See on üks vanemaid peenraid meie aias, kuid valmis pole ta veel olnud (vist ei saa ka). Mõnikord tundub, et olen nagu juba rahul, siis varsti on seis selline, et pigem jalutan kaarega mööda.
Eile otsustasin, et miski ei aita, aeg tiksub ja vaja see istutusala ikka ka rahuldavasse seisu saada. Lendasin labidaga peale.
Kõigepealt kasvas seal viis hiiiiiiiglaslikku hostat (see teada-tuntud ammuaegne sordinimeta sort). Küll ma maadlesin nendega! Neljast sain õhtul jagu, viienda jätsin hommikuks - võhm sai otsa ja hirm lõhkuda viimanegi töökorras labidas mängisid siin oma rolli.
Järgmisena võtsin välja paar hiigelsuurt tõnnikese puhmast. Kuna tundub, et vähemalt kokkutuleku taimenimistus tõnnike soovitute hulgas ei olnud, siis viskasin need ära (kahju küll, aga meil on neid kaunilt õitsejaid veel hulgi ja enamgi veel.
Siis vaatasin, et täitsa tore on vahelduseks musta mulda ka näha ja oi, mis hulk vägevaid ja rammusaid naadijuuri välja ilmus..... läks lahti üleüldine juurimine.
Peenrasse jäid vaid käokingade rivi, tohutud sinise väikeseõielise iirise puhmad, mõni päevaliilia ning tee servas tõnnikesed. Himaalaja jalgleht jäi muidugi ka oma kohale.
Jagada sain keerispead, päevaliiliaid, keisrikroone ning Pikast peenrast tõin noori särava päevakübara taimi.
Üldiselt on suve lõpus taimede paigutamine kevadise tööga võrreldes etem - kevadel olin istutanud igasugust nn tühjadesse kohtadesse. Nüüd need igasugused olid teiste taimede all ja ei teadnud ilmaelust ööd ega mütsi. Jääb vaid loota, et ma järgmisel kevadel jälle tühikuid kinni mätsima ei hakkaks.
Noh, üldiselt on peenar siis selline.
Hetkel on viis hostahiiglast oma saatust ootamas, vaja kaasaga nõu pidada, kui ma homme töölt koju jõuan. Veel on ripakil mõned hiiglasliku sibulaga keisrikroonid (või ma ei tea, mis valge monstrum see neil taimedel mulla sees on, sibulat eriti ei meenuta). Siniladvad viskasin kõik välja. Ma küll omast arust olen olnud hoolas ja KÕIK õitsenud õisikud ära lõiganud, aga ülla-ülla, isegi kapsamaal on siniladva väikesi taimi. Mulle selline omavoli ei meeldi! Kui ruumi leian, äkki mõne ikka istutan kuskile.
Eile otsustasin, et miski ei aita, aeg tiksub ja vaja see istutusala ikka ka rahuldavasse seisu saada. Lendasin labidaga peale.
Kõigepealt kasvas seal viis hiiiiiiiglaslikku hostat (see teada-tuntud ammuaegne sordinimeta sort). Küll ma maadlesin nendega! Neljast sain õhtul jagu, viienda jätsin hommikuks - võhm sai otsa ja hirm lõhkuda viimanegi töökorras labidas mängisid siin oma rolli.
Järgmisena võtsin välja paar hiigelsuurt tõnnikese puhmast. Kuna tundub, et vähemalt kokkutuleku taimenimistus tõnnike soovitute hulgas ei olnud, siis viskasin need ära (kahju küll, aga meil on neid kaunilt õitsejaid veel hulgi ja enamgi veel.
Siis vaatasin, et täitsa tore on vahelduseks musta mulda ka näha ja oi, mis hulk vägevaid ja rammusaid naadijuuri välja ilmus..... läks lahti üleüldine juurimine.
Peenrasse jäid vaid käokingade rivi, tohutud sinise väikeseõielise iirise puhmad, mõni päevaliilia ning tee servas tõnnikesed. Himaalaja jalgleht jäi muidugi ka oma kohale.
Jagada sain keerispead, päevaliiliaid, keisrikroone ning Pikast peenrast tõin noori särava päevakübara taimi.
Üldiselt on suve lõpus taimede paigutamine kevadise tööga võrreldes etem - kevadel olin istutanud igasugust nn tühjadesse kohtadesse. Nüüd need igasugused olid teiste taimede all ja ei teadnud ilmaelust ööd ega mütsi. Jääb vaid loota, et ma järgmisel kevadel jälle tühikuid kinni mätsima ei hakkaks.
Noh, üldiselt on peenar siis selline.
Hetkel on viis hostahiiglast oma saatust ootamas, vaja kaasaga nõu pidada, kui ma homme töölt koju jõuan. Veel on ripakil mõned hiiglasliku sibulaga keisrikroonid (või ma ei tea, mis valge monstrum see neil taimedel mulla sees on, sibulat eriti ei meenuta). Siniladvad viskasin kõik välja. Ma küll omast arust olen olnud hoolas ja KÕIK õitsenud õisikud ära lõiganud, aga ülla-ülla, isegi kapsamaal on siniladva väikesi taimi. Mulle selline omavoli ei meeldi! Kui ruumi leian, äkki mõne ikka istutan kuskile.