Matkasuvi 2017 vol1- Kakerdaja

Eesti loodus on imeline! Kõige imelisem on see aga rabades. Kuna minu põlveliigesed ei taha hästi koostööd teha, siis varasmatel aastatel tavaks olnud soodes sumpamised on nüüdseks möödanik ja tuleb valida lihtsam viis rappa pääsemiseks - mööda laudteed kõndides.

Kakerdajas oleme käinud igal aastaajal. Jõulupühadel rabasse minek on pea traditsiooniks juba saanud. Ja me pole ainsad. Parkla on autodest umbetäis ja lõkkeplatsid on kõik hõivatud. Mul on siiralt hea meel, et mitte kõik inimesed ei veeda oma vaba aega kaubanduskeskustes.

Pildile õnnestus püüda pisikesed huulheina taimekesed. Õpilastele sai kunagi näidatud, kuidas see taim "saagile" reageerib.

Ürgses puutumatuses rabamaastik älvestega.

Laukad oma ilus ja hiilguses. Kakerdajas on neid palju.

Küüvits õitseb

Rabamurakas

Minu lemmikud - sookailud. see puhmas oli kohe eriti pilkupüüdev.

Sookailu õisikud. No kas nad pole kaunid!?

Rabamurakaaid oli erinevas arengustaadiumis - õitsevaid, juba õitsenuid ja alles õitsemist alustavaid.

Kakerdaja raba.

Imeilusad ja õrnad tups-villpead.

See vana männitüügas mitte ei kasva seal, vaid keegi on selle sinna vajutanud.

Puhkuse esimene pool on otsakorral

Kõige raskem uue töökoha juures on kohanemine lühikese puhkusega. Kui enne oli kaheksa nädalat puhkust jutti, siis nüüd vaid neli ja sedagi kahes jaos. Need esimesed kaks nädalat on kadunud, justkui poleks neid olnudki. Üht koma teist sai ikka tehtud ka.

Suve iseenesest oli ehk esimese nädala sees 3-4 päeva. Ülejäänud aeg sadu, padusadu, jälle sadu.... Ja külm on ka. Eelistan kolmekümne pügala külje alla jäävat suvesooja, nüüd vaid kesiselt üle kümne. No kus selline asi kõlbab! Suveriideid pole õieti kapist välja võtnudki...

Aed on korras. Endalgi kena vaadata :D Aiakülalisi on käinud uskumatult palju. Nii selliseid, kellel soov taimekesi saada, kui neid, kes tulid rahu, avarust ja rohelust nautima ja pildistama meie pool-looduslikku aeda.

Käisime soos aasta orhideed, kärbesõit otsimas. Kesiselt on see taimeke sel suvel esindatud, aga päris tühjade kätega nüüd ka ei jäänud.

Käisime kakerdaja rabas. Küll seal oli ilus! Minusugusele sobib laudtee suurepäraselt, siis ikka saan ringi ka vaadata. Muidu ainult ukerda  ja kuku ja jälle ukerda - no mida sa seal sedasi nina maas ikka näed. Miskit ei näe!

   
      Laukad on ägedad!

Poiss soovis küüti Vana-Vigala hard rock laagrisse pääsemiseks. Sõbrad olid ees ära sõitnud ja vaene töölt tulija pidi vaatama, kuidas ise kohale saab. Noh, nägime ära sinna kogunenud tegelased. Oli seal ikka karvaseid ja sulelisi! Üks ägedam kui teine. Koduteel põikasime läbi Varbolast ning tegime tiiru linnusemail.

Traditsiooniliselt sai käidud ka Rosmakori roosipäevadel.

 

1. juulist on noorem poeg ajateenistuses ja see nädalavahetus oli siis esimene külastusaeg. Muidu pole poisil miskit häda, ainult vähe ekstreemsemas olukorras löövad vanad vead välja. Põlv on nii valus, et raske on käiagi, lonkab ja liipab seal. Kui kord käima saab, siis pikapeale kaob lonkamine ära, aga hommikujooks on tõeline piin. Kui kõik hästi läheb, pääseb poiss kuu aja pärast esimest korda nädalavahetuseks koju käima.

Ilmad on olnud hullud, sõduriema staatus uudne, puhkuse lõpp terendamas silme ees - vaim on täiesti maha käinud ja aias pole juba mitmel päeval lillegi liigutanud. Tänane jalutuskäik aga näitas, et pidev ja katkematu umbrohuga võitlemine on näitamas tulemusi - ei olegi enam neid umbrohukesi nii hullult palju. On, aga mitte häirivates kogustes.

Nüüd tööle ja uut kahenädalast puhkust ootama. Siht peab ju silme ees olema.

Aga kahel järgmisel nädalavahetusel olen tööl nagu viis kopikat. Augusti graafikut veel ei tea, loodetavasti siis mõni vaba laupäev-pühapäev ikka sisse satuvad, et mõnest üritusest osa saada või poissi vaatamas käia.

Mõned pildid tänasest jalutuskäigust aias.
Kureisand või siis -emand lõunaooteks söödavat otsimas.

 Üks jaapani enelatest uuel dekoratiivpõõsaste istutusalal.

 Kusti oli täna minu kaaslaseks sel aia- jalutuskäigul.

 Kadri elulõng õitseb uhkesti.

See kivi oli nuhtluseks murutraktorile. kaevasin sipelgamättad kivi pealt ja ümbert ära ning oligi olemas koht, kuhu ümberistutamist vajanud nelgid kükitada. Muidugi tuleb seda ala pikapeale suurendada, aga sellega on aega. Pole hetkel erinevaid lihtõielisi nelke. Vähemalt ei pargi murutraktor end enam selle kivi otsa.

Algklassilastega jalgrattamatkal

Jalgtrattamatk oli tahvlile kirjutatult (25km + matk karstialal, lõuna + 25 km) palju hirmsam, kui see tegelikult välja kukkus. Lapsed olid väga vaprad ja iseendaga võivad õpetajad ka rahule jääda. Ja õige on ütlemine, et mis matk see on, kui vihma ei saa. Kuulsime ära ka esimese kõuekõmina ja Äksi jõudes olime üsna märjad. Aga üllatus-üllatus: koju jõudes tuli tõdeda, et Tuhalas pole piiskagi vihma tulnud. Ülejäänud pildid panen üles klassi kodulehele.

Külarahvas jalgrattamatkal

Täna toimus kolme küla inimeste ühine jalgrattamatk. Nagu arvata oli, nii tuligi kokku kümmekond inimest. Aga vahva oli! Kõige põnevam oli moment, kui Tammiku ja nabala teid ühendaval metsateel nägime hiiglasuurt metssea kulti. Kahjuks ainult üks tüdrukutest märkas looma, teine tüdruk oli natuke tagapool ja ei märganud .

Visit www.moblyng.com to make your own!