reede, 19. aprill 2013

Kevadine suurvesi

Töönädal sai läbi ja nii oli aega ka kevadet otsima minna. Ringkäik algas tavapärasest kohast "kodujõe" tammi kohal. Vee kogus ja voolukiirus viitab Nõiakaevu võimalikule keemisele.
 Jõgi on lai ja kole porikarva veega.
 Jõe kaldalt oma tavapärasest kohast leidsin ka esimesed paiselehed. Neid on seal veel väga vähe, aga olemas siiski.
 Potsu väljendas oma joovastust õueseltsilise leidmise üle suure jooksmise ja hüplemisega. No keda selline trall jooma ei ajaks? Potsu veepiiril janu kustutamas.
 Jõgi voolamas tammi poole - ta on tõesti lai!
 Ega`s ainult Sindi kandis kodud üleujutuse meelevalda jäänud - pildil on vesi muti kodutunneli veega täitnud.
 Võtsime suuna Pirita jõe poole. Pildil on ühe kodu õu. Vesi ulatub maja vundamendini. Maja asub Pirita jõe ürgorus.
 See ei ole jõgi. See on võssa kasvanud heinamaa Pirita jõe lammil.
 Vaade sillalt Otiveski tammi suunas. Tamm ise on kuskil vetesügavuses.Jõgi on normaalsest laiusesest kordades laiem.
 Vaade sillalt teisele poole, Vaida-Tallinna suunda.
 Mäletan, et kuskil 20 aasta eest tehti sellelt lammiheinamaalt veel heina.  Nüüd on see heinamaa kõrgesse võssa kasvanud. Pildil see võsa nii hullult kõrgena ei näigi.
 Tagasiteel kodu poole sai pilt tehtud peaaegu teeni kõrgunud veetasemest Pirita jões.
 Kui juba ratastel olime, siis sõitsime ka Nõiakaevu juurest läbi. Millegipärast ei lase peremees autosid parklasse, kuigi see oli päris tahe juba. Autod ummistasid teeääri mõlemal sõidusuunal.
Torm tõusis neljapäeva õhtul. Kui täna koju jõudsin, selgus, et elektrit pole. Pole teist juba hommikust saadik. Lubatud voolu taastumise tärmin ületati tubli nelja tunniga. Lõpuks saime tavapärase elurütmi tagasi - kole, kuidas tänapäeva inimene sõltub elektrist.
Loodetavasti on nädalavahetusel ilusad ilmad ja saan lõpuks reha kätte võtta ja õue kasima hakata.

pühapäev, 14. aprill 2013

Ettevalmistused aia-aastaks

Kuigi kevad tuleb tänavu väga teosammuga, tahaks külvide osas ikka kalendri järgi käia. Noh, et äkki see kevad tuleb lõpuks "suure pauguga" ja on üle öö kohal.
Kuna toas on aknalaudade arv piiratud, siis kummitab ruumipuudus koledal kombel.
Täna pikeerisin porrud ruumi kokkuhoiu mõttes kilerulli. Pole kunagi varem porrut kasvatanud, aga katsetada tahaks. Üleüldse tuleb palju igasugust rohelist maha külida, kuna peremehe tervise tõttu tuleb toitumises tugevasti korrektuure teha ja suures osas jänese menüüle üle minna. 
 Plaan oli selline, et ei mingeid lilleseemneid peale petuuniate, aga.... No ma ei tea, aga kuidagi need seemned ostukorvi hüppavad. Ma ei jõua ju ka iga sekund valvel olla!

Petuuniate idanevus on sel korral selline ülimalt ebaühtlane. Need tuleks ka kuskile pikeerida, aga õnneks sai täna porrudega seoses muld otsa. Lükkub järgmisesse nädalasse.

Petersell pidi kirjade kohaselt olema selline, kus lisaks lehtedele on all ka suur juur, mida hea toidu sisse sokutada.

Üks uus seemnepakk oli salat basiilik. Väga võõras ja veidike nagu kummaline lõhn sel taimel. Panin prooviks tsipakene hiinakapsa-apelsini salatisse. Söödi küll ja salati maitse oli vahva!

Tomateid on sel kevadel kahte sorti. On kõrgekasvulised varase saagiga ja madalamad varase saagiga sordid.
Eelmisel aastal olid tomatid avamaal -kokku kukkunud klaaskasvuhoone peenardes. Suvi oli selline, nagu ta just oli - saaki suurt ei saanud. Tänavu peremehe tervise ja ka majanduslikel põhjustel klaasmaja taastamine menetlusse ei lähe. Olemas on kilemaja, mis lume sulamise ja maa tahenemise järel püsti tuleb panna. Parem miski, kui mitte miski.

Peremees on jälle haiglas uuringutel. Ei tea, kas 10 aasta taguse ajaga võrreldes on meditsiin nii palju arenenud või on asi selles, et teisel korral võetaksegi patsient suurema uurimise alla... ei tea. Ilmselt tehakse seekord sondeerimine ära. 

esmaspäev, 1. aprill 2013

Mustad sõrmikud

FB-s Kirikindakese grupiga liitudes olid mul käsil muud kudumised - terve ports randmesoojendajaid. Tükil ajal ei saanud kirikinnaste lainele. Küll polnud ideed, küll polnud lõnga (loe: kärss kärnas ja maa külmunud).
Kuna kevad on tänavu kohutavalt hiline, ei olnud aias veel mingit mõtestatud tegevust leida ja nii saigi vardaid veeretatud.

Seekord sõrmikute seeria kõige tumedam paar.

 Linnukesed leidsin kindamustrite mapist. Need siis ühelt NN mustrilehelt välja lõigatud.

Õuepilt ka. Ilm on nii vastikult kõle ja tuuline, et Potsu otsustas seekord meie fotosessiooni terrassi ukseaknast vaadata.

Kümme paari on kootud. Igaks juhuks lükkasin lõngakerade korvi tugitooli taha peitu, aga mine sa hullu tea - kui nüüd fotot keskendunult vaadata, siis jääb silma heledate kinnaste karjuv ülekaal. Mis tegelikkuses tähendab, et.... Aga ei mingit lõnga ostmist enam! Loodetavasti jääb nüüd ehk ka kinnaste kudumisse vähemasti pisikenegi vahe ....

Aga....... Ma pole juba praegu päris 100% kindel, et pärast homsete tundide ettevalmistusi õhtul taas vardaid kätte ei võta...Never say never!

laupäev, 30. märts 2013

Sinised sõrmikud

Seekordsete kinnaste kudumisel valisin põhitooniks sinise lõnga. 

Randmesse püüdsin sisse kududa kõik ülalpool kasutusse võetavad toonid.

Mustriosa sai kokku pandud siin-seal vihikulehtedel katsetatud mustrijuppidest. Lõpuks hakkan rahule jääma ka lilleõiega. Kroonlehtede vahele tuleb jätta põhjatoonist üks silmus, siis ei veni õis liiga laiali. Jälle targem :)

Linnumotiiv on memme kindaräbalatest maha joonistatud mustri kordus. Muutsin vaid lindude vahele jäävat detaili.

Kevad siiski tuleb! Seekordse õuepildi taustaks polegi enam lumi, vaid jääst puhtaks lükatud terrass. Proovisime ühtmoodi ja teistmoodi, aga igale pildile jäi ilmtingimata meie pere kõige tähtsam tegelane - Potsu. Ta kohe on selline pildikratt meil!


laupäev, 23. märts 2013

Helelillad sõrmikud

Roosad ja lillakad toonid on need lemmiktoonid. Ja nii ei saanudki teisiti, kui ostsin ühe toki sellist veidi sireliõite tooni lõnga. Sinna kõrvale ka musta ja veel ühte tooni, millega on silmused varrastele juba ka loodud. 

Mustritegu oli seekord selline umbmäärane. Mingit ideed ei olnud - lihtsalt kudusin. Eriti udune oli ettekujutus sellest mustaga kootud  mustriosast. See muudkui kasvas ja kasvas kõrgusesse. 

Et kindad tulevad seekord sellised tagasihoidlikuma värvigammaga, andis märku juba randmeosa. Vähe erinevaid toone, kitsad triibud.

                                                       Sellised on need kindad käes.

Eile käis maakas linnas. Oli seal üks koolitus. Maakas sai šoki! Uskumatu, kui jubedad on linnatänavad (just need trotuaarid)! Seal justkui polekski terve talve jooksul lund roogitud. Lumi on kõndijate taldade all paksuks jääkihiks kokku pressitud.
Linna tasuta transport sai ka korra ära katsetatud. Vehkisin rohelise kaardiga selle validaatori ees - ei mina saanud aru, kas ja missugune piuks see registreeriv pidi olema. Lõin käega ja sõitsin edasi. Jälgisin rahvast - nii mõnedki lõid samamoodi käega, osad võsid istet validaatori ees taidlemata. Maakal jälle huvitav - mitte ei saa aru, mis ja kuidas. Ja üleüldse: kui Harjumaa nn keskus on Tallinn (on ju maavalitsus seal), siis miks diskrimineeritakse harjukaid ja nemad seda tasuta lõunat nautida ei või?

Aga täna oli esimene veidikenegi varakevade nägu päev. Hull oli kohe kangesti rahutu - tahaks kangesti miskit teha, miskit tekitada. Aga lumi on põlvini ja jäätunud ülemise kihi all on see lumi teraline, justkui suhkur. Millal see lumi ükskord sulama hakkab? Poiss porises, et ta on esimese supluse ikka aprilli esimese dekaadi sees ära teinud. No kes see keelab? Raiugu auk jäässe ja sulpsaku sisse! :)

kolmapäev, 20. märts 2013

Erkroosad sõrmikud

Lõpuks jõudis kätte aeg kududa kohe õige särtsakad kindad. Mõnusad hele- ja tumehallid kerakesed olid kahanenud peaaegu olematuks  Nii tuligi kududa sellised, milleks materjali oli. 
 
Juba randme kudumisel jõudsin iga kootud rea järel tõdemusele, et mulle täitsa meeldib selline värvikooslus. Need hallid lõngad on nüüd tõesti otsas - ehk ainult sõrmedele kuluvate silmuste varulõngaks saan neid juppe kasutada.

Mustri pusimisega oli tükk tegu. Seda halliga kootud osa tahtsin tingimata kududa. Vabakäelise joonistusena visandatult oli täitsa lahe, aga kuidas see muster klappima saada, sellega oli tükk tegu. Tumesinise tooni pidin sisse tooma eelpool mainitud põhjusel - hall sai lihtsalt otsa.

                                                              Ja sellised nad on käes.

Plaanisin eile õhtul kinnastega lõpetada, aga....
A. peab ennast väga-väga hoidma ja nii oleme poistega kõik tema teha olnud talvised igapäevased nokitsemised ise ära teinud. Kaasa arvatud tulehakatuse pilbaste tegemine. Tõin selleks tarbeks isegi pisikese pakukese ja Fiskarsi kirve kööki pliidi ette, et seal hea pilpaid teha. Aga eile läks miski viltu. Ei tea, kas oli mingi salaoksa koht või lihtsalt kirves libises, aga nüüd on vasaku pöidla otsast tükk küünt koos selle all olnud pöidla endaga läinud. Väheke küll, aga natuke jama ikkagi...
Õnneks oli vanemal poisil vaba päev ja nii ma ta appi palusingi sõrme siduma. Tema seotu oli aga selline nutsakas, et kudumisest ei tulnud midagi välja. Nii ma siis ühel hetkel seda sidet sõrme küljest harutama hakkasingi. Kahjuks oli see aga liha külge kinni kleepunud. Leotasin  ja sikutasin... Ühel hetkel tundsin, et vähe imelikuks läheb olemine... Istusin köögi laua taha ja toetasin pea lauale. Justkui paremaks läks olemine. Kui siis ühel hetkel silmad lahti tegin, põrnitsesin enda vastasseina jäävat seinakella ja imestasin, miks see nii kõrgel on... Siis hakkasin ümbrusest oidu saama... Pikutasin köögi põrandal, puudekorv nagu padi pea all :) Kuidas ma sinna olin saanud, seda ma ei mäleta... Hea, et tänapäeval on mobiil olemas. Helistasin poisi appi... Kui A. külakoosolekult koju jõudis, oli, mida talle jutustada :)

Aga ega selline äpardus saa kudumist segada - väga palju aeglasemalt läheb, aga valmis need kindad ju said.

pühapäev, 17. märts 2013

Tumehallid sõrmikud vol 2

Kindamustri koostamine ei edene kohe kuidagi. Üritasin sellist väheke lilleõit meenutavat kujundit paberile panna. Üks asi on muster paberil, teine asi on see kindas. Ühesõnaga - ei ole eriti rahul. ..

Ega kudumise tuju viimasel ajal eriti pole olnud ka. Õnneks hakkab A tervis taastuma. Käime väljas jalutamas. Endine 10 km pikkune ring  ei tule hetkel muidugi  kõne allagi. Täna jalutasime 2 km. Rohkem ei söandanud. Arstide ettekirjutused on karmid. Küttepuude kuhja küüni all võib ta ainult vaadata. Õnneks  kirve vibutajaid meil jätkub. 

Kuigi temperatuurid on märtsi keskpaigale sobimatult madalad, on saabuva kevade märke siiski. Kasvõi tõsiasi, et puhast lund, mille taustal pilti teha, enam ei olegi.
Tomatiseemned ei taha idaneda. Ju on asi selles, et toas ei ole stabiilselt sooja temperatuuri.
Täna külvasin kresssalatit, sidrunmelissi ja rukolat. Kuna A peab tervislikel põhjustel jänese dieedile üle minema, siis tuleb igasugust rohelist juba enne peenramaa valmimist külvama.

pühapäev, 10. märts 2013

Tumehallid sõrmikud

Lõngakerad hakkasid väikeseks kuluma. Oli vaja veidi varusid täiendada ja nii saigi lõngariiuli ees seistud nagu kits kahe (2+n) heinakuhja vahel. Mida võtta? Mida jätta?

Mul oli hädasti halli vaja, aga poes oli selline tumehall (porihall) lõng. Lisaks võtsin julguse kokku ja ostsin erkroosat lõnga ka. 

Nagu kinnastest näha, esialgu seda erksat tooni väga palju kasutada ei söandanud. Ainult nii prooviks-katseks või niimoodi...

Kindad ise paksud ja soojad. Et sõrmedel ka soe oleks, kudusin need ka träpsulised.

Ilm on nii hullult külm, et seekord tegin pildi toa aknast välja upitades. Prrr! Märts või asi!

Vanaema lõngavarudes sai väikest inventuuri tehtud. Lõngakerad on imepisikesed. Tuleb need pooleks jagada ning siis uut mustrit koostama hakata. 

Hetkel tiksub peas kaks valikut:
a) ainult kahevärviline, kus kasutaks toda porihalli ja erkroosat (vist lapilise randmega)
b) väga kirju ja kärts vanaema lõngajuppidest

Valikute vahel kaalumine võtab ilmselt omajagu aega ja välistatud pole hoopis kolmanda valiku sõelale jäämine...

neljapäev, 7. märts 2013

Hallid sõrmikud

Võtsin kasutusele vanaema peenikesed sukavardad.Nüüd oli võimalus kasutada mustreid, mis nõudsid vardale suuremat hulka silmuseid...
Randmeosaga jäin väga rahule - ilus tihe kude ja seetõttu ka paksust teisel parasjagu. Randmeosa muster on pärit Kristi Jõeste raamatust "Kirjatud teekond" .

Olin juba kokku miksinud sobiva mustrigi.  Kudusin ja proovisin kätte - suur.... kudusin edasi. No ei tea, kas lootsin, et läheb väiksemaks? Ei läinud. Kui kinnas oli kootud väikese sõrme sissevõtu kõrguseni, tõmbasin vardad välja ja sirrdi - randmeosani maha :(

Uut mustrit otsima. Seekordne kindapaar siis selline. 

Nagu pildilt näha, seekord randmeosa suht lühike - see ju esimene katsetus kududa peenikeste varrastega ja sõrmed olid kudumisest suisa kanged. Püüdsin kududa hästi kõvasti. No kohe nii kõvasti, et varrast silmuse taha saada oli juba paras tegu.  Tean, et olen suht lõdvalt kuduja (lapsena proovisin ema kudumistöid kaasa kududa, aga minu kootu läks hulga laiemaks).

Ühel õhtul kududes mõtlesin, et nooruses mul just sellised kirikindad käes olidki - nii labakud (enda kootud) kui ka kirjatud sõrmikud (ema kootud). Aga kirikindaid pole ma enam hulgal ajal kudunud (mõni erand muidugi on sisse juhtunud). Huvitav, kas polnud moes või mis asi see oli? Nahkkinda kandja pole elu sees olnud, ju siis piirdusin pitsmustriliste lambavalgete sõrmikutega ...
Käsitööliste blogisid lugedes olen jõudnud kummastava avastuseni - rahvuslik käsitöö on taas noorte näitsikute seas moodne. Enamik usinaid kudujaid-heegeldajaid on noored väikeste lastega emad. Seda  on väga meeldiv tõdeda! Rahvuslik käsitöö ei ole unustuse hõlma vajunud, järelikult me kestame edasi!


pühapäev, 3. märts 2013

Memme kindamustri uus elu

Intensiivne mõttetegevus. Meeleheitlik kindamustrite kaustas tuhlamine. Leidmine. Pettumine. On küll mingid linnud, aga kangesti pardi moodi...

Siis jäi silma üks lustilennul koi. Lõin ta maha. Natukese aja pärast järgmine. Polnud midagi parata, tuli asuda luuretegevusele ja vaenlane kahjutustada. Lõpuks leidsin kolde. Oli mul selline vana-vana-vanade kindanäidiste kotike. Ütle veel, et koi kilet ei söö - sööb küll. Kott oli üsna pude. Olin juba valmis koipesa terve täiega lõkkesse viima, kui tekkis mõte veidi asja uurida. Õues terrassil. Noh ja leidsingi ühe väga pudedaks järatud kindajäänuse. Ja sellel jäänusel olid linnud! (Lambavalge, lambahall, samblaroheline ja roostepruun värvikooslus). Suure pusimise peale sain mustri ruudulisele paberile märgitud. Seejärel läks koikolle lõkkesse. Liiga hilja meenus, et oleks võinud ju pilti ka teha.... Kindad ise olid memme kootud. Eile oli memme 113. sünniaastapäev.  

Noh ja need memme linnud said kootud sõrmikutesse. Kindarandme kudumisega läksin õite hoogu ja nii ongi need kindad kohe eriliselt pika "säärega".

No ei ole mul veel julgust kontrastseid ja esmapilgul omavahel sobimatuid värve kokku klapitada - jään seniks pastelsete toonide juurde.


Memmele mõeldes tärkas mõte, et teine memm oli ju ka kõva käsitööinimene. Ja tema vardad on kindlasti sellised peenikesed. Selgus, et vanaemal olidki tema ema vanad peenikesed vardad alles. Teravate otstega, et susi neid sööks!
Aga vähemasti saan katsetada, kuidas nii peenikestega kududa on.

neljapäev, 28. veebruar 2013

Roosidega sõrmikud

Tuhlasin kudumustrite kaustas ja leidsin seal aastaid seisnud roosiõitega mustri. Pärit on see ilmselt ühest väga vanast ajakirjast "Nõukogude Naine". Seisis ja seisis teine seal ja ei osanud ma talle miskit viisipärast rakendust leida... Siis aga jäi see muster pihku ja näis ütlevat: nüüd on minu kord.

Egas  midagi - maavillast valget veel on, vanaema lõngakorvist leidsin punase lõnga. Rohelisega läks keerulisemaks. Oli see kas liiga sinakas või sootuks mingi niitpeenike. No jäta või kudumine sinnapaika! Lõpuks leidsin mingi ebamäärast tooni halli. Proovisin katseks mõne silmuse kududa - käib küll!

Kindaranne on ruudumustriline. No on see alles ajaraiskaja kude! Aga nüüd on see kude täiesti selge ja võiks kasvõi iga ruudukese ise värvi kududa!

Valmis kindad siis sellised.

Mulle ei meeldi, kui kätt tõstes kinda ja jope varruka vahelt paljas käsi välgub. Seepärast kudusin kindarandme suht pika. Jäin asjaga väga rahule!

Nüüd homseks tööpäevaks ettevalmistusi tehes ja niisama teleri ees tiksudes tuleb hakata uut plaani hauduma .

esmaspäev, 25. veebruar 2013

Kirjatud sõrmikud

Facebookis on üks vahva grupp Kirikindake. Eks nimi ise ütlebki, kes sinna gruppi kuuluvad - no eks ikka vardamoorid.
Kudumishuvilistele jagab näpunäiteid Helena. Suur aitäh talle imeliste mustrite loomise ja juhendamise eest!
Ise ei ole veel (mitmesugustel põhjustel) neid mustreid kinnastesse kuduma jõudnud hakata.
Piltidel olev kindapaar nõudis väheseid värvitoone. Inspiratsiooni sain Kristi Jõeste raamatust "Kirjatud teekond". See on üks ütlemata vahva raamat tutvustamaks rahvuslikku kindakudumise traditsiooni.

Edevusel pole piire: vaade niipidi ja...
                                                                 vaade naapidi :)

neljapäev, 21. veebruar 2013

Ei olnud talveunes - kudusin ka mõnikord :)

Kootud sai randmesoojendajaid...






 Kootud sai ka koemustrilisi sõrmikuid...



Noh ja kootud sai ka sokke...