Oli meil kunagi ploomi "Noarootsi punane" võpsiku ja külatee vahele jääval alal põld. Kartulipõld. Maapind on seal väga-väga kivine, mulda on näpuotsaga, peamiselt ainult rähk... Haljasmassi moodustasid ohakad ja orashein. Sellele vaatamata ponnistasime sel maal kartuleid kasvatada. Kuni ühel hetkel, saagikoristuse ajal, võisime kotti ajada vaid kartulihelmeid, lükituna orasheinarisoomidele.... Vot siis sai mõõt täis! Seisis see maa mõnda aega, kasvatas kesalille ja täitis kesa rolli täiemahuliselt.
Kuna aga ühel hetkel tuli ploomiräpsik maha võtta, muutus see kesa justkui iseenesest meie aia osaks. Õunaaia rohumaa, mida me suureliselt muruks nimetame, jätkuks. Nii saigi murutraktoriga kesalille ja muid ebasoovitavaid tegelasi korrale kutsuma asutud. Mida selle alaga siis teha? Narr kah niisama tühja-tähja traktoriga ringi paarutada.
Ühel heal päeval aga "helises kelluke" ja andis märku, et on aeg. Mõeldud, tehtud! Meil oli kuurirõdu peenras neli puishortensia põõsast, mis rammusama mulla peale ümber istutamise järel loobusid õitsemisest ning eelistasid "haljasmassi" kasvatada, Et sellist kõrgustesse kasvamist veidigi ohjes hoida, kaevasime nad välja, jagasime väiksemateks põõsakesteks ja kaasa istutas nad uuele maa-alale. Kokku sai neid puishortensiaid ei rohkem ega vähem kui 22 erineva suurusega puhmast. Algus dekoratiivpõõsaste pargile oligi tehtud!
Pikkamisi hakkas põõsaid ja põõsakesi juurde tulema. Täiesti vale koha peal ja üldse mitte meeldivatena kasvasid meie aia esimesed jaapani enelad. Pargi rajamise käigus said nemadki uuele alale ümber istutatud. Nüüd on nad uuel alal kosunud, näevad lopsakad välja ja õitsevad ohtralt. Ilusad põõsad ju tegelikult! Kohe väga ilusad! Kokku saime jagamise teel 5 põõsast.
Need pole aga meie ainsad põõsakesed. Neid ikka on igasuguseid seal.
Tuhkurenelas "Grefsheim". Tegelikult on neid kaks.
Forsüütia tuli meie juurde sel kevadel Tarvastust, kus ta mitte kasvada ei tahtnud. Praegu ta alles kohaneb meil, on väike ja õnnetu, aga ehk kosub.
Kivi najale toetub pisike valgeõieline jaapani enelas.
Kitseenelas tuli meie juurde samuti sel kevadel. Aitäh!
Aedhortensia Grandiflora
Jaapani enelas "Goldflame"
Kes see on? Ilmselgelt on tema jõudnud meie parki kaks suve tagasi Kadaka aias toimunud kokkutuleku kaudu. Õitseb kevadel kollaste õitega.
Mandžuuria kuradipuu
Põisenelas "Lady in Red"
Siberi kontpuu "Bailhalo"
Pargiroos. Täidisõieline. Tuli meie parki Rohenäpu aiast. Aitäh!
Kaks suve ootas omale õiget kasvukohta veel üks pargiroos. Nime ei tea, sildil oli ainult minu nimi. Ja nüüd on seis selline, et meil on hädasti tarvis veel 3-4 pargiroosi. No on ikka lugu küll!
Jaapani enelas "Firelight"
Paar vaadet kogu alale. Kuusehekk kaitseb külmade idatuulte eest ja varjab vaadet külatee poolt.
Põnev, milline näeb see põõsaste park välja ütleme nii 3-4 aasta pärast?
Ja kui nüüd kokku lugeda, siis on meil ju suisa kolm parki! Vana park, mis sai rajatud 20 aastat tagasi meie õuel toimunud talulaada järel. Oh meid noori oma hullude ideedega! Olid ikka ajad! Tol laadal läks Saku Maaviljeluse Instituudi teaduril Viive Rosenbergil suisa nii hästi, et ta tänutäheks kinkis meile nutsaku meristeempaljundatud kasetittesid. Kui juba on kased, siis peab siia saama park!
Uus park sai alguse peamiselt kraavinõlvadelt kokku otsitud männitittedest. Ise tulid sinna kased, sarapuud, tammed, haava juurevõrsetest on kujunenud pargi üks osa.
Ja kolmas on dekoratiivpõõsaste park.
Vahva ju! Metsaaed on pargi-ja metsaaed.
