Soe ja päikeseline mai algus.

Alles see oli, kui iga päev sadas lund erinevates variatsioonides ja erinevates kogustes. Ilm oli hall ja sünge. Ilmateade lubas 1. maist alates päikest ja sooja ning selline prognoos tundus enam kui kahtlasena. Võta aga näpust! Esimene tõeliselt ilus kevadilm tuligi täpselt lubatud päeval - 1. mail. Linnud rõkkasid suurest rõõmust lausa ennastunustavalt, jänesed ei tundnud ei au-ega häbitunnet, vaid kalpsasid suisa marjapõõsaste vahel, silmaklapid peas. Kassid vahtisid soolasammastena neid jultunud loomi. Koer oli ainus, kes ultunud metsaasukatele õige teeotsa kätte näitas.

Tagala kindlustamiseks sai ükspäev mõni pakk katteloori ostetud ning läkski lahti - taimed kolisid kasvuhoonetesse.

Kilemajas oli ellujääjaid juba varasemast ajast. Keskmisesse peenrasse sai lihtsalt katseks istutatud kõikse nirumad paprikataimed, millest väljamineku puhul eriti kahju ei oleks olnud. Ööseks said nad selga plastikust lillekastid ja ämbrid. Üks taim on nüüd kahtlane. Tema katteks oli üsna õhukeste seintega plastämber. Teised on OK. Parempoolsesse peenrasse sai pärast katteloori hankimist istutatud väiksemat sorti tomatitaimed.Üks nendest läks välja sel ööl, kui miinuskraadid küündisid viie pügalani. (Temale oli katteloori ainult ühekordsena jätkunud.) Teised taimed on korras.

1. mail sai istutatud veel tomatitaimi ja salatiteo järel potti pistetud seemnetest kasvatatud paprikataimi.

Suvelilli sai tänavu palju. Vahtraalustele, sinna laiale ja päikeselisele alale on vaja ju ka midagi istutada, kui püsikud alguses väikesed on. Tomatitaimed on maha istutatud peaaegu külili asendis. Üles seon hiljem, kui nad on juurdunud ning öist katteloori enam ei vaja.

Kui kuskile astuda ei ole, siis on ikka väga keeruline seda katteloori paigaldada. Mõnikord oleks hädapärast propellerit selja peale vaja. (Megahea oleks siis ju ka aia kohal lennelda ning aia "pealtvaateid" jälgida.)

Tänase päeva tegemiste hulka kuulus kilemaja taguse jubeala läbi kaevamine. Kaeva ja kaeva, aga võilillejuurikad ning ohakarisoomid itsitavad pihku ja kasvavad rõõmsalt edasi. Eelmisel aastal tegin väikese eksperimendi põhuga. Minu suureks üllatuseks oli sel katsealal ülivähe ohakaid. 

Täna siis kaevasin, laotasin hobusesõnnikut ning katsin põhuga. Tänapäeval on põhu hankimine raskendatud, kuna kõigil lähikonna kombainidel on põhupurustaja külge monteeritud. Seetõttu on põhku jaopärast käes. Nii tulebki vaadata, kui suure ala ma sellisel moel katta saan. Plaan on kilemaja ots ja kui jätkub, siis ka teine külg samal moel katta. Kui maa soojem, siis läheb sinna alla varane kartul "Flavia". Ideaalis oleks kena, kui katteloor veel kõige peale läheks, siis ehk saaks kartulit ka märksa varem.

Homme on loodetavasti taas kena päikeseline päev ja uued töövõidud ees ootamas.