Järg vanale postitusele ehk ühe vaegtööga sain ühele poole.

Muutsin blogi pealkirja. "Tööd ja tegemised" olid seotud kõigi mu hobidega ja ka ametiga. Nüüd katsuks siin ainult aiaga seotud teemasid kajastada, kuna amet on muutunud ja enam tööd koju kaasa ei too.

Just täna käis neli prouat-aiakülalist (tulid ette teatamata - hää, et vaba päev juhtus olema). Jalutasime aias ja siis üks kena proua ütles, et meie aed on ehtne metsaaed. Ise nagu nii ei arvakski, aga jutul oli jumet ja selline metsane aed meeldib tegelikult ka - no miks siis mitte metsaaia blogi..

Aga tegelikult tahtsin juttu teha vanast ja kogu aeg "kalevi alla" veeretatud ülesandest, mis täna lõpuks tehtud ka sai. Nimelt sai katte alla osa (väike osa) Rootsi Tee äärsest istutusalast, millega olen "maadelda" üritanud juba tükk aega.  Vaadata tasub vana postituse viimaseid pilte. 

Noh, jah - see on ju see ala, mis tõstmist tahtis. Vedasin terve aasta täitematerjaliks küll taimede pealseid, küll orgaanilisi jäätmeid, küll Sundseisu Peenra juurikaid, küll puulehti. Noh ja mingi osa on käesolevaks hetkeks vähe kõrgemasse seisu jõudnud ka. 

See ala jääb nüüd teadmata ajaks "laagerduma"  mõttetööks on ju ka aega vaja. Kattena läks käiku must kile (oma kolmandale ringile), puistevilla pakendid ja raskuseks vana eterniit. 

Ala iseenesest on küllaltki lai ja pikk.  Esimene vaade on aia poolt, teine vaade on Rootsi Tee poolt.

Jalutasime aiakülalistega. Mõtlesime, arutasime ja unistasime. Mõõtsime rajamist ootava istutusala pikkuseks 80 sammu. Mitte meetrit, vaid normaalset naisterahva sammu.  Pildil on see siis maatagune   eemalt paistva kaseni ja natuke lisaks ka. Pildi vasakust servast paistva kikkapuu alune ei lähe arvesse. Seal on paks kiht vahtralehti, millest mõned umbrohud läbi on kasvanud. Kitkun selle osa puhtaks, katan paksu paberikihiga ja loodan, et poodi minnes on sisemine kröösus kogemata kombel maha jäänud ja ma saan rahumeeli veidi jämeda fraktsiooniga männikooremultši osta.

Oh issver-sussver, mida ma sinna siis ikkagist istutan (kunagi)?

Puhkuse esimene pool on otsakorral

Kõige raskem uue töökoha juures on kohanemine lühikese puhkusega. Kui enne oli kaheksa nädalat puhkust jutti, siis nüüd vaid neli ja sedagi kahes jaos. Need esimesed kaks nädalat on kadunud, justkui poleks neid olnudki. Üht koma teist sai ikka tehtud ka.

Suve iseenesest oli ehk esimese nädala sees 3-4 päeva. Ülejäänud aeg sadu, padusadu, jälle sadu.... Ja külm on ka. Eelistan kolmekümne pügala külje alla jäävat suvesooja, nüüd vaid kesiselt üle kümne. No kus selline asi kõlbab! Suveriideid pole õieti kapist välja võtnudki...

Aed on korras. Endalgi kena vaadata :D Aiakülalisi on käinud uskumatult palju. Nii selliseid, kellel soov taimekesi saada, kui neid, kes tulid rahu, avarust ja rohelust nautima ja pildistama meie pool-looduslikku aeda.

Käisime soos aasta orhideed, kärbesõit otsimas. Kesiselt on see taimeke sel suvel esindatud, aga päris tühjade kätega nüüd ka ei jäänud.

Käisime kakerdaja rabas. Küll seal oli ilus! Minusugusele sobib laudtee suurepäraselt, siis ikka saan ringi ka vaadata. Muidu ainult ukerda  ja kuku ja jälle ukerda - no mida sa seal sedasi nina maas ikka näed. Miskit ei näe!

   
      Laukad on ägedad!

Poiss soovis küüti Vana-Vigala hard rock laagrisse pääsemiseks. Sõbrad olid ees ära sõitnud ja vaene töölt tulija pidi vaatama, kuidas ise kohale saab. Noh, nägime ära sinna kogunenud tegelased. Oli seal ikka karvaseid ja sulelisi! Üks ägedam kui teine. Koduteel põikasime läbi Varbolast ning tegime tiiru linnusemail.

Traditsiooniliselt sai käidud ka Rosmakori roosipäevadel.

 

1. juulist on noorem poeg ajateenistuses ja see nädalavahetus oli siis esimene külastusaeg. Muidu pole poisil miskit häda, ainult vähe ekstreemsemas olukorras löövad vanad vead välja. Põlv on nii valus, et raske on käiagi, lonkab ja liipab seal. Kui kord käima saab, siis pikapeale kaob lonkamine ära, aga hommikujooks on tõeline piin. Kui kõik hästi läheb, pääseb poiss kuu aja pärast esimest korda nädalavahetuseks koju käima.

Ilmad on olnud hullud, sõduriema staatus uudne, puhkuse lõpp terendamas silme ees - vaim on täiesti maha käinud ja aias pole juba mitmel päeval lillegi liigutanud. Tänane jalutuskäik aga näitas, et pidev ja katkematu umbrohuga võitlemine on näitamas tulemusi - ei olegi enam neid umbrohukesi nii hullult palju. On, aga mitte häirivates kogustes.

Nüüd tööle ja uut kahenädalast puhkust ootama. Siht peab ju silme ees olema.

Aga kahel järgmisel nädalavahetusel olen tööl nagu viis kopikat. Augusti graafikut veel ei tea, loodetavasti siis mõni vaba laupäev-pühapäev ikka sisse satuvad, et mõnest üritusest osa saada või poissi vaatamas käia.

Mõned pildid tänasest jalutuskäigust aias.
Kureisand või siis -emand lõunaooteks söödavat otsimas.

 Üks jaapani enelatest uuel dekoratiivpõõsaste istutusalal.

 Kusti oli täna minu kaaslaseks sel aia- jalutuskäigul.

 Kadri elulõng õitseb uhkesti.

See kivi oli nuhtluseks murutraktorile. kaevasin sipelgamättad kivi pealt ja ümbert ära ning oligi olemas koht, kuhu ümberistutamist vajanud nelgid kükitada. Muidugi tuleb seda ala pikapeale suurendada, aga sellega on aega. Pole hetkel erinevaid lihtõielisi nelke. Vähemalt ei pargi murutraktor end enam selle kivi otsa.

Esimese suvekuu esimene pool aias.

Pool juunit on juba läbi ja puhkuseni polegi enam teab mis palju aega jäänud. Kaks nädalakest seda küll antakse, aga hea seegi. Teine kaks nädalat tuleb suve lõpus, kui hoidiste valmistamise aeg rohket vaba aega nõuab.

Valmis sai meie uus kasvuhoone. Hull lugu küll, kuidas vana kasvuhoone asemele mahub töötuba, uus kasvuhoone ning hulgaliselt on ka köögiviljamaad. Uues kasvuhoones on tomatid ja paprika. Igaüks multšib vastavalt oma võimalustele. Meil on multšiks mullused vahtralehed. Mõte selles, et passi on ka vahetevahel noh nii hirmutamise mõttes kasulik vaadata ja nii ma siis püüan aiandamist võimalikult rohimisvabaks muuta. Vahtralehed toimivad küll! Sügisel tuleb nad mulla sisse kaevata. Vahekäik on vooderdatud ja ootab omakorda sobilikku katet.

 

Ilus aeg see juuni algus! Tänavu on külma kevade tõttu kõik nii hilja peale jäänud. Aga see-eest õitsevad taimed pikka aega!

Kõrbekliima nõuab rohket kastmist. Kuna suur kartulipõld jäi "puhkusele", tuleb läbi ajada aiamaa otsa jääva pisikese kartulimaaga. Seepärast ka kartuli ekstra kastmine, et miskit saaki ikka ka saaks.

Kuurirõdu Peenra siberi iiriste hiidpuhmad ootavad ilmselgelt noorenduskuuri.Õisi on juba teist suve vähevõitu. Samas küüni taga väikestel iiristel on õisikuvarsi rohkesti.

Külalised tõid meile sellise huvitava luudpõõsa.( Varajane luudpõõsas "Booskop Ruby" Cytisus x praecox).  Olid põiganud Nurga puukoolist läbi.

Roosad pojengid hakkavad varsti õitsema. Puhmad on tänavu imeilusad ja lopsakad. 

Meie aiakülalised ütlevad alati kolm märksõna: avar, rahulik ja roheline. Mõnes kohas on natuke liiga kirju küll ka, aga enamasti ikka rahu-roheline. Hostadest ei saa üle ega ümber. Kunagi ema aiast sain "seemne" ja nii ta siis kasvab ja laseb ennast jagada - noh ikka see nõukaaegne vana sort, mida igas aias leidus. Ja mulle meeldib!

Pika Peenra ja Kuuurirõdu Peenra liitumiskaares kasvab see taim. Kust sain, ei mäleta. Kes on, ei tea. Oleks nagu põõsas, aga ei ole ka. Oleks nagu lill, aga ei õitse. No las ta siis kasvab edasi!

Kuna nädalavahetusel olen jälle tööl, siis seekordne aiakülaliste punt tuleb nädala sees õhtusel ajal. No eks õhtupäikeses on aial jälle oma varjundid.

Ootan põnevusega peenrakaare iiriste õitsele puhkemist - juba pungadega on see kohake ilus, mis siis veel õitsemise aegu!

Tormi ennast nagu polnudki, aga kurja ta tegi.

Küll on raske kahte jumalat teenida, aga eks ma siis natuke püüan. Enne, kui aasta eelmisest postitusest  möödub. Blogi on jäänud tahaplaanile, kuna Näoraamat on suurem sõpradega sidepidamise ja piltide jagamise vahend. Aga siiski, täna siis üle pika aja..

Kevad on olnud tuuline, seevastu talvel polnud ühtki tuisu nime kannatavat ilmastikunähtust. Vot ja siis jõudis kätte jüripäev koos tuulega. Sellel tuulel oli nii palju väge ja rammu, et lõhkus meie armeeritud kilega kasvumaja sootuks ära. Kile muidugi, mitte sõrestiku.

Enne jüripäeva,

 

 ...pärast jüripäeva...

Nüüd on kasvumajal üll tavaline kile. Noh ja kus siis kannatamatu hing sai oodata - paar päeva tagasi istutasin prooviks 2/3 kasvuhoonesse ka tomatitaimed ära ning tassisin välja pea kõik lillekastid. Katteks sai peale tõmmatud kahekordne katteloor.

Noh ja täna hommikul oligi aknast välja vaadates näha see, mida karta oligi - maa oli valge.....
Alles pärast keskpäeva söandasin minna ja katteloori kergitada - ülla-ülla, vähealt esialgu tunduvad taimed elus olevat. Ehk läheb seekord õnneks. Mullu tuli elus esimest korda tomatitaimed osta. Tänavu on suurem osa taimi alles toas aknalaual kannatamatult välja pääsemist ootamas.

Häda mõistuse pärast

Nüüd, kui olen olemasolevate peenardega juba vägagi rahul, kiikab silm Rootsi Tee äärde. Noh, oli seal kord mu suur projekt, mis aga läks vett vedama. Põhjuseks mätaste lahti kaevamine ja nende ära vedamine, mistõttu pinnas jäi väga madalaks ning järgmise varakevade lumesulavesi uputas kogu krempli ära. Mu karatau laugud uppusid sõna otseses mõttes.
Siis sai rajatud Küüni Peenar, kuhu ümber istutasin uppuva peenra vapramad tegelased. Nüüd on Küüni Peenrast saanud üleüldine vaatamisväärsus ja endine projekt on nutuses seisus....

Aga mõistus pole oma teha ja kui seda napib, viivad jalad nagu iseenesest seda ala kaema ja hullude mõtete genereerimist fotodega toetama (toestama).
Kui üldse, siis nüüd tuleb kõigepealt pinnas kõrgemaks saada ja siis see hullumaja katta ning alles seejärel võib hakata edasi mõtlema.

Nagu esimeselt pildilt näha, on üleujutuse üle elanud siberi iirised. Nende ümbert nüsisin ülimalt nüri vikatiga kõrget rohtu maha ja viimase aja huumuse tekitamise kraami olen ka sinna iiriste vahele vedanud. ...

Ha-haa! Siin on kallis kaasa ise hakatust teinud. Ilmselt sai tal ühel hetkel villand puishortensiate jagamisest ja suurele põllule ümber istutamisest - valis lühema tee ja torkas põõsa siin maha. Pildil on näha, kus jookseb ehk tulevase peenra piir - see on ala, mida murutrakroriga ei niideta (kunagise lauda ehituse plaanidega seoses sai vundamenid süvend lükatud ja see on nüüd see vallijäänuk. Paras pikk teine jah...

Sel pildil on kaks vahvat kivi, mis ilmselt on ka lauda (olematu lauda) põhja tasandamise käigus "kaldale" lükatud. Kunagi isegi kaevasin seal suure kivi ümber, aga siis selgus, et ühe mätta all elutsevad maamesilased ja nende esindaja käis mulle korduvalt meelde tuletamas, kelle valdustes ma tuhnin. No ei tuhninud rokem!

Noh ja seda viimast  pilti vaadates tuleb vaid kahjatsevalt ohata - oh, olid ajad. Siin oli meil see madalaks jäänud, aga see-eest ikkagi vahva peenrake. Nüüd vaja leida kõvasti haljasmassi ja mättaid, mida katte alla laagerduma sättida.

Vaade sellele samale peenrale Rootsi Tee pealt.

Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise - aga las aeg annab arutust. Kui jaksu, jõudu ja ressursse jätkub, siis mine sa hullu tea....

Hostatu hostade ala

Maja taha sai varjupeenar tehtud selle mõttega, et oleks volilt ruumi hérinevaid hostasid kasvatada. Noh, need maja seina ääres kasvavad hostad ei lähe arvesse, nad ümberpaigutuste ja jagamiste käigus sinna suurte puhmastena istutatud.
Aga jah, ruumi on k

üllaga:

Mägisibulate alal "seeme külitud"

Käisime täna Hansaplantis, et ema-isa hauale lilli valida. Noh ja otse loomulikult jäid siis ka mägisibulad jalgu... Kolm sai ostetud. "Kunstjagaja" nagu ma olen, sai kahe poti asukaid ka laiali laotada, üks, kuram, oli õite kompaktne - sellele ei hakanud hammas peale...

 ja tema nimi (imelik teine, aga ju siis on selline)

 ja tema nimi...

 ja tema nimi...

Aga seda va ruumikest on ikka ja endiselt veel palllju, palllju....

Kivihunnikust sai mägisibulate ala

No on aias just sissesõidutee ääres üks mõttetu koht - ei liha, ei kala. Juba mullu sai hakatud sinna kõiksugust kivikraami koguma. Ikka mõttega, et ähk läeb taris. Läkski. Nüüd on see ehitusekene valmis, aga mida pole, need on mägisibulad.... äkki kellelgi on neid ülearu palju?

  

  Noh ja selline oli see koht enne...

Kuurirõdu Peenar

Olen selle peenraga pidevalt hädas - no ei jää rahule, tee mis tahad. Hädasti vajaks see peenar ka paksu multšikihti, sest tahaks oma elu natukenegi lihtsamaks teha - hooldusvabamate peenarde näol. Sel kevadel lõpuks tundub, et nüüd vist hakkab see peenar ilmet võtma. Muide, seni pole meil nii lopsakaid sõrmkübaralille puhmaid olnud. Sinilatv mulle ei meeldi ja olen temast püüdnud lahti saada, aga ikka on peenras mõni kahtlane tühimik ja vaatamata usinale õisikuvarte lõikamisele on see sinilatv ikkagi suutnud seemneid levitada - mul nüüd hea võimalus tühikute täitmiseks.