Puhkuse esimene pool on otsakorral

Kõige raskem uue töökoha juures on kohanemine lühikese puhkusega. Kui enne oli kaheksa nädalat puhkust jutti, siis nüüd vaid neli ja sedagi kahes jaos. Need esimesed kaks nädalat on kadunud, justkui poleks neid olnudki. Üht koma teist sai ikka tehtud ka.

Suve iseenesest oli ehk esimese nädala sees 3-4 päeva. Ülejäänud aeg sadu, padusadu, jälle sadu.... Ja külm on ka. Eelistan kolmekümne pügala külje alla jäävat suvesooja, nüüd vaid kesiselt üle kümne. No kus selline asi kõlbab! Suveriideid pole õieti kapist välja võtnudki...

Aed on korras. Endalgi kena vaadata :D Aiakülalisi on käinud uskumatult palju. Nii selliseid, kellel soov taimekesi saada, kui neid, kes tulid rahu, avarust ja rohelust nautima ja pildistama meie pool-looduslikku aeda.

Käisime soos aasta orhideed, kärbesõit otsimas. Kesiselt on see taimeke sel suvel esindatud, aga päris tühjade kätega nüüd ka ei jäänud.

Käisime kakerdaja rabas. Küll seal oli ilus! Minusugusele sobib laudtee suurepäraselt, siis ikka saan ringi ka vaadata. Muidu ainult ukerda  ja kuku ja jälle ukerda - no mida sa seal sedasi nina maas ikka näed. Miskit ei näe!

   
      Laukad on ägedad!

Poiss soovis küüti Vana-Vigala hard rock laagrisse pääsemiseks. Sõbrad olid ees ära sõitnud ja vaene töölt tulija pidi vaatama, kuidas ise kohale saab. Noh, nägime ära sinna kogunenud tegelased. Oli seal ikka karvaseid ja sulelisi! Üks ägedam kui teine. Koduteel põikasime läbi Varbolast ning tegime tiiru linnusemail.

Traditsiooniliselt sai käidud ka Rosmakori roosipäevadel.

 

1. juulist on noorem poeg ajateenistuses ja see nädalavahetus oli siis esimene külastusaeg. Muidu pole poisil miskit häda, ainult vähe ekstreemsemas olukorras löövad vanad vead välja. Põlv on nii valus, et raske on käiagi, lonkab ja liipab seal. Kui kord käima saab, siis pikapeale kaob lonkamine ära, aga hommikujooks on tõeline piin. Kui kõik hästi läheb, pääseb poiss kuu aja pärast esimest korda nädalavahetuseks koju käima.

Ilmad on olnud hullud, sõduriema staatus uudne, puhkuse lõpp terendamas silme ees - vaim on täiesti maha käinud ja aias pole juba mitmel päeval lillegi liigutanud. Tänane jalutuskäik aga näitas, et pidev ja katkematu umbrohuga võitlemine on näitamas tulemusi - ei olegi enam neid umbrohukesi nii hullult palju. On, aga mitte häirivates kogustes.

Nüüd tööle ja uut kahenädalast puhkust ootama. Siht peab ju silme ees olema.

Aga kahel järgmisel nädalavahetusel olen tööl nagu viis kopikat. Augusti graafikut veel ei tea, loodetavasti siis mõni vaba laupäev-pühapäev ikka sisse satuvad, et mõnest üritusest osa saada või poissi vaatamas käia.

Mõned pildid tänasest jalutuskäigust aias.
Kureisand või siis -emand lõunaooteks söödavat otsimas.

 Üks jaapani enelatest uuel dekoratiivpõõsaste istutusalal.

 Kusti oli täna minu kaaslaseks sel aia- jalutuskäigul.

 Kadri elulõng õitseb uhkesti.

See kivi oli nuhtluseks murutraktorile. kaevasin sipelgamättad kivi pealt ja ümbert ära ning oligi olemas koht, kuhu ümberistutamist vajanud nelgid kükitada. Muidugi tuleb seda ala pikapeale suurendada, aga sellega on aega. Pole hetkel erinevaid lihtõielisi nelke. Vähemalt ei pargi murutraktor end enam selle kivi otsa.

Esimese suvekuu esimene pool aias.

Pool juunit on juba läbi ja puhkuseni polegi enam teab mis palju aega jäänud. Kaks nädalakest seda küll antakse, aga hea seegi. Teine kaks nädalat tuleb suve lõpus, kui hoidiste valmistamise aeg rohket vaba aega nõuab.

Valmis sai meie uus kasvuhoone. Hull lugu küll, kuidas vana kasvuhoone asemele mahub töötuba, uus kasvuhoone ning hulgaliselt on ka köögiviljamaad. Uues kasvuhoones on tomatid ja paprika. Igaüks multšib vastavalt oma võimalustele. Meil on multšiks mullused vahtralehed. Mõte selles, et passi on ka vahetevahel noh nii hirmutamise mõttes kasulik vaadata ja nii ma siis püüan aiandamist võimalikult rohimisvabaks muuta. Vahtralehed toimivad küll! Sügisel tuleb nad mulla sisse kaevata. Vahekäik on vooderdatud ja ootab omakorda sobilikku katet.

 

Ilus aeg see juuni algus! Tänavu on külma kevade tõttu kõik nii hilja peale jäänud. Aga see-eest õitsevad taimed pikka aega!

Kõrbekliima nõuab rohket kastmist. Kuna suur kartulipõld jäi "puhkusele", tuleb läbi ajada aiamaa otsa jääva pisikese kartulimaaga. Seepärast ka kartuli ekstra kastmine, et miskit saaki ikka ka saaks.

Kuurirõdu Peenra siberi iiriste hiidpuhmad ootavad ilmselgelt noorenduskuuri.Õisi on juba teist suve vähevõitu. Samas küüni taga väikestel iiristel on õisikuvarsi rohkesti.

Külalised tõid meile sellise huvitava luudpõõsa.( Varajane luudpõõsas "Booskop Ruby" Cytisus x praecox).  Olid põiganud Nurga puukoolist läbi.

Roosad pojengid hakkavad varsti õitsema. Puhmad on tänavu imeilusad ja lopsakad. 

Meie aiakülalised ütlevad alati kolm märksõna: avar, rahulik ja roheline. Mõnes kohas on natuke liiga kirju küll ka, aga enamasti ikka rahu-roheline. Hostadest ei saa üle ega ümber. Kunagi ema aiast sain "seemne" ja nii ta siis kasvab ja laseb ennast jagada - noh ikka see nõukaaegne vana sort, mida igas aias leidus. Ja mulle meeldib!

Pika Peenra ja Kuuurirõdu Peenra liitumiskaares kasvab see taim. Kust sain, ei mäleta. Kes on, ei tea. Oleks nagu põõsas, aga ei ole ka. Oleks nagu lill, aga ei õitse. No las ta siis kasvab edasi!

Kuna nädalavahetusel olen jälle tööl, siis seekordne aiakülaliste punt tuleb nädala sees õhtusel ajal. No eks õhtupäikeses on aial jälle oma varjundid.

Ootan põnevusega peenrakaare iiriste õitsele puhkemist - juba pungadega on see kohake ilus, mis siis veel õitsemise aegu!

Tormi ennast nagu polnudki, aga kurja ta tegi.

Küll on raske kahte jumalat teenida, aga eks ma siis natuke püüan. Enne, kui aasta eelmisest postitusest  möödub. Blogi on jäänud tahaplaanile, kuna Näoraamat on suurem sõpradega sidepidamise ja piltide jagamise vahend. Aga siiski, täna siis üle pika aja..

Kevad on olnud tuuline, seevastu talvel polnud ühtki tuisu nime kannatavat ilmastikunähtust. Vot ja siis jõudis kätte jüripäev koos tuulega. Sellel tuulel oli nii palju väge ja rammu, et lõhkus meie armeeritud kilega kasvumaja sootuks ära. Kile muidugi, mitte sõrestiku.

Enne jüripäeva,

 

 ...pärast jüripäeva...

Nüüd on kasvumajal üll tavaline kile. Noh ja kus siis kannatamatu hing sai oodata - paar päeva tagasi istutasin prooviks 2/3 kasvuhoonesse ka tomatitaimed ära ning tassisin välja pea kõik lillekastid. Katteks sai peale tõmmatud kahekordne katteloor.

Noh ja täna hommikul oligi aknast välja vaadates näha see, mida karta oligi - maa oli valge.....
Alles pärast keskpäeva söandasin minna ja katteloori kergitada - ülla-ülla, vähealt esialgu tunduvad taimed elus olevat. Ehk läheb seekord õnneks. Mullu tuli elus esimest korda tomatitaimed osta. Tänavu on suurem osa taimi alles toas aknalaual kannatamatult välja pääsemist ootamas.