Olen "Võsareporterit" pidanud ikka selliseks lobasaateks, aga täna sattusin vaatama selle saate jõulu-eri. Arvamus Võsa-Petsist muutus selle saatega märksa paremaks. Saatest selgus, et kogu aeg ja kõigile ei olegi parim maispala teine eestlane. Inimlikkust ja heasoovlikkust ikka jätkub ja selle üle on nii hea meel.
Sellest Ruslanist ja tema murest olin juba ka ajalehest lugenud, aga tolle vanamemme lugu oli küll jube. Kuidas on võimalik, et inimesed elavad sellistes tingimustes? Uskumatu! Ja see vene poiss, kes kaubikus elas! Ime, et keegi teda kõige selle kaubikuga minema ei olnud peletanud, et eramaa või mis kõik veel. Ja keegi ärimees vaevus ka vaest poissi teeotsale suunama. Kross või Gross, sellest jutu põhjal aru ei saanud, aga kui mees ütles, et tegeleb toiduainetega, siis ju ta Oleg Gross oli. Au ja kiitus inimlikkuse eest! Loodetavasti ei kasuta see noormees saadud abi kurjasti ära, vaid oskab kätte näidatud suunda pidada ja saab oma elu peagi joone peale. Sellistest asjadest kuuleme ikka enamasti jõulude ajal.
Nagu ka see Tartu noormeeste ettevõtmine koguda raha metsas kiletelgis elava mehe elutingimuste parandamiseks. Aga kui kõik tundub juba hästi olevat, ilmub ikka kuskilt välja keegi "heasoovija", kes võtab vaevaks välja kaevata mingid vanad patud, tehtud või tegemata asjad. On see kadedusest? Ei tea. Keegi meist ei lenda ringi, inglitiivad seljas. Kes tahab, leiab alati midagi, millest kinni hakata ja siis võimalikult suureks puhuda, et aga uhkem ja sensatsioonilisem oleks. Paraku.
reede, 26. detsember 2008
Palju kära ei millestki
Postimehes väga informatiivne artikkel, milles nördinud ajakirjanik pahandab selle peale, et Tallinnas kasutatakse VANU tänavakaunistusi. No tule taevas appi! Kas tõesti peab need igal aastal taas ja taas uued ostma? Mõttetu laristamine!
Lugesin ka artikli kommentaaare ja leidsin väga hea killu: Cosmopolitan on eesti keelde tõlgituna -Kos Mo Palitu Om? Väga hea pealkiri! Pole küll õrna aimugi, mida see Cosmopolitan sisaldab, aga kahtlaselt ameerikalik tundub see olevat küll.
Milline Tallinn jõulude ajal välja näeb, seda tean täpselt sama vähe, kui sugulased Vastseliinas. No ei ole asja sinna all-linna. Ühtegi koolitust pole ka viimasel ajal olnud - seega - maakal suht ükskõik, kuidas päälinn särab või säramata jätab.
Lugesin ka artikli kommentaaare ja leidsin väga hea killu: Cosmopolitan on eesti keelde tõlgituna -Kos Mo Palitu Om? Väga hea pealkiri! Pole küll õrna aimugi, mida see Cosmopolitan sisaldab, aga kahtlaselt ameerikalik tundub see olevat küll.
Milline Tallinn jõulude ajal välja näeb, seda tean täpselt sama vähe, kui sugulased Vastseliinas. No ei ole asja sinna all-linna. Ühtegi koolitust pole ka viimasel ajal olnud - seega - maakal suht ükskõik, kuidas päälinn särab või säramata jätab.
Hommik on õhtust targem - vähemalt väidetavalt
Ja nii ta läkski... Hommikul ütles Issuu keskkond, et sorry, aga tuu ep läe teps mette. Nüüd siis laeb Zamzaris see lühendatud variant. Näis, mis sellega saab. Vahelduseks tippisin Google otsingusse mõned näputööga seotud märksõnad ja leidsin palju vahvaid pilte. Sellist pilti, kus inimene ise demonstreerib valminud näputööd enda seljas - no seda ma nüüd küll kasutada ei saa, aga puhtalt näidiseid varusin küll.
Kõige suurem üllatus oli see, et need pildid on enamasti käsitööhuviliste naiste blogidest. Paljudel on see osa "Minust" kenasti täidetud ja üllatus-üllatus - nende näputööde autorid on väga noored - kas alla kolmekümne või veidi üle. Uskumatu! ja mina arvasin, et meie Sirje on ainus alla neljakümnene, kes näputööd teeb! Aga ei ole ilm veel lootusetult hukas! Õnneks!
See süda tuleks proovida järgi teha. Sõbrapäev tulemas. Nojah, kui selle sõbrapäeva peale mõelda, siis tuleb küll selline kole mõte, et eh, vanaks hakkan jääma.... poeg saab juba kakskümmend. Jube lugu! Kui mina kakskümmend sin, olin tõsiselt masendunud - mul juba 2 ette tiksunus, aga vennas selline "titt" alles.
need liblikad on huvitavad. kevadeks , kui ma talve-letargiast üles ärkan, tahaks paar sellist pluusi peale teha.
Seda roosat mustrit ma pole vist kunagi katsetanudki. Ema seda tegi, seda ma mäletan.
Peaks suurema poisi käest küsima, kas ta sellise mütsi paneks pähe .... olen aru saanud, et ta kannab selliseid, noh... teistmoodi asju.
Kõige suurem üllatus oli see, et need pildid on enamasti käsitööhuviliste naiste blogidest. Paljudel on see osa "Minust" kenasti täidetud ja üllatus-üllatus - nende näputööde autorid on väga noored - kas alla kolmekümne või veidi üle. Uskumatu! ja mina arvasin, et meie Sirje on ainus alla neljakümnene, kes näputööd teeb! Aga ei ole ilm veel lootusetult hukas! Õnneks!
See süda tuleks proovida järgi teha. Sõbrapäev tulemas. Nojah, kui selle sõbrapäeva peale mõelda, siis tuleb küll selline kole mõte, et eh, vanaks hakkan jääma.... poeg saab juba kakskümmend. Jube lugu! Kui mina kakskümmend sin, olin tõsiselt masendunud - mul juba 2 ette tiksunus, aga vennas selline "titt" alles.
need liblikad on huvitavad. kevadeks , kui ma talve-letargiast üles ärkan, tahaks paar sellist pluusi peale teha.
Seda roosat mustrit ma pole vist kunagi katsetanudki. Ema seda tegi, seda ma mäletan.
Peaks suurema poisi käest küsima, kas ta sellise mütsi paneks pähe .... olen aru saanud, et ta kannab selliseid, noh... teistmoodi asju.neljapäev, 25. detsember 2008
Jõululaupäev ja 1. püha hakatus
Sellist jõululaupäeva pole olnudki. Poisid ütlesid kohe hommikul, et ema, ära hakka täna üldse vaeva nägema, ootame isa ka koju, siis tähistame jõule. Ja nii tegimegi.
Poistele oli ikka üht-koma-teist varutud, neil ikka oli natuke pühade moodi see asi.
Mina jõin kohvi nii, et Magnus tundis juba huvi, kas kofeiini-laks liiga ei tee. Vot ei tee! Olen püüdnud kohvitamist vähendada, aga seda tuleb tõesti teha vaheaja sees, mitte töö ajal, sest need "võõrutusnähud" ilmnevad meeletu peavalu näol. Isegi lapsed klassis saavad aru, et õpsil on miskit viga - küsivad siis kaastundlikult, et "Kas sul pea valutab? Kas valutab palju?" :D
Pole ammust ajast enam nii palju telekat vaadanud, kui eile - üks film teise otsa. No vahelduseks on seegi hea, muidu ainult kuulen, mis telekas räägitaks, sest omal ikka tavaliselt mõni muu töö pooleli.
Lugesin Koolielu portaali vestlusringis jõulutoetuste teemat ja mõne kommentaari puhul tekkis küll tahtmine ka sõna sekka öelda - juba klõpsasin lingile "lisa arvamus", aga loobusin. No ma ei saa aru, mida on koolielust eemal olevatel inimestel öelda õpetajate töö või palga või preemiate kohta. Küll teeb viha! Eks me oleme jah ühed rumalad, laisad, lastevihkajad, - ikka see kõikse hullem kontingent siis maamuna peal!!!!! Miks on õpetajate palganumber kogu ühiskonnal hammaste vahel? Kas see oleks lapsevanematele sobiv, kui meie tööd väärtustataks miinimumpalgaga? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui tuleb oma võsukestele võtta guvernant, sest koolid jäävad tühjaks - esialgu õpetajatest, siis juba ka õpilastest.
Meie koolis on õnneks kõik kohad täidetud. "Mure" on vaid meie noorukese loodusainete õpetajaga, kes korduvalt on "ähvardanud" jääda koju ja hakata lapsi kasvatama. Eks see aeg ju tulebki õige pea ja vot siis oleme küll püstihädas: kes hakkab andma füüsikat, keemiat, bioloogiat, geograafiat ja 7. klassi loodusõpetust?
Eile sai ka natuke tööd tehtud. Trükkisin ümber jõulumuusikali stsenaariumi ja lisasin sinna, kuhu vaja. Klassi jõulupeo materjalid on ka korras. Nüüd tuleb veel laste saadetud kaastööd kokku koguda ja meie ajalehe number valmis teha. ..... ja tööplaanid .... uuh, ma vihkan neid!
Praegu on praad ahjus, salatimaterjal on hakitud ja mandariinitordid valmis.
Eile poes ei käinud, täna ka ei lähe ja loodan, et ei pea ka homme minema.
Saabuv 2009. aasta on ühes mõttes hea aasta - ära lõpeb Hansapanga või mis ta nüüd iganes ka ei ole - orjamine - laenukoormis langeb kaelast ära. Samas, kui väga kriitilise pilguga ümber auto käia ja mõelda, et vanust sel ka juba 11 aastat, siis .... vot enam ei taha kasutatud autot. Kui, siis uus, aga see tähendab 5-aastast liisingukoormist jälle ... Kohe ei saa elatud ilma, et pangale võlgu ei oleks.
Poistele oli ikka üht-koma-teist varutud, neil ikka oli natuke pühade moodi see asi.
Mina jõin kohvi nii, et Magnus tundis juba huvi, kas kofeiini-laks liiga ei tee. Vot ei tee! Olen püüdnud kohvitamist vähendada, aga seda tuleb tõesti teha vaheaja sees, mitte töö ajal, sest need "võõrutusnähud" ilmnevad meeletu peavalu näol. Isegi lapsed klassis saavad aru, et õpsil on miskit viga - küsivad siis kaastundlikult, et "Kas sul pea valutab? Kas valutab palju?" :D
Pole ammust ajast enam nii palju telekat vaadanud, kui eile - üks film teise otsa. No vahelduseks on seegi hea, muidu ainult kuulen, mis telekas räägitaks, sest omal ikka tavaliselt mõni muu töö pooleli.
Lugesin Koolielu portaali vestlusringis jõulutoetuste teemat ja mõne kommentaari puhul tekkis küll tahtmine ka sõna sekka öelda - juba klõpsasin lingile "lisa arvamus", aga loobusin. No ma ei saa aru, mida on koolielust eemal olevatel inimestel öelda õpetajate töö või palga või preemiate kohta. Küll teeb viha! Eks me oleme jah ühed rumalad, laisad, lastevihkajad, - ikka see kõikse hullem kontingent siis maamuna peal!!!!! Miks on õpetajate palganumber kogu ühiskonnal hammaste vahel? Kas see oleks lapsevanematele sobiv, kui meie tööd väärtustataks miinimumpalgaga? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui tuleb oma võsukestele võtta guvernant, sest koolid jäävad tühjaks - esialgu õpetajatest, siis juba ka õpilastest.
Meie koolis on õnneks kõik kohad täidetud. "Mure" on vaid meie noorukese loodusainete õpetajaga, kes korduvalt on "ähvardanud" jääda koju ja hakata lapsi kasvatama. Eks see aeg ju tulebki õige pea ja vot siis oleme küll püstihädas: kes hakkab andma füüsikat, keemiat, bioloogiat, geograafiat ja 7. klassi loodusõpetust?
Eile sai ka natuke tööd tehtud. Trükkisin ümber jõulumuusikali stsenaariumi ja lisasin sinna, kuhu vaja. Klassi jõulupeo materjalid on ka korras. Nüüd tuleb veel laste saadetud kaastööd kokku koguda ja meie ajalehe number valmis teha. ..... ja tööplaanid .... uuh, ma vihkan neid!
Praegu on praad ahjus, salatimaterjal on hakitud ja mandariinitordid valmis.
Eile poes ei käinud, täna ka ei lähe ja loodan, et ei pea ka homme minema.
Saabuv 2009. aasta on ühes mõttes hea aasta - ära lõpeb Hansapanga või mis ta nüüd iganes ka ei ole - orjamine - laenukoormis langeb kaelast ära. Samas, kui väga kriitilise pilguga ümber auto käia ja mõelda, et vanust sel ka juba 11 aastat, siis .... vot enam ei taha kasutatud autot. Kui, siis uus, aga see tähendab 5-aastast liisingukoormist jälle ... Kohe ei saa elatud ilma, et pangale võlgu ei oleks.
teisipäev, 23. detsember 2008
Jõululund sajab!
Niimoodi jäi pildile hästi tihe lumesadu.Kuigi ma talve eriti ei salli, siiski on ilus vaadata, kuidas lumeräitsakaid sajab ja sajab. Ja ma sain endale lõpuks saba peale ka astutud - juba on natuke sellist tööd tehtud, millega võiks ehk isegi rahule jääda. Nimelt panin oma selle õppeaasta tööde nimistusse ka jõuluõhtu kava. Linkisin luuletused ka juurde. Nüüd vaja veel näidenditega sama teha, aga nendega läheb aega - neid mul arvutis lihtsalt pole - järelikult pole midagi ka linkida. Kui asi valmis, siis võiks selle looga päris rahule kohe jääda!
Kassidel ka püha
Sohvil ja Hallul ka pühad. Muudkui vitsutavad krõbuskeid ja põõnavad. Ja ma pidin köögis peaaegu et hiirele peale astuma!Pühade-eelne möll kaubanduskeskuses
Arvasime, et oleme kohe hirmus kavalad ja läheme varakult linna šopingule, noh et linnarahvas alles põõnab ja parkla siis tühi. Aga ole sa lahke! Ülemiste keskuse ilmatu suur parkla oli juba kell kümme nii pilgeni masinaid täis, et ei teagi kohe, kuhu parkida. Lõpuks saime kõige tagumisse ritta vahetult ühe välja tagurdava auto kohale. Ja kus olid sabad! Räägitagu veel mingist majanduskriisist või mis see pidi olema. Aga tegelikult oleksime kõik vajaliku saanud kätte ka Koselt, aga vot nende mälupulkade hankimisega on Kosel nüüd küll natuke keeruline, sellepärast siis see linnasõit.
Paar viimast päeva olen muudkui meie "firmakat" banaanirulli teinud ja siis olen - ihhiii - pidanud retsepti ka kaasa andma. Nüüd mõtlesime, et teen hoopis vahukoore-mandariinitorti. Mandariinid oleks nagu kohustuslik element jõulude juures.
Ja seekord on meil jõulud sellised ameerikalikud - jõululõuna tuleb esimesel pühal, mitte jõululaupäeval. Siis on kogu pere kodus. Homme ajame peenemalt läbi - poisid saavad midagi head-paremat. Omale aitab mandariinidest ja kohvist küll.
Mees on homme tööl ja keegi ei pretendeeri minu läpakale. Saan rahulikult tööd teha. Tuleb välja, et see eilne personalikoosolek ajas mind ikka päris närvi. Isegi unes mõtlesin selle paganama klassi e-portfolio peale - ikka mis tegemata ja nii ja naa. Kõrvale hiilida ja nägu teha, et mina ei tea sellest asjast mitte midagi - vot seda ka enam ei saa. Ja tähtaeg on vist 7. jaanuar. Ma ei ole tahtnud Koolielu kodulehele mitte vaadatagi!
Õnneks on tegemist konkursiga, kus asja vaatavad üle Koolielu aineeksperdid või kuidagi niimoodi.
Õppematerjale mulle ei meeldi sinna Koolielusse saata. Uskumatu, kui terava keelega ja õelad on üksteise vastu meie pedagoogid. See tööde hindamine ja kommenteerimine on kohati üsna jõhker. Ma arvan, et kui mulle üks või teine töö ei meeldi ja ma ei saa seda kasutada, siis ma olen vait, mitte ei halvusta. Ja tegelikult on ju õpetajate tehtud töölehed ka ühe ja sama teema kohta suhteliselt erinevad. See ei sõltu ainult õpetaja isiksusest või kompetentsusest, vaid suurel määral siiski ka õpilaste kontingendist. Kummaline, kuid aastad ei ole ka siin vennad. Olen sageli tähele pannud, et valmis töölehti ei ole võimalik alati järjestikustel aastatel kasutada: kord oleme õppinud rohkem, kord oleme tähelepanu pööranud hoopis millelegi muule teemaga seonduvale jne.
Paar viimast päeva olen muudkui meie "firmakat" banaanirulli teinud ja siis olen - ihhiii - pidanud retsepti ka kaasa andma. Nüüd mõtlesime, et teen hoopis vahukoore-mandariinitorti. Mandariinid oleks nagu kohustuslik element jõulude juures.
Ja seekord on meil jõulud sellised ameerikalikud - jõululõuna tuleb esimesel pühal, mitte jõululaupäeval. Siis on kogu pere kodus. Homme ajame peenemalt läbi - poisid saavad midagi head-paremat. Omale aitab mandariinidest ja kohvist küll.
Mees on homme tööl ja keegi ei pretendeeri minu läpakale. Saan rahulikult tööd teha. Tuleb välja, et see eilne personalikoosolek ajas mind ikka päris närvi. Isegi unes mõtlesin selle paganama klassi e-portfolio peale - ikka mis tegemata ja nii ja naa. Kõrvale hiilida ja nägu teha, et mina ei tea sellest asjast mitte midagi - vot seda ka enam ei saa. Ja tähtaeg on vist 7. jaanuar. Ma ei ole tahtnud Koolielu kodulehele mitte vaadatagi!
Õnneks on tegemist konkursiga, kus asja vaatavad üle Koolielu aineeksperdid või kuidagi niimoodi.
Õppematerjale mulle ei meeldi sinna Koolielusse saata. Uskumatu, kui terava keelega ja õelad on üksteise vastu meie pedagoogid. See tööde hindamine ja kommenteerimine on kohati üsna jõhker. Ma arvan, et kui mulle üks või teine töö ei meeldi ja ma ei saa seda kasutada, siis ma olen vait, mitte ei halvusta. Ja tegelikult on ju õpetajate tehtud töölehed ka ühe ja sama teema kohta suhteliselt erinevad. See ei sõltu ainult õpetaja isiksusest või kompetentsusest, vaid suurel määral siiski ka õpilaste kontingendist. Kummaline, kuid aastad ei ole ka siin vennad. Olen sageli tähele pannud, et valmis töölehti ei ole võimalik alati järjestikustel aastatel kasutada: kord oleme õppinud rohkem, kord oleme tähelepanu pööranud hoopis millelegi muule teemaga seonduvale jne.
esmaspäev, 22. detsember 2008
Pagana jõulujutlus
Minu mees on teada-tuntud jutumees. Ja kuna tal jõululaupäeval just valve, siis jagati kõigi kallil jõuluõhtal tööpostil olijate vahel ülesanded ära ja tema peab esinema "jutlusega".
Üks osa tema "jutlusest" on vägagi huvitav:
... See kõik on vähemalt meie laiuskraadil üks suur vale ja pettus. Mitte hõiskama ei pea meie praegu, vaid murest ja hirmust murtuna vaikses omaette olemises sündmuste käiku jälgima. Juhtumas on midagi kohutavat, korvamatut. Päike on suremas.
Korrates L. Meri sõnu raamatust "Hõbevalgem": "Suveharjal oli päike oma võimu tipul ja see oli rõõmupidu. Taliharjal oli päike suremas ja jõulud olid hirmupäevadeks. Saarlased kindlustasid end häda vastu sellega, et joonistasid akna- ja uksepiitadele päikesekodaradd, päikese kiired ja alles nädalapäevad hiljem, kui päike kukesammul jõudu hakkas koguma, tõmbas kodaraile taas sündiva päikese ringi ümber. Jõulude ajal ei tohtinud majas tuli kustuda. Õled toodi tuppa ja kogu pere oli koos, et vaheldumisi tuletera valvata ja kaitsta."
Niisiis oli pööripäeva õhtusöök muistsete eestlaste jaoks kõike muud kui rõõmus. See võis jääda viimaseks. Päevapööramise ööga ei olnud ohud veel möödas. Valitses habras tasakaal, mida öine tule valvamine pidi valguse võidu poole kallutama. Järjekindlalt käis peremees lumme torgatud teivast jälgimas. Alles siis, kui teiba vari kaugeimast märgist vaksa võrra teiba poole oli nihkunud, võis rõõmule voli anda. Päike oli päästetud. Eluandja aujärjele aidatud. Nüüd võis süüa-juua, mida süda ihkas, sest oli tekkinud lootus uuele saagile.
Selline rituaal kordus aastast aastasse. Päike oli seni küll alati halvast olukorrast edukalt välja tulnud, kuid....ei võinud iial teada.
Maausulistel on kombeks kohtumisel soovida üksteisele - Päikest! see komme pole mitte tuulest võetud, vaid kindla pärimusliku tagapõhjaga.
Niisiis soovin kõigile siinviibijatele uueks aastaks Päikest!
Kuidasmoodi ta selle jutluse rituaali ise läbi viib, kui vorm ei võimalda maausulise talismane ja muid vidinaid kanda, vot seda ma küll ette ei kujuta, aga ära ta selle teeb ja sealjuures hästi ja mõjusalt - see on kindel.
Ema mul mõnikord küsis päris murelikult, kuidas ma aru saan, millal see lõuapoolik tõsist juttu räägib.... Ajapikku see oskus tuleb ja kui aru ei saa, siis teen lihtsalt näo, et pole kuulnudki.
Siiamaani lapsed räägivad tema legendaarsetest ajalootundidest. Isegi kõige suuremad kaagid olid mõnikord ennast kuulama unustanud (täiesti tahtmatult ja kaagi reputatsiooni haavavalt).
Üks osa tema "jutlusest" on vägagi huvitav:
... See kõik on vähemalt meie laiuskraadil üks suur vale ja pettus. Mitte hõiskama ei pea meie praegu, vaid murest ja hirmust murtuna vaikses omaette olemises sündmuste käiku jälgima. Juhtumas on midagi kohutavat, korvamatut. Päike on suremas.
Korrates L. Meri sõnu raamatust "Hõbevalgem": "Suveharjal oli päike oma võimu tipul ja see oli rõõmupidu. Taliharjal oli päike suremas ja jõulud olid hirmupäevadeks. Saarlased kindlustasid end häda vastu sellega, et joonistasid akna- ja uksepiitadele päikesekodaradd, päikese kiired ja alles nädalapäevad hiljem, kui päike kukesammul jõudu hakkas koguma, tõmbas kodaraile taas sündiva päikese ringi ümber. Jõulude ajal ei tohtinud majas tuli kustuda. Õled toodi tuppa ja kogu pere oli koos, et vaheldumisi tuletera valvata ja kaitsta."
Niisiis oli pööripäeva õhtusöök muistsete eestlaste jaoks kõike muud kui rõõmus. See võis jääda viimaseks. Päevapööramise ööga ei olnud ohud veel möödas. Valitses habras tasakaal, mida öine tule valvamine pidi valguse võidu poole kallutama. Järjekindlalt käis peremees lumme torgatud teivast jälgimas. Alles siis, kui teiba vari kaugeimast märgist vaksa võrra teiba poole oli nihkunud, võis rõõmule voli anda. Päike oli päästetud. Eluandja aujärjele aidatud. Nüüd võis süüa-juua, mida süda ihkas, sest oli tekkinud lootus uuele saagile.
Selline rituaal kordus aastast aastasse. Päike oli seni küll alati halvast olukorrast edukalt välja tulnud, kuid....ei võinud iial teada.
Maausulistel on kombeks kohtumisel soovida üksteisele - Päikest! see komme pole mitte tuulest võetud, vaid kindla pärimusliku tagapõhjaga.
Niisiis soovin kõigile siinviibijatele uueks aastaks Päikest!
Kuidasmoodi ta selle jutluse rituaali ise läbi viib, kui vorm ei võimalda maausulise talismane ja muid vidinaid kanda, vot seda ma küll ette ei kujuta, aga ära ta selle teeb ja sealjuures hästi ja mõjusalt - see on kindel.
Ema mul mõnikord küsis päris murelikult, kuidas ma aru saan, millal see lõuapoolik tõsist juttu räägib.... Ajapikku see oskus tuleb ja kui aru ei saa, siis teen lihtsalt näo, et pole kuulnudki.
Siiamaani lapsed räägivad tema legendaarsetest ajalootundidest. Isegi kõige suuremad kaagid olid mõnikord ennast kuulama unustanud (täiesti tahtmatult ja kaagi reputatsiooni haavavalt).
pühapäev, 21. detsember 2008
Pontšo
Mulle niiii meeldivad pontšod! Mul on ka üks heegeldatud detailidest pontšo olemas, aga see on ruudukujuline, seega on tal neli tippu. Nüüd tahaksin sellist teha, millel oleks tipp ainult ees ja taga.
Neid kahte pontšot vaadates nagu saan aru, aga samas nagu ei saa ka... ma hakkaksin peale tipust, aga heegelmustri järgi vaatan, et on ikka kaelusest alustatud. Kui peaksin aega leidma, siis tahan igatahes proovida. Ajaga kipub aga juba ette teades olema nii nagu ta just parasjagu on - teda lihtsalt ei ole. Kogu aeg keegi tahab midagi: mul oleks siin nagu sajajalgsed - pidevalt on jama sokkidega - no ei ole neid. Ometi on sokid kõige sagedamini ja suuremas koguses ostetav kaup. Ma pean olema nagu mingi nuhk Albert, kes kõik kadunud asjad ei tea kust üles peab otsima. Nad lihtsalt lasevad end lõdvaks, sest kui olin üheksa päeva Kreetal, said kõik hakkama. Kuigi jah - tagasi tulles töötas pesumasin kaks päeva ühtejutti... No see selleks, ikkagi tahan pontšot!
Neid kahte pontšot vaadates nagu saan aru, aga samas nagu ei saa ka... ma hakkaksin peale tipust, aga heegelmustri järgi vaatan, et on ikka kaelusest alustatud. Kui peaksin aega leidma, siis tahan igatahes proovida. Ajaga kipub aga juba ette teades olema nii nagu ta just parasjagu on - teda lihtsalt ei ole. Kogu aeg keegi tahab midagi: mul oleks siin nagu sajajalgsed - pidevalt on jama sokkidega - no ei ole neid. Ometi on sokid kõige sagedamini ja suuremas koguses ostetav kaup. Ma pean olema nagu mingi nuhk Albert, kes kõik kadunud asjad ei tea kust üles peab otsima. Nad lihtsalt lasevad end lõdvaks, sest kui olin üheksa päeva Kreetal, said kõik hakkama. Kuigi jah - tagasi tulles töötas pesumasin kaks päeva ühtejutti... No see selleks, ikkagi tahan pontšot!
Näputööd vaheajaks
Otsisin lumehelveste mustreid. paberist on neid lõigutud küll, aga kortsu ja katki lähevad need ajapikku ikka. heegeldatud asjakesed oleksid püsivamad. 
No need on kenad küll, aga klassis ma neid kasutada ei saa. Kuidas ma saan lastele öelda, et limehelves on alati 6-haruline, kui ise olen üles riputanud 8-harulised. Ilmselt tuleb siis lisada klassikalised sõnad: "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi".
Järsus kurvis pole mõistlik kihutada
Siin nüüd pildid meie laastatud kuusehekist:
Visit www.moblyng.com to make your own!
Jõulumeeleolu otsimas
Tuba on nii suur, et kuusk kaob ühte toanurka päris ära. Panin täna kamina kõrvale hoopis ühe raagus oksa. Selle külge sain rippuma panna meie vanad jõuluehted. Jälle natukenegi teistmoodi.
Kuusk sel aastal üsna kobe.
Eile Koselt tulles sõidan meie kuusehekist mööda ja silmanurgast nagu näen, et midagi on valesti. Pidasin auto kinni ja ole sa lahke - keegi ei ole osanud järsku kurvi välja võtta ja oli pannud pambusesse ehk eesti keeli meie kuusehekki. Ja päris kenasti teist rappinud. Ilmselt auto kätte saamiseks oli vaja ka saagida. No millal seda küll teha jõuti, mitte ei tea. Vot mis tähendab, kui koera pole - mitte midagi ei kuule ega näe, mis oma valdustes juhtub.
Juba mitmeid aastaid arutame siin isekeskis, et kuhu on kadunud see jõulutunne... Arvan, et:
a)lapsed on suureks kasvanud
b) teleris hakkavad jõulureklaamid vaata et "kohe peale jaani"
c) poodides on ainult üks suur osta-osta-osta (Võidab ju see, kellel on surres rohkem asju !?!?)
d) ilm on rohkem selline niru rannailma moodi (eh, eks vanasti oligi olnud taevas sinisem, lumi valgem ja mis kõik veel)
e) ja nii umbes 15 aasta tagusest ajast mäletan küll, et lund sadas akna taga, raadiost tulid jõululaulud ja köök oli küpsetamise lõhna täis (noh aga siis olid oma lapsed ju ka veel lasteaiaeas, ju sellega ikka saab kõik siduda)
a)lapsed on suureks kasvanud
b) teleris hakkavad jõulureklaamid vaata et "kohe peale jaani"
c) poodides on ainult üks suur osta-osta-osta (Võidab ju see, kellel on surres rohkem asju !?!?)
d) ilm on rohkem selline niru rannailma moodi (eh, eks vanasti oligi olnud taevas sinisem, lumi valgem ja mis kõik veel)
e) ja nii umbes 15 aasta tagusest ajast mäletan küll, et lund sadas akna taga, raadiost tulid jõululaulud ja köök oli küpsetamise lõhna täis (noh aga siis olid oma lapsed ju ka veel lasteaiaeas, ju sellega ikka saab kõik siduda)
Kuusk sel aastal üsna kobe.
Eile Koselt tulles sõidan meie kuusehekist mööda ja silmanurgast nagu näen, et midagi on valesti. Pidasin auto kinni ja ole sa lahke - keegi ei ole osanud järsku kurvi välja võtta ja oli pannud pambusesse ehk eesti keeli meie kuusehekki. Ja päris kenasti teist rappinud. Ilmselt auto kätte saamiseks oli vaja ka saagida. No millal seda küll teha jõuti, mitte ei tea. Vot mis tähendab, kui koera pole - mitte midagi ei kuule ega näe, mis oma valdustes juhtub.
Lähen vist välja ja teen sellest järjekordsest heki lõhkumisest pilti ka. No on tegelased, meie istutame, kastame ja ootame, millal puud sirguvad, et tee pealt meie õue-alale vaadet varjata ja nüüd sõidavad maha.
Ütlesin täna poistele, et lähen Sirjele lilli ostma. Poisid imestavad - eile alles ostsid ju Sirjele??? No homseks on lilli meie direktorile vaja.
laupäev, 20. detsember 2008
Saime jälle kokku
Täna said täditütre kodus kokku sugulased, et tähistada täditütre ja tema abikaasa 50.-ndat pulma-aastapäeva. Mehed kaebasid oma rasket elu 100% - või 50%-liselt saarenaistega.
Minu mees ütleb peale iga saarlastest sugulastega kohtumist, et tal tuleb siis tahtmine kirikule lühter annetada tänuks selle eest, et tema naine kõigest 50% saarlane on. 100% -lise variandi puhul oleks tema vaeseke juba otsad andnud. See saare naiste kangus pidi ikka ületamatu olema. On jah ületamatu! Ja jumal tänatud, et on!
Iga kord, kui mu sõbrad täditütart näevad, imestavad nad, kuidas meil nii suur vanusevahe saab olla. Aga miks ei saa, kui minu isa oli 13-lapselisest perest noorim. Nii ongi minu vennas tädi- ja onulastest noorim. Vanusevahe on noorima ja vanima vahel aga kaugelt üle kolmekümne aasta.
Nii kahju, et Koidu meie hulgas olla ei saanud. Mina ei saanud oma vanemaid kuldpulma puhul meeles pidada muul moel kui küünaldega kalmistul. Täditütar käis abikaasaga koos aga kalmistul oma ainsa tütre haual. Loodetavasti on Koidu nüüd oma tütarde lastele kaitseingliks.
Peale Koidu õnnetut surma olen tihti mõelnud, et mul on vedanud ja tuleb tänulik olla iga päeva eest, mis meile elada on antud. Iga hetk võib olla viimane, eriti liikluses. Ma võin ju korralikult sõita ja kõiki reegleid täita, kuid siis kihutab vastu mingi hull ja ongi kõik. Koiduga just nii halvasti läkski. Ema-isa juures käies panen alati küünla ka Koidule, oma lapsepõlve mängukaaslasele...
Minu mees ütleb peale iga saarlastest sugulastega kohtumist, et tal tuleb siis tahtmine kirikule lühter annetada tänuks selle eest, et tema naine kõigest 50% saarlane on. 100% -lise variandi puhul oleks tema vaeseke juba otsad andnud. See saare naiste kangus pidi ikka ületamatu olema. On jah ületamatu! Ja jumal tänatud, et on!
Iga kord, kui mu sõbrad täditütart näevad, imestavad nad, kuidas meil nii suur vanusevahe saab olla. Aga miks ei saa, kui minu isa oli 13-lapselisest perest noorim. Nii ongi minu vennas tädi- ja onulastest noorim. Vanusevahe on noorima ja vanima vahel aga kaugelt üle kolmekümne aasta.
Nii kahju, et Koidu meie hulgas olla ei saanud. Mina ei saanud oma vanemaid kuldpulma puhul meeles pidada muul moel kui küünaldega kalmistul. Täditütar käis abikaasaga koos aga kalmistul oma ainsa tütre haual. Loodetavasti on Koidu nüüd oma tütarde lastele kaitseingliks.
Peale Koidu õnnetut surma olen tihti mõelnud, et mul on vedanud ja tuleb tänulik olla iga päeva eest, mis meile elada on antud. Iga hetk võib olla viimane, eriti liikluses. Ma võin ju korralikult sõita ja kõiki reegleid täita, kuid siis kihutab vastu mingi hull ja ongi kõik. Koiduga just nii halvasti läkski. Ema-isa juures käies panen alati küünla ka Koidule, oma lapsepõlve mängukaaslasele...
Pingelangus
Küll on hea tunne, kui möödas on veerand, peo organiseerimine, huvijuhti mängides suure peo organiseerimine! Viimane prohmakas oli, et eile hommikul teatas jõuluvana, et ta VIST ei saa ikka tulla! Nagu ämbritäis külma vett kallati kaela! Esialgne varuvariant oli kohe oma mees, aga õnneks meie jõulukas sai omad asjad ikka ära korraldada ja oli õhtul kõpsti kohal.
Võrreldes eilsega on täna südapäeval isegi valge (niivõrd kuivõrd)
White Christmas? Eile hilisõhtuse lumesaju järgi oleks tahtnud küll paksemat lumekihti näha, aga kõigest selline see lumi meil on. Sugulased Võrumaal on aga suure lumega püsti-hädas. No on ikka suur riik see Eesti meil! Laias laastus 300 km ühest servast teise, aga kliima on totaalselt erinev.
Täna varahommikul Aruvalla viaduktist natuke maad meie poole nägin auto tuledevihus metskitse üle tee minemas. Kartes, et kui on üks, siis võib neid ka rohkem olla, püüdsin pidurdada, aga tee oli libe mis kole - no ei jää seisma! Ja tuligi teine kits! Mõtlesin, et nüüd käib küll kõks ära, aga auto jäi juba peaaegu seisma ja kits ka vist suutis kas peatuda või suunda muuta, igatahes pääsesime mõlemad. Jõudin juba mõelda, kui palju võiks üks selline loom autot lõhkuda (esituli kindlasti, kui mitte mõlk külje sees). Ja mida peale hakata vigastatud loomaga? Surma ta vaevalt nii väikese hoo juures oleks saanud, aga .... Siinkohal meenub lugu sellest, kuidas mees helistab politseisse ja teatab, et ajas põdra alla. Mida nüüd teha? Politsei annab nõu, et ega muud pole teha, kui tuleb veri välja lasta.... jne...
Võrreldes eilsega on täna südapäeval isegi valge (niivõrd kuivõrd) White Christmas? Eile hilisõhtuse lumesaju järgi oleks tahtnud küll paksemat lumekihti näha, aga kõigest selline see lumi meil on. Sugulased Võrumaal on aga suure lumega püsti-hädas. No on ikka suur riik see Eesti meil! Laias laastus 300 km ühest servast teise, aga kliima on totaalselt erinev.
Täna varahommikul Aruvalla viaduktist natuke maad meie poole nägin auto tuledevihus metskitse üle tee minemas. Kartes, et kui on üks, siis võib neid ka rohkem olla, püüdsin pidurdada, aga tee oli libe mis kole - no ei jää seisma! Ja tuligi teine kits! Mõtlesin, et nüüd käib küll kõks ära, aga auto jäi juba peaaegu seisma ja kits ka vist suutis kas peatuda või suunda muuta, igatahes pääsesime mõlemad. Jõudin juba mõelda, kui palju võiks üks selline loom autot lõhkuda (esituli kindlasti, kui mitte mõlk külje sees). Ja mida peale hakata vigastatud loomaga? Surma ta vaevalt nii väikese hoo juures oleks saanud, aga .... Siinkohal meenub lugu sellest, kuidas mees helistab politseisse ja teatab, et ajas põdra alla. Mida nüüd teha? Politsei annab nõu, et ega muud pole teha, kui tuleb veri välja lasta.... jne...
reede, 19. detsember 2008
Nüüd on see siis tehtud!
Meie jõulupidu on peetud. Väga ilusasti tuli välja! Paaris kohas läks tekst sassi, aga lapsed oskavad väga hästi improviseerida.Meie õpilaste arvu vähenemist peegeldab ka meie jõulupeo publiku arvukus. No ei ole enam aula puupüsti rahvast täis! Kõik näevad lavale ja seina ääres püsti seisvaid inimesi oli ikka suhteliselt vähe.
Piltide üles laadimine Moblyngis praegu käib. Lapsed kepslesid minu ümber ja kauplesid, et ma juba täna pildid kodulehele üles paneksin. Ütlesin küll, et õpetajad istuvad veel kohvilauda ja saan hilja koju, aga lapsed lubasid kasvõi kell kaksteist öösel vaadata, kas pildid on juba üleval. Noh, eks näe, kaheteistkümneks on kindlasti olemas.
Jõulupeopäev
Küll sai täna hommikul magatud! Ja pere tellis hommikuks pannkooke - justkui oleks nädalavahetus! Leelo oli helistanud kui ma veel magasin. Arne ütles, et mul pidavat olema teise klassi inglise keele hinded välja panemata. No muidugi! Nii oligi!
Käisime Ardus lasteaia ehitustandril arheoloogilist ülevaatust tegemas. Ütlesin mehele, et vaata nii, et seal ei oleks midagi arheoloogilist, mis peataks ehitustegevuse. Las teevad selle lasteaia valmis, siis saame vallast raha ehk ka oma kooli fassaadi tegemiseks. Õnneks jääbki see ehitusplats muinasasula alast välja.
Käisime ka Raplas mööblipoode kammimas. No ei ole normaalseid toole või kui on, siis hind ei ole normaalne. No mitte ei kipu ostma kööki pooleteisetuhandelisi toole!
Sõitsime just kui järsku Leelo helistas, et tema jõuluvana ei saa tulla (1.-2. klassi jõuluüritus poole tunni pärast algamas). Kauples Arnet jõuluvanaks. Aga meil muud plaanid ja kodust ning koolist hoopis kaugel. Mul jäi süda valutama, sest sama jõuluvana pidi tulema ju õhtul ka meie peole. Nüüd sai üle helistatud ja õhtul on jõulukas ikka kohal.
Kell on nii hullult palju juba, et nüüd tuleb klõpsata nupule "Publish" ja hakata kooli minekuks sättima. Ja mul pole mitte ühtegi salmi peas! :(
Ahjaa! Koolis tuleb vaadata, kuhu mu hiir jäi - mulle ei meeldi see touch pad mitte üks raas! Juba saan kiiresti hakkama, aga ikkagi eelistan hiirt! Eks see hiireniru eilse võtme-jama ajal meelest läks!
Aitab! Nüüd peole/tööle! Kauplesin Gendra enda asemel pilte tegema. Mina pean saalis "vägesid juhtima", Kaie on lava taga ametis. Vene keeles on ütlemine: "Nje puha nje pera" või midagi sellelaadset ja mida iganes see ka ei tähenda :) aga nii vähemasti öeldakse!
Käisime Ardus lasteaia ehitustandril arheoloogilist ülevaatust tegemas. Ütlesin mehele, et vaata nii, et seal ei oleks midagi arheoloogilist, mis peataks ehitustegevuse. Las teevad selle lasteaia valmis, siis saame vallast raha ehk ka oma kooli fassaadi tegemiseks. Õnneks jääbki see ehitusplats muinasasula alast välja.
Käisime ka Raplas mööblipoode kammimas. No ei ole normaalseid toole või kui on, siis hind ei ole normaalne. No mitte ei kipu ostma kööki pooleteisetuhandelisi toole!
Sõitsime just kui järsku Leelo helistas, et tema jõuluvana ei saa tulla (1.-2. klassi jõuluüritus poole tunni pärast algamas). Kauples Arnet jõuluvanaks. Aga meil muud plaanid ja kodust ning koolist hoopis kaugel. Mul jäi süda valutama, sest sama jõuluvana pidi tulema ju õhtul ka meie peole. Nüüd sai üle helistatud ja õhtul on jõulukas ikka kohal.
Kell on nii hullult palju juba, et nüüd tuleb klõpsata nupule "Publish" ja hakata kooli minekuks sättima. Ja mul pole mitte ühtegi salmi peas! :(
Ahjaa! Koolis tuleb vaadata, kuhu mu hiir jäi - mulle ei meeldi see touch pad mitte üks raas! Juba saan kiiresti hakkama, aga ikkagi eelistan hiirt! Eks see hiireniru eilse võtme-jama ajal meelest läks!
Aitab! Nüüd peole/tööle! Kauplesin Gendra enda asemel pilte tegema. Mina pean saalis "vägesid juhtima", Kaie on lava taga ametis. Vene keeles on ütlemine: "Nje puha nje pera" või midagi sellelaadset ja mida iganes see ka ei tähenda :) aga nii vähemasti öeldakse!
pühapäev, 14. detsember 2008
Kellukesed
Muudkui kerisin arvutiekraanil oma ajaveebi ja vaatasin seda kellukeste pilti.Tegin ka paar hakatust,aga villase lõngaga ilus ei jäänud. Juba matsin plaani maha,et materjali pole ja tegemata jääbki. Siis aga hoopis midagi muud kapist otsides veeres välja üks kahtlase materjali pool-selline niidi ja peenikese nööri vahepealne sünteetiline materjal. Ma isegi ei tea,kust ma selle sain. Ilmselt oma emme varudest. No ja hakkasingi katsetama. Teine jama paelaga.See on ainult hädapärane,lihtsalt, et oleks...
Sellised väikesed kellukesed siis...
Praegu just lõpeb "Eestimaa uhkuse" gala.Hakkan nüüd lõpuks ( 24.-ndal tunnil homseks hädapäraseid asju üle vaatama).
Ahjaa! Võtsin julguse kokku ja läksin välja vaatama,et kas see kuu on ikka veel selline ebanormaalselt suur ja tahtsin pilti teha. Korraga kuulsin üsna lähedal õõvastavat röögatust /karjatust/ mingit jubedat häält.
Nagu välk olin toas! Toas aknal kuulates sain aru küll, kellega tegemist:üks rebane üritas teisele liigikaaslasele populaarsel viisil selgeks teha,kellele antud territoorium kuulub. Aga pilkases pimeduses oli ikkagi jube!Liiati, kui selline röögatus kostub ootamatult ja ohtlikult lähedalt.
Sellised väikesed kellukesed siis...
Praegu just lõpeb "Eestimaa uhkuse" gala.Hakkan nüüd lõpuks ( 24.-ndal tunnil homseks hädapäraseid asju üle vaatama).Ahjaa! Võtsin julguse kokku ja läksin välja vaatama,et kas see kuu on ikka veel selline ebanormaalselt suur ja tahtsin pilti teha. Korraga kuulsin üsna lähedal õõvastavat röögatust /karjatust/ mingit jubedat häält.
Nagu välk olin toas! Toas aknal kuulates sain aru küll, kellega tegemist:üks rebane üritas teisele liigikaaslasele populaarsel viisil selgeks teha,kellele antud territoorium kuulub. Aga pilkases pimeduses oli ikkagi jube!Liiati, kui selline röögatus kostub ootamatult ja ohtlikult lähedalt.
Kaamos
Käisin õues. Riideid eriti ei viitsi selga toppida,veel vähem mingeid saapaid.Pistsin plätud sokkide otsa ja jalutasin veidike ringi, et äkki leian mõne pildistamist vääriva koha. Johhaidii! Jee sa leiad,kui väljas on masendav hilissügis?... varatalv?.... midagi vahepealset? Hää seegi,et täna keskpäevaks pool päikesekettast on kuuskede latvade tagant näha.Varjud on nii pikad,et lõppu ei paistagi. Puud sünged ja vettinud,maa koltunud,ei ühtki looduse häält...(peale vee kohina muidugi).
See on nüüd üle vaadatud, et suurvesi on selleks korraks jälle möödas. Ahhaa! Arutasime Arnega ükspäev,et Kuivjõgi on viimastel aegadel kuidagi kahtlaselt sageli vett täis ja kohe nii täis,et kipub voolusängist väljuma. Samas aga Nõiakaev ei taha kuidagi keema hakata...Kui nüüd paneks need kaks fakti kokku? Tekib mingi seos? Tekib! Seal maa-alustes karstiala-asjades on toimunud mingid Tuhala kandile ebasoodsad muutused: ilmelgelt läheb viimasel ajal suur osa Tuhala jõe veest "vasakule".
Tihased on naljakad! Kui neile toidulauale süüa panen, passib üks partulli saadetud lind ohutust kõrgusest minu toimetamist.Kui hakkan toa poole astuma,lendab patrullinud tihane maja otsa juurde vahtra otsa ja hõikab sealt metsa poole: iit,iit (tõlge: "eat,eat", mis teadupärast tähendab "sööma"). Rohevint käib ka vahetevahel. No on alles bossy lind! -Kui tema ikka kohal on, lendavad tihased kus see ja teine ning suur saks laiutab üksi toidulaual.
Keegi pidi nagu kohvi tegema? Huvitav, miks siis kohvi ikka veel pole? See asi tuleb ära korraldada enne,kui jälle miski uus mõte pähe tuleb.
See on nüüd üle vaadatud, et suurvesi on selleks korraks jälle möödas. Ahhaa! Arutasime Arnega ükspäev,et Kuivjõgi on viimastel aegadel kuidagi kahtlaselt sageli vett täis ja kohe nii täis,et kipub voolusängist väljuma. Samas aga Nõiakaev ei taha kuidagi keema hakata...Kui nüüd paneks need kaks fakti kokku? Tekib mingi seos? Tekib! Seal maa-alustes karstiala-asjades on toimunud mingid Tuhala kandile ebasoodsad muutused: ilmelgelt läheb viimasel ajal suur osa Tuhala jõe veest "vasakule".
Tihased on naljakad! Kui neile toidulauale süüa panen, passib üks partulli saadetud lind ohutust kõrgusest minu toimetamist.Kui hakkan toa poole astuma,lendab patrullinud tihane maja otsa juurde vahtra otsa ja hõikab sealt metsa poole: iit,iit (tõlge: "eat,eat", mis teadupärast tähendab "sööma"). Rohevint käib ka vahetevahel. No on alles bossy lind! -Kui tema ikka kohal on, lendavad tihased kus see ja teine ning suur saks laiutab üksi toidulaual.
Keegi pidi nagu kohvi tegema? Huvitav, miks siis kohvi ikka veel pole? See asi tuleb ära korraldada enne,kui jälle miski uus mõte pähe tuleb.
Tellimine:
Postitused (Atom)