Õitsejaid juuni alguspäevilt

Pumbamaja istutusalal särajad:

Õnneks ärkasid enamik selle helmikpöörise esindajatest siiski elule.

                                         
                                         Pikas peenras särajaid:
                                         Esimesed metssalvei sinisilmad ka juba avanemas.

                                           
                                          Kuurirõdu püsikupeenras särajaid:

 Issver! On see pruun asjandus seal tigu? Ma lähen kohe õue ja elimineerin selle eluka!

 Kui enamik iiristest said kas eelmise suve teises pooles või kevadel ühe koha pealt teise solgutatud, siis see iiris on paar aastat rahus kasvada saanud. Tänutäheks on tal sel suvel palju-palju õisi.

                                          Mullu suvel rajatud istutusalal särajaid:

                                          Maja ümber särajaid:

Mööda trepi varikatuse tugiposte roomavad mingid karvasevõitu röövikud .... :)

Maikuu lõpp ei ole kaugel

Aeg on sealmaal, et tööl käimine hakkab igapäevaseid koduseid töid-tegemisi segama... 

Ja aeg on ka sealmaal, kus omaette saab porisetud, et antagu mulle üks Saue 600 ruutmeetrine krunt. Kuskil seal Keila-Paldiski maantee ääres mu kunagisel klassikaaslasel oli selline miniaed....

Ma ei jõua ei puist, ei maist. Ja tänavu ei saa veel mitte niipeagi puhkusele. 

Tänahommikune pilt päikeses säravast õuest. Eile oli pilvine ja pime, kuid oh ei - vihma meil küll ei tulnud.

Kastanil on tänavu õisi vähe, eks tahab ju temagi vahepeal hinge tõmmata.

 Mullu juuli alul rajatud istutusala. Ootasin ja unistasin kolmveerand aastat, mil näha neid madalaid kollaseid iiriseid õitsemas. Nüüd nad siis õitsevad.....

 .... ja ilusad on nad ikka tõesti!

 Imepeenra iiriste sektori tegin tühjaks. No ma ei tea, et ma oleksin seal selliseid madalakasvulisi siniseid iiriseid näinud. Või on nad ümberistutuse stressis ja seepärast lühikesed? Või on lihtsalt mäluauk?
Pilt on tehtud ühel tuulisel päeval. Üldiselt meil pea kogu aeg ainult tormabki. Mõnikord tuleb lausa jälgida, et kas mitte ei tuleks auto kuskile lagedama koha peale parkida....

Üldiselt hakkavad peenrad saama enam-vähem talutavasse seisu (kui muidugi pideva kuivuse käes vaevlemist arvesse ei võta). Samas on kasutusele võetud suur aiamaa. No ei kõlba see traktori küntud savimaa kuskile! Aga labidaga kaevamiseks ei jätku ei aja- ega jõuressursse.Seega on köögiviljapeenrad rohkem kui õudus kuubis. Kui nüüd kaks hirmpikka tööpäeva mööda saavad (klassi lõpuõhtu ettevalmistus ja pidu ise), siis hakkan rohima. Õigupoolest betoonkõvast pinnasest ohakaid juurima. 

Kevad võtab jumet

Käes on aasta kõige ilusam aeg! Paar pea kolmekümne soojakraadiga päeva tuletasid puudele meelde, et tagumine aeg oleks suvist rüüd selga tõmbama hakata. Vihma pole meite kandis sadanud mäletamatutest aegadest ja meie savine maa on nagu betoon. Üritan suurt aiamaad taas kasutusele võtta,aga see on meeletult raske. Sügisel püüdsime pääseda maa kaevamise piinast ja lasksime traktoril künda - nüüd on muld koledasti segi pööratud ja rähk väljas. 

Lillepeenrad ei ole heas seisus. Oleme mingis lokaalses külmapunktis ja talvised kahjud on suured. Masendavalt suured!

Ma ei saa veel päris hästi aru, aga tundub, et Imepeenras on alpi asterde sektor tühi. Imepeenra iiriste sektor oli see kõikse pisem - iiriseid oli lihtsalt nii vähe. Nüüd jagasin puhmaid ja tõin kõik iirised ära kuurirõdu peenrasse. Uskumatu, kui palju olid iirised kasvanud. Õnneks nendega pole midagi juhtunud. Ainult ühel sordil oli paar risoomi pudedad - need lõikasin välja. Kuna kuurirõdu peenras olid suured tühimikud, olin sunnitud isegi sauna juurest igiammusest peenrast jäänud jumikad ümber kolima. 

Pumbamaja künkapeenras on hakanud üks uustulnuk õitsema. Kas see on kuskilt poest ostetud või kataloogist tellitud, ei mäleta. Ilus taimeke on see küll!

Siin näib sel kevadel üks õisik end näitavat. 

Ainus kompaktne puhmake on selline. Teine sama taime puhmas on väga kahjustunud.

 Selle alpikanni sain oktoobris. Õitses väga-väga kaua ja oli läbi talve selline elujõuline. Mõned lehed kuivasid ära, panin ta teiste lillepottide varju ja unustasin... Kui algas aknalaua-aianduse aeg, leidsin ta jälle üles. Taim endiselt vapralt tugev ja ilus. Kuskilt kuulsin või lugesin, et keegi oli ümaralehise alpikanni sügisel õue istutanud ja nüüd, kevadel õitseb õues. Selle info peale istutasin oma alpikanni ka peenrasse. Huvitav, kas see on seesama külmakindel alpikann ja võin tema ka õue jätta?

 Helmikpööristest sain selle talvega vist täiesti lahti :(
Pildil üks mu lemmikutest , tumepunaste lehtedega sort.

Kui homme ilm lubab, siis tahaks astilbede peenra ette võtta. Vot need taimekesed on küll väga hästi talvitunud ja suvel-sügisel jõudsalt kosunud ja uusi astilbetitasid kasvatanud. Võib-olla jätkub neid ka kuurirõdu peenrasse. Kes teab...

Kevadine suurvesi

Töönädal sai läbi ja nii oli aega ka kevadet otsima minna. Ringkäik algas tavapärasest kohast "kodujõe" tammi kohal. Vee kogus ja voolukiirus viitab Nõiakaevu võimalikule keemisele.

 Jõgi on lai ja kole porikarva veega.

 Jõe kaldalt oma tavapärasest kohast leidsin ka esimesed paiselehed. Neid on seal veel väga vähe, aga olemas siiski.

 Potsu väljendas oma joovastust õueseltsilise leidmise üle suure jooksmise ja hüplemisega. No keda selline trall jooma ei ajaks? Potsu veepiiril janu kustutamas.

 Jõgi voolamas tammi poole - ta on tõesti lai!

 Ega`s ainult Sindi kandis kodud üleujutuse meelevalda jäänud - pildil on vesi muti kodutunneli veega täitnud.

 Võtsime suuna Pirita jõe poole. Pildil on ühe kodu õu. Vesi ulatub maja vundamendini. Maja asub Pirita jõe ürgorus.

 See ei ole jõgi. See on võssa kasvanud heinamaa Pirita jõe lammil.

 Vaade sillalt Otiveski tammi suunas. Tamm ise on kuskil vetesügavuses.Jõgi on normaalsest laiusesest kordades laiem.

 Vaade sillalt teisele poole, Vaida-Tallinna suunda.

 Mäletan, et kuskil 20 aasta eest tehti sellelt lammiheinamaalt veel heina.  Nüüd on see heinamaa kõrgesse võssa kasvanud. Pildil see võsa nii hullult kõrgena ei näigi.

 Tagasiteel kodu poole sai pilt tehtud peaaegu teeni kõrgunud veetasemest Pirita jões.

 Kui juba ratastel olime, siis sõitsime ka Nõiakaevu juurest läbi. Millegipärast ei lase peremees autosid parklasse, kuigi see oli päris tahe juba. Autod ummistasid teeääri mõlemal sõidusuunal.

Torm tõusis neljapäeva õhtul. Kui täna koju jõudsin, selgus, et elektrit pole. Pole teist juba hommikust saadik. Lubatud voolu taastumise tärmin ületati tubli nelja tunniga. Lõpuks saime tavapärase elurütmi tagasi - kole, kuidas tänapäeva inimene sõltub elektrist.
Loodetavasti on nädalavahetusel ilusad ilmad ja saan lõpuks reha kätte võtta ja õue kasima hakata.

Ettevalmistused aia-aastaks

Kuigi kevad tuleb tänavu väga teosammuga, tahaks külvide osas ikka kalendri järgi käia. Noh, et äkki see kevad tuleb lõpuks "suure pauguga" ja on üle öö kohal.

Kuna toas on aknalaudade arv piiratud, siis kummitab ruumipuudus koledal kombel.

Täna pikeerisin porrud ruumi kokkuhoiu mõttes kilerulli. Pole kunagi varem porrut kasvatanud, aga katsetada tahaks. Üleüldse tuleb palju igasugust rohelist maha külida, kuna peremehe tervise tõttu tuleb toitumises tugevasti korrektuure teha ja suures osas jänese menüüle üle minna. 

 Plaan oli selline, et ei mingeid lilleseemneid peale petuuniate, aga.... No ma ei tea, aga kuidagi need seemned ostukorvi hüppavad. Ma ei jõua ju ka iga sekund valvel olla!

Petuuniate idanevus on sel korral selline ülimalt ebaühtlane. Need tuleks ka kuskile pikeerida, aga õnneks sai täna porrudega seoses muld otsa. Lükkub järgmisesse nädalasse.

Petersell pidi kirjade kohaselt olema selline, kus lisaks lehtedele on all ka suur juur, mida hea toidu sisse sokutada.

Üks uus seemnepakk oli salat basiilik. Väga võõras ja veidike nagu kummaline lõhn sel taimel. Panin prooviks tsipakene hiinakapsa-apelsini salatisse. Söödi küll ja salati maitse oli vahva!

Tomateid on sel kevadel kahte sorti. On kõrgekasvulised varase saagiga ja madalamad varase saagiga sordid.
Eelmisel aastal olid tomatid avamaal -kokku kukkunud klaaskasvuhoone peenardes. Suvi oli selline, nagu ta just oli - saaki suurt ei saanud. Tänavu peremehe tervise ja ka majanduslikel põhjustel klaasmaja taastamine menetlusse ei lähe. Olemas on kilemaja, mis lume sulamise ja maa tahenemise järel püsti tuleb panna. Parem miski, kui mitte miski.

Peremees on jälle haiglas uuringutel. Ei tea, kas 10 aasta taguse ajaga võrreldes on meditsiin nii palju arenenud või on asi selles, et teisel korral võetaksegi patsient suurema uurimise alla... ei tea. Ilmselt tehakse seekord sondeerimine ära. 

Mustad sõrmikud

FB-s Kirikindakese grupiga liitudes olid mul käsil muud kudumised - terve ports randmesoojendajaid. Tükil ajal ei saanud kirikinnaste lainele. Küll polnud ideed, küll polnud lõnga (loe: kärss kärnas ja maa külmunud).
Kuna kevad on tänavu kohutavalt hiline, ei olnud aias veel mingit mõtestatud tegevust leida ja nii saigi vardaid veeretatud.

Seekord sõrmikute seeria kõige tumedam paar.

 Linnukesed leidsin kindamustrite mapist. Need siis ühelt NN mustrilehelt välja lõigatud.

Õuepilt ka. Ilm on nii vastikult kõle ja tuuline, et Potsu otsustas seekord meie fotosessiooni terrassi ukseaknast vaadata.

Kümme paari on kootud. Igaks juhuks lükkasin lõngakerade korvi tugitooli taha peitu, aga mine sa hullu tea - kui nüüd fotot keskendunult vaadata, siis jääb silma heledate kinnaste karjuv ülekaal. Mis tegelikkuses tähendab, et.... Aga ei mingit lõnga ostmist enam! Loodetavasti jääb nüüd ehk ka kinnaste kudumisse vähemasti pisikenegi vahe ....

Aga....... Ma pole juba praegu päris 100% kindel, et pärast homsete tundide ettevalmistusi õhtul taas vardaid kätte ei võta...Never say never!