September tõmbas aiandusele piduri peale.

1. septembril oli esimene tööpäev pärast puhkuse teist etappi. Puhkus oli väga edukas ja töine. Olen väga rahul!  Koostasin puhkuse ajaks pika-pika "to-do-listi", mille peale kaasa küsis, kas mul on puhkus kogemata kombel kolm kuud kahe nädala asemel. Aga pea kõigile ülesannetele sai kriips peale tõmmatud ja nimekirja sai tegevuste käigus nii mõnegi ülesandega täiendatud. Nüüd aga pole midagi parata - algas tööaeg, mis paratamatult tugevasti aiatöödele mõeldud aega vähendab.

Eilne vaba päev oli ööpäeva pikkuse saju päev, mis kulus ka marjaks ära, sest millal muidu neid hoidiseid tehakse.

Täna pööras ilm ilusaks (ja kohutavalt lämbeks, kuigi pauguga vihma ei tulnud). Korda sai tehtud kuuri pimedasse külge jääv peenar, mille ühte otsa sai kunagi õigete taimede puudusel istutatud aedmonarda. Täna võtsin monarda välja ja jagasin selle varjupeenra kolm taime vabanenud alale. Nüüd olen selle peenraga rahul.

Ümberkorraldusi sai tehtud Sundseisu Peenras. Koha täiteks olnud astrataimed olid oma parima olemuse minetanud ja katkusin nad välja. Jaapani ülased said omale paar noortaime lisaks. Ungari mesiohakas vajas hädasti harvendamist. Mõne taime viin homme kolleegile, suurem osa sai ümber kolitud uude peenrasse. Peenra serva said kollased madalad iirised. Püha müristus - jagasin vaid osa ühest iirisepuhmast! Kuhu ma küll neid veel panna saaksin???? Ühest peenrast välja tõstetud monardad leidsid ka omale uue kodu selles Sundseisu Peenras. Pisikesed lavendlid on suve jooksul kenasti kosunud. Talvel vaja mõelda, kas leian nendele parema koha või jäävadki nad sinna peenrasse. 

Kevadel külvatud püsikutited pole enam miskid tited - neile kohe väga meeldib selles peenras. Monarda-mix taimedest roosa näitab värvi.

 

Mõni eriti hakkaja Ungari mesiohaka taim hakkab õisikupalli kasvatama.

Töötoa tagaseina sai suvel üks istutusala kaevatud. Kuna oli väga põuane, siis istutusega ei tegelenud. Nüüd said sinna Sundseisu Peenrast välja harvendatud Ungari mesiohakad. 

Mis neile taimedele seltsiks tuleb, vajab veel kaalumist. Üks mõte on kükitada sinna sinised  siberi iirised (mis hädasti vajavad noorenduskuuri) Teine mõte on istutada sinna kollane püsik päevakübar. Selles Pika Peenra osas, kus "emataim" kasvab, on hilissuvisteks toonideks erinevad roosad ja valge. See kollane puhmas tuleb nii või teisiti välja tõsta.

Üks suurematest töödest oli kartulivõtt. Vana hea kartulikonks on endiselt kõva tegija. Kartulisaak on üle ootuste väga hea! Kartul on nüüdseks ka valitsetud ja keldris salves.

Uue suurprojektiga jõudsin vahepeal ka veidike tegeleda. Kuid vaid veidike.

Praegu on astilbede kõrgaeg. Madalad Hiina astilbed pumbamaja künkal on tänavu väga lopsakad. 

Kõrgete astilbede peenar on hetkel samuti kui üks roosa pilv.

Järgmised kolm päeva tuleb tööl olla ja meeste päevast tööd "inspekteerida" ka õhtuti enam ei saa, kuna maad on võtnud totaalne pimedus. Ja nagu suvelgi traditsiooniks oli - ühelegi üritusele ei pääse, sest kõik need toimuvad minu tööpäevadel......

Idee justkui on, aga selline poolik teine...

See uus idee on peas keerelnud juba mõnda aega. Kõigepealt palusin meestel varju alla vedada tühjalt seisnud mesitarud. Vaatasin, kuidas mulje on - mõte sobib edasi aretada küll.  Seejärel selle suve hakul palusin meestel maha raiuda käest läinud sireli räpsik. Tehtud! Veidralt lage, aga mõte keerles edasi. Kogu aeg on tuli takus ja teps mitte pole aega. Täna siis võtsin lõpuks labida kaenlasse ja hakkasin ideed maha märkima. Tehtud on varjuline osa, praeguse teravalt lõõskava päikese kätte ei kannata labidaga maad raiuma minna.

Töötoa poolne ots. Pinnast sai põhimõtteliselt vaid koorida. Sedagi vaevu-vaevu.

Ala on tegelikult päris parajalt pikk... Kogu see pildile jääv osa on põhimõtteliselt vaid kooritav. Vari kogu päeva.

Siit läks labidaleht juba pea pooles pikkuses maasse. Kõikse aeg on seal vari.

Ala kisub laiemaks. Meil ongi see lugu nii, et kust murutraktoriga üle jääb sõitmata, sinna tuleb järelikult minul labidaga "kallale" minna. Ala hakkab justkui valgemaks minema.

Siin on ala oletatav ära keeramise nurk. Vasakule jääb noor dekoratiivsete põõsaste istutusala vanal kartulipõllul. Kui sireli ja vana ploomiheki juurikaid poleks, kannataks maa juba kaevatava pinnase kategooriasse arvata. Valgust on varahommikul ja õhtu eeli.

Hakkame jõudma tagasikeeramise nurgani.

Vahepeal pilk selja taha. Sama vahtrapuu tüvi on eelmise pildi paremas servas.

See osa on veel maha märkimata - no ei kannata seda valusalt lõõskavat päikest. Aga üldiselt niidetud ala annab pisukese ettekujutuse.

Mida nüüd selle alaga küll teha? Kuna õue pool on vahtrarida muruga samal tasapinnal, aga marjapõõsaste poolses osas on vahtrad kõrgemal (mingi kolhoosiaegne kokku- või lahkukünni vagu), oli üks mõte madalamat külge maakividest servaga veidi järgi aidata. Oh, neid kive kuluks palju....

Mingi mõte oli see vahtrate alune kitsas ala katta paksu paberikihiga ja siis mingil hetkel sinna kas kooremultš või peenemat sorti kild panna. Kooremultš oleks ikka ilusam vist? Osta tuleb nii või teisiti mõlemat kraami.

Ideaalis näeksin sellel laiemal alal mõnda graniitkivi pikutamas, aga... selga ju neid ei võta... Kivid nüüd kivideks, aga mida sinna kasvama panna? Need taimed peaksid taluma kuiva (suurte puude juured), üks osa nendest pea pidevat varju, samas osa ka pool päeva lagipähe lõõskavat päikest.... Kuna Sundseisu Peenras (ploomiheki raadamisest jäänud juurikate kuhi) toimis must kile ideaalselt, siis tuleks siin laiemal osal, kuhu taimestu plaanis, kasutada samuti musta kile abi.

Hüva nõu kuluks marjaks ära!
Kangesti tahaks elutoa akendest vaadeldava ala lõplikult korda teha. Metsaaia tngimustes on see aga kaunikesti komplitseeritud ettevõtmine....

KÜÜSLAUGU-KAPSASALAT

Söö kohe ja kui midagi järele jääb, võid ka talveks purki panna. Erilise maitse ja hääduse nipp seisneb keevas magusas marinaadis.

2 kg magusat mahlast kapsast
3 keskmist porgandit
3-4 küüslauguküünt
1-2 paprikat

Keeda marinaad:
3 kl vett
0,5 kl õli (kes õliga sõber, võib rohkem panna, originaalretseptis oli klaas õli)
3/4 klaasi suhkrut
1 spl soola
1/3 klaasi äädikat

Riivi kapsas ja porgand, tükelda paprika, purusta küüslauk ja sega kõik kokku, mudi käega kõik ilusti segamini, et kapsast mahl välja hakkaks tulema. Vala peale keev marinaad, pane peale vajutis. Lase järgmise päevani seista, vedelik peab olema üle salati tõusnud, sega veel korralikult segamini ja lase veel veidi laagerduda. Pane purki, seisab lihtsalt niisama külmikus päris kaua, pikemaks säilitamiseks pastöriseeri purke 80 kraadi juures 20-30 minutit.

SIBULA – SUVIKÕRVITSA PLAADIKOOK

PÕHI:
1kg suvikõrvitsat
2 suurt sibulat
200g riivjuustu
1 klaas jahu
Ca 60g õli
Kõrvits ja sibul peenestada, segada kokku ülejäänud ainetega, panna plaadile

KATE:
5 muna
Veidi soola ja musta pipart
Munad kloppida soola ja pipraga lahti ning valada kattele.
Küpsetada 180-200 kraadi juures kuni kook on pealt helepruun!

Algas puhkuse teine pool

Ja lõpuks on ka suvi meite maile jõudnud! Puhkuse planeering läks täkkesse!

Kui nüüd ausalt ära rääkida, siis suisa 25.-ndal tunnil sain siiski 16. augusti töölt vabaks...Aga kuna olin juba Tiile kinnitanud, et mitte mingi valemiga kokkutulekule ei jõua, siis võtsin vabalt ning kasutasin ühe lisandunud puhkusepäeva kodus toimetamiste peale. Uskumatu, kui hullusti mõjub pikk töönädal, mille sees antakse vaid üks vaba päev "tule kustutamiseks" ning tööpäeviti on kodu vaid koht, kus öösel magamas käiakse... Niisiis, sellise hullumeelse nädala järel tuleb kõiksepealt tutvuda aiaga, et mis ja kus ja kuidas. Nagu võõras. Nagu turist. Ja umbrohtude hordides on käinud usin luuretegevus minu töögraafiku küsimuses ning tundub, et nad on lisa toonud ka muilt mailt - õudne seis on aias!!!!!!

Aga no ega lillepeenrad ei ole maailma naba, Töid on ka mujal ja vast isegi pakilisemaid. Nii saigi hoidistamisega tegeletud. Nagu näha, andis üks korje nii palju suvikõrvitsaid. Õnneks sain neid üsna hulga mitmele külas käinud inimesele kaasa sokutada. Ise kasutasin suvikõrvitsaid letšos, keetsin ühe partii moosi koos sidruni ja ingveriga, teise partii apelsini ja sidruniga. Maha kukkunud suveõuntest sai pisike suts õunamoosi ka keedetud.

Õunad on puu otsas nädalaga kõvasti kosunud ja neid on palju. Küll saab palju õunamahla!!!!

Puhkuse ametlikult teine päev algas hommikuse jalutuskäiguga aias.

Sundseisu Peenar. Juba eile katkusin välja härjasilma puhmad. Olin kevadel seemneid ostes haledalt ämbrisse astunud ja ei kasvanud nendest seemnetest teps mitte suureõielised härjasilmad, vaid tavalised, mida meil kõik maa ja ilm niitudel täis on. Tekkinud vaba ruumiga on kohe omad plaanid. Mesiohaka haledatest seemikutittedest on kasvanud väga lopsakad taimed, mis näitavad, et ilselgalt said nad suve hakul liiga tihedalt üksteise kõrvale istutatud. Järelikult - laiali istutamine seisab ees.

Ülased on täies õieehtes. Vanatammi talu perenaise poolt suur aitäh Päikesetõusu talu perenaisele!

Eile käis aeda kaemas üks hää inimene, kes aitas mul veidikenegi taimedele kasvuruumi juurde tekitada. Ära läks ta pilgeni täis autoga ja see auto oli ikka selline suuremat sorti. Viimase tutsaka  paigutas juba autos istudes juhi-istme ja ukse vahele. Mujale ei olnud lihtsalt enam ruumi miskit mahutada. Las nüüd istutab! :D

Vanast kartulipõllust peaks millalgi saama kena põõsaste istutusala, kus efekti loovad kas õied või siis dekoratiivsed lehed. See ala pole kaugeltki veel valmis.

Ehh! Ja mida selle kohaga küll peale hakata? Pildil näha, et hommikupäike valgustab seda ala mingil ajal. Keskpäevase päikese varjavad hiigelsuured vahtrad. See ala tuleks juurikate lämmatamiseks miskise asjaga katta ja mõneks ajaks "laagerduma" jätta. Aga millega? Aga millal? Aga mis edasi saab?

Lillekast on abiks ebajasmiini kändude kõdunemisel. No ei kannatanud seal juurimistöödega tegeleda, kuna majja tuleb just kuskil seal maa sees elektrikaabel. Aga väike värvisärts on pojengiheki roheluse kõrval täiesti asjaks.

Mullu Jäneda Talupäevadel Krista Kuke käest ostetud "Arlekiin" hakkab õitsema.

Kadri elulõngasid on täis küüni kaks külge. Lõunakülg on õitsemise enam-vähem lõpetanud, idakülg on täies õiteilus. Aitäh, Kadri!!!!!

Ja Pikas Peenras on õitsele puhkenud sügise saabumist kuulutavad siilikübarad. Neid lillekesi oleks kohe ilmtingimata ka teistes värvitoonides juurde hankida, aga...... no kuhu nad küll istutada? Hetkel ikka veel pole olnud ei aega ega jõudu uut istutusala rajama hakata.

Liatris on tublisti kosunud - õisikuvarsi on tänavu palju rohkem.

Kuidagi õnnetu oled sel suvel. Mis viga?

Sügis koputab varsti uksele....

Kukurusa pidi selline madal ju olema. Seemnepakilt lugesin. On aga kaugelt-kõrgelt üle pea. Saaki annab sel aastal tublisti.

Esimesed kõrged kukeharjad hakkavad õiekesi avama.

Suvel tõi üks armas aiakülaline kingitusena kaasa kanna. Nüüd hakkab see kena taim mul õitsema! Aitäh!

Need monardad tuleb kohe kindlasti ümber asustada. Äkki Sundseisu Peenrasse? Seal on seemnest kasvatatud monardasid tuleval suvel seltsiks õitsemas. Monardade alt vabanevale peenrajupile tahan pikendada tiarellide, madala astilbe ja helmikpöörise peenart. No vajavad teised juba jagamist!

Aastaid terrassil poti sees kasvanud ja õitsenud Bakkeri roos oli kevadel selline õnnetuke - lehed ei läikinud ja ühegi õiepunga tulemisest polnud märkigi. Istutasin ta teiste rooside juurde. Mainisin talle muuhulgas, et nüüd tuleb tal arvestada õues talvitumisega ja et ma pole mingi rooside poputaja ja katja-matja. Lubas hakkama saada. Igal juhul talle uues kohas meeldib ja on end taas õitsema asutanud.

 Kevadel mõjub seemnestendi ees seismine laastavalt nii rahakotile kui ka mõistusele. Need siin on Davidi budleia taimed titepeenras. Olid teised sinna istutades nagu viimased äbarikud. Istutades ei lootnud sealt midagi erilist kasvavat. Nüüd on nad päris tublisti võrsunud ja mul pole õrna aimugi, kuhu nad ümber istutada... Äkki peavad selle talve titepeenras üle elama ja näitama, kas neist üldse on siin külmas kandis asja. Eks kevadel näe, mis ja kuidas edasi saab.

Täna hoidisetamisega ei tegele. No kui just, siis äkki prooviks väiksemate suvikõrvitsatega miskit marineerimise üritust toimetada.

Ja kui hästi läheb, siis saab poiss homme ajateenistusest pisikesele puhkusele! Mul on talle kohe tööd pakkuda. Keegi peab ju ometi uue köögimööbli kokku monteerima.

Järg vanale postitusele ehk ühe vaegtööga sain ühele poole.

Muutsin blogi pealkirja. "Tööd ja tegemised" olid seotud kõigi mu hobidega ja ka ametiga. Nüüd katsuks siin ainult aiaga seotud teemasid kajastada, kuna amet on muutunud ja enam tööd koju kaasa ei too.

Just täna käis neli prouat-aiakülalist (tulid ette teatamata - hää, et vaba päev juhtus olema). Jalutasime aias ja siis üks kena proua ütles, et meie aed on ehtne metsaaed. Ise nagu nii ei arvakski, aga jutul oli jumet ja selline metsane aed meeldib tegelikult ka - no miks siis mitte metsaaia blogi..

Aga tegelikult tahtsin juttu teha vanast ja kogu aeg "kalevi alla" veeretatud ülesandest, mis täna lõpuks tehtud ka sai. Nimelt sai katte alla osa (väike osa) Rootsi Tee äärsest istutusalast, millega olen "maadelda" üritanud juba tükk aega.  Vaadata tasub vana postituse viimaseid pilte. 

Noh, jah - see on ju see ala, mis tõstmist tahtis. Vedasin terve aasta täitematerjaliks küll taimede pealseid, küll orgaanilisi jäätmeid, küll Sundseisu Peenra juurikaid, küll puulehti. Noh ja mingi osa on käesolevaks hetkeks vähe kõrgemasse seisu jõudnud ka. 

See ala jääb nüüd teadmata ajaks "laagerduma"  mõttetööks on ju ka aega vaja. Kattena läks käiku must kile (oma kolmandale ringile), puistevilla pakendid ja raskuseks vana eterniit. 

Ala iseenesest on küllaltki lai ja pikk.  Esimene vaade on aia poolt, teine vaade on Rootsi Tee poolt.

Jalutasime aiakülalistega. Mõtlesime, arutasime ja unistasime. Mõõtsime rajamist ootava istutusala pikkuseks 80 sammu. Mitte meetrit, vaid normaalset naisterahva sammu.  Pildil on see siis maatagune   eemalt paistva kaseni ja natuke lisaks ka. Pildi vasakust servast paistva kikkapuu alune ei lähe arvesse. Seal on paks kiht vahtralehti, millest mõned umbrohud läbi on kasvanud. Kitkun selle osa puhtaks, katan paksu paberikihiga ja loodan, et poodi minnes on sisemine kröösus kogemata kombel maha jäänud ja ma saan rahumeeli veidi jämeda fraktsiooniga männikooremultši osta.

Oh issver-sussver, mida ma sinna siis ikkagist istutan (kunagi)?

Puhkuse esimene pool on otsakorral

Kõige raskem uue töökoha juures on kohanemine lühikese puhkusega. Kui enne oli kaheksa nädalat puhkust jutti, siis nüüd vaid neli ja sedagi kahes jaos. Need esimesed kaks nädalat on kadunud, justkui poleks neid olnudki. Üht koma teist sai ikka tehtud ka.

Suve iseenesest oli ehk esimese nädala sees 3-4 päeva. Ülejäänud aeg sadu, padusadu, jälle sadu.... Ja külm on ka. Eelistan kolmekümne pügala külje alla jäävat suvesooja, nüüd vaid kesiselt üle kümne. No kus selline asi kõlbab! Suveriideid pole õieti kapist välja võtnudki...

Aed on korras. Endalgi kena vaadata :D Aiakülalisi on käinud uskumatult palju. Nii selliseid, kellel soov taimekesi saada, kui neid, kes tulid rahu, avarust ja rohelust nautima ja pildistama meie pool-looduslikku aeda.

Käisime soos aasta orhideed, kärbesõit otsimas. Kesiselt on see taimeke sel suvel esindatud, aga päris tühjade kätega nüüd ka ei jäänud.

Käisime kakerdaja rabas. Küll seal oli ilus! Minusugusele sobib laudtee suurepäraselt, siis ikka saan ringi ka vaadata. Muidu ainult ukerda  ja kuku ja jälle ukerda - no mida sa seal sedasi nina maas ikka näed. Miskit ei näe!

   
      Laukad on ägedad!

Poiss soovis küüti Vana-Vigala hard rock laagrisse pääsemiseks. Sõbrad olid ees ära sõitnud ja vaene töölt tulija pidi vaatama, kuidas ise kohale saab. Noh, nägime ära sinna kogunenud tegelased. Oli seal ikka karvaseid ja sulelisi! Üks ägedam kui teine. Koduteel põikasime läbi Varbolast ning tegime tiiru linnusemail.

Traditsiooniliselt sai käidud ka Rosmakori roosipäevadel.

 

1. juulist on noorem poeg ajateenistuses ja see nädalavahetus oli siis esimene külastusaeg. Muidu pole poisil miskit häda, ainult vähe ekstreemsemas olukorras löövad vanad vead välja. Põlv on nii valus, et raske on käiagi, lonkab ja liipab seal. Kui kord käima saab, siis pikapeale kaob lonkamine ära, aga hommikujooks on tõeline piin. Kui kõik hästi läheb, pääseb poiss kuu aja pärast esimest korda nädalavahetuseks koju käima.

Ilmad on olnud hullud, sõduriema staatus uudne, puhkuse lõpp terendamas silme ees - vaim on täiesti maha käinud ja aias pole juba mitmel päeval lillegi liigutanud. Tänane jalutuskäik aga näitas, et pidev ja katkematu umbrohuga võitlemine on näitamas tulemusi - ei olegi enam neid umbrohukesi nii hullult palju. On, aga mitte häirivates kogustes.

Nüüd tööle ja uut kahenädalast puhkust ootama. Siht peab ju silme ees olema.

Aga kahel järgmisel nädalavahetusel olen tööl nagu viis kopikat. Augusti graafikut veel ei tea, loodetavasti siis mõni vaba laupäev-pühapäev ikka sisse satuvad, et mõnest üritusest osa saada või poissi vaatamas käia.

Mõned pildid tänasest jalutuskäigust aias.
Kureisand või siis -emand lõunaooteks söödavat otsimas.

 Üks jaapani enelatest uuel dekoratiivpõõsaste istutusalal.

 Kusti oli täna minu kaaslaseks sel aia- jalutuskäigul.

 Kadri elulõng õitseb uhkesti.

See kivi oli nuhtluseks murutraktorile. kaevasin sipelgamättad kivi pealt ja ümbert ära ning oligi olemas koht, kuhu ümberistutamist vajanud nelgid kükitada. Muidugi tuleb seda ala pikapeale suurendada, aga sellega on aega. Pole hetkel erinevaid lihtõielisi nelke. Vähemalt ei pargi murutraktor end enam selle kivi otsa.