Juuli alguse ilmad on olnud heitlikud, meenutades pigem sügist kui lõõskavat kesksuve. Meie kliima puhul pikalt ette planeeritud vabaõhuürituste kõige suurem peavalu ongi just ilm. Eile anti aga ekstraklassist suveilm päikesesära, leitsakulise palavuse ja maheda tuulekesega. Ideaalne ilm aiaürituseks!
Männituka talu Ida-Virumaal võlus massiivsete mändidega, mis oma ürgse tugevuse ja rahuga kinnitasid - sa ole põhjarannikul.
Meie Metsaaed on suur ja avar. Ka Männituka aias mõjusid avarad, õhku, päikest ja lõhnu täis murualad imeilusatena ja kodustena, rõhutades ja võimendades aia suurust ning rahu sisendavat lumma.
Veel viimasel puhkuse-eelsel päeval hoidsin poes näpus võrkkiike, kuid Kaalude esindajana pidin oma tavapärast "osta või mitte osta" sisevõitlust pidama. Kasinus ning reaalsustaju said seekord jälle võitu - on küll suur juulikuu-ale, aga saan ka ilma ja millal ma seal ikka lebotan. Ja pealegi pole ma kindel, kuidas sellest võrklõksust välja saadakse -pärast siple kui selili kukkunud põrnikas - ei edasi, ei tagasi. Jäi seekord ära. Ehk mõni teine kord.
Roheline ja rahulik, nagu Metsaaed.
Ja need lummavad hostad! Nendest ei saa ei üle ega ümber või nagu öeldakse; ei saa täis ega lähe lõhki. Vaata, lõhki võib enne minna, aga täis ei saa mitte. Hostavaimustus muidugi.
Oma osa aia täisväärtuslikuks loomisel on ka romantilistel varemetel, mis kinnitavad aja ürgset kulgemist ja elu jätkusuutlikkust aja ja ajaloo kõrval.
Mõni peab sambat tantsida saama, mõni jällegi peab omale rõõmsalehiseid helmikpööriseid saama. Hansaplant, ühel heal päeval tulen teite päevakassat suurendama!
Aleviaiad on väikesed ja nõuavad pererahvalt seda enam mõtlemist ja pusimist, et pisikesele pinnale oma paradiis luua. Olgu või tibatilluke, aga see-eest armas, värviline ja lõhnav. Väga sümpatiseeris verandaesine lillepeenar ja need lopsakad lillekastid akende ees. Võib-olla mõjus see kõige lummavamalt seepärast, et meenutas lapsepõlvekodu Laagris.
Ja ikka hosta, mu arm!
Oh sina heldeke, kus see on vahva ala! Metsporgand tema aus ja hiilguses! Väga vahva!!!
Veel üks aleviaed. Leidsin ka sealt oma suuri lemmikuid.
Järjekordsed taimekesed kategooriast "mina pean selle kord omale saama".
Väga vahva värvilaik!
Õhtu lõpetas põnev aed Palmse kandis. See oli täielik vapustus! Kivid, okaspuuvormid, skupltuurid...
ja viikingilaev-peenrad.
Õitsevaid taimi lilledena oli vähe. (Põõsasmaranad õitsesid.)
Need mummid olid sõna otseses mõttes täis kui tinaviled. Ühes "kõrtsis" uimerdas üheaegselt kogunisti viis kamraadi. Megalahe vaatepilt!
Põhjarannikule omased kivid, kivid ja veelkord kivid. Nende vahel turbapeenrad, mille multšiks on kasutatud sammalt.
Aia pärl - saarepakust välja uuristatud välikemps. See šedöövr on talletatud ka kemmergute raamatu kaante vahele (pealkiri ei tule hetkel meelde).
Peremehele meeldib kividega "mängida" Korstnapits on ümbritsetud pisikestest paekivikildudest kasukaga, millel korstna kui sellise funktsioneerimises oma osa täita ei ole, küll aga täidab ta efektsuse ja stiilipuhtuse rolli täiemahuliselt.
Oli pikk ja tore päev täis põnevaid aianurki uute ideede ja mõtete genereerimiseks.
Kui mu sõbranna meil külas käies tavatseb ikka küsida, kas ma ikka saan aru, et elan paradiisis, siis võin öelda, et Eestimaa on väikeseid paradiise täis. Igaühel ikka oma ja ainulaadne.
Järjest rohkem hakkan jõudma tõdemusele, et Metsaaed vajab aiaskulptuure. Ja mitte vähe. Aed on ju suur.
