Õpetajate koostöö

Ikkagi täitsa õige on see digitiigri spetside ütlemine, et läbi ajaveebide toimib tegelikult küllaltki tihe koostöö Eestimaa eri paikade õpetajate vahel. Osad õpetajad teavad ajaveebide kaudu üksteist ka nime- ja nägupidi; osa kasutavad õigust jääda anonüümseks. Aga tean omast käest, et asi toimib.
Täna võtsin siis kätte ja saatsin Tiiale meili. No kaua ma vaatan tema klassi ajaveebi ja uurin-puurin, aga pihta ei saa, kuidas ta on sellised vahvad ülesanded koostanud. Ise teen selliseid küll Puzzlemaker´is, aga meie klassi kodukas on laste seas ülipopulaarseks muutunud ja seetõttu tahan ka rohkem õppemänge sinna üles panna.

Tiia kirjutas, et ta on minu klassi ajaveebist mitmeid uusi ideid saanud (kusjuures mina õpin iga päev midagi uut just tema klassi ajaveebist :D )

Nüüd on vaja veel hädapärased asjad ära teha ning siis on vaja õppima hakata - tahan selle uue asja juba täna endale selgeks teha, et siis lapsi uue mänguga üllatada.

Koolielu portaalist

Koolielu portaali esilehel enamasti ikka üks päevakajaline artikkel, millele siis lugejad lisavad kommentaare. Kõige aktiivsem kommenteerija on keegi Natti. Oh sa püha müristus! On ikka grammatika! Kes ta on? Selge see, et eestlane ta pole. On ta õpetaja? Ei tahaks nagu eriti uskuda!!!! Niisugust puu-eesti keelt ei tohiks rääkida isegi mitte vene õppekeelega koolide õpetajad. Kõrgharidusega inimese eneseväärikus lihtsalt ei lubaks nii kohutavalt vigases keeles kirjutatut avaldada. Ma saan aru, kui on sees üksikud tähevead, mis on põhjendatavad näpu sattumisega naaberklahvile ja lause algab väikese tähega, sest vastavale klahvile on liiga nõrgalt vajutatud.... Aga see, kuidas Natti kirjutab - vot see on tase omaette!!! Algul ajas naerma, nüüd juba ajab marru.... Õuduste labürint!

Külal nüüd ka oma koduleht

Meie külal ei ole külavanemat - kuna ei jõuta "konsensusele". Aivar võiks ju olla, aga tal selle jalgpalliliidu juhtimisega niigi palju tegemist. Niipaljukest on nüüd ometi tehtud, et olemas on kolme küla ühine koduleht.
Arne on teada-tuntud loodusemees ja arheoloogia-huviline - muinsuskaitseameti usaldusisik. Ta ei või mitte kannatada, et küladel koduleht on, aga keegi midagi sinna ei kirjuta. Ja ta peab oma pühaks kohuseks ka inimesi natuke harida - koolist tuli küll ära (tervis kohe parem), aga ikka kipub "vaimuvalgust" kaaskodanikele jagama. Nii ongi tema ülesanne kirjutada meie valla (Nõiavalla) loodusest ja ajaloost. Jutt tal jookseb - las aga kirjutab!

Mis sellesse küla-värki puutub, siis kord isegi arutasime, et mis oleks, kui teeks meie jõude seisvast keldrist nn külakeskuse, kus oleks I-punkt; koht, kus rahvakalendri tähtpäevi tähistada ja muidu külarahvaga koos midagi ette võtta. Projekti kirjutamisega võiks selle tarvis isegi raha saada, aga - paljukest seda rahvast meil siin on... Ja Tiiu kord ühel külakoosolekul ütles tegelikult õigesti - sa elad meie külas ju ainult kaks kuud aastas - see on see suveveheaeg. Muul ajal pimedas lähen ja pimedas tulen - ei tunnegi inimesi, kes külateel vastu tulevad.

No ja koduseks ei jää ma kohe mitte mingil juhul!!! Nii kaua, kui meie kool "püsti püsib" - nii kaua ma seal ka töötan. Nii suur oma küla partioot ma nüüd ka ei ole, et oma pere heaolu mingi külaelu edendamise nimel ohvriks tuua.

Kuu nii ja naamoodi

1. pilt on tehtud öö-pildistamise programmiga.

2. pilt on tehtud välku kasutamata.

3. pilt on tehtud välguga. Nje mjaso nje rõba...

Fotokat läheb ikka vahetevahel ka pimeduses vaja minna.

Kell oli kõigest viis, aga õues selline vana pime, et anna aga olla. Ilus pirakas kuu peesitas ka taevas - mõtlesin siis, et proovin järgi, kas õnnestub kuud pildile saada.

Üks kuu ühel ja samal ajahetkel, aga pildid sootuks erinevad. Jälle üks huvitav kogemus!

No oli ikka katsetamist, et pildid ja jutt enam-vähemgi nii paika saaks, nagu vaja.

Silikooni ei pea ainult vuugitäiteks kasutama

Armastan küünlavalgust ja nüüd see parim küünlaaeg just käes ongi.
Leidsin töötoast silikoonipudeli. Kunagi ühes "Kodukirja" numbris nägin pilti silikooniga kaetud küünlaalustest. Minul tuli see töö välja selline.

Poolunes neljapäev

Täna tulin töölt koju kohe, kui kuues tund lõppes ja üllatus-üllatus, elekter jälle ära. Ju nad siis sel tormijärgsel õhtul ühendasid katkenud traadid lihtsalt hädapärase umbsõlmega ja nüüd tulid ülejala tehtud tööd korrigeerima. Igatahes 16.40 oli see hetk, mil Iljitši lambike taas süttis ja tööle sain hakata.

Täna poriseti direktori sõnade peale, et õpetajad peaksid jõudma oma töö ikka põhitööaja sees ära teha. No seda on hea öelda, kui iga päev maksimaalselt kaks tundi klassi ees seista tuleb. Aga kui inimesel on 6-7 tundi, siis oled tundide lõpuks ikka läbi nagu tühjaks pigistatud sidrun - no ega ikka ei suuda tööd teha küll. Vahepeal lihtsalt on vaja millegi muuga tegeleda.

Täna saigi natuke harutamise tööd tehtud. Väga mõnusates toonides kuut erinevat tooni lõnga sain. Parajalt jäme ka teine, neist nüüd mõnus sokke kududa.

Homme tuleb meeles veel pidada, et Kosel tuleb käia tervisetõendit pikendamas. Õnneks ajab selle paberimajanduse korda õde. Aga mil moel see käik meeles püsib, seda ma veel ei tea. Ilmselt panen sedeli rooli külge :)

Ootajal aeg on pikk

Poisid läksid sõpradega mingile öö-üritusele Kristiine Kaubanduskeskusesse. Pidi olema mingi arvutivärgi huviliste üritus. See Kristiine on vist see endine Taksopark Lillekülas. Ma pole jalagagi veel sinna saanud. Praegu on kell pool üks läbi ja poisid pidid Ülemiste poole teel olema. Kas busse enam ei sõida või ei viitsi nad oodata, aga tulevad jalgsi. Mulle ei meeldi see asi mitte üks raas, aga miskit pole teha - ega nii suuri lapsi enam kodus ei hoia. Ja nad on meil ikka väga usaldusväärsed - on käinud igasugustel üritustel, aga alati kained olnud. Nad isegi ei suitseta. Arne on muidugi tööl ja ma pean nüüd üksi ootama ja mis veel kõige hullem - kohe varsti hakkan linna sõitma. Ma ei oska linnas liigelda, muidu liiklus peaks ju sellisel kellaajal hõre olema, aga ma lihtsalt ei tea, kust ja kuhu sõita tuleb. Leppisime kokku, et poisid tulevad Ülemiste parklasse.
Loodan, et kõik läheb häasti ja mõni tund enne hommikust äratust jõuame isegi magada.

Nägemise ja lugemise riukalised teed

Lugemisel pidavat olulised olema vaid sõna õige algus- ja lõputäht. Vahepealne segadus ei tähenda mitte midagi. Seda teksti õigesti lugedes tuli tõdeda, et just nii see ongi!

Meie Eelika oskab ikka huvitavaid asju kuskilt x-kohast välja kaevata. Teine näide siin:Chinese eye test.
Hiina silmatest.

If you cannot decipher anything, then try pulling
the corner of your eyes as if you were Chinese.
It works .

Kui sa ei suuda tekstist midagi välja lugeda, siis venita
silmad silmanurkadest pilukile nagu oleksid hiinlane ja proovi uuesti!
See töötab.


Uskumatu ja töötaski:)

Koolitee (töötee) pikkus

Sirje pole küll veel avalikustanud, milleks ta seda uuringut teeb, aga ta tahab, et nii lapsed kui ka kõik meie töötajad mõõdaksid ära oma koolitee pikkuse, kirjutaksid koduküla nime ning selle abivahendi, millega koolitee pikkust mõõdeti. Sirje palus lisada ka 1 -2 pilti koduteest. Kuna täna lapsed koju tagasi saadeti ning õpetajad tööasju arutasid vaid kella kümneni, siis oli mul isegi meeles see teepikkus ära mõõta ning isegi mõni pilt teha.
Koolitee pikkus on 23,8 km (lühemat teed pidi). Talvel tuisanud teede ajal tuleb sõita Tartu maanteed mööda ja siis lisandub 2 kilomeetrit.
Tegin pildi sellest tobedast 60km/h kiiruspiirangust. See tõeliselt ahistab mind. Nii hea tee - vägisi kipub spidomeetri näit kolmekohaliseks tõusma... Siis tuleb end taas korrale kutsuda ja edasi venida. 13 km lõigul tervelt 13 märki!

Kanaveres peeti Jüriöö ülestõusu "eellahing", et rüütleid kinni pidada ja eestlastel Tallinna alla kogunemiseks aega anda. 14. sajandil oli Kanavere kandis soo. Naised ja lapsed oli soosaartele maapakku läinud. Mehed aga "varjusid" nimme sohu. Eesmärgiks oli olnud rüütlid oma hobustega tüma maa peale meelitada. No ja ratsutamisest soos ei tulnud ilmselt midagi välja ja rüütlid olid sunnitud omil jalul edasi liikuma. No ja siis oligi neid rünnatud. Rüütlid ikkagi võitsid, sest raudrüütlitel oli kaugelt parem varustus...

See silt jäi kaamera ette juba suisa kodutee lõpuosas. Maastikukaiteala on loodud rohkete erinevate karstinähtuste kaitseks.

Tormikahjustused Harmi kooli pargis

Täna oli kooli väravast sisse keerates kohe selge, et elektrit meil ei ole. Tuletõrjesignalisatsioon piiksus, turvasignalisatsiooni maha võtmist kaalusime õige tükk aega, sest kui õigesti ei näe ja valele numbrile vajutad, siis tõstab signalisatsioon kisa.
Sellised suured kahjustused meie kooli pargis. Eriti hullusti oli torm räsinud pargi alleed. Noortekeskuses oli planeeritud filmiöö, aga - elektrit pole, filme ka pole. Aga see-eest oli olnud väga vahva anektootide ja õudusjuttude öö. Õudust tekitas ka tuule ulgumine ning puude kole ragin akende taga. Väiksemad olid päris hullusti kartnud!

Tere tulemast tagasi 21. sajandisse!

20 minutit vähem, kui ööpäev kestnud elektriavarii tekitas ikka paraja kaose! Eile õhtul teades, et teisipäevane tööpäev on ülikege - tund, vaba, tund, vaba, tund....
Nii arvasingi, et valmistan tunnid ette õhtul hiljem. Sättisin ennast telerist uudiseid vaatama, kui korraga- kell oli täpselt 19.00- läinud see elekter oligi!

Kusjuures huvitav oli see, et kui mees töö juurest helistas ja küsis, kas meil on ka äge torm, siis ei osanud ma tormi kohta midagi öelda. Sadas küll kõvasti, aga parimat märki tormist - maja naksumist ei olnud. Aga see ei lasknud ennast kaua oodata! Oli vist küll selle sügise kõige võimsam torm!

Vaatasime filmi, kuni mu läpaka aku vastu pidas - tehnilistes näitajates lubatud 4 tunni asemel pidas see aga vastu kõigest 40 minutit. IT-mees ütles, et kaks aastat intensiivset tööd on läpakale küll, mis küll!

Eile juhtusin koolis ka nägema, kui Madis ja Sirje ajasid kahekesi juttu. Pärast esitas Madis mulle väga veidraid küsimusi minu töö kohta. Sirje oli ta ära hirmutanud mingi ületöötamise jutuga. Ütlesin täna ka Sirjele, et Madis tundis huvi, kas meie koolis peale kahe teadaoleva töönarkomaani veel mõni hull leidub. Sirje arvas ka, et ega nii "raskeid juhtumeid" rohkem ei ole.

"Horoskoop" oli, on ja jääb

Täna laulavad "tähed" "Horoskoobi" igihaljaid laule. See "Horoskoop" jäi küll kuskile varasesse lapsepõlve, kuid ju ma siis ikka vaatasin neid saateid, sest lood on peas (rohkem või vähem).

Homme saab küll üks niru tööpäev olema: kurk valutab, hääl on ära ja pea ähvardab üleüldse lõhki minna. Aga - 5 tundi, siis 6. tunnis tuleb hakata ühele teise klassi tegelasele inglise keele eratundi andma ja lõpuks veel väikeste inglise keele ring. Kõige vastikum on veel see korrapidamine ja välisukse juures valvamine!!! ..... Ja tunnid on ka niimoodi ette valmistatud, et mul pole üheski tunnis võimalik istuda - oleks võinud korraldada asjad nii, et lapsed teevad nohinal iseseisvat tööd ja mina saaks omaette nohiseda, kui õhk juhtub ninast läbi käima :)

Arsise kelladeansambli kontsert Harmis

Harmi kooli aulas oli taas üks väga-väga ilus kontsert: Grieg, Strauss, Schubert, Tšaikovski, meie oma rahvamuusika jne, jne... VÕRRATU! See kellademäng on väga aktiivne füüsiline töö - kelli oli aeg-ajalt vaja äärmiselt kiiresti vahetada.
Dirigent Aivar Mäe rääkis nii humoorikalt, et saalitäis rahvast kuulas teda hiirvaikselt.
Selline arsenal erinevas suuruses kelli - ju siis igaüks teeb erinevat häält :)

Lühike, kuid töine sügispäev

Päev hakkab varsti õhtusse jõudma. Kell on küll alles pool neli läbi, aga juba hakkab pimedaks minema. Masendav! Saabub jälle see poolunes veedetav talveperiood... "Ellu" ärkan alles kuskil märtsi viimasel dekaadil. See vahepealne aeg tuleb lihtsalt kuidagimoodi mööda saata - ja see on ammu teada, kuidas... Pean selle kuskilt järgi vaatama, aga olen vist tulemärgi inimene. Tuli mulle meeldib - nii lõkkes kui kaminas...

Sellise päev läbi meie õuelt tõusnud tossu peale hakkas külarahvas ka juba huvi tundma, et mis meil siin lahti on. Ei miskit muud, kui ühel tegelasel tuli tahtmine natuke "üldfüüsilist" teha. Istusime naabrinaistega ümber lõkke ja tegime vaarikavarreteed. Mul oli veel natuke alles ka meie kooli mõisamängu juurde kuuluvat meekooki "Mõisamesimusi". Naabrinaised pidid kodus kohe katsetama hakkama.

Tänaseks tehtud plaanid on kõik kenasti vastu taevast lennanud, aga õu on vähemasti natuke viisakama väljanägemisega. Loodan, et see tänane õues tegutsemine on märk sellest, et tänavune kriisiaasta hakkab ümber saama ja järgmisel kevadel pühendan rohkem aega meie suurele park-aiale. Vähemasti loodan seda...

Kas ma kontserdile ka viitsin veel minna, selle üle on vaja veel tõsiselt mõelda. Praeguse väsimuse astme juures diivaninurka pugedes on selge, et ülejäänud õhtu on maha magatud. Kui aga lähen, annab kontserdilt saadav elamus tõenäoliselt pisut energiat juurde veel täna õhtul kaks vihikuteportsu üle vaadata...

Ihhii! Leidisn üles puuhoroskoobi! Mul oli ikka õigesti meeles, et vaher on minu "energiapuu"
Ja kaalude element on hoopistükkis õhk. Vot nii! Polegi tuli!

Talvine laupäevahommik

Täna hommikul kell viis olid siis juba päris talvekraadid - õhus -6 kraadi! Arne läks enne kuut tööle ja kui bussipeatuses ümber auto kõndisin, et rooli istuda, pidin peaaegu käpuli lendama - niisugune vägev must jää oli asfaldil, et lase aga olla! Päevakübara karvase lehe peal on jäide hästi efektne!

Mõnus vaikne hommik - võtsin ennast kokku ja sundisin natuke õue peal toimetama. Toimetamise saak kogunes lõkkeasemele. Mõnusat äraolemist segasid vaid püssipaugud ja koguni üsna lähedal -praegu ju põdra- ja seajahi hooaeg. Mõne paugu puhul oli kohe selline tunne, et viska või pikali - maha lasevad, põrgulised! :D

Hommikul suutsid poisid mind üllatada - ma alles magasin, kui kuulsin, et puid laotakse pliidi juurde ja tuppa kamina juurde. Ei olnudki vaja sellist igapäevast tööd meelde tuletada! Veel kella kümne paiku on meil miinuskraadid - selleks ajaks, kui uus masinatäis pesu nöörile läks, oli eelmine ports juba kangeks jäätuda jõudnud.

Ahjaa! Eilses telesaates küsiti, mis tähed märgivad rooma numbreid (I,V, X, L, C, D ja M).No ja keegi pakkus tähte E. Kristjan Jõekalda vaatas süüdimatu näoga kaamerasse ja kinnitas: "E - see on 283!"

Ning "Sherlock Holmes ja dr. Watson" on ikka vaadatavad, kuigi filmid on peas. Kahju, et film nii hilja peale hakkab - reede õhtul toob pingelangus kaasa sellise une, et kohe kuidagi ei suuda ärkvel püsida - õudne piin!

Täna tuleb jõuda veel palju ära teha. Ja kus sa sellega, et läpakast eemale saan hoida - suurem jagu töid ikka sellega seotud. (Kooli)töö tuleb paratamatult koju kaasa.

Esimene nädal peaaegu läbi

Õnneks hakkabki esimene nädal juba läbi saama. Klassijuhataja aruandesse osalemist klassi- või ülekoolilistel üritustel pole kirjutada. Jääbki see lahter tühjaks ja midagi ei juhtu! Ega kogu aeg jõua ka taielda!

Lähipäevil tuleb "Jussikese seitse sõpra" ingliskeelseks näidendiks ümber kirjutada. Sai lastele lubatud ja taganeda pole kuskile... Kuigi vahel tahaks lihtsalt olla ja mitte midagi teha, aga tegemist vajavate tööde loetelu on nii pikk, et hirmus kohe. Vahel saab see nimekiri küll läptopi alla ära peidetud, kuid koolikotti kokku pakkides tuleb see jälle lagedale :D

Mõnikord loodad küll mõne töö kodus tegemata jätta, sest milleks koduse printeri tinti tööasjadele kulutada, kui koolis paljundusmasin olemas on. Aga just siis, üllatus-üllatus, on paljundusmasin otsustanud otsad anda ja arvuti ei tunne mälupulka ära ja ja ja.... Hakka või horoskoope uskuma! Täna hommikul kuuldud horoskoop kaaludele eriti paljutõotav just ei olnud.

Loodetavasti on homme parem päev - vähemasti saame kohvitoas järjekordset sünnipäevatorti süüa!

Ahjaa! Eelmisel õppeaastal lõpetati meil ära tundi lõpetava kella helistamine. Ja seda Stockholmi Eesti kooli eeskujul, kus klassid pidid liikuma just nii, nagu neil tööd-tegemised võimaldavad. Nüüd I veerandi lõpus löödi meie väike 100- aastane kelluke katki. Nii palju pidi olema mõrasid see, et parandada enam ei saa. Kuigi meil tavaline elektrikell täiesti olemas, ei luba ülemus seda helistada (pidi terroriseerima). Nüüd pole meil üldse koolikella! Lastel täielik anarhia, õpetajad pole rahul, aga keegi midagi öelda ei julge... Igatahes olen tähele pannud, et kui enne sai kohvitoas hetkekski maha istuda ja kohvi juues puhata, siis nüüd pole kogu 10 minuti jooksul midagi muud, kui randmel kella vaatamine (sest rangelt on keelatud tundi hilinda, kuna lapsed joonduvad õpetajate järgi). Nii me siis vaatame kõik koos ja igaüks oma kella. Täna oli Eelika kange ja sõnaka inimesena nii jultunud, et korrapidajaõpetajana ikka lühidalt tiristas seda elektrikella.

Õudne on see pime aeg

Mõni aeg tagasi just õhtul, kui Arne tööl oli, kuulsin koputust. Läksin vaatama,kes see poole öö ajal seal kollab. Mingi jorss küsis Arnet. Ma ei osanud ka sobivat vastust valida, olin juba õigust öelnud, kui järsku taipasin, et see on see mees... püüdsin siis veel oma sõnu parandada nii palju kui võimalik, et mõne tunni pärast tuleb ... jorss lubas järgmisel päeval 5-6 paiku uuest tulla. Muidugi ei tulnud... Arne helistas ja ma siis rääkisin, et keegi käis teda otsimas. Mehe kirjeldus ilmselt vastas selle mehe kirjeldusele, keda ma ise ka kahtlustasin. Arne helistas veidi aja pärast uuesti ja hääle järgi oli kohe aru saada, et asi on tõsine. Pidin vaatama, kas auto on lukus ja et maja uksed oleksid lukus.... Me oleme elanud viimasel ajal isegi päevasel ajal lukus ukse taga - nagu linnas juba!

Täna, kell oli juba pool kümme- lugesin parjasti homse kuuenda klassi loodusõpetuse tunni materjale, kui keegi prõmmis vastu suurt akent (siin nüüd selle maast laeni akna miinus). Õnneks kuulis Magnus ka seda kollamist ja tuli alla.Mul võttis küll põlved nõrgaks! Ma piilusin ka Magnuse selja tagant ja küsisin, mis probleem võõral on. Ei pidavat midagi olema, et kõik korras ja et tema tahtnud Arnega rääkida, aga noormehega võib ka paar sõna juttu ajada.

Magnus sai sellest tüübist ikka lahti. Oli teine tahtnud 30 krooni laenata. Olevat Arne koolivend. No kui koolivend, siis peaks ta ometi teadma, et Arne on nüüd küll see kõikse viimane, kelle käest pudeli jaoks sentigi võiks saada.

Arnele töö juurde helistada küll ei tohi, aga nüüd helistasin. Aga telefonile ei vastatud. Ilmselt on tal tegemist. Loodetavasti ta veel tänase päeva sees näeb, et tal üks vastamata kõne. Ma tahaks, et ta selle jorsi päeva ajal üles otsiks ja talle selgeks teeks, et ei ole viisakas käia pimedas teiste ukse taga kolistamas.

Veel sel nädalavahetusel arutasime, kas võtta suvel puhkuse ajal koerakutsikas või mitte. Aga tundub, et on vaja võtta. Kui ikka Bella õues lõugas ja Timmu ukse juures kihvu välgutas, vot siis oli turvalisem küll. Niipea, kui koeri enam pole, hakkavad siin igasugused ringi tuiama... Masendav!

Hilissügisene suurvesi

Visit www.moblyng.com to make your own!

Hommikul Aruvalda Arnele vastu sõites pidin peaaegu teelt välja sõitma, kuna unustasin end Pirita jõge vaatama - no see jõuab varsti sõidutee tasapinnani. Nii kahju oli, et ma ei märganud fotokat taskusse pista!

Pildid on tehtud kella kahe paiku Heinassoos. Arvestades vee valju kohina järgi tammil ja uppunud Heinassooga, sõitsime Nõiakaevu juurde. No mida pole, seda pole! Autosid ja huvilisi oli küll - ilm ju suht ilus, aga nõiad ei viitsi vett üle rakete ajada. Kaevu ümbrus on vee all, aga rakete servast jääb ikka see traditsiooniline 10- 20 cm puudu. See asi pole enam õige! Varem sellise veekoguse puhul oleks Nõiakaev ammu keenud. Miskit on mäda siin karstialal! Kas on mõne olulise veesoone ette varinguga tropp tekkinud või on turbatootmine rabas kaasa toonud sellise olukorra, aga see asi ei ole enam nii nagu mõne asta eest.

Hingedepäev

Käes on hingedepäev. Meie igapäevases tormlemises kodu, töö ja kodutöö vahel kipuvad ununema tõelised väärtused, mis inimestel aitavad kas endaks jääda või siis ennast leida. Ehk oskame vähemalt selgi päeval leida aega, et mõelda neile, keda meie hulgas enam ei ole. Igaühel meist on keegi talle oluline inimene läinud teispoolsusesse, jättes meid siia ilma maha pooleli jäänud töid lõpetama, väärtushinnanguid edasi kandma. Kas oskame väärtustada seda, mida meie vanemad on meile eluteele kaasa andnud? Usun, et oskame.
Otsime välja küünla ja küünlajala ning süütame selle küünla nende lahkunud inimeste mälestuseks, kes meie elu kujundamisel tähtsat rolli on mänginud. Mõtleme ka selle peale, kas tõesti oli meil nii vähe aega, et kohe kuidagi ei saanud sõita oma vanemaid külastama? Aga kas helistamiseks ka aega ei jätkunud? Küllap jätkunuks, kui vaid meelde oleks tulnud need, kes iga viimane kui päev ootasid tuttavat automürinat või vähemalt telefonikõnet.

Tean, et sellest süüst ei ole puhas ka mina. Isegi see 30 kilomeetrine vahemaa tundus teinekord nii ületamatult pikana... Küll nüüd korraldaks oma pere igapäevast elu-olu natuke teistmoodi, et aega oleks rohkem. Või ikkagi ei suudaks seda? Ei tea...
Kuulan vahel vestlusringis, kuidas inimesed arutavad, et vanematest tuleks eraldi elada ja võimalikult kaugel. Eraldi elada jah on tõesti parem lahendus, kui vanadega koos (eriti koos ämmaga - omad kogemused). Aga medalil on kaks külge... Olen siis vestlusse sekkunud ja öelnud, et mõtlesin veel mõned aastad tagasi samamoodi, kuid kui vanemad on vanad ja abitud ja kui tappev sõraline teeb oma tööd, siis tunned ennast suure süüdlasena, kui vanemad kaugel on.

Ma ei unusta vist kunagi, kuidas mu memm Hiiul Diakooniahaigla surijate blokis vaevu hingitses. Aga ikka muretses ta oma laste ja lastelaste käekäigu pärast. Kordagi ei kurtnud ta oma valude üle, kuigi lõpupäevil pidid need ikka jubedad olema. Mäletan, kui istusin ema voodi äärel ja ta palus mul võtta tema rahakotist kõik, mis seal oli. Tahtsin keelduda, kuid ema ütles, et see on sünnipäevakink ja mingu ma ja ostku midagi, mis oleks ainult mulle. Ema ju teadis, et olen täpselt tema moodi ja pere heaolu on olulisem, kui enda heaolu. Mõne päeva pärast läks ta ära...

Isa lahkus kaks aastat varem. Suurest, tugevast ja kuldsete kätega töömehest jäi järele vaid luu ja nahk. Kummaline on see, et vähihaigetele saab saatuslikuks tihtipeale hoopis miski muu äkki tabanud haigus - kas siis südame- või ajuinfarkt. Sel viimasel päeval isa vaatama minnes vaatasin neid aparaatide näite ja sain aru, et need tiksuvad lõpuminuteid. Kui lõpuks arst välja ilmus, küsisin, kas isa tuleb veel sellest välja. Arst vastas, et ta ei hakka keerutama, vaid ütleb otse ja ausalt - ei tule. Ja palus mul koju minna. Viie tunni pärast helises telefon...

Me ei jõua nii või teisiti kogu maailma tööd ära teha. Ennast, oma peret, lähedasi on vaja väärtustada. Nad peavad tundma, et nad on vajalikud, kõige tähtsamad meie elus. Võib-olla niimoodi suudame vaigistada vaevavat südametunnistust tegemata jäänud tegude pärast, ütlemata jäänud sõnade pärast, koos veetmata jäänud päevade pärast...

Ema, Sa olid parim, kes eales lastel olla saab. Ega muidu poleks minu klassiõed oma probleeme tulnud Sulle kurtma. Sinust kiirgas seda erilist mõistmist, hoolimist, märkamist. Püüan olla emana Sinu sarnane. See vist on ka natukenegi õnnestunud, sest meie poegadega pole kunagi probleeme olnud. Aitäh Sulle, ema, et sain olla Sinu tütar! Aitäh Sulle, isa, et õpetasid oma tegude kaudu väärtustama töökaid ja lahtiste kätega mehi! Mul on tore pere ja Teie märkamatu suunamine ja abi on selles kindlasti oma osa mänginud.

Tuleme päeva saabudes Teie hauale. Vaadake alla maa peale - kindlasti näete, kui palju põleb hallis ja rõskes novembris küünlaid. Teid mäletatakse.....

1. november

Kui saatus ei oleks tahtnud teisiti, siis täna oleks minu ja mu venna pere kogunenud kokku ema-isa juurde, et tähistada meie vanemate kuldpulma. Aga kurjad haigused viisid head inimesed liiga vara ära. Ema ja isa! Ma loodan, et seal, kus te nüüd olete, saate ikka koos olla. Homme, kui meie issil töö lõpeb, tuleme teile küünlaid süütama. Täna põleb küünal teie mälestuseks meie koduaknal.