pühapäev, 20. august 2017

Matkasuvi 2017 vol1- Kakerdaja

Eesti loodus on imeline! Kõige imelisem on see aga rabades. Kuna minu põlveliigesed ei taha hästi koostööd teha, siis varasmatel aastatel tavaks olnud soodes sumpamised on nüüdseks möödanik ja tuleb valida lihtsam viis rappa pääsemiseks - mööda laudteed kõndides.

Kakerdajas oleme käinud igal aastaajal. Jõulupühadel rabasse minek on pea traditsiooniks juba saanud. Ja me pole ainsad. Parkla on autodest umbetäis ja lõkkeplatsid on kõik hõivatud. Mul on siiralt hea meel, et mitte kõik inimesed ei veeda oma vaba aega kaubanduskeskustes.

Pildile õnnestus püüda pisikesed huulheina taimekesed. Õpilastele sai kunagi näidatud, kuidas see taim "saagile" reageerib.


Ürgses puutumatuses rabamaastik älvestega.



Laukad oma ilus ja hiilguses. Kakerdajas on neid palju.




Küüvits õitseb



Rabamurakas


Minu lemmikud - sookailud. see puhmas oli kohe eriti pilkupüüdev.


Sookailu õisikud. No kas nad pole kaunid!?


Rabamurakaaid oli erinevas arengustaadiumis - õitsevaid, juba õitsenuid ja alles õitsemist alustavaid.


Kakerdaja raba.


Imeilusad ja õrnad tups-villpead.


See vana männitüügas mitte ei kasva seal, vaid keegi on selle sinna vajutanud.


neljapäev, 3. august 2017

Meie Potsuke

2009. aasta juulikuus saime omale sõbra,  kes väärib suure tähega Sõbra nimetust.  Meie POTSU!



Oma tarkade uudishimulike silmadega jälgis Potsu kõiki meie tegemisi ning kuulas tähelepanelikult,mida me räägime.


Käisime jõe peal kanuuga sõitmas.


Lumes hullamas jõe jääl kõndimas.


Rihma otsas tsiviliseeritud looma käitumist harjutamas.


Potsu hoidis alati oma karjal silma peal.


Terrassi ukse ees ootas pere koju saabumist.


Vaatas meiega koos telerist loomasaateid.


Viimased pool kuud muutus tema tervis järjest halvemaks. Kurb, et vereanalüüsi tulemused saame teada alles siis, kui sellest teadmisest enam kellelegi kasu ei ole. Veterinaar kahtlustas südame puudulikkust.

Täna hommikul täitis Potsu viimast korda oma püha ülesannet ja sõitis koos minuga peremehele bussipeatusesse vastu. Kodus sai kätte oma süsti. mõne lonksu koerte energiajooki ja järgmisel hetkel oli ta kadunud. 

Käisime kaasaga Kiilis poes. Alati on Potsu ka kaasa sõitnud, istudes juhi kõrvalistmel minu süles. Täna ühel hetkel maandus minu süles putsakas Potsu karvu. Järgmisel hetkel lendas see tutsakas auto aknast välja. Võib-olla oli see Potsu hüvastijätt.... Kes teab....

Ma kõik teame, et midagi head siin enam loota ei ole. Potsu ise teadis ja tundis seda samuti. Kahju, et koertel on komme kuskile omaette oma viimseid hingetõmbeid tegema minna. Kahju! Nii kahju!
Kaasa ütles, et saab koerast aru. Kogu elu aktiivne, vitaalne, rõõmsameelne koer tahtis jätte meile endast ilusa mälestuse, mitte mälupildi hingevaakuvast haigest koerast.

Nüüd on juba väga palju tunde möödas Potsu kadumisest. Ta pole mitte kunagi kodust ära käinud. Nüüd ta enam ei tule ka......

Aga ta siiski tuli! kell oli juba pea südaöö kanti ja hakkasime magama sättima. järsku langes pilk pimedale terrassile ning seal ta lamas ning vaatas läbi klaasi tuppa.... 

Nüüd algas intensiivravi! Aitäh Jüriantsu loomakliiniku tohtritele, kes ravimid kirjutasid, tilguti koju kaasa andsid. ja niimoodi kuu aega.

Kuid siis tulid kolm päeva, mis rääkisid selget keelt - on aeg lahkuda.... 
8. septembri hommikul kell 9:45 tegi meie armas Potsuke minu süles lebades oma viimse hingetõmbe...

Olgu su käpakestel pehme tee astuda üle vikerkaaresilla! Jää hüvasti, armas sõbrake!

                                                   POTSU   16.05.2009. - 08.09. 2017

kolmapäev, 2. august 2017

Vaated, mis meeldivad ja kõnetavad

 On augustikuu teine päev. Hoiatatud ja hirmutatud äikesefront lõi käega ning keeras otsa Venemaa peale. Eks seal rohkem ruumi möllata ja käratseda. Koeraga veterinaari vastuvõtul käidud. Rahakotis ilmatuma suur auk, kuid täpset diagnoosi ikka veel pole. Millegi asjaliku tegemiseks pole tuju, tahtmist ega jõudu.

Lihtsalt jalutasin ja klõpsisin pilte teha. Aias on kohti ja kohakesi, mis mulle detailidena väga meeldivad ning mis oma väiksusele vaatamata aitavad luua tervikut.

Astilbede "oja" puuterrassi ees .


Nii, nagu linnaarhitekt peaks jalgradade planeerimisel jälgima, kus inimesed tegelikult liiguvad, samamoodi tuleb seda teha ka aias. Astilbede ala oleks muidugi tervikulahendusena olnud korrektsem, kuid keldrisse või postkasti juurde või lihtsalt õunaaeda minekuks ikka lõigati teekonda. Muidugi eesotsas minu endaga... Nii saigi selline mõneti salarajana näiv vahe peenrasse tekitatud.





Krügeri tuviõun on ainus õunapuu, mille tüve ümber on lilleklump. Oksaharud on nii madalal, et nii või teisiti murutraktor seal toimetama ei mahuks.


 Saialilled ja apteegikummelid. Pime on meil siin Metsaaias. Taimed on kummuli valgust ahmimas.


Meeleolupilt. Õunapuukooreste raamidega aken õunaaeda.


Üks lemmikvaateid (eriti just vanaema toa aknast vaadatuna) on kuuseheki ja "Veiniõuna" vahelt kulgev rada keldri juurde. Vaade kaugemalt.....


....ja vaade veidi lähemalt.


 Paar armsat pilti sõbralikust kooskasvamisest.




Muldvana õunapuu ja verivärske kiik.


Pojengiheki hilissuvised allüürnikud.


Hostahekk täies õieehtes. Oma lihtsuses võimsana näiv taimestu, mille juures aiakülalised pikalt seisatavad ja ahhetavad.

Budleiad sooja seina ääres lõunapäikest nautimas.


Suur ja Väike Peeter tuules kiikumas.


Küüniotsa peenar  on täis kasvanud.



 Metsaaiale omased märksõnad: rohelus ja rahu.





Elulõnga pimedama külje sein ei ole mitte vähem õisi täis kui valge külje sein.


Metssalvei hakkab lõpetama. Floks "Arlekiin" hakkab varsti õitsema koos külje all kükitava kellukaga.


Päikest ammutamas. 



Kivides on ürgsust, võimsust, sõltumatust ja jäävust.