Jägala joal 30.12. 2017

Facebooki Loodusesõprade grupis vaatasime ilusaid pilte ning otsustasime, et biskviidipõhja küpsetamine, lihapirukate täidise keetmine võivad veidi oodata. Tarvis aasta viimane väljasõit teha.
Kõige lähem vaatamisväärsus on Jägala juga. Sinna sõitmine oli õige otsus, sest kardan, et viimati nägin nii veerohket juga kunagi teismelise eas. Poleks uskunud, et minu silmad ellist vetemängu veel kunagi näha saavad. Aga said. Elamused on võimsad!

Vett on 2/3 võrra rohkem kui me harjunud oleme nägema.

 Natuke julgesin ka vees kõndida. Vee surve saabastele muutus aina tugevamaks ja nii tuli tagasi pöörduda.

Vägev elamus!

Järgmine pilt on zuumitud. Tegin selle pildi, et imetleda värvitoone, mis vees helklesid. Kujutlesin, kuidas oleks seda pilti tikkida ning milliseid värvitoone tuleks valida. Vesi ju ometi, eks.

Jõulu teisel pühal jõe kaldal jalutamas

Ilm on hall ja pime. Õhus on uduvihma niiskust. Temperatuur üle pluss kolme kraadi. Veetase jões on tublisti alanenud.

 Kriimu on meie kolmest kassist ainus, kes meiega jalutamas käib. Seekord ta küll peamiselt luuras Rekut.

Jõulureedel Kakerdaja rabas.

Oleme loonud enda jaoks jõuluaja traditsiooni - käia Kakerdaja raba matkarajal. Seekord siis kolmas matk. Igal aastal on ilm täiesti erinev olnud. Seekord on rabas veetase väga kõrge, vesi ulatub laudteeni, kohati isegi üle selle.

Rabas on alati palju kõndijaid ning laudtee oli totaalne jäärada.
Lodumets enne raba.

 Siin on näha, milline on laudtee. Keskelt kummis veel takkatraavi. :)

Laugastel on õhuke jää.

Hakkame jõudma minu lemmikkohta.

Raba on ilus igal aastaajal ja iga ilmaga.

Kuna oli argipäev, siis lõkkeplatsidel oli veel vaikus ja rahu.

Oli see ilm, mis ta oli, aga ära käisime! :)

Jõulukuu tuli lumega

Kui eile oli maa põhimõtteliselt lumevaba, siis täna hommikul üllatas meid jõulukuu algus kena lumevaibaga. Sadas kogu päeva.

Kased on lumrüüs eriti ilusad.

Talv tahab tulema hakata

Üsna mitmel päeval on sadanud lund. Pigem küll märga lund, mis kohati rohkem vihma meenutab. Kuid mingi valge kirme maas ju on.

Auk augus kinni ja augu põhjas ka auk

Maal on tore elada, aga vot teed on siin küll séllised, et tahaks Karlssonina lennata.Mõnikord on hing nii tige, et tuleb mõte auto remondiarve omavalitsusele esitada...

Valla FB lehel oli kruusateede kehvast olukorrast juttu ning teema aktuaalsust näitas kommentaaride ning saadetud fotode hulk. Tegin minagi kodu  lähedasest ja igapäevaselt kasutatavast teeelõigust pilte.

Need lombid on ka üsna sügavad...

 Siin on suisa näha, kuidas teepervelt on sõitavat kohta otsitud.

Aiahooaja lõpetasime traditsiooniliselt lõkketeoga

Vindus kevad 2017, vindub ka sügis. Päikest näeme harva jões on püsivalt  kõrge veeseis. Lõigatud on püsikute pealseid ja oksi-raagusid.

Eestlased on minu arvates tulekummardajad ja nii ka meie. Lõke kuulub iga suurema koduse talgupäeva juurde. Seekordne lõke praksus ka kenasti, kuna põletasime Sahhalini konnatatra varsi.

Lõke annab head tossu, kuna kogu põlev kraam on ikka niiske mis niiske.

Me kõik jääme vanaks

Olen tükil ajal mõelnud, et tagumine aeg oleks terasel pilgul vaadata oma sünniaega passis. Nooremaks me kahjuks ei lähe keegi. Ikka vanemaks. Ikka jõuetumaks. Kusjuures pea töötab välja aina uusi ja uusi plaane, saamata aru, et keegi peab need tööd ka ära tegema ja tehtud töid hooldama.

Mõnda aega juba olen hakanud omi asju koomale tõmbama. Mida uuesti kasutada ei saa, see kuulub ära viskamisele. Mida saab uuesti kasutada, see saab ümber tehtud ning asjale uus elu antud. Eks mingi tõuke asjade koomale tõmbamiseks andis ka tööst ilma jäämine ning sellega seoses sissetuleku kokku kukkumine.
Septembris käisin klassikaaslastega kohtumas ja seal selgus, et ma polegi ainus, kes oma "sodi" likvideerima on asunud. See tõdemus andis uut jõudu ja oli märgiks, et olen õigl teel.

Koomale tõmbamine peaks hakkama ka aias. Juba sel suvel märkasin, et iga tööjupike võttis hullult aega. Ikka kohe hullult palju aega. Järlikult - ma ei ole enam nii tegus kui kolmkümmend aastat tagasi. Isegi mitte nii tegus kui kümme aastat tagasi.

Mida siis tegema peaks? Aed on meil suur, nagu see taluaedade puhul tavaline on. Hooldatavat maad vähemalt 2 hektarit. Kuidagi tuleb selle alaga toime tulla ning perfektsionistina ei saa mingit allahindlust teha. Üks asi tuleb endale aga selgeks teha - ei ühtegi uut istutusala enam! Ma ei saa ju ometi loota, et noorpere, kes siin kunagi toimetama hakkab, peaks samuti aiahuviline olema. Ma ei saa  ju ometi nii enesekeskne olla.

Eilne kurb uudis pani uuesti sama asja peale mõtlema. Ka lahkunud Muhedik oli suur aia perenaine. Suisa suure kollektsioonaia perenaine. Nüüd on sealgi peres mure juures ka aiaga. Kes seda nüüd korras hoidma hakkab?

Talv on tulekul ja aga mõelda ning juurelda, mis siis on aias esmatähtis, mis on edevuse pärast ja mis on loomulik ehk looduslik .

Mõned pildid möödunud suvest.

Puhka rahus, Aednik!

See aasta on väga karm olnud. Juba teine Aaluja on igavikuteele lahkunud. Eile õhtul kurba uudist lugedes keeldus mõistus seda omaks võtmast. No ei saa olla võimalik! Mitte tema!

Muhedikku olen ma reaalselt näinud vist kõigest kaks korda. Suvistel kokkutulekutel Hilise aias ja Päikesetõusu talu aias.
Ometi oli ta nii oma. Nii omane.
Ma naljalt ei salli, kui keegi ütleb, et tee aias nii või tee naa. Oma aed, ise teen, ise otsustan. Muhedikult sai tema arvamust küsitud.  Ta oli autoriteet.

Kahjuks ei jõudnudki ma tema ilusat aeda vaatama. Mõte oli, et ehk järgmisel suvel, aga.....

Minu jaoks jääd Sa, armas Muhedik, Aednikuks suure algustähega.
Puhka rahus, hea Muhedik!
Olgu muld sulle kerge!

Pildid on Muhediku blogist.