Seenesaak jättis paremat soovida

Kõik seenesõbrad muudkui kilkasid, et tänavu on ülihea seeneaasta.meite kandis jättis seenerikkus ikka kõvasti paremat soovida.

Noh, natuke ju ikka saime. Kuuseriisikad sügavkülma, võiseened marinaadi. Seeneseljanka jääb sel talvel kahjuks söömata.

Õunu nagu muda

Paljud kurdavad, et 2017. aasta sügis on väga õunavaene. Meie seda kinnitada ei saa. Olid puud lookaseelmisel sügisel, on nad seda ka tänavu. Lisaks üks puu, mis mullu puhkas.

Eelmisel aastal läksime kaasa mahla kilekottidesse villimise moega. Ei tea, mis valesti läks, aga hukka need kilepakid läksid. Samas 3-liitristes purkides mahl ideaalne. Pastöriseeritud samal viisil.

Seepärast tänavu me kilepakenditele ei panustanud. Teades, et küsija suu peale ei lööda, andsime kõikvõimsas Facebookis teada, et sooviksime purke, kui kellelgi nad jalus peaks olema ning ise enam hoidiseid ei tee. Aitäh lahketele jagajatele!

Tänavune mahlategu on kõigi aegade rekord - tervelt 318 liitrit.

Osa esimese mahlateo õuntest.

 Osa teise mahlateo õuntest.

Kolmas mahlategu jäi oktoobrisse,mil ilm juba jahe oli. kolisime purustamise tuulekotta ning pressimise kööki.

Meitel on kutsikas!

Ma olen kui Väikevend, ma sain sünnipäeval kutsika. Miniatuurse. Sündinud 5. septembril 2017.Ema jackrussel, isa väidetavalt kääbuspuudel.

Nime valimisega läks suisa paar päeva. Ei kõlvanud ei üks, ei teine. Lõpuks ütles mees, et kui ükski nimi ei sobi, eks võtame siis midagi Piiblist. Näiteks Gregorius. (Ma küll pole päris kindel, kas Gregorius oli Piiblitegelane). Et nimi oleks suupärasem, sai Gregoriusest  REKU:

Orkaan Ophelia, Sahara kõrb ning Portugal

Sel sügisel on Atlandi ookeani orkaanid eriti äkilised ja keevalised ning üks nendest, Ophelia, trügis kohe õige kaugele põhja suunas. Ju ta sooja Golfi hoovuse harjal purjetas. Paar viimast päeva olid rasked eriti Iirimaale.Õnneks mu Dublinis elav sõber pääses vaid 5-tunnise elektrikatkestusega ning puid tema kodu ümber maha ei murtud.

Aga Ophelia ei piirdunud vaid Briti saartega, ta liikus isegi veidi ida poole. Nii saabuski tänane päev, mis on minu elu kõige pimedam. Kesk päeva oli pime kui õhtul. Ilma elektrivalguseta ei näinud toas midgi teha.

CNN ja BBC valgustasid pimeduse tagamaid. Nimelt kandis Ophelia oma pilvedes ka Sahara kõrbe liiva ja tolmu ning tõi üles põhja suunas ka Portugali maastikupõlengute suitsu. Selle tagajärjel nägid pilvitu taevaga õnnistatud inimesed tavatust märksa tumedamat, suisa oranži päikest. Teadupärast on oranž tumedam kui helekollane ning eks seepärast siis selline pimedus. Pluss see liiv ja suits ka takkapihta.

Selline kummaline ilm siis.

Pildid on hommikused, kui ilm veel päris pime polnudki.

See pilt on tehtud erakordsest kollasest valgusest, mis enne pimeduse saabumist end imetleda laskis. Pildile loomulikult ei jäänud õigeid värve.

Tänane vihmavesi oli selline. Scary!

Veel on aias õisi - pildipostitus

Sügisene suurvesi meie jõel ja olukord Nõiakaevul

Vihma on sadanud meie arust lausa lõputult. Muru on kohati vee all ja köögiviljamaale ei maksa üldse astuda. Aga.... Nõiakaev keema hakata ei jõua. Vett on ikka liiga vähe. Kuskil 5 cm jäi lõpuks rakete ülaservast veel puudu.

September Jägala joal

Värviküllane sügis - pildipostitus

Ikaldusaasta sibulasaak

Olgu teiste köögiviljadega, kuidas on (pigem ei ole), aga sibulat meil vähemasti on.

Pealsed muutusid koledaks väga varakult - kohe, kui algas suvine vihmaperiood. Alguses panin sibulad koos pealsetega kasvuhoonesse, kuid seal oli ikka liiga niiske.

Kuna õues oli ka niiske ning jahe ka takkapihta, siis ei jäänudki muud üle, kui tuli sibulad toas ära kuivatada. Täna, 14. septembril siis puhastatud ning talvisteks söögitegemisteks valmis.

Luurelkäik jõhvikarappa

Eelmisel sügisel oli meie kandis kehvake jõhvikasaak. Sel suvel rabades käies jäid aga valmivad marjad silma. Nii läksimegi õhtuhakul veel sohu, et oma silmaga kaeda, kas Järlepa rabas meite pool küljes mamme ikka on. Oli ikka. Mitte hullult palju, vaid normaalselt. Kahepeale noppisime kahe tunniga neli liitrit marju.
Järgmine jõhvikaretk saab olema kaugesse salakanti, kus võõras silm ei seleta, salakõrv ei kuule. Kunagi aastate eest oli seal nii hullult palju marju, et kõigepealt tuli koht puhtaks noppida, kuhu järgmise sammu puhuks jalg toetada.
Samas - eelmisel sügisel oli samas kohas totaalne tühjus.....

Sealt metsast me sohu siirdusime.

Nopi, mis sa nopid - ämbrit täis ei saa.

Seal eemal on soosaar nimega Naerismägi. Meie lemmik seenemets.

Jõhvikamammud.

Rabas on värve. Igal aastaajal on seal ilus.