Tomatimajandus 2018

 Sel kevadel olen ma üle mitme-setme aasta jälle tomatitaimedega rahul. Seekord kasvatasin neid saiakraami kilekottides. Nendes ruumi juurekava arenemiseks piisavalt ning vajadusel oli võimalik servi üles sikutada ning mulda lisada.

Sain lõpuks ka oma tahtmist ning kahele ainsale lõunasse vaatavale aknale said spetsiaalsed taimeriiulid tehtud, et ikka võimalikult palju seda natukestki valgust kinni püüda.

Kasvuhoonetesse istutasin taimed juba siis, kui ööd veel üsna jahedad olid. Taimede kaitsmiseks sai kraavipervelt pajuvitsu toodud, nendest kaared painutatud ning kolmekordse kattelooriga kaetud.
Tomatid elasid külma aja üle ning pajuvitsad võtsid juured alla. :)

Eile, 17. mail sidusin tomatitaimed üles. Otsest vajadust polnud, sest taimed on tugevad ning püsisid tikksirgetena, nagu soldatid. Aga tüü taht tetä ja nii see sidumine käsile saigi võetud. Tavapärast nööri ei tahtnud nii ilusate taimede juures kasutada. Seepärast otsisin välja kolm pleekinud-luitunud T-särki, lõikasin nad detailideks, et õmblusi poleks ning ringselt lõigates sain kena pehme sidumispaela.

 

 

"Maskotka" juba õitseb. Teistel on õitsemine kohe-kohe algamas.

Pisikesed potitomatid "Venus" istutasin terrassi taimekastidesse. Kaks jäid suurtes pottides köögi aknalauale ning osad veel marjapõõsaste kõrvale kõrgpeenrasse.
Ka ülejäänud kõrgekasvulised tomatitaimed on seal kõrgpeenras. Ilmselt tuleb nende toestamiseks mingeid roikaid kasutada. Aga see on veel tulevikumuusika.

Olen väga rahul ja loodan head saaki.

Kuhu aeg on kadunud? Juba on suvi!

Olen seda varemgi maininud, et kahte "jumalat" ma teenida ei jaksa. Nimelt postitada Facebookis oma talulehel ja siin blogis. Tänavu olen kohe eriliselt "tragi" olnud. Aga see selleks. Kui ikka juttu pole, siis teda pole. Aamen.

On aasta kõige kaunim aeg. Puudel noored lehed, mis juba kenasti varju pakuvad, lindude lakkamatu lauluvidin juba kella kolmest öösel, päike ja kolmkümmend kraadi sooja. Millega selline suvesoe meile kätte makstakse, saame veel näha. Poisid igatahes rõhutavad, et ma nautigu ikka iga hetke, sest ei või teada, kas sel suvel üldse rohkem nii sooja ilma antakse. No saame näha.

Eelmisel sügisel otsustasin, et nii see asi ikka ei lähe, et Metsaaias on kahetsusväärselt vähe tulpe. Enamasti need vanad head "lollikindlad" punased hollandlased. Kunagi aastate eest sünnipäevakingituseks saadud korvitäiest  tulbisibulatest on alles vaid täidisõielised kollased. Noh, eks siis saigi mullu mõned sibulad juurde hangitud. Tulemuseks ilus kevadine Pikk Peenar. PS Ilmselgelt tuleb sel sügisel veel hea hulk sibulaid juurde tuua.

Kui teised tulbid veel keltsa sees õndsat talveund magasid, trügis üks eriti varane tulp juba maapinnale. Et ikka enne teisi õitsele pääseda.

Mulle väga meeldivad tulbiõie sisemused. Igal isemoodi ja ilus alati.

Ühed uutest. Kusjuures ma ei ostnud kahte pakki sama sordi sibulaid. Ometi on kaks viielist gruppi täiesti identsed.

Nende tulpide saamislugu ma ei mäleta. Uued nad pole, kuna neid on üle viie. Ometi pole nad vanad head hollandlased. Nad on oranžikamad ning kroonlehe tipp on terav.

No kas pole ilusad ja õrnad?

Visalt vastu pidanud täidisõielised tulbid.

Üks mu lemmikumaid tulbipilte.

Nendel kollastel on väga huvitav leht - kitsa valge servaga.

Kes teab, äkki on nemadki tulnud koos täidisõieliste kollastega.

Lapsepõlvest mäletan, et niisuguseid peene joonega tulpe nimetati "pardinokkadeks".

Uutest viimasena õitsema hakanu. Õis on kuidagi sassis ja räsitud. Äkki peabki selline olema?

Väga intensiivselt kaunis tulbiõie sisevaade.

Tarda tulpide puhmas sai eelmisel aastal jagatud ja nüüd ongi mitu pisemat ja vähemate õitega grupikest. Aga küll nad kosuvad!

Pikalt püsinud kuumalaine ei mõju tulpide õitsemisele kuigi ergutavalt. Viimastena õitsema puhkenud vanad head punased tulbid "põlevad" väga kiiresti läbi.

Aga oli ilus ja pikk see tänavune tulpide õitseaeg! Aitäh!

Samblikud kui puhta õhu indikaatorid

Vaatasin 2017. aasta kevade pilte ning leidsin vahvad samblikupildi. Mäletan seda päeva, kui kõndisin aias ja otsisin kevadet. Küllap olid need vahtrate tüved kena päikesevalguse käes, et pildistama kutsusid.

Jägala joal 30.12. 2017

Facebooki Loodusesõprade grupis vaatasime ilusaid pilte ning otsustasime, et biskviidipõhja küpsetamine, lihapirukate täidise keetmine võivad veidi oodata. Tarvis aasta viimane väljasõit teha.
Kõige lähem vaatamisväärsus on Jägala juga. Sinna sõitmine oli õige otsus, sest kardan, et viimati nägin nii veerohket juga kunagi teismelise eas. Poleks uskunud, et minu silmad ellist vetemängu veel kunagi näha saavad. Aga said. Elamused on võimsad!

Vett on 2/3 võrra rohkem kui me harjunud oleme nägema.

 Natuke julgesin ka vees kõndida. Vee surve saabastele muutus aina tugevamaks ja nii tuli tagasi pöörduda.

Vägev elamus!

Järgmine pilt on zuumitud. Tegin selle pildi, et imetleda värvitoone, mis vees helklesid. Kujutlesin, kuidas oleks seda pilti tikkida ning milliseid värvitoone tuleks valida. Vesi ju ometi, eks.

Jõulu teisel pühal jõe kaldal jalutamas

Ilm on hall ja pime. Õhus on uduvihma niiskust. Temperatuur üle pluss kolme kraadi. Veetase jões on tublisti alanenud.

 Kriimu on meie kolmest kassist ainus, kes meiega jalutamas käib. Seekord ta küll peamiselt luuras Rekut.

Jõulureedel Kakerdaja rabas.

Oleme loonud enda jaoks jõuluaja traditsiooni - käia Kakerdaja raba matkarajal. Seekord siis kolmas matk. Igal aastal on ilm täiesti erinev olnud. Seekord on rabas veetase väga kõrge, vesi ulatub laudteeni, kohati isegi üle selle.

Rabas on alati palju kõndijaid ning laudtee oli totaalne jäärada.
Lodumets enne raba.

 Siin on näha, milline on laudtee. Keskelt kummis veel takkatraavi. :)

Laugastel on õhuke jää.

Hakkame jõudma minu lemmikkohta.

Raba on ilus igal aastaajal ja iga ilmaga.

Kuna oli argipäev, siis lõkkeplatsidel oli veel vaikus ja rahu.

Oli see ilm, mis ta oli, aga ära käisime! :)

Jõulukuu tuli lumega

Kui eile oli maa põhimõtteliselt lumevaba, siis täna hommikul üllatas meid jõulukuu algus kena lumevaibaga. Sadas kogu päeva.

Kased on lumrüüs eriti ilusad.