Minu ema ja mitte nii väga tited lapsed

Ühel pildil istume emaga veranda ees. Ema süles on Pibi - sellised taskukoerad on praegu tibide seas väga trendikad. Meil oli sel ajajärgul meeletult palju roose. Roosid armastasid ema, mina aga ei saa roosidega üldse läbi.

Meie pere käis väga sageli suusatamas. Mina, ema ja isa suuskadel, väikevend kelguga mingil imeviisil isa järele "rakendatud". Harku mägedes käisime hiljem koos Margusega kahekesi ( naabrilapsed Siiri ja Jaanus ei viitsinud nii pikka maad (6km) suusatada).

Minu emme noorena - ja mina ka

Vaatasin läpakas oma "varandust" üle. Leidsin must-valged pildid, mis said arvutisse võetud pärast ema surma. Proovisin neid üles laadida slide.com abil, aga millegipärast see ei õnnestunud.

Ühel pildil on kogu pere, kes elas Laagris alles vaevu elamiskõlblikuks ehitatud uues majas. Vasakult: ema-ema Anna, isa-isa Sass, ema, isa ja mina, isa-ema Liisa.

Minu vanaemade nimedest pidi saama meie tütre nimi... Kui saatus ei oleks tahtnud teisiti, siis oleks tütreke Anna-Liisa praegu juba 18-aastane. Aga ta ei jõudnud sündidagi... kuigi jäänud oli veel kõigest mõni kuu...

Kena päev roosiaias

12. juulil sadas vihma. Mõtlesime, kas minna või mitte minna. Otsustasime - minna. Noh, eks ikka sinna Kirivalla küla Roosiaeda roosipäevale.Kus see roosiaed asub ja millega tegeleb, seda vaata siit! Möödunud aastal sattusid roosipäevad just mõisapäevadega samale ajale. Sel korral oli siis vaja juhust kasutada ja ära käia. Oh sa poiss, isegi herr vallavanem oli kohal! Puhus aga oma suupilli ja ütles mõne targa sõna ka. Väga meeldiv oli etteaste ooperilaulja Triin Ellalt. Perekond Suurkask oli ka perebändi kokku pannud ja esines nelja lauluga. Oli väga tore üritus! Ja mis veel kõige huvitavam - olen 11 aastat sellest talust mööda sõitnud, kuid ei osanud arvatagi, kui ilus koduaed seal metsaveeres on. Minu lugupidamine pererahvale, Mare ja Mart Ojasaarele!

Pildil olen just ühes kenas nurgakeses, milliseid on selles aias loendamatu hulk.

Roosipäev Kirivallas 12. juulil

Roosid, roosid, roosid

Süstikpits kahe süstikuga

Sain käsitööajakirjast leheküljed skänneri abil arvutisse. Seal salvestusid pdf formaadis. Neid muidugi blogisse ei saanud. Nii tegingi fotod ja siin nad nüüd on. Ajakiri ise on Käsitööleht suvi/sügis 1992.

Mul on nii hea meel, et mu emme süstikud on nüüd taas kasutuses, mitte ei seisa nukralt sahtlinurgas. Iga kord, kui neid sahtlis nägin, meenus ema ja see, kui hoolega ta ilusaid käsitööesemeid tegi. Kahju hakkas emast (et teda enam pole), endast(et ei viitsinud süstikpitsi tegemist ära õppida), süstikutest (et neid enam kellelegi vaja ei ole). Jumal tänatud, et leidus inimene, kes tahtis selle tehnika endale selgeks teha!

Aga nüüd see õpetus:

Kui ühe süstikuga töötamine selge, asu tööle kahe süstikuga! Algul on soovitav kasutada erivärvilisi süstikuid või erinevat värvi niiti.Lisasüstikust tulevast niidist moodustatakse vasema käe pöidla ja nimetissõrme abil ring, siis keeratakse sama niit koos süstikuga kaks korda ümber väikese sõrme ja jäetakse süstik sõrme otsa rippuma (vt. joonis 1). Siin on tähtis, et niit ennast ise süstikult maha ei keriks.
Paremas käes on teine süstik, millega tehakse paarissilmuseid ja pikoosid vastavalt mustrile. Siin peab parema käe süstiku niidile tekkinud sõlm üle hüppama vasaku käe süstiku niidile. Kui vajalik arv paarissilmuseid on tehtud, jäetakse esimene süstik sõrme otsa rippuma ja tehakse uus motiiv ainult ühe süstikuga. Kõik nn kinnised motiivid tehakse ühe süstikuga, kõik mittesulguvad aga kahe süstikuga (vt joonis 2).
Iga kord, kui ühe süstikuga töölt minnakse üle kahe süstikuga tööle, pöörata tööl teine külg või tõsta süstikud ümber (see niit, mis enne oli allpool, olgu nüüd pealpool), nii jäävad paarissilmused hoidma õigele poole.

Kui süstiku ümber mässitud niit hakkab lõppema, sõlmitakse uus niit mittejooksva sõlmega, kusjuures jätkamist saab teha ainult uue motiivi alguses. Sõlmitud niidi mõlemad lahtised otsad keeratakse ühele poole ja tuuakse vasaku käe ümber oleva ja süstiku peal oleva niidi vahelt enda poole, tehakse üks sõlm, viiakse niidiotsad enda poolt tagasi teisele poole, tehakse uus sõlm jne (vt joonis 3).
Kui on tehtud kolm paarissilmust, jätkatakse tööd tavalisel kombel ja pärast ringi kokkutõmbamist lõigatakse niidiotsad ära. Äärepits kinnitatakse kas sämppistes ääristatud riidele pikookohtades või nn salapistetega. samuti võib ääre üle heegeldada ja nii pitsi riide külge kinnitada.

Skeemidel näed kraesid, äärepitse ja väikesi linikuid. Head katsetamist!

Väike reis

Jaanilaupäeval olime seekord Savernas Nele pere juures. Lõket teha ei saanud, sest vihma kallas nagu oavarrest. Hommikul koju sõites saime vahelduva eduga nii päikest kui ka paduvihma.

Kõige vahvam selle reisi juures oli see, et Nele ja ragnari vana sauna juures olevast tiigist (vanast linaleoaugust) avastasin "inimsööjad" kogred. No mina vabatahtlikult sellesse tiiki ujuma küll ei lähe - nood õgardid tulevad iga vette potsatanud saagi juurde ja üritavad selle kiiremas korras pintslisse pista. Aga saiatükiga katsetasin küll - naera või ribadeks! kujutad sa ette - kokredel ei ole mitte udust aimugi viisakatest "lauakommetest". Nad matsutavad!!!! Selline matsutamine ja "röhkimine" käis saiatüki ümber, et lausa uskumatu! No oli lahe vaatepilt!

Tartu maanteel

Pildid on tehtud Tartu maanteel Aruvalla viadukti peal. Tööde seis on juba nii kaugel, et sügisel saame vist juba kahelindilisel teel sõita.

Metsatöll ruulib

Mahtra külas esines etnorock-band Metsatöll! Rahvast oli nagu murdu. Võimendus oli nii tugev, et kontsert kostis üle raba vist Orusse välja.

Kooli juubel

Nüüd on see siis läbi!
5. juulil 2008 tähistasime Harmi kooli 165. aastapäeva. Tegemist oli kõigil hommikust õhtuni. Mina istusin registratuuris. Huvitav oli vaadata, kuidas inimesed üksteist ära tunda üritasid - aeg on ikka oma töö teinud. Mõtlema pani mõne inimese käitumine (või oleks õigem öelda - suhtumine), kes mitte ei mõelnudki ürituse osalustasu maksta. Minu arvates oli ka natuke nagu vähe vilistlasi. Eriti pahandas mind kutsutud asutuste lahja osalus üritusel - see on juba kasvatuse viga.
Meie oma inimesed on aga fantastilised - eriti suurt lugupidamist väärivad tubli organiseerimistöö eest meie direktor ja majandusjuhataja.

Mina ja Harmi kool

Töötan Harmi Põhikoolis juba mitu-mitu-mitu aastat. Olen õpetaja liitklassis, kus koos õpivad kolmanda ja neljanda klassi õpilased. Millega me 2007./2008. õppeaastal tegelesime, seda vaata siit! Harmi kool on fantastiline, seda vaata siit! Mitte, et ta oleks super-luks ja ei tea, mis veel kõik, aga ta on selline väike ja armas, hubane, sõbralik ja mõnusa loodusliku ümbrusega kool. Ka kollektiiv on meil väga tore - ega meilt "parematele jahimaadele" eriti minema ei kiputa. Kuigi jah... vahel ajab mõni asi hinge ikka nii hullusti täis, et ei aita muud, kui tuleb üks korralik peatäis nutta ja siis asjade üle uuesti mõtlema hakata. Väga heaks vasturohuks äkkideele: "lähen minema ja kõik" on osutunud lahkumisavalduse kirjutamine ja selle siis nähtavale kohale oma töölauale jätmine - las see siis olla kogu aeg silme ees ja lõpuks hakkabki häbi, et niimoodi "lahmitud" sai. Lõpuks leiab puruks rebitud avaldus oma koha kaminas - ja koos selle paberiga põlevad ära ka probleemi põhjustanud mured. Olen sellist meetodit soovitanud ka ühele oma heale sõbrale, kes ühel momendil oli töö juures suisa keerulise probleemi ees ning ka tema puhul aitas selline avalduse põrnitsemine. Hää, et asutuse juht sellest midagi ei tea - ta saaks ilmselt päris hea suutäie naerda.

Maasikasuvi

Juuli algus on käes ja maasikamaal küürutamine kuulub nüüd igapäevaste toimetuste juurde. Küll on hea, et olemas on suur sügavkülmik - toormoosi tegemine on tükkis vähem aeganõudev kui keetmine ja toormoos maitseb ka paremini. Aga mõnikord on päris huvitav uurida uusi retsepte ja saada põnevaid ideesid kodundusajakirjadest. Vaata siit ja siit, milliseid hoidiseid võiks teha.

Kisub sajule!

Kalapüügile pani veto peale vihmasadu. Algul potsatasid vette üksikud veepiisad, kuid mõne minuti pärast....

Kalal

Kõige mõnusam on mõtteid koondada ja elu üle järele mõelda jõel kanuuga loksudes. Täna püüdsime natuke kalu ka kiusata. Videosse õnnestus saada väikese hauginolgi landi otsa jäämine. See on juba loomupoolest üks ütlemata totu haug - teda on kunagi ilmselt hallhaigur rappinud, kord on ta juba landi otsas olnud, nüüd siis jälle... Kupatasime ta vette tagasi elu üle järele mõtlema ja arenema.Kummalised taimed on need vesikupud - kui veetase oli madal, ulatusid nende lehed kenasti veepinnale, nüüd, mil suured vihmad on jões veetaset kõvasti kergitanud,on vastavad järeldused teinud ka vesikupud ning oma varred ka pikemaks venitanud.

Suvine põhitegevus kodus

Huvitav kogemus video tegemise osas: murutraktor liikus minu arvates juba liiga kaugele, seepärast võtsin videosse lihtsalt suviseid vaateid. Pärast klippi üle vaadates selgus, et tegelikult fotokas justkui suurendab filmitavat objekti. Jälle olen natuke targem! Ja veel -püüa ise mitte kõndida, kui klippi filmid! Vihmad on pannud rohu hullumoodi kasvama - niidad rohu justkui maha, aga homme vaatad, et nagu nädal aega poleks niidetud. Täna võtsin lipuvarda maha ja võõpasin valge värviga üle. Vankriratas sai ka värvitud - kui kuuri teepoolne otsasein saab pinoteksiga üle tõmmatud, siis kinnitame vankriratta üles. Nii saab jällegi üks vaegtöö tehtud.

Puhkus... Puhkus? Puhkus!

Puhkus? Mis tuu säänne om?
Minu puhkus talvel - lugemine ja näputöö.

Kevadel- aiatöö, jalgratta- ja kanuusõit, looduses jalutamine

Suvel - aiatöö, näputöö, grillimine, küpsetamine, vahel ka reisimine. Muidugi rattasõit ja kanuus loksumine.

Sügisel - siis polegi puhkust, sest õppeaasta alguse stress matab enda alla.

Praegu siis ongi see suvine puhkus!!! Hurraa!