Mu hinge kodu on aias

Selles olen ma nüüdseks täiesti kindel. Tööl olles mõtlen aiale ja kibelen koju, kuigi hilisõhtul pärast tööd seal ju midagi enam teha ei jõua. Aga jalutuskäik hilisõhtuses aias võtab tööväsimuse, täidab hinge suure rahuloluga ning kindlustab rahuliku une. Kui olen aias, siis olen tervik, sest mu hing elab siin.

Vabad päevad mööduvad kevadest sügiseni aias. Tihtipeale ka kummeeritud jopes, aga siiski aias,koos oma sõprade lilledega. Isegi oma uut õmblusmasinat pole saanud testida - no ei ole aega tubaste tegevuste jaoks!

Kõige kirkam suvi sai juulikuuga läbi ja aed on hilissuvises roosa-kollases tonaalsuses. 

Roomav metsvits on üks kummaline taim - enne õitsemist ebamääraselt närbunud näoga pruun, pärast õitsemist tõmbab kevadise kuue uuesti üll. Aga õitsemise ajal on ta võrratu!

Astilbed on väga varjulises kohas ja hakkavad õitsema üsna hilja. Aga siiski õige pea!

Hostadele meeldib meie aias ja eriti meeldib neile tänavune niiskevõitu suvi. Ei tea, kas hostasid on meie aias liiga palju või on tigusid liiga vähe, aga hostade lehed ei olegi tänavu kõige augulisemad.

Mäletan, et lapsena lõikasin hostade õisikud maha - mu meelest olid need ühed ütlemata koledad õied. :)

Sel talvel kannatasid tiarellid hullul kombel. Paljud läksid suisa välja. Eriti just sellel peenral. Ma kahtlustan, et neile võis saatuslikuks saada seisev vesi.

Aiapäeva lõpetuseks on hiiglama mõnus lõkkeaseme juures istuda, kohvi juua ning jõele 

vaadates uusi plaane genereerida. Siin lõkkeplatsil istudes tavatseb sõbranna Leelo ikka õhata, et kas ma ikka saan aru, et elan paradiisis.... Saan aru. Juba mõnda aega.

Väikesel ringpeenral uus katse multši valikul. Liivamultšile sai peale pandud männikäbid. Päris vahva tulemus!

Lipumasti ringpeenra teisel korrusel rohetab mõrtsuk-müürilill. Lämmatab aed-liivateed ikka täiega.

Mõõtsin ära - Pikka Peenart on meil tubli 31 meetrit. 

Pika Peenra ületamiseks on kaks väikest jalgrada.

Vot selle koha peal, kus ma seisan ja pilti teen, on väike teerada puukuuri rõdule. Siin lõpeb see 31 meetrine peenar. Selja taha jääb veel 16 meetrit Kuurirõdu Peenart.

Sundseisupeenar ei olegi enam sundus. Ta on kohe väga armas oma jaapani ülastega (Aitäh Sulle, kulla Päikesetõusu talu perenaine!) ja mullu kevadel külitud monardadega. Väga õigel ajal said siia  ümber kolitud Imepeenra floksid. Nad on kenasti kohanenud ning sätivad end õitsema.

Varjupeenar on mul üks hää laps - mingil seletamatul põhjusel seal umbrohtu peaaegu ei kasvagi. See-eest tuleb roobitseda nii mulluseid kui ka tänavusi kastanimunade okaskasukaid. Ai-ai! Sõrmeotsad on siis ikka hullult ära torgitud.

Vatraaluste ala otsas on ilus pihlakas. Ta on natuke vildakas, kuna pidi oma noorpõlves kasvama vana ploomivõsa sees. Nüüd võib ta uhkelt oma kauni oranžitäpilise kleidiga uhkustada.

Meie pere ja aiakülaliste lemmik - Madalakasvuliste taimede ala on praegu rahu-roheline. Suvine värvide pillerkaar on selleks aastaks läbi.

Põõsasmaranad aga õitsevad ja kasvavad kohe kuuldava mühinaga.

Ja astilbede "jõgi" hakkab värvuma. Pildil osa sellest jõest. 

Oi, ma olen oma aiaga rahul! Mäletan veel aegu, kus Pikka Peenart ja Kuurirõdu Peenart pidin rohima vähemalt kaks päeva, halvemal juhul lõpetasin kolmandal päeval. Oli aegu, kus lausa vihkasin seda Kuurirõdu Peenart ning mõtlesin, et kaevan selle üles ja külvan sinna muruseemne. üüd on need kaks peenart täiskasvanud ja ei vaja enam märkimisväärset hoolt. Tõsi küll, Kuurirõdu Peenar tahab nüüd juba veidi remonti. Nimelt tahan siberi iirised tükkideks raiuda (muul viisil neid käidelda ei õnnestu) ning Rootsi Tee serva uuele alale iiriste jõe istutada.

Tuleval suvel ootab ees mitu aiaüritust. Oi,mulle meeldib üritusi korraldada - ainus tingimus peab olema täidetud - need üritused peavad olema minu kodus, minu aias. Siis on kõik hästi!

Tsemendipotid lilleaeda

Juba eelmise aasta puhkuse eel oli mu kindel plaan aeda tsemendipotte valmistada. Plaanidel on aga kombeks plaaniks jäädagi. Sel suvel võtsin lõpuks kätte ja tegin proovi ära. 

Mul oli nagu meeles, et kuskil on nendest pottidest juttu, aga kus, no võta sa kinni! Lõpuks sai interneti sügavustest vastav link välja kaevatud. http://vrutmilife.com/?p=4221

Minu plaan oli esialgu valmistada normaalse kõrgusega potte, kõrged dekoratiivpotid võtan plaani ehk kunagi hiljem.

Tsemendisegi tegin paksu hapukoore sarnase. Liiva sisse ei lisanud. Esimeses proovipartiis kasutasin vana saunalina, kartulikoti kangast ning mingit imelikku ühelt poolt veidi libedat kangast.

Tulemus: Tip-top potid tulid froteekangaga. Kartulikoti kangas ei kõlvanud kuskile ja see libe kangas oli rohkem kui jama.

Enne vormile asetamist väänasin liigse vedeliku välja. Kuid mitte liiga palju.Pildilt on näha kangast nirisenud tsemendivee jooned mustadel püttidel. Poti põhja silusin käega ilusaks siledaks. Volte oleks hea vormile asetamise järel meelepäraseks sättida.

NB! Kangast ei maksa külgedel liialt vastu potti vajutada - hiljem vormi pealt maha sikutamine saab raske olema.

Potid võtan vormi pealt maha teisel päeval pärast valmistamist. Muidugi oleneb see ilmast ja õhuniiskusest. Et potti vormi pealt kätte saada, kangutasin ringiratast poti servi veidi vormist eemale. Ainult millimeetrike, mitte rohkem!

See väike pott on nüüd see õhukese kangaga tehtu. Seisab koos, aga hea tahtmise korral oleks võimalik kogu see kupatus kokku kägardada. Teised õhukese kanga potid ilmselt ebaõnnestusid ka seetõttu, et lisasin lõpus natuke vett - küllap muutus segu liiga "lahjaks".

Teine partii sai tehtud ainult froteerätikutest. Kulus kaks vana saunalina. Kõige parempoolne on veidi neljakandilisema kujuga, kuna ümmargusi musti pütte on meil ainult kolm. Arvan, et rohkem ma seda kandilisemat vormi ei kasuta.

Mõtlen, et edaspidi katsetan, kuidas oleks märjale tsemendikangale liiva puistamine. Usun, et tulemus võiks olla päris huvitav.

Kui Interneti materjali pilte uurida, siis tundub, et segusse on ka jämedat liiva lisatud (poti põhjal paistavad tillukesed kivikesed). Võib-olla oleks hea mõned potid ka klassikalise seguga teha.

Igal juhul on potid praeguseks hetkeks mitu-mitu paduvihma üle elanud ja nendega on kõik korras. Kui nüüd kaasal millalgi vaba moment juhtub olema, palun tal tsemendipuuriga pottide põhjadesse augud puurida ning seejärel võib taimed sisse istutada. Sügiseks näiteks eerikad.

Avatud talude päev

Kui üks oskas omale rehapii kanda astuda ja teine trepil jalga vigastada, siis võiks arvata, et Avatud Talude päeval jääb käimata. Aga sandipolk pani masinale hääled sisse ja hommikused tegutsejad, nagu me oleme, võtsime juba kella üheksa ajal suuna Aaviku lilleaia poole. 

Võrreldes mõne aasta taguse kokkutuleku mälestusega, on Aaviku aed palju laienenud ja lopsakust veelgi juurde kasvatanud. 

On liiliate aeg ja nende sära paistis aia erinevatest nurkadest.

Minu lemmik aiahaldjas.

Oi, kuidas mulle meeldivad avarad rohe-rahulikud vaated!

Erilise auraga koht hääde ideede genereerimiseks. 

Need võrratud liiliad ja päevaliiliad!

Mõne lille vaatamiseks peab pea suisa kuklasse ajama.

Veel kauneid liiliaid.

Võimsad hostad! Lemmikud igas aias ja igal ajal.

Edasi suundusime männimetsa alla käbisid korjama. Kilekotid käbisid täis, hüppasime sisse Keila Bauhofi. Muidugi ei olnud seal midagi sellest nimekirjast, mida meil hädasti vaja oleks olnud.

Teine talu oli Esko talu Saku lähedal. 

 Oh sa heldus, kus oli autosid! Külastusmäng "Unustatud mõisad" võib nii rohkest külastajate hulgast vaid unistada... Selline tunne oli, et oleme Jäneda talupäevadele minemas. Võib-olla mängis rahvarohkuses oma rolli ka soov näha "Õnne 13"-st tuttavat Uue-Variku talu. Ülo igatahes oli saanud vaba päeva või ajas ta kuskil tähtsaid taluasju.

Ilusad taluhooned, maitsekalt tagasihoidlik aiakujundus.

Puu ümber oli huvitav laud veel huvitavamate lauajalgadega.

Palkhooned harmoneerusid massiivsete kivihoonetega.

Palkseina ja põneva kivimüüri koosmõju on imeline.

Lastel oli heinaruloonidel lõbu laialt.

Suurtootmine nõuab suurt hulka põllutehnikat.

Arhailise ja modernse harmoneeruv kooslus. Poolkelpkatused  on ikka eriliselt ilusad.

Vanavara kuuri seinal jutustab lugusid vanadest aegadest.

Midagi sellist oleks meie aeda ka vaja.

Väga kapitaalne kanaaed. Eriti meeldib mulle, et lindude tarbeks on ka  vabaõhuõrred.

Poistel oli tegevust tasakaaluharjutuse alal.

Lihtne ja ilus aiakujundus.

Kuna tervis pikka talutuuri teha ei lubanud, otsustasime piirduda kolme talu külastamisega. Meie kandis oli tee umbes Polli Loomaaia läheduses. Sinna me sisse ei astunud, suundusime hoopis Nõravasse.

Viimane küastatud talu oli Laastu talu. Tuntud ka kui Magusmari. Tegeldakse maasikakasvatuse ja mesindusega. 

Mõnda tööd saab ka pikutades teha. Kuigi, ega see pikutaminegi kuigi kerge pole, kui käed peavad usinasti maasikaid noppima.

Õuele on kaevatud neerukujuline tiik. Maasikapõllu kastmisvesi kohe põllu lähedalt võtta!

Terrassile oli välja pandud mesindusega seotud atribuutika ja üks sektsioon korpustarust koos elanikega.

Peremees on rajanud Eesti suurima eravalduses oleva päikeseenergial baseeruva elektrijaama.

Oleks tahtnud veel mitmeid talusid külastada, aga kodus ootasid vaarikad korjamist ja moosiks muundamist.

Puhkuse esimene osa ongi läbi. Oh, jah....

Puhkus hakkab lõppema, aga töödel ei ole otsa ega äärt

Kaks nädalat on ilmselgelt ülekohtuselt lühike puhkus. Kohe polegi nagu teist. Alles ta algas, aga  ole sa lahke- juba esmaspäeval tuleb tööle minna. Oi, kuidas ei tahaks! Eile arutasime siin, et kuhu see aeg ometi kadunud on. Ei oska öelda, läinud ta on, nagu oleks lehm keelega ära tõmmanud.  Ja oleks siis lulli löödud. Ei ole ju! Ilmselgelt on kätte jõudnud aeg, kus iga tegevus võtab natuke rohkem aega kui 20 aastat tagasi. No võib-olla isegi sutsu rohkem kui lihtsalt natuke.

Oli mul selline püha paber, mida "playlistiks" sai nimetatud. On teine endiselt alles ja sealt on isegi veerandik punktidest jämeda joonega maha tõmmatud. Aga... üks tegevus tekitab kuidagi iseenesest uue ideekese alge (teinekord isegi mitme ideekese alge) ja siis on ju kohe vaja neid asju tegema hakata. Noh, aga "playlisti" ma nende uute tegevuste loeteluga enam ei viitsinud pikendada. 

Kõige olulisem oli vahtraprojekt. Mul pole halli aimugi, millal see asi kord valmis saab, aga niipaljukest on kindel, et hakatus on tehtud ja mingi ettekujutus on nüüd tõesti ka silme ees. Kivid on kõik Imepeenrast toodud (tema on kantud renoveerimise nimistusse). 

Ma juba tean, kuhu peaks sel alal tulema üks kena väike istumiskohake. Sellelt istmelt peaks olema näha nii Varjupeenar, Sundseisupeenar, osa Pikast peenrast, hostade ala ja pojengihekk. Noh ja kui veidi üle õla kiigata, siis on näha ka köögiviljamaa ja marjaaed. Üks ütlemata hää istumise ja jala puhkamise koht!

Kui see laiemaks kiskuv osa ka ilmet hakkab võtma (loodan, et kunagi ikka hakkab), siis on mul hullult palju hostasid vaja. Ka selliseid, mis kannatavad lauspäikest.Samuti on vaja helmikpööriseid. Mida säravamad ja "ebaloogilisemat" värvi lehtedega, seda parem. Sõnajalad toome metsast.

Tuhala-Nabala tee, mis veel 2014-2015  "Eesti teedeatlases" on märgitud kruusateena - ta sai nüüd lõpuks valmis! Isegi pinnatud on! Mõlemal pool teed on muidugi kohustuslikud "kuristik-kraavid", aga kurvilisel teel ei saagi hullult kimada ja loodetavasti keegi end sealt eurokraavi põhjast ei pea leidma. Aga nood eurokraavid on mõneti ka kasulikud. Nende kaevamisel tuleb aeg-ajalt välja kive. Mõni neist on suisa huvitava näoga. 

See kivi meenutab mulle millegipärast ühte ürgset saurust. Sellist masajalgset tötsakat, kellel uhke krae kaela ümber.

See kivi meenutab mulle millegipärast alasit.

Teine projekt on plaanis tiksunud juba mõnda aega. Aga no ei saa ju vedama! Nüüd on proovitöö tehtud ja kui tsemendiga kauplev pood jalgu jääb, siis kavatsen neid potte-vaase veel teha. Mulle nad igal juhul hullult meeldivad. Ja ma ei värvi neid! Las jäävad tsemendihalliks.

See väike vaas on õhemast kangast. Vot see ei lähe kohe mitte!

Kolmas suurprojekt on ka alles alustusjärgus.No ma ei tea, kuhu on inimese mõistus kadunud - milleks neid nii palju vaja on? Aga ma ju tean vastust - aed on meil lihtsalt hullult suur. Vot selle ala taga see roheline on Rootsi tee ja selle taga on Uus park (mets). See on nüüd küll fakt, et Rootsi teest üle aiandamine kohe kindlasti ei lähe. 

Sellelt alalt võtsin katte maha lihtsalt prooviks. Uudishimu ajas muidugi ka takka. Ja aiaekskursandid olid tulemas, see ka sundis ennast liigutama, et oleks näidata ja rääkida. 

Siin näen vaimusilmas siniseid siberi iiriseid kasvamas. (Nende puhmad tuleb jagada, et nad noorema ja värskemana jälle rohkelt õitseda jaksaks.) Värviaktsendiks ka valgeid iiriseid (jäid seekord jagamata). Võib-olla toon Imepeenrast siia ka valge sügisastra puhmad. Seda pean veel mõtlema. Samas lihtsalt ära neid ju ei raatsi visata...

Üldiselt lükkub see istutamine kas puhkuse teise osa lõppu või sootuks septembrisse. No ei raatsi Kuurirõdu peenrasse tallama minna.

Varasema õitsemisega astilbed on juba kaunilt pitsivahus.

Mullu külitud monardad on väga tublid. Erinevalt punasest monardast on roosade puhul tegemist väga kompaktse ja viksilt püstise kasvuga  taimedega.

Jaapani ülased on nüüd vist juba kolm või isegi neli korda uude asukohta kasvama pandud. Kusjuures nad ei taluvat ümberistutamist eriti hästi. Vot selles osas võiksin vastu vaielda. Aga tänavu on nad eriti uhked. Ju nad on aru saanud, et on lõpuks koju jõudnud.

Laupäeval on ees ootamas järjekordne aia-jalutuskäik, pühapäeval tahaks ise Avatud talude päeva raames vähemalt ühte aeda külastada. Ja otsa ta saabki. See puhkus. Nüüd kolm nädalat tööl ja siis uus puhkuse sats. Kui esimene sai sätitud vanaema juubeli ümber, siis teise puhkuseosa tähtsündmuseks on kaasa juubel.

Aiaekskursioonidel on käinud vahvad inimesed. Lihtsad ja rõõmsameelsed. Ja kui palju inspiratsiooni need hetked annavad! Mul on nii palju mõtteid, et ma ei tea, kes need kõik teoks teeb. Aga lisaks kaasa kursuse kokkutulekule järgmise aasta juuli algupoolel tahaks organiseerida veel midagi aiaga seotut. Aga see mõte vajab veel setitamist.