõngakerade korv. Ja kui üritasin mõne kera tema külje alt kätte saada, siis käis käpake sops-sops, aga västrad olid õnneks peidus. Nüüd pikutab ja lööb kõva häälega nurru, tähistab vist oma võitu.Kass teab, kus peesitada
Hallu ei alandu kunagi kõval pinnal magama. Varsti saab ta omale kolmanda sokipaari istumise alla :)Tere hommikust, päikeseline talvehommik!
Kunagi Pedas olime sunnitud õppima tsiviilkaitse med-õdedeks... siis ühe tõve nimi jäi ikka hästi meelde küll - too on unitõbi. Õppejõud hoiatas, et pidi olema letaalse lõpuga. Meie, tudengid, leidsime siis kohe, et meil on kallal just tolle tõve kergem vorm - unised olime kogu aeg, aga elus oleme siiani. Vot nüüd on kuri kahtlus, kas mitte selle tõve raskem vorm ei ole mind tabanud... Kui mitte arvestada lühiajalist ärkvelolekut + autosõitu vahemikus 5.30 - 6.00, siis tegelikult algas tänane päev alles kell kümme.
Poisid alles magavad, sest kuulsin, kui nad üles magama tulid ja vaatasin siis ka kella - ei tahtnud oma silmi küll uskuda, aga kell oli 3. 40!
Nojah ja siis varahommikul särasid taevas tähed ja termomeeter näitas k o l e d a t p a k a s t tervelt - 7,4 kraadi :D Ja nagu hoiatas ilmateade - teedel on tõesti kiilasjää - eriti just asfaldil.
Päikesekiired Heinassoos
Naabertalu metsa ladvad ka juba päikest tervitamas.
Poisid alles magavad, sest kuulsin, kui nad üles magama tulid ja vaatasin siis ka kella - ei tahtnud oma silmi küll uskuda, aga kell oli 3. 40!
Nojah ja siis varahommikul särasid taevas tähed ja termomeeter näitas k o l e d a t p a k a s t tervelt - 7,4 kraadi :D Ja nagu hoiatas ilmateade - teedel on tõesti kiilasjää - eriti just asfaldil.
Päikesekiired Heinassoos
Naabertalu metsa ladvad ka juba päikest tervitamas.Tolle Peda meditsiiniõpinguga seoses kisub alati suu muigele, kui teleris räägib Kuno Kutsar. Tema luges meile bakterioloogiat. Kutsusime teda Kepikeseks. Ta on oma kutsumusele truuks jäänud ja manitseb teleri kaudu inimesi praegugi igasuguste ohtlike bakterite ja muude selliste kahtlaste tegelaste eest.
Ja vennas oli tige, kui minu sõjaväepiletis koos kõrgkooli diplomi saamisega tõsteti ka aukraadi - kõik meie tüdrukud olid korraga NA seersandid! Tule taevas appi! Aga vennas jäi kahele kroonuaastale vaatamata jefreitoriks. Ta siis torises, et maailm pidi olema ebaõiglane - nüüd tema peab õele "kulpi viskama". No ja ega ma ei unustanud talle seda ka kunagi meelde tuletamata! :D
Ohhoo! Selle kirjutamise ajal on päikeseketas kõrgemale kerkinud - juba võib kuuselatvade vahel oletada, et sealt ta tulebki! Ilus: päikesepaiste, härmas puud ja mõõdukas külm - talv?
laupäev, 27. detsember 2008
Tänase päeva töö
Teine sokipaar valmis. Kui mõelda nende inimeste peale, kes käivad linnamüüri ääres sokke müümas ja sellega elatist teenivad, siis need peavad küll imeinimesed olema. Minu päevatöö on üks paar. Kui see on villasest lõngast kootud, siis maksab paar sada krooni? Rohkem? Vähem? Noh, vahet pole, igal juhul mina oma kudumise tempo juures läheksin kõige kiiremas korras pankrotti :D
Nüüd teen vahelduseks ühe paari endale ka ja seda lihtsalt sel proosalisel põhjusel, et tolle kampsuni üks lõngadest on selline kahvaturoosa. Kardan, et ükski minu meesperest ei oleks nõus roosasid sokke jalga panema, vastupidiselt minule. Katsetasin ja proovisin üht ja teistmoodi, aga kuna lõng on selline suht jäme, siis mingi koemustriga jantima ei hakka - proovilappide varal selgus, et ega suuremat efekti pole. Piirdun seekord parempidise keerdsilmusega. See jääb selle lõnga juures päris kena.
Nüüd teen vahelduseks ühe paari endale ka ja seda lihtsalt sel proosalisel põhjusel, et tolle kampsuni üks lõngadest on selline kahvaturoosa. Kardan, et ükski minu meesperest ei oleks nõus roosasid sokke jalga panema, vastupidiselt minule. Katsetasin ja proovisin üht ja teistmoodi, aga kuna lõng on selline suht jäme, siis mingi koemustriga jantima ei hakka - proovilappide varal selgus, et ega suuremat efekti pole. Piirdun seekord parempidise keerdsilmusega. See jääb selle lõnga juures päris kena.Aasta 2008
Juhtusin vaatama Hannes Võrno saadet "Ilus ja valus 2008". Mõtlesin siis, missugune oli see aasta minule. Üsna raske on anda hinnangut kalendriaastale, kuna kogu minu elu-olu on väga tugevasti seotud õppeaastaga, mis läbib aga kahte aastaarvu.
Aga siiski.
1. Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi
2. Leidsin endas selle julguse, et esitasin paberid atesteerimiskomisjonile - ja õigesti tegin!
3. Mees loobus koos poja kooli lõpetamisega selles koolis töötamisest - bensiinikulu oli ikka üle igasuguse taluvuse piiri.
4. Mees sai meelepärase uue töökoha, kus ei ole vaja tööd koju kaasa võtta.
Tööl:
1. Organiseerisin IKT-põhise ürituse 6KK raames
2. Käisin Pühajärve koolis järel Harjumaa Kaunis Kool 2007 preemial.
3. Lasksin džinni pudelist lahti ja viisime oma kooli pargis läbi ürituse "Kõue laste simman 2008"
Miinuspoole pealt:
Ma pole veel kunagi nii hoolimatu olnud oma aia ja peenramaa vastu. Nüüd tagantjärele on sellele paha mõeldagi. Kevadel ja suvel tundsin, et nii nagu sportlastel kaob motivatsioon, kui pole, kellega konkureerida, nii ka minul puudus motivatsioon. Seni ikka jagasime taimi emaga, vaatasime, kuidas kellegi aias asjad edenevad... Nüüd on ema aed tühi. Venna pere ei jõua kahe kodu vahet sõeludes Tallinna kodul silma nii põhjalikult peal hoida. Ja minul puudub nii moraalne õigus kui ka kohustust seal midagi teha.
Kui varem oli ema sünnipäev tärminiks, millal tuli tomati- ja paprikaseemned külvata, siis nüüd ei olnud kuu aega hiljem veel seemned ostetudki.
Ja aiamaal polnud mitte ühtegi juurvilja...
Uue aasta kevadel tuleb end tõsiselt käsile võtta ja selline allakäik kindla käega lõpetada. Igatahes vaim on selleks valmis, juba see on esimene edusamm.
Rohkem vist polegi midagi olulist toimunud. Vist. Vaja veel selle asja üle mõelda.
Aga siiski.
1. Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi
2. Leidsin endas selle julguse, et esitasin paberid atesteerimiskomisjonile - ja õigesti tegin!
3. Mees loobus koos poja kooli lõpetamisega selles koolis töötamisest - bensiinikulu oli ikka üle igasuguse taluvuse piiri.
4. Mees sai meelepärase uue töökoha, kus ei ole vaja tööd koju kaasa võtta.
Tööl:
1. Organiseerisin IKT-põhise ürituse 6KK raames
2. Käisin Pühajärve koolis järel Harjumaa Kaunis Kool 2007 preemial.
3. Lasksin džinni pudelist lahti ja viisime oma kooli pargis läbi ürituse "Kõue laste simman 2008"
Miinuspoole pealt:
Ma pole veel kunagi nii hoolimatu olnud oma aia ja peenramaa vastu. Nüüd tagantjärele on sellele paha mõeldagi. Kevadel ja suvel tundsin, et nii nagu sportlastel kaob motivatsioon, kui pole, kellega konkureerida, nii ka minul puudus motivatsioon. Seni ikka jagasime taimi emaga, vaatasime, kuidas kellegi aias asjad edenevad... Nüüd on ema aed tühi. Venna pere ei jõua kahe kodu vahet sõeludes Tallinna kodul silma nii põhjalikult peal hoida. Ja minul puudub nii moraalne õigus kui ka kohustust seal midagi teha.
Kui varem oli ema sünnipäev tärminiks, millal tuli tomati- ja paprikaseemned külvata, siis nüüd ei olnud kuu aega hiljem veel seemned ostetudki.
Ja aiamaal polnud mitte ühtegi juurvilja...
Uue aasta kevadel tuleb end tõsiselt käsile võtta ja selline allakäik kindla käega lõpetada. Igatahes vaim on selleks valmis, juba see on esimene edusamm.
Rohkem vist polegi midagi olulist toimunud. Vist. Vaja veel selle asja üle mõelda.
reede, 26. detsember 2008
Sukavarrast veeretamas
Sokikudumisel kuulub "seljavõit" mulle! Triibunduses ei ole mitte kõige vähimatki mustrijoont ega süsteemi silmas peetud - tuli nagu tuli. Kummikute sisse ja mööda raba trampimiseks ei ole ka mingit peenemat lõnga vaja, kõlbab second hand kampsiku harutatud lõng kah ja hästi kõlbab. Kogemused näitavad, et nii on saadud hästi soojad ja väga vastupidavad sokid. Mulle ei meeldi nõelutud sokid, kohe üldse mitte -jah, siinkohal on säästlikkus jälle sootuks kõrvale jäetud :)
Nüüd uued silmused üles luua ja siis näis, millised sokid järgmiseks välja tulevad. Mehed vaatavad "Die Hard 3", siis paras ninapidi kudumises olla, vägivald ja tapmine ei lähe just eriti hästi peale.
Nüüd uued silmused üles luua ja siis näis, millised sokid järgmiseks välja tulevad. Mehed vaatavad "Die Hard 3", siis paras ninapidi kudumises olla, vägivald ja tapmine ei lähe just eriti hästi peale.Vahelduseks natuke näputööd ka
Täna sai natuke jälle näputööd tehtud - noh nii vahelduse mõttes või nii. Narr ka niisama teleri ees istuda, miskit kasulikku tuleks samal ajal ikka teha ka. Kuna mul on enamasti mitu asja korraga tegemisel ehk teisisõnu - pooleli, siis valisin kõigepealt sellise asja, mis ruttu valmis saab. Sinise-valgega pajalapp oligi just pooleli. Hoog sai aga nii suur, et leidsin lõngakotist ka sellise kahtlase struktuuriga vanaroosa lõnga. Sellest sai teine lapipaar valmis. Nüüd üritan sokkidega ühele poole saada. Endale on mõnus kududa ja seda lihtsalt sellepärast, et on lootust, et sokk saab kunagi ikka valmis ka. Aga kui tuleb sokke kududa hirmsuure sokinumbriga jalgadele - siis tundub, et sokikudumine on peaaegu võrdne vesti kudumisega. Igatahes plaan on selline, et täna küll enam kooli/töö peale ei mõtle. Mees muidugi ainult muigas minu sellise avalduse peale :)
Pajalapid on kahekordsed ja heegeldatud hästi jämedast lõngast.
Pajalapid on kahekordsed ja heegeldatud hästi jämedast lõngast.Jõulud = hoolimine, inimlikkus.
Olen "Võsareporterit" pidanud ikka selliseks lobasaateks, aga täna sattusin vaatama selle saate jõulu-eri. Arvamus Võsa-Petsist muutus selle saatega märksa paremaks. Saatest selgus, et kogu aeg ja kõigile ei olegi parim maispala teine eestlane. Inimlikkust ja heasoovlikkust ikka jätkub ja selle üle on nii hea meel.
Sellest Ruslanist ja tema murest olin juba ka ajalehest lugenud, aga tolle vanamemme lugu oli küll jube. Kuidas on võimalik, et inimesed elavad sellistes tingimustes? Uskumatu! Ja see vene poiss, kes kaubikus elas! Ime, et keegi teda kõige selle kaubikuga minema ei olnud peletanud, et eramaa või mis kõik veel. Ja keegi ärimees vaevus ka vaest poissi teeotsale suunama. Kross või Gross, sellest jutu põhjal aru ei saanud, aga kui mees ütles, et tegeleb toiduainetega, siis ju ta Oleg Gross oli. Au ja kiitus inimlikkuse eest! Loodetavasti ei kasuta see noormees saadud abi kurjasti ära, vaid oskab kätte näidatud suunda pidada ja saab oma elu peagi joone peale. Sellistest asjadest kuuleme ikka enamasti jõulude ajal.
Nagu ka see Tartu noormeeste ettevõtmine koguda raha metsas kiletelgis elava mehe elutingimuste parandamiseks. Aga kui kõik tundub juba hästi olevat, ilmub ikka kuskilt välja keegi "heasoovija", kes võtab vaevaks välja kaevata mingid vanad patud, tehtud või tegemata asjad. On see kadedusest? Ei tea. Keegi meist ei lenda ringi, inglitiivad seljas. Kes tahab, leiab alati midagi, millest kinni hakata ja siis võimalikult suureks puhuda, et aga uhkem ja sensatsioonilisem oleks. Paraku.
Sellest Ruslanist ja tema murest olin juba ka ajalehest lugenud, aga tolle vanamemme lugu oli küll jube. Kuidas on võimalik, et inimesed elavad sellistes tingimustes? Uskumatu! Ja see vene poiss, kes kaubikus elas! Ime, et keegi teda kõige selle kaubikuga minema ei olnud peletanud, et eramaa või mis kõik veel. Ja keegi ärimees vaevus ka vaest poissi teeotsale suunama. Kross või Gross, sellest jutu põhjal aru ei saanud, aga kui mees ütles, et tegeleb toiduainetega, siis ju ta Oleg Gross oli. Au ja kiitus inimlikkuse eest! Loodetavasti ei kasuta see noormees saadud abi kurjasti ära, vaid oskab kätte näidatud suunda pidada ja saab oma elu peagi joone peale. Sellistest asjadest kuuleme ikka enamasti jõulude ajal.
Nagu ka see Tartu noormeeste ettevõtmine koguda raha metsas kiletelgis elava mehe elutingimuste parandamiseks. Aga kui kõik tundub juba hästi olevat, ilmub ikka kuskilt välja keegi "heasoovija", kes võtab vaevaks välja kaevata mingid vanad patud, tehtud või tegemata asjad. On see kadedusest? Ei tea. Keegi meist ei lenda ringi, inglitiivad seljas. Kes tahab, leiab alati midagi, millest kinni hakata ja siis võimalikult suureks puhuda, et aga uhkem ja sensatsioonilisem oleks. Paraku.
Palju kära ei millestki
Postimehes väga informatiivne artikkel, milles nördinud ajakirjanik pahandab selle peale, et Tallinnas kasutatakse VANU tänavakaunistusi. No tule taevas appi! Kas tõesti peab need igal aastal taas ja taas uued ostma? Mõttetu laristamine!
Lugesin ka artikli kommentaaare ja leidsin väga hea killu: Cosmopolitan on eesti keelde tõlgituna -Kos Mo Palitu Om? Väga hea pealkiri! Pole küll õrna aimugi, mida see Cosmopolitan sisaldab, aga kahtlaselt ameerikalik tundub see olevat küll.
Milline Tallinn jõulude ajal välja näeb, seda tean täpselt sama vähe, kui sugulased Vastseliinas. No ei ole asja sinna all-linna. Ühtegi koolitust pole ka viimasel ajal olnud - seega - maakal suht ükskõik, kuidas päälinn särab või säramata jätab.
Lugesin ka artikli kommentaaare ja leidsin väga hea killu: Cosmopolitan on eesti keelde tõlgituna -Kos Mo Palitu Om? Väga hea pealkiri! Pole küll õrna aimugi, mida see Cosmopolitan sisaldab, aga kahtlaselt ameerikalik tundub see olevat küll.
Milline Tallinn jõulude ajal välja näeb, seda tean täpselt sama vähe, kui sugulased Vastseliinas. No ei ole asja sinna all-linna. Ühtegi koolitust pole ka viimasel ajal olnud - seega - maakal suht ükskõik, kuidas päälinn särab või säramata jätab.
Hommik on õhtust targem - vähemalt väidetavalt
Ja nii ta läkski... Hommikul ütles Issuu keskkond, et sorry, aga tuu ep läe teps mette. Nüüd siis laeb Zamzaris see lühendatud variant. Näis, mis sellega saab. Vahelduseks tippisin Google otsingusse mõned näputööga seotud märksõnad ja leidsin palju vahvaid pilte. Sellist pilti, kus inimene ise demonstreerib valminud näputööd enda seljas - no seda ma nüüd küll kasutada ei saa, aga puhtalt näidiseid varusin küll.
Kõige suurem üllatus oli see, et need pildid on enamasti käsitööhuviliste naiste blogidest. Paljudel on see osa "Minust" kenasti täidetud ja üllatus-üllatus - nende näputööde autorid on väga noored - kas alla kolmekümne või veidi üle. Uskumatu! ja mina arvasin, et meie Sirje on ainus alla neljakümnene, kes näputööd teeb! Aga ei ole ilm veel lootusetult hukas! Õnneks!
See süda tuleks proovida järgi teha. Sõbrapäev tulemas. Nojah, kui selle sõbrapäeva peale mõelda, siis tuleb küll selline kole mõte, et eh, vanaks hakkan jääma.... poeg saab juba kakskümmend. Jube lugu! Kui mina kakskümmend sin, olin tõsiselt masendunud - mul juba 2 ette tiksunus, aga vennas selline "titt" alles.
need liblikad on huvitavad. kevadeks , kui ma talve-letargiast üles ärkan, tahaks paar sellist pluusi peale teha.
Seda roosat mustrit ma pole vist kunagi katsetanudki. Ema seda tegi, seda ma mäletan.
Peaks suurema poisi käest küsima, kas ta sellise mütsi paneks pähe .... olen aru saanud, et ta kannab selliseid, noh... teistmoodi asju.
Kõige suurem üllatus oli see, et need pildid on enamasti käsitööhuviliste naiste blogidest. Paljudel on see osa "Minust" kenasti täidetud ja üllatus-üllatus - nende näputööde autorid on väga noored - kas alla kolmekümne või veidi üle. Uskumatu! ja mina arvasin, et meie Sirje on ainus alla neljakümnene, kes näputööd teeb! Aga ei ole ilm veel lootusetult hukas! Õnneks!
See süda tuleks proovida järgi teha. Sõbrapäev tulemas. Nojah, kui selle sõbrapäeva peale mõelda, siis tuleb küll selline kole mõte, et eh, vanaks hakkan jääma.... poeg saab juba kakskümmend. Jube lugu! Kui mina kakskümmend sin, olin tõsiselt masendunud - mul juba 2 ette tiksunus, aga vennas selline "titt" alles.
need liblikad on huvitavad. kevadeks , kui ma talve-letargiast üles ärkan, tahaks paar sellist pluusi peale teha.
Seda roosat mustrit ma pole vist kunagi katsetanudki. Ema seda tegi, seda ma mäletan.
Peaks suurema poisi käest küsima, kas ta sellise mütsi paneks pähe .... olen aru saanud, et ta kannab selliseid, noh... teistmoodi asju.neljapäev, 25. detsember 2008
Jõululaupäev ja 1. püha hakatus
Sellist jõululaupäeva pole olnudki. Poisid ütlesid kohe hommikul, et ema, ära hakka täna üldse vaeva nägema, ootame isa ka koju, siis tähistame jõule. Ja nii tegimegi.
Poistele oli ikka üht-koma-teist varutud, neil ikka oli natuke pühade moodi see asi.
Mina jõin kohvi nii, et Magnus tundis juba huvi, kas kofeiini-laks liiga ei tee. Vot ei tee! Olen püüdnud kohvitamist vähendada, aga seda tuleb tõesti teha vaheaja sees, mitte töö ajal, sest need "võõrutusnähud" ilmnevad meeletu peavalu näol. Isegi lapsed klassis saavad aru, et õpsil on miskit viga - küsivad siis kaastundlikult, et "Kas sul pea valutab? Kas valutab palju?" :D
Pole ammust ajast enam nii palju telekat vaadanud, kui eile - üks film teise otsa. No vahelduseks on seegi hea, muidu ainult kuulen, mis telekas räägitaks, sest omal ikka tavaliselt mõni muu töö pooleli.
Lugesin Koolielu portaali vestlusringis jõulutoetuste teemat ja mõne kommentaari puhul tekkis küll tahtmine ka sõna sekka öelda - juba klõpsasin lingile "lisa arvamus", aga loobusin. No ma ei saa aru, mida on koolielust eemal olevatel inimestel öelda õpetajate töö või palga või preemiate kohta. Küll teeb viha! Eks me oleme jah ühed rumalad, laisad, lastevihkajad, - ikka see kõikse hullem kontingent siis maamuna peal!!!!! Miks on õpetajate palganumber kogu ühiskonnal hammaste vahel? Kas see oleks lapsevanematele sobiv, kui meie tööd väärtustataks miinimumpalgaga? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui tuleb oma võsukestele võtta guvernant, sest koolid jäävad tühjaks - esialgu õpetajatest, siis juba ka õpilastest.
Meie koolis on õnneks kõik kohad täidetud. "Mure" on vaid meie noorukese loodusainete õpetajaga, kes korduvalt on "ähvardanud" jääda koju ja hakata lapsi kasvatama. Eks see aeg ju tulebki õige pea ja vot siis oleme küll püstihädas: kes hakkab andma füüsikat, keemiat, bioloogiat, geograafiat ja 7. klassi loodusõpetust?
Eile sai ka natuke tööd tehtud. Trükkisin ümber jõulumuusikali stsenaariumi ja lisasin sinna, kuhu vaja. Klassi jõulupeo materjalid on ka korras. Nüüd tuleb veel laste saadetud kaastööd kokku koguda ja meie ajalehe number valmis teha. ..... ja tööplaanid .... uuh, ma vihkan neid!
Praegu on praad ahjus, salatimaterjal on hakitud ja mandariinitordid valmis.
Eile poes ei käinud, täna ka ei lähe ja loodan, et ei pea ka homme minema.
Saabuv 2009. aasta on ühes mõttes hea aasta - ära lõpeb Hansapanga või mis ta nüüd iganes ka ei ole - orjamine - laenukoormis langeb kaelast ära. Samas, kui väga kriitilise pilguga ümber auto käia ja mõelda, et vanust sel ka juba 11 aastat, siis .... vot enam ei taha kasutatud autot. Kui, siis uus, aga see tähendab 5-aastast liisingukoormist jälle ... Kohe ei saa elatud ilma, et pangale võlgu ei oleks.
Poistele oli ikka üht-koma-teist varutud, neil ikka oli natuke pühade moodi see asi.
Mina jõin kohvi nii, et Magnus tundis juba huvi, kas kofeiini-laks liiga ei tee. Vot ei tee! Olen püüdnud kohvitamist vähendada, aga seda tuleb tõesti teha vaheaja sees, mitte töö ajal, sest need "võõrutusnähud" ilmnevad meeletu peavalu näol. Isegi lapsed klassis saavad aru, et õpsil on miskit viga - küsivad siis kaastundlikult, et "Kas sul pea valutab? Kas valutab palju?" :D
Pole ammust ajast enam nii palju telekat vaadanud, kui eile - üks film teise otsa. No vahelduseks on seegi hea, muidu ainult kuulen, mis telekas räägitaks, sest omal ikka tavaliselt mõni muu töö pooleli.
Lugesin Koolielu portaali vestlusringis jõulutoetuste teemat ja mõne kommentaari puhul tekkis küll tahtmine ka sõna sekka öelda - juba klõpsasin lingile "lisa arvamus", aga loobusin. No ma ei saa aru, mida on koolielust eemal olevatel inimestel öelda õpetajate töö või palga või preemiate kohta. Küll teeb viha! Eks me oleme jah ühed rumalad, laisad, lastevihkajad, - ikka see kõikse hullem kontingent siis maamuna peal!!!!! Miks on õpetajate palganumber kogu ühiskonnal hammaste vahel? Kas see oleks lapsevanematele sobiv, kui meie tööd väärtustataks miinimumpalgaga? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui tuleb oma võsukestele võtta guvernant, sest koolid jäävad tühjaks - esialgu õpetajatest, siis juba ka õpilastest.
Meie koolis on õnneks kõik kohad täidetud. "Mure" on vaid meie noorukese loodusainete õpetajaga, kes korduvalt on "ähvardanud" jääda koju ja hakata lapsi kasvatama. Eks see aeg ju tulebki õige pea ja vot siis oleme küll püstihädas: kes hakkab andma füüsikat, keemiat, bioloogiat, geograafiat ja 7. klassi loodusõpetust?
Eile sai ka natuke tööd tehtud. Trükkisin ümber jõulumuusikali stsenaariumi ja lisasin sinna, kuhu vaja. Klassi jõulupeo materjalid on ka korras. Nüüd tuleb veel laste saadetud kaastööd kokku koguda ja meie ajalehe number valmis teha. ..... ja tööplaanid .... uuh, ma vihkan neid!
Praegu on praad ahjus, salatimaterjal on hakitud ja mandariinitordid valmis.
Eile poes ei käinud, täna ka ei lähe ja loodan, et ei pea ka homme minema.
Saabuv 2009. aasta on ühes mõttes hea aasta - ära lõpeb Hansapanga või mis ta nüüd iganes ka ei ole - orjamine - laenukoormis langeb kaelast ära. Samas, kui väga kriitilise pilguga ümber auto käia ja mõelda, et vanust sel ka juba 11 aastat, siis .... vot enam ei taha kasutatud autot. Kui, siis uus, aga see tähendab 5-aastast liisingukoormist jälle ... Kohe ei saa elatud ilma, et pangale võlgu ei oleks.
teisipäev, 23. detsember 2008
Tellimine:
Postitused (Atom)