teisipäev, 11. juuli 2017

Ja ta ongi valmis!

Nimelt valmis meie aia hull kaheaastane projekt, millele andsime nime "Vahtraaluste". Algas see sireliräpsiku raadamisega 2015. aasta juuni alguspäevil ning lõppes 2017. aasta juuni lõpus. Tegelikult isegi vist juuli esimestel päevadel. Oli see vast ettevõtmine! Teist korda ma sama reha otsa enam ei astuks.
Aga eks iga valu ja vaev ununeb, kui tulemust näen. Ilus on! Rahul olen! Las need taimed nüüd kosuvad ja kasvavad. Sealvon küll veel paar väikest tühja laiku, kuid süda ei luba taimi jagada keset juulikuud. Iga asi ikka omal ajal.

Enne:



Kaks aastat hiljem:












laupäev, 17. juuni 2017

Mõtisklus

Täna olen endale veidi kergema päeva teinud, sest mitu päeva järjest kirvest vibutada ma ei jaksa. Enam ei jaksa. Täna oli ainult istutamise päev. Ja sedasi kastekannu ja taimedega edasi-tagasi jalutades jõudsin kummalisele järeldusele.

Mulle hakkab tunduma, et aiandusaasta 2017 on kujunenud kole-alade likvideerimise aastaks. Valmis peenrad on niipalju valmis, et igapäevast hoolt ja vaeva enam ei nõua. Nad saavad ise endaga hakkama. Kui muld liiga kuivaks hakkab muutuma, siis selles küsimuses on Prževalski kobarpea ülejäänud taimede eestkõneleja, lastes lehed longu ning nõudes peenarde kastmist. Muus osas peenardega midagi hullu pole.

Praegu karglen ma Vahtraaluste ala ümber. Raiun sireli võsusid, juurin, kus jõud peale hakkab ning muidugi kaevan, kaevan, kaevan... Täna istutasin alale 7 tõnnikest, üks ammu üksiküritajana Pikas peenras silma häirinud helmikpöörise puhmas sai jagatud seitsmeks väiksemaks puhmaks ning helmikpööriste nurka maha kükitatud. Lisaks istutasin 18 hostapuhmakest. Nende hostadega on oma lugu. Tuleb nõustuda hea sõbrannaga, kes iga kord, kui meil käib, mainib, et hulluks olevat ma läinud viimastel aastatel. Varasemast ajast mäletavat ta Pikka peenart js ei suurt muud midagi. Ilmselt on tal tuline õigus. Hostad, mis moodustavad terrassi ees lopsaka hostaheki, said ümber istutatud liiga päikeselisest kohast varjulisemasse. Ja üle jäi kaks suurt-suurt puhmast. Panna polnud neid kuskile. Tol ajal ma nii suur hostafänn veel ei olnud ju ka. Suisa ära visata hing ei lubanud ning nii said nad jõekaldasse suvalisse kohta maha istutatud a la "saage ise hakkama". Eks nad ju saidki. Niivõrd-kuivõrd heinamaa sees kasvamine võimaldas. Pikapeale nende lehed kadusid ja olin täiesti kindel, et nad on hukkunud. Sel kevadel aga sai jõekaldal trimmerdatud ning nüüd eile avatasin, et ohhooo - hostad on alles. Kaevasin nad, õnnetukesed välja, jagasin väiksemateks puhmakesteks ning tõin teiste hostade sekka Vahtraalustele. Loodan, et nad kunagi andestavad mulle neile osaks saanud väärkohtlemise...

Ühel päeval vaatas kaasa mu pusimist seal Vahtraalustel ja nentis, et 23. juuliks, avatud talude päevaks ma seda ala valmis ei saa. Paar päeva tagasi pidi ta aga nentima, et tuleb hakata oma sõnu sööma ning kui ilm, tervis ning jaks vähegi lubavad, siis saab see ala valmis isegi jaanipäevaks. Aga plaani ma seda tärminit ei võta. Liialt survestav.

Teine korrastamisele võetud kole-ala on keldri lõunapoolne külg, kus isegi kivitiib oli veel tegemata. Hoone enda ehitus oli kunagi 90-nendatel... Selle projektiga müttab mu kaasa.  Kõikse põnevam on asjaolu, et keldri eesruumi ning tiiva kaissu jääb ala, mis on vist meie aia kõikse soojem. Nimelt on ta kaitstud lääne, loode, põhja, kirde ning idatuulte eest. Lisaks paistab sellele alale päike põhimõtteliselt kogu päeva. kui varajased hommikutunnid välja arvata. Seega võiks sinna istutada midagi ilusat. Kuna vahetult keldri kõrvalt algab dekoratiivpõõsaste park, siis võiksid selles soojas "süles" kasvada ka just põõsad. Äkki mõned aedhortensiad, mida muidu väga külma aia tõttu pole nagu mõtet olnud aeda tuua? Mis veel võiks ilusate õitega olla ning suvel õitseda? Vaja Hansaplantis konsulteerida.

Kolmas kole-ala, millega pisteliselt on tegeletud, asub Rootsi tee ääres. See on see niinimetatud "jõgi", mille mulda tuleb alles tekitada ning mis unistustes võiks kunagi olla kaetud siberi iiristega. Väike jupike sellest alast on nüüdseks taimestatud.

Neljas kole-ala on endine Imepeenar, mis kuulub kapitaalsele ümbertegemisele. Sealt said mullu suvel floksid Sundseisupeenrasse ümber asustatud. Nüüd toon sealt ära tõnnikesed ning ülejäänuga vaatan, mis saab... Kuna hea otsimisega leiame metsa servast lisaks graniitkividele ka paekivitükke, siis on mõttes üks teistmoodi ala sinna teha. Kui tänavu muud ei jõua, siis see ala tuleks vähemasti puhastatuks saada.

Viies kole-ala on kivikangur. Ega seal muud koledat polegi, kui vaid tuleb punast  leedrit pidevalt ohjes hoida, et kivirahnude vahele uuesti võsa ei tekiks. Tänavu ilmselgelt midagi väga suurt selle alaga teha ei jõua, aga ala korrashoidmine on ju samuti üks oluline ettevõtmine.

Kuues kole-ala on laudatagune ja osa lauda sisemusest. Või õieti see ala, mis jääb mingite x-müürijuppide vahele. See on kohe eriti kole kole-ala, mis juba aastaid kannab nime "Häbiplekk" või siis pehmemas variandis "Must lammas". Sellega kohe ei oskagi midagi teha. Nii kole on see kole koht.

Aga ega ainult kole-alad meie aias ei ole. Meil on ikka mõni ilus koht ka. Üks nendest on Varjupeenar. Üks mitmest meie varjupeenrast (mida muud ühest Metsaaiast tahta ongi). Samas on see ainus varjupeenar, mis seda nime ka kannab. Täna jõudsin järeldusele, et see peenar on valmis. Val-mis! Nüüd las taimed aga kasvavad.  Mõned pildid ka Varjupeenrast.





Homseks ilmselt olen niipaljukest taastunud, et suudan taas Vahtraalustel kirvest vibutada. Show must go on!

teisipäev, 9. mai 2017

Nipet-näpet tegemistest

Kevadisel ajal tuleb mulle kehtestada kauplustes käimise keeld. Seda just toidu-, aia- ja ehituspoodide osas, kuna teiste poodide käibesse ma panustama eriti ei kipu. 
Sai ju veksel välja käidud, et stopp, ei ühtki seemnepakki enam. Hää, kes lubadagi oskab. Lubaduse täitjat on märksa keerulisem leida. Nii saigi mõned püsikuseemned juurde hangitud. Hääl tuttaval on margariitad väga ilusate ja korrektsete puhmastena peenardes, seetõttu julgesin ka neid soetada. 
Eile sai veel peotäis saialilleseemneid ostetud ja üks pakk kollase kressi seemneid ka. Noh, nii igaks juhuks või nii.


Meie neli punase sõstra põõsast andsid mullu väga head saaki. Sort on "Jonkheer van Tets". Kena püstine põõsas, kuigi jah, oksad kipuvad natuke hapravõitu olema. Mullu sidusin oksad üles, et õitsemise ajal oleks mugavam linad üle visata, kui öökülma kipub tulema. Tuligi ja linadest oli kasu. Sel moel toestatud okstelt on ka megahea marju noppida, oksi saab liigutada neid palju näppimata. Üks oks, mis väga madalal kasvas ja üles sidumisele väga alluda ei tahtnud, sai hoopistükkis veelgi enam alla painutatud ning eile viisingi külakostiks väikese, kuid juba kenasti kompaktse noore sõstrapõõsa.


Pühapäeval käisid esimesed aiakülalised. Normaalsel aastal oleks aed juba kevadroheline olnud, kuid nüüd peamiselt kuluhall. Lubati suvel tagasi tulla, kuna oodata on ju paljutki.
Õhtul läksime veel Mahtrasse Terje Luige imelisse aeda jalutama. Ta rääkis, et alustas aia kujundamisega 60-aastaselt. No nii.  Ma pean nüüd sootuks vait olema ja oigamata oma aeda edasi sättima. Terje kõndis, labidas käes ning muudkui küsis, mis ma sulle välja kaevan ja kas seda lille läheks. Nagu alati - mul ei ole peenardes ruumi ja uus ala pole veel valmis. Aga kevadmagunaid sain küll kaasa hea nutsaka. Aitäh, Terje!

Mõnda aega juba tundub, et vist on seljanärvi põletik kallale kippunud. Määrin aga salviga ja hoian lambavillast vööd peal. Eile tsemendipotte, sõstrapõõsast ning taimepotte autost välja tõstes olin korraga nagu Loti naine - ei ühtegi liigutust enam . Või siis pigem seisin nagu kreeka E. 

Õhtul, kui terve päev logeletud ja horisontaalasendis lebotades aeda oli "kujundatud", andis valu lõpuks veidi järgi ning sain välja minna eile pooleli jäänud tööd lõpetama. Kartulimaale on nüüd sõnnik laotatud ja lootuses ilma narruste lõppemisele jään ootama vaopõhjade soojenemist, et nädalavahetusel kartul maha panna. Ehk ikka läheb soojemaks ja toomingas näitab üles meelsust õitsema hakata? Loota ju ometi võib. 

Tänane hommik algas meil vara, nagu alati. Pool kuus sõiduks sättides vaatasin, kas auto esiklaasilt tuleb jääd ka kraapima hakata. Polnud hullu! Meil ju ainult -1,3 kraadi. Aga metsloomad vist teadsid, et ilm läheb hukka - mitte ühtegi metsaasukat ei näinud sinna- ega tagasisõidul. Paari tunni pärast saabus aga lumi. Põhjakaarest kerkis tume ja suur pilv, mis oma värvuselt kangesti äikesepilve meenutas. Tegelikult oli see pilv triiki lund täis. Ole siis lahke! Viimaks ei jäägi muud üle, kui tuleb toas veidi luuda viibutada, sest õues kohe mitte ei saa toimetada. 

Tomatid,paprikad petuuniaamplid ning hulgaliselt pikeerkaste taimedega elavad 1. mais saadik kasvukates. Neile seal meeldib kohe kindlasti. Valge ju ometi ja juurtel rohkem ruumi.

Uuuuuuu! Kevad! Meil on varsti juba maikuu poole peal, uuuuuuuu!


neljapäev, 4. mai 2017

Kes teeb, see jõuab, aga tegelikult ei jõua ju...

Kevadised toimetused aiarindel on täies hoos. Ei ole hool ega hoobil vahet. No ei ole!  Loogiline oleks, et tööde "playlistist" saan iga päev vähemalt paar tehtud tööd maha tõmmata, aga kus sa sellega.....  Vahel tuleb lausa tuuleveski tunne peale - vehi ja vehi, aga tolku netu...

Noored on füüsiliselt raskel tööl, kahjuks ka erinevates vahetustes, seega saame neid appi vaid nädalavahetustel (kui neid just laupäevaks tööle pole kaubeldud või kui noorte sõpruskonnal mingit üritust plaanis pole). Mees on 24-tunnistes vahetustes ja pärast haiglat loeti sõnad peale, et füüsilist tööd teha ei tohi. Vähemalt mitte pikalt. Õnneks on nüüd pärast nelja tihedat vahetusgraafikut ees ootamas kolm vaba päeva.

Nii ongi asjaolud kujunenud nii, et aias müttan põhiliselt üksi. Uskumatu, kui kiiresti möödub "hommikune vahetus" - muudkui vaata aga kella. "Õhtune vahetus" on rahulikum,

Lapsepõlves olin tige, et Laagri kodu aed oli nii suur, et naabrilastega ei saanud lõputult ringi trallida.No mis suur on mingi 1480 ruutmeetrit! Praegu tundub, et seal saaks kõik siuh-säuh tehtud. Isegi poisid meenutavad oma lapsepõlve aegu, kui kerge oli neil vanaema-vanaisa aias maad kaevata - sõmer liivasegune muld, nagu siid.

Meie suures aias on praeguseks hetkeks põhikontseptsiooniks võimalikult hooldusvaba (vähest hooldust vajav) aed. Vanust tiksub juurde, mitte ei lähe vähemaks, noorusaegne raudne tervis hakkab logisema ja abiväge ei ole. Ega tule ka. Ometi on nii hullult palju teha ning sealjuures on need projektid küllaltki suuremahulised.

Üks otsustav samm sai lõpuks tehtud. Tegelikult tahtsin proovida seda tellimise värki. Mujal on ju nii, et saab katkestada enne pangatehingu teostamist. Baltic Barki lehel aga oli õige kiiresti arvutiekraanil kiri: tellimus on sooritatud. Hopsti! Terve alus. 30 80-liitrist kotti männikooremultšiga maandus meie õuele.

Nüüd sain lõpuks vahtraaluste projektiga jätkata. Mu arust päris kena näeb välja. Seal vahtrate all on kasvama pandud 20 näärmelise ehk roomava sõstra istikut. Kontrollisin, nad on kasvama läinud! Põhitöö tolle vahtraalustega seisab aga alles ees. Tegutsema saan sellega hakata aga alles siis, kui muud pakilised tööd on lõpetatud. Tööd tuleb ikka pingeritta seada.


Kilemaja ümbrus on meie jubeala. Olen seda ala isegi vikatiga niitnud. Ohakaid nimelt. Eelmisel suvel tegin proovilapi põhuga ja seal oli ainus ohakavaba lapike. Mullu viljakoristuse aegu saime suure vaevaga veidi põhku kokku kraapida ning nüüd täitsin ammu mõttes tiksunud plaani. Tulemus näeb igal juhul viisakas välja, Katteloorgi on varasele kartulile sooja tagamiseks hangitud.




Toas oli olukord juba ülihulluks läinud. Poisid arvasid, et noh, seapõrsas sobiks elutoa nurka ruigama küll. Elamiseks polnud enam üldse ruumi. 1.mail oli ülimalt soodne ilm ja taimed said kasvuhoonetesse istutatud. Lisaks pikeerkastid lillede, kapsataimede ning amplitega. Ööd on aga külmad ning taimedel on katteloor peal. Nii igaks kümneks juhuks.


Täna sai ühe tööna köögiviljapeenarde ala ära planeeritud. Näis, kas saame kartuli suurele põllule või tuleb siiski olude sunnil jupike köögiviljamaast kartulile ohverdada. See oleneb harulduseks muutunud ametimehest - traktoristist ning tema raudruunast.

Seemnepakid on igal juhul juba ootel.


Istutatud on 25 vaarikataime. Karta on, et veel vähemalt 25 -le taimele tuleb augud kaevata....

Kui vaid jõudu oleks! Kui vaid oleks brigaad, keda kamandada! 

teisipäev, 2. mai 2017

Soe ja päikeseline mai algus.

Alles see oli, kui iga päev sadas lund erinevates variatsioonides ja erinevates kogustes. Ilm oli hall ja sünge. Ilmateade lubas 1. maist alates päikest ja sooja ning selline prognoos tundus enam kui kahtlasena. Võta aga näpust! Esimene tõeliselt ilus kevadilm tuligi täpselt lubatud päeval - 1. mail. Linnud rõkkasid suurest rõõmust lausa ennastunustavalt, jänesed ei tundnud ei au-ega häbitunnet, vaid kalpsasid suisa marjapõõsaste vahel, silmaklapid peas. Kassid vahtisid soolasammastena neid jultunud loomi. Koer oli ainus, kes ultunud metsaasukatele õige teeotsa kätte näitas.

Tagala kindlustamiseks sai ükspäev mõni pakk katteloori ostetud ning läkski lahti - taimed kolisid kasvuhoonetesse.

Kilemajas oli ellujääjaid juba varasemast ajast. Keskmisesse peenrasse sai lihtsalt katseks istutatud kõikse nirumad paprikataimed, millest väljamineku puhul eriti kahju ei oleks olnud. Ööseks said nad selga plastikust lillekastid ja ämbrid. Üks taim on nüüd kahtlane. Tema katteks oli üsna õhukeste seintega plastämber. Teised on OK. Parempoolsesse peenrasse sai pärast katteloori hankimist istutatud väiksemat sorti tomatitaimed.Üks nendest läks välja sel ööl, kui miinuskraadid küündisid viie pügalani. (Temale oli katteloori ainult ühekordsena jätkunud.) Teised taimed on korras.

1. mail sai istutatud veel tomatitaimi ja salatiteo järel potti pistetud seemnetest kasvatatud paprikataimi.


Suvelilli sai tänavu palju. Vahtraalustele, sinna laiale ja päikeselisele alale on vaja ju ka midagi istutada, kui püsikud alguses väikesed on. Tomatitaimed on maha istutatud peaaegu külili asendis. Üles seon hiljem, kui nad on juurdunud ning öist katteloori enam ei vaja.


Kui kuskile astuda ei ole, siis on ikka väga keeruline seda katteloori paigaldada. Mõnikord oleks hädapärast propellerit selja peale vaja. (Megahea oleks siis ju ka aia kohal lennelda ning aia "pealtvaateid" jälgida.)


Tänase päeva tegemiste hulka kuulus kilemaja taguse jubeala läbi kaevamine. Kaeva ja kaeva, aga võilillejuurikad ning ohakarisoomid itsitavad pihku ja kasvavad rõõmsalt edasi. Eelmisel aastal tegin väikese eksperimendi põhuga. Minu suureks üllatuseks oli sel katsealal ülivähe ohakaid. 

Täna siis kaevasin, laotasin hobusesõnnikut ning katsin põhuga. Tänapäeval on põhu hankimine raskendatud, kuna kõigil lähikonna kombainidel on põhupurustaja külge monteeritud. Seetõttu on põhku jaopärast käes. Nii tulebki vaadata, kui suure ala ma sellisel moel katta saan. Plaan on kilemaja ots ja kui jätkub, siis ka teine külg samal moel katta. Kui maa soojem, siis läheb sinna alla varane kartul "Flavia". Ideaalis oleks kena, kui katteloor veel kõige peale läheks, siis ehk saaks kartulit ka märksa varem.


Homme on loodetavasti taas kena päikeseline päev ja uued töövõidud ees ootamas.

teisipäev, 18. aprill 2017

Kui nõrkustele järgi antakse...

Sai ükspäev Hansaplantis kiibitsemas käidud. Noh, tegelikult oli vaja korralikke oksakääre. Need me ka leidsime. Muuhulgas vaatasin silmanurgast hostade riiulit. Ainult silmanurgast ja võimalikult ükskõikse näoga. Ma usun, et kaasa jäi minu kindlameelsusega rahule.

Täna oli asja Kiili toidupoodi, sest arvatavasti saab kaasa täna pärastlõunal juba haiglast välja. Kaua see veresoonte sondeerimine neil seal ikka aega võtab.

Nii. Kui juba Kiilis sai oldud, siis kaugel see Hasnaplantki enam on. Tee peal mõtlesin, et lähen ju tegelikult ainult köögiviljaseemneid ostma ning toalilled tahavad ümberistutamist - neile siis ka mulda tarvis.

Seemned seemneteks, aga kui ikka hostariiulis on silt, mis väidab, et ostes neli, maksad kolme eest, siis....  Inimene on nõrk. Isegi hinnatundlik eelarve ei suuda nõrka inimest taimepoes korrale kutsuda.

Ära ma nad ostsin. Oi juudas, kus olid hinnad! Üks, mida tegelikult oleksin tahtnud, oli sellise hinnaga, et kolm korda vaatasin ja ikka ei uskunud oma silmi. Küsisin rohelises fliisis neiu käest üle... Ostmata see jäigi...





"Sugar Daddy" ja " Rainbow´s End" tunduvad taimede moodi olema. Aga need teised kaks on küll enam kui kahtlased. Ühel olid kotis mingid nr 10 niidi jämedused juurejupid, teises kotis ei suutnud ma midagi tuvastada. Ju see juurestik seal oli eriti elitaarne, selline ämblikuniidi sarnane. Igal juhul kirjutasin nimed papitükile, sest päris silti ei kipu nii kahtlaste puhul raiskama. Eks saan näha, mis sealt välja tuleb.

Vanaema tuppa ostsin  kollaseõielise hibiski. Ka jäi eelmisest "luureretkest" silma.

kolmapäev, 1. märts 2017

Kilerulli pikeerimine

Kunagi ammu, 20 aastat tagasi, kui veel noored olime ning hulle ideesid genereerisime, korraldasime oma talu õue peal talulaada. Kuulutatud sai isegi Maalehes. Oh jah, olid ajad!
Oli maikuu esimese dekaadi lõpp. Ilm soe, kartulipanek päevakorral, istutustööd aiamaadel samuti.

Müüjaid oli üle ootuste palju. Heinamaa servale sätiti isegi põllumajandustehnika müük.
Saku Maaviljeluse Instituudi teadur Viive Rosenberg jäi oma meristeemkartulite müügiga ülimalt rahule. Tänutäheks pistis mulle kaenlasse miskise kilerulli, kust turritasid välja........ meristeempaljunduse kaseistikud. Praegu kasvavad nad meil Vanas Pargis. Õigupoolest olid need pisikesed kasetited selle pargi esimesteks puudeks.

Hiljem olen sel kilerulli meetodil pikeerinud sibulataimi. Küll nad kasvasid häst! Istutama asudes kilerulli lahti keerates nägin, kui tugev juurekava oli igal sibulataimel.

Vahepeal on tekkinud selle meetodi kasutuses miskipärast paus sisse. Pole vahepeal ka sibulaid seemnest kasvatanud.

Nüüd, kui elul on hoopis teine rütm ja talutöödes hoopis teine hingamine, tuli ka vana hea kilemeetod meelde.

Veebruari viimasel päeval pikeerisin ära porrutited. Sibulataimed on veel liiga pisikesed, nende aeg on veel ees.

Kileriba lõikasin külvimulla tühjast pakendist. (Hää tugev kile)


Kile peale niiske kasvusubstraat.


Taimetited ritta.


Juurtele veidi mulda peale.



Kileriba rulli keeramine.

Tihtipeale tulevad külalised tordiga. Karpe ei ole ma ära visanud ja nüüd lähevad nad taaskasutusse.


Sel kevadel tahan katsetada seda meetodit ka kapsaga. Erinevus vaid selles, et üritan kohe kilerulli külvata. Saab näha, mis välja tuleb. Katsetamine ongi huvitav.

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Sõrmed sügelevad. Oi, kuidas sügelevad

 On küll alles veebruar, aga näib, et üleilmne kliima soojenemine on ka meite valda jõudnud. Igal juhul on ilm kevadine kui märtsi koolivaheaja lõpus ning hing on hullult rahutuks muutunud. Iga päev saab aias tiir tehtud, et kas on mõni ninake maapinnale ilmunud, aga võta näpust -vaikus. Isegi lumikellukesi pole.

Ema pidas põhjalikku aianduspäevikut ja tegi võrdlevaid külve Thunide külvikalendri järgi ja suvalisel kuupäeval. Ma siis võtsin ka esimest korda vaevaks seda kalendrit järgida.

4. veebruaril said külitud paprikad ja tšillipiprad.


8. veebruaril külvasin lobeeliaid ja petuuniaid.


6. veebruaril külitud porru saab varsti kilerulli pikeeritud.


Kaasa hakkas mulle taimede silte valmistama. Esimesed 25 toorikut said valmis. Vajavad nad veel muidugi tublit peitsimist.


22. ja 23. veebruaril on viljapäevad. Siis külin  tomatiseemneid. Tanja saatis mulle põnevaid Venemaa tomatisorte. Väljanägemine on neil viljadel küll enam kui kummaline, aga katsetamine tasub igal juhul ära.


Vanaemale olen tuppa värvirõõmuks ostnud nartsisse ja hüatsinte. Täna ostsin sellise kummalise priimula. Tundub, et on tubane taim. Suveks igal juhul kükitan ta kuskile peenranurka. Las saab vihma ja värsket õhku ka.



Veebruari heitlikud ilmad

Suurem osa talvest on tõenäoliselt ühele poole saanud ja seda minule sobival moel - suhteliselt sooja ja vähese lumega. Veebruari alguses tegi aga külma ja seda kohe nii mitu päeva, et võttis tugeva jää peale isegi meie jõele.

4. veebruariks oli jõel peegelsile ja ülimalt libe jää, mis lume segava faktorita oli tume, nagu rabaveetoitega jõe vesi ning nii-nii läbipaistev. Alati on Potsu meiega koos jääl jalutamas käinud, aga nii kahtlaselt vee värvi jää peale ta kategooriliselt keeldus astumast. Saatis meid kaldal ja pärast mõningast mõtlemist hüppas üle kraavi isegi naabertalu maale, et vaid mitte oma pererahvast silmist kaotada.


 11. veebruariks oli mingi õhuke lumekirme jääle sadanud ning nagu näha - Potsu on meiega jääl jalutamas. Uhked uisukaared on jääle vedanud naabrimees. Ta sai ikka väga uhke ja pika uisutrassi, mis oma tubli 3 km pikkune.


Kopraonud koguvad oma pea kohale musti pilvi, kui nad kohe menüüd vahetama ei hakka ning Heinassoos kaskede asemel paju järama ei hakka.


20.veebruariks on jää sulanud ning ühtlasi on ka veetase märkimisväärselt kerkinud.


Õhus on igal juhul kevadet tunda.Tihased sidistavad juba varahommikuses hämaruses ning ajavad üksteist taga vahtravõrades  ja elupuus. Isakassid kräunuvad ümber maja ja vahel lahmivad üksteist käpaga, aga mammaaa Piu on stoiliselt rahulik, sest teda hoiavad vallatutest mõtetest eemal igal reede hommikul manustatavad "anti-beebi-billid". 



20. veebruari ilm on kaunikesti nutune. Varahommikul sadas tihedat vihma. Paari tunni pärast olid vihmas juba ka lörtsilärakad. Hetkel sadu ei ole. Ilm mõtleb. Minna külmaks, nagu sünoptiku-tädid lubanud või jääda edasi vesiseks, nagu meile meeldib
.


28 aastat tagasi, kui sõbrapäeval sündis meie vanem poeg, olin haiglas pikalt ja koju sain just päev enne sini-must-valge lipu heiskamist Pika Hermanni torni. Tol varakevadel õitsesid sarapuud kui meelest ära ja talve (loe: lund) oli vaid mardipäeva paiku.



neljapäev, 2. veebruar 2017

Küünlapäev

Läbi aasta on mul erinevad kuupäevad olnud erinevate loodusmärkide tärminiteks. Nii ka 2. veebruar. Sel päeval tähistasime kaasa vanaema sünnipäeva. Täna on Lonni 115. sünniaastapäev. Küllap olid aastate eest talved rohkem pakaselised ja päikesepaistelised, sest Lonni sünnipäev on minu jaoks olnud tärminiks, mil kell 5 õhtul juba valge on. Tänase ilmaga sama küll väita ei saa, juba kella nelja paiku tuli lambivalgus appi võtta. Lonni oli võrokene ning rääkis ainult võro murrakus. Tänu temale on mul passiivne võro keel täiesti olemas - aru saan, aga ei räägi.

Kuukingasid on meil mitut karva, aga üks orhideeline on meil teist-kolmat moodi. Silt lillepotis ütleb, et tegemist on Zygopetalumiga. Õitseb ta alati varakevadel. Tänavu juba veebruari esimesest päevast. Kahjuks pole me üle ühe õisikuvarre temal veel näinud. 


Ka punane pegoonia õitseb oma pisikeste kahvatute õitega.
Ja inglitrompet otsustas, et aitab magamisest, tarvis roheline rüü selga tõmmata. Tema kasvatamise kogemus mul täielikult puudub, sain tema alles mullu augustis.


Kammisin hommikul just juukseid, kui Terevisioonis öeldi, et küünlapäeval ei tohi juukseid kammida. Muidu pidavat välja langema. Vot siis! Tea, kas nüüd jään oma kahest karvast kolmes reas sootuks ilma? Villaga ka ei ole soovitav täna tegeleda, kraasimine-ketramine pidavat tragil perenaisel selleks kuupäevaks juba tehtud olema. Õnneks mul seda kiusatust ei ole lambakarja puudumise proosalisel põhjusel.
Küll aga sai küünal süüdatud. 
Tänane on juba kolmas talvine kuupäev, mille kohta öeldakse, et on taliharjapäev. Ju see talv ikka üks draakoni moodi koletis on, kelle seljal mitu harja turritamas. Olgu sellega, kuidas on, aga nüüd on need harjad kõik murtud ja liigume mõnusasti kevade poole.