Sügis on uskumatult pikkade sammudega kohale jõudnud ja imelikuna tundub, et veel kuu aega tagasi oli august. Tundub, et miskit on nagu vahele jäänud. Muudkui sajab ja sajab. Pühapäeval oli lõpuks suurte padusadude vahel üks vähe ärksam hetk ja nii saigi fotokaga õue lipatud. Päris õitetu see õu veel ei ole.
Heleenium on sel aastal kuidagi meeletult kõrge. Ja õisi on palju.
Uuele istutusalale maha kükitatud kõrged kukeharjad on kaunid oma tumeroosade mütsakatega.
Roosid said vist eelmisel nädalal multšitud. Õitseb hetkel heleroosa pinnakatja. Nime ei mäleta ja lipiku on tiivulised varganäod pihta pannud.
Rudbeckia fulgida) särav päevakübar (Aitäh Tsiilile nime eest!) on sel aastal väga hästi kosunud ja on meeletult õierikas.
Jõe kaldal on sahhalini kirburohi (nüüd olen lugenud, et sahhalini konnatatar) end õitsema sättimas.
Imepeenras on valgete õitega ilutsemas vist sügisaster? Igatahes järgmisel aastal tahan seda taime veelgi rohkem pügada (enne jaani muidugi). Mulle meeldiks, kui ta oleks veelgi madalam.
Kevadel kingiti koolile potiroos. Püüdsin teda aknalaual elus hoida, aga lõpuks tuli taime elu päästmiseks ta ikkagi peenrasse sokutada. Tänuks selle eest on ta jõudsalt kasvanud ja õitseb juba pikemat aega.
Vahtrad on kirjud ja muru on paksult lehti täis. Kased (meil sookased) on juba raagus. Toomingatest rääkimata. Haneparved lendavad taevas. On sügis.
