pühapäev, 3. juuni 2018

Lehtkaktus, mu lemmik tubaste lillede seas

Eelmisel kevadel istutasim ´e oma suure punaste õitega lehtkaktuse vanast palju suuremasse potti. Lilleke oli selle eest väga tänulik ning asus usinasti uusi oksakesi kasvatama. Praegu õitseb ta imeliselt.
Istutamise käigus läks paar harukest katki ja nii sai neile juured alla kasvatatud ning potistatud.  Taim on ilus, aga õitsema hakkamisega läheb veel natuke aega.

Healt Facebook´i sõbralt Daiailt sain valgete õitega lehtkaktuse tite. ka tema on tublisti kasvanud. Jään põnevusega ootama tema uhkeid öökuningannalikke õisi.

Unistuseks on saada noor lehtkaktus, mis tulevikus roosade õitega rõõmustaks.

Pildil mõned tänased õied.


Katsetame, õpime vigadest, katsetame uuesti

Rootsi tee servas on pikka aega olnud "ei miski maa". No ei oska temaga miskit peale hakata. Tassisin sinna lohku küll olmejäätmeid, taimede pealseid, küll umbrohtu (mis oli suur viga). Lõpuks katsin jupikese sellest alast musta kilega ja jätsin kaheks aastaks seisma. Samal ajal jätkus ülejäänud lohu täitmine.
Ühel päeval võtsin katte maha. Jäätmetest oli saanud ilus must muld. Kaevasin ala läbi ja olin asjaga suhteliselt rahul - vähe oli juurumbrohtusid, aga neid oli. 
Lõpuks hakkasin Kuurirõdu peenrast hiigelsuuri siberi iiriste puhmaid jagama. Miski muu vahend peale kirve nende juurepuhmast jagu ei saanud.

Aga umbrohud ei maganud. Lõpuks oli ala jälle nagu ei-tea-mis söödimaa.
1. juunil võtsin asja käsile. Puhastasin iiriste vahed umbrohtudest, "unustasin" kastmise tundideks sellele alale. Lõpuks katsin ala vanade ajakirjade ja ajalehtedega. Peale multsiks sai mitu talve lagunenud hobusesõnnik 80% saepuru sisaldusega. Vähemalt on pilt puhas.

Mõned pildid ka. Korrastatud ala lõpetab väga suureks kasvanud kikkapuu.


Juba on esimesed õied avanenud ning õiepungasid on oi kui palju.



Korrastatud ala lõpeb kividega.


Sellele pildile jäi ka jupike "hullumajast", mis jääb oma aega ootama.


reede, 1. juuni 2018

Ja ongi käes juunikuu!

Ööl vastu 1. juunit oli öökülma häire. Õnneks miinustesse temperatuur ikka ei kukkunud, aga väga ääre peal oli küll. Kasvuhoonetes olid elektriradikad, kurgid, kõrvitsad, õuetomatid kinni kaetud. Elasid üle selle öö.
Varahommikul tegin aias väikese jalutuskäigu. Kevadised õitsejad on lõpetanud, isegi preeriaküünlad on juba õitsenud. Jääb üle oodata uut lainet: pojenge, päevaliiliaid, lupiine, martagone. Ka iirised on varsti õitsemist alustamas.
Keldri lõunatiiva kolm uustulnukat on täies õieehtes ja küll nad on kasvus kõvasti kosunud.



Pojengihekk on küll maja seina lähedal ja vastu lõunapäikest, aga esimene julge hakkab alles nüüd värvi näitama.


Iirised on õitseajaks valmis.


Esimene päevaliilia õis!


Metsvitsad on pikkust visanud, aga õitsemiseni läheb veel aega.


teisipäev, 29. mai 2018

Kastmise hõlbustamiseks

Noorema poja projekt, mille eesmärgiks on vee varumine kastekannuga või kasvõi lühema voolikuga kastmiseks. Sihtgrupiks on köögiviljamaa peenrad.




Võitlusest naadiga


On meil üks vana-vana istutusala, Kuurirõdu peenar. Kuur on ehitatud vana lauda vundamendi peale ja suur osa peenrast on saanud omale naabriks laudataguse, mille kohta käib ütlemine: "Lauda taha, kuul pähe ja nõgestesse... " Vot nõgestega on meil kehvasti, aga selle asemel on naati, palju naati. Ja seesinane naat arvab heaks oma asuala laiendada ka Kuurirõdu peenrasse.

Aastaid tagasi rohisin ma seda ala mitu päeva ja vedasin minema mitu kärutäit umbrohtu (eks taimed olid ka väikesed ja umbrohul laiamiseks rohkesti ruumi). See oli aeg, kus vihkasin seda peenart ja ähvardasin ta "nulliga" maha võtta ning asemele muru külvata....
Aga peenar on alles tänaseni. Nagu ka naadid selles.

Kuidas siis võidelda naadiga? Ühel suvel tegin katse. Ostsin turvast ning katsin pool istutusalast sellega, pool jäi tavaline betoonilaadne savimuld. Katse tulemused ei lasknud end kaua oodata - seal, kus oli turvas, kaksasin naadil turjast kinni ning tõmbasin risoomi välja. Jooksis kui neljakümne numbri niit. Seal, kus turvast polnud, sain kätte vaid laadi maapealse osa.

Savimullal on aga paha komme "nahka pista" nii kompost, turvas kui kasvõi sõnnik. Ta kohe on sellise hea isuga... Nii tegi ta selle turbaga ka. Meil on aga pool koormat hobusesõnnikut, mis küll sisaldab saepuru ja saelaaste kaugelt rohkem kui sõnnikut, aga ikkagi kannatab kasutada. Või siis just tänu sellele. Mis muud kui tassisin seda saepuru-hobukaka segu peenrasse multsiks.

Täna vaatasin, et mitu aastat kestnud naadi kiusamine on andnud tulemusi. Naat on kadunud? Oh ei! Teda on, aga tunduvalt vähem. Tema lehed on märksa väiksemad ning õisikut hakkab moodustama juba väga madala varre otsa (sest mine sa tea, kui pikalt elupäevi antakse). Ühtlasi on taimestu ka juba suur ja peenras on raske leida vaba pinda, kuhu astuda. Võitlus naadiga jätkub... :)

reede, 25. mai 2018

Hobukastani tited

Lehehunnikus on enamasti hall ja igav värvitoon valitsemas, kuid aeg-ajalt sirutub mõni roheline taimeke uudishimulikult päikese kätte.

Juba mõnda aega tagasi koukisin välja ühe kastanitite ning panin potti kasvama. ta on nüüdseks tubli ja ilusate tumeroheliste lehekestega. (See kõige väiksem ja tumedam taim).
Teised üheksa potistasin täna õhtupoolikul.

Vaatame, kas kasvavad ja kas saame nad tulevikus sobivale kohale maha istutada.



Ring ümber pumbamaja

Pumbamaja nõlvapeenar on täis kasvanud. Päikest paistab siia vaid tükati-lapati. Seepärast on roomava akakapsa õitsemine padjandites erinev. Peamise ilu annab sellele alale roomav metsvits, aga tema õitsemiseni kulub veel aega. Alles ta jõudis end roheliseks sättida.

Roomavale metsvitsale siin meeldib. Aina pean ala laiendama, et ta lausa murusse ei kasvaks.




Kurereha naudib ka oma kasvukohta. kasvab mis mühiseb.


Roomav akakapsas on õitsemise ajal vägagi ilus.



Õuele saabudes on see nurgake esimene, mis silma alla jääb.


Minu lemmik - metspipar!


Reku kõnnib minuga kaasa ja püüab end võimalusel ka pildile sättida.

neljapäev, 24. mai 2018

Aedkannike - tänuväärne varakevadine õitseja

Üsna varasel kevadel, kui ilmad veel rohkem külmad kui soojad olid, pandi Bauhofis soodushinnaga müüki võõrasemade 10-pakid. Nirukesed need taimed olid, aga eks hind oli ka vastav. Nii saigi hea ports neid pakke koju toodud. Istutasin nad üsna tihedalt üksteise kõrvale terrassi kahte lillekasti, betoonpotti ning Pumbamaja peenra vahtraalusesse kaarde. Nüüd, mai teises pooles on nad väga-väga lopsakad ning õitsevad kogu hingest. Tänuväärsed taimekesed!


Tähelepanelikul vaatlemisel võib märgata veel mingeid taimi seal võõrasemade vahel. Need on minitomatid "Venus". Lihtsalt katseks said nad terrassile istutatud, et teada saada, kas tomateid saab väljas kasvatada või ei saa. Igal juhul nad juba õitsevad.


 Õitsevad samamoodi, nagu teised tomatitaimed kasvuhoonetes.

Küüniotsa peenar

Küüniotsa peenar on rohelisest rohelisem. Kõik okkalised on imehästi kasvanud ning vaba pinda lilledele jääb aina vähemaks. Praegu ilutsevad seal varased iirised "Sun Fairy". Hiljem peaks õitsema hakkama nõmmnelk, mis elas talve üle väga hästi. Erinevalt täidisõielisest nelgist, mis ikka koledal kombel kannatada sai. Natuke jäi teda ikka alles ka. Loodan väga, et ta taastub. Keset juulikuud säravad sel alal kollased kukeharjad.

Sel suvel on plaanis teha kõrgete kukeharjade ning elulõngade vahele nn. teenindusrajale põhjalik remont. Eeldatavalt tuleks maapind katta papiga ning peale männikooremultš. Võib-olla tekivad muud mõtted, aga seda näeb siis, kui näeb.







Umbrohutõrje hernepeenras.

Meie köögiviljamaa on meid teeninud väga kaua. Lõpuks on ta nii tohutult juur-umbrohtusid täis, et jäi lihtsalt sööti.

Õnneks tehti aiamaale 4 kõrgpeenart. Tellisime uue mulla ka. Olen väga rahul K.U.Mell sõelutud mullaga.

Täna rohisin ja sain kolme peenra peale kolmveerand ämbrit umbrohtu. 99,99% malts.
Väga rahul olen ka kõrgpeenarde kõrguse ja nende vahe laiusega. Väga hea on rohida! Rahul on nii põlveliigesed kui selg. Panen kahe peenra vahele prussijupi ning siis muudkui istun ja rohin. 

Igal suvel vannun, et järgmisel aastal ENAM hernest maha ei tee, aga võta näpust - kuidagi iseenesest satuvad hernepakid ostukorvi. Miks ma neid pole tahtnud? Aga sellepärast, et hernepeenart on väga ebamugav rohida. Liiatigi, kui seal on ohakas ja piimohakas.

Aga välja mõtlesin! Katse on teostatud!
a) rohimine
b) tugev kastmine
c) ajalehed ridade vahele (ajalehest kolm lehte ja need siis veel kokku volditud).
d) ajalehtede niisutamine (rohke veega)
e) ajalehtede jätkukohad kinnitatud hambatikkudega


No saame näha! Sama tahaks näiteks homme teha sibulapeenraga.

Maikuised ilutsejad Sundseisupeenras

Sundseisupeenar on valdavalt kõrgemate suvel õitsevate püsikute päralt, kuid kuna iiriseid on palju, kasvavd nad jõudsalt, siis oli ju vaja neid jagada. Nii kaevasingi peenrale suurust juurde (No ei ole mõistus oma teha, no ei ole!). Nüüd on maikuises Sundseisupeenras värve, mille taustaks kena roheline flokside sein.



Vahtraaluste projekt on valmis

.... ja taimedega komplekteeritud. Ma loodan, et lõplikult. Nüüd ei jää muud teha, kui nii umbes üle päeva kõplaga vehkida.
Eelmisel suvel istutatud "rääbuskad" on nüüd juba ilusad. Varased iirised "Sun Fairy" ka õitsemas.

Sellel pildil on ühed minu lemmikutest - metspiprad. Huvitav tähelepanek oli kevadel: pumbamaja nõlval on metspipra lehed varakevadel lume alt sulades koledad, aga nad on olemas. Vahtraaluste metspiprad on varakevadel peidus. Olin suisa mures, et kas vaesekesed tõesti talvega välja läksid. Ei läinud.


Siin pildil on näha, et eemal kauguses hakkab Vahtraaluste pind laienema.


Sarapuupõõsa taga lõpeb männikoorega multsitud ala. Algab istutusala-


 Kaar laieneb veelgi. Selles suures kaares on väga palju hostade seemikuid. Armas Muhedik teadis, et need taimed mulle väga meeldivad ja saatis eelmisel suvel hulgaliselt pisi-seemikuid. Nüüd on mu aias kena mälestus armsast inimesest.


Vahtraaluste laienduse taga algab dekoratiivpõõsaste park.


Hostade seemikud on väga suured unimütsid ning tulevad maapinnale üsna hilja.


Päikesele pikalt avatud istutusala servas on varased iirised "Sun Fairy".



Suuremad puhmad juba ka õitsevad.



Siin toimus alles eile suur juurimistöö.


 Rähn on multši eest hoolt kandnud. Möödunud talvel oli tema sepikoda vahtra otsas.


 Suur töö sai tehtud. Edaspidine kõplamine on tehtu kõrval naljamäng. Nüüd uutele tegudele!