Selles olen ma nüüdseks täiesti kindel. Tööl olles mõtlen aiale ja kibelen koju, kuigi hilisõhtul pärast tööd seal ju midagi enam teha ei jõua. Aga jalutuskäik hilisõhtuses aias võtab tööväsimuse, täidab hinge suure rahuloluga ning kindlustab rahuliku une. Kui olen aias, siis olen tervik, sest mu hing elab siin.
Vabad päevad mööduvad kevadest sügiseni aias. Tihtipeale ka kummeeritud jopes, aga siiski aias,koos oma sõprade lilledega. Isegi oma uut õmblusmasinat pole saanud testida - no ei ole aega tubaste tegevuste jaoks!
Kõige kirkam suvi sai juulikuuga läbi ja aed on hilissuvises roosa-kollases tonaalsuses.
Roomav metsvits on üks kummaline taim - enne õitsemist ebamääraselt närbunud näoga pruun, pärast õitsemist tõmbab kevadise kuue uuesti üll. Aga õitsemise ajal on ta võrratu!
Astilbed on väga varjulises kohas ja hakkavad õitsema üsna hilja. Aga siiski õige pea!
Hostadele meeldib meie aias ja eriti meeldib neile tänavune niiskevõitu suvi. Ei tea, kas hostasid on meie aias liiga palju või on tigusid liiga vähe, aga hostade lehed ei olegi tänavu kõige augulisemad.
Mäletan, et lapsena lõikasin hostade õisikud maha - mu meelest olid need ühed ütlemata koledad õied. :)
Sel talvel kannatasid tiarellid hullul kombel. Paljud läksid suisa välja. Eriti just sellel peenral. Ma kahtlustan, et neile võis saatuslikuks saada seisev vesi.
Aiapäeva lõpetuseks on hiiglama mõnus lõkkeaseme juures istuda, kohvi juua ning jõele
vaadates uusi plaane genereerida. Siin lõkkeplatsil istudes tavatseb sõbranna Leelo ikka õhata, et kas ma ikka saan aru, et elan paradiisis.... Saan aru. Juba mõnda aega.
Väikesel ringpeenral uus katse multši valikul. Liivamultšile sai peale pandud männikäbid. Päris vahva tulemus!
Lipumasti ringpeenra teisel korrusel rohetab mõrtsuk-müürilill. Lämmatab aed-liivateed ikka täiega.
Mõõtsin ära - Pikka Peenart on meil tubli 31 meetrit.
Pika Peenra ületamiseks on kaks väikest jalgrada.
Vot selle koha peal, kus ma seisan ja pilti teen, on väike teerada puukuuri rõdule. Siin lõpeb see 31 meetrine peenar. Selja taha jääb veel 16 meetrit Kuurirõdu Peenart.
Sundseisupeenar ei olegi enam sundus. Ta on kohe väga armas oma jaapani ülastega (Aitäh Sulle, kulla Päikesetõusu talu perenaine!) ja mullu kevadel külitud monardadega. Väga õigel ajal said siia ümber kolitud Imepeenra floksid. Nad on kenasti kohanenud ning sätivad end õitsema.
Varjupeenar on mul üks hää laps - mingil seletamatul põhjusel seal umbrohtu peaaegu ei kasvagi. See-eest tuleb roobitseda nii mulluseid kui ka tänavusi kastanimunade okaskasukaid. Ai-ai! Sõrmeotsad on siis ikka hullult ära torgitud.
Vatraaluste ala otsas on ilus pihlakas. Ta on natuke vildakas, kuna pidi oma noorpõlves kasvama vana ploomivõsa sees. Nüüd võib ta uhkelt oma kauni oranžitäpilise kleidiga uhkustada.
Meie pere ja aiakülaliste lemmik - Madalakasvuliste taimede ala on praegu rahu-roheline. Suvine värvide pillerkaar on selleks aastaks läbi.
Põõsasmaranad aga õitsevad ja kasvavad kohe kuuldava mühinaga.
Ja astilbede "jõgi" hakkab värvuma. Pildil osa sellest jõest.
Oi, ma olen oma aiaga rahul! Mäletan veel aegu, kus Pikka Peenart ja Kuurirõdu Peenart pidin rohima vähemalt kaks päeva, halvemal juhul lõpetasin kolmandal päeval. Oli aegu, kus lausa vihkasin seda Kuurirõdu Peenart ning mõtlesin, et kaevan selle üles ja külvan sinna muruseemne. üüd on need kaks peenart täiskasvanud ja ei vaja enam märkimisväärset hoolt. Tõsi küll, Kuurirõdu Peenar tahab nüüd juba veidi remonti. Nimelt tahan siberi iirised tükkideks raiuda (muul viisil neid käidelda ei õnnestu) ning Rootsi Tee serva uuele alale iiriste jõe istutada.
Tuleval suvel ootab ees mitu aiaüritust. Oi,mulle meeldib üritusi korraldada - ainus tingimus peab olema täidetud - need üritused peavad olema minu kodus, minu aias. Siis on kõik hästi!
