Päkapikud! Kodukootud kindad kuuluvad ka kaasaegse inimese garderoobi!

Naturaalvalged sõrmikud säravroosa ja porihalli mustriga. (Pikemate sõrmedega).

                  Mustad kindad säravroosa, valge ja vähese porihalli tooniga. Käes väga efektsed! (Sõrmed vähe lühemad).

                   Labakindad tumesinise, helesinise, punase ja valgega.

Hallid labakud

Algas koolivaheaeg ja päevapealt sai otsa kuldne sügis ning asemele tuli tõeline hilissügis. Kuskil olevat reedel ka miski tormi moodi tuult olnud, aga meie ei tea sellest midagi. Vihma sadas terve reedese päeva.
Vihma, mida vihmaks võib pidada sadas sel suvel-sügisel siis 1. juulil, 2. septembril ja 18. oktoobril. Kogu lugu. Jõgi on veest peaaegu tähi, isegi Pirita jõgi näeb kole välja.

Täna hommikul poole kuue ajal säras taevas täiskuu. Tunni aja pärast kõmises kõu ja sähvisid välgud ning akna taga sadas miskit kahtlaselt krõbisevat ollust. Kui valgemaks läks, selgus, et maa on valge!

Kinnastest.
Sain nüüd valmis selle probleemse kindapaari, mis kohe kuidagi ei tahtnud sõrmikuteks formeeruda, vaid otsustas isepäiselt, et vot nendest saavad labakud. Algul ei meeldinud, nüüd, kui mõlemad valmis ja viimistletud - täitsa OK  kukkus välja. Ainult see silmatorkav valge mustri osa jäi labakute jaoks veidi madalale, oli teine ju sõrmikute tarvis kootud :)

Sel pildil on näha lumenatuke, mis poole kümneks veel järel oli.

Pastelsed sõrmikud

Nüüd olen siis nii kaugel, et mitu paari kudumistöid on korraga pooleli. Noh, alustasin tumedamate kinnastega, millel ranne minu jaoks jälle uutmoodi. Kudumise käigus aga selgus, et kindad on ikka veidi liiga laiad. Harutasin maha juba kootud sõrme ja nii saigi plaanitud sõrmikust
hoopiski labakinnas. Tundus, et ei ole ikka see, mis vaja. Panin tallele.... Las "laagerdab".
Alustasin uue kindaga. Seekord üritasin kududa tagasihoidlikuma paari. Juba randmeosa on tagasihoidlik.
Muidu koon suht tugevasti (viimase aasta treening), aga sellise mustri puhul, kus lõngajooksud jäävad sellised pikemad ja nad vajavad veel omakorda kinnitamist, tuleb kude lõdvem. Seega ka kinnas ise veidike õhem. Seepärast kudusin sõrmed ühe lõngaga.
Saagiks siis selline kindapaar:

Tumehalli põhitooniga sõrmikud

Oh, küll võtab ikka aega ühe kindapaari kudumine! Kui see oleks mu töö, siis ma ei tea .....
Palgatöö, koduste toimetuste, haige vanaema ja väikese remondi kõrvalt õnnestub ainult õhtuti teleri ees aega näpistada.
Uus kindapaar hakkab ka juba looma. Neil uutel kinnastel tuleb ranne teistmoodi. Päris huvitav jäi. Aga õhtul viskasin juba üle pöidlaaugu kootud kinda nurka - no ei meeldinud. Hommikul päevavalguses vaadates väga halb ehk ei olegi, aga parima variandi saan vist sõrmede üleni kirjamisega (või teen üldse labakud). Vaatab veel!

Uus "saak" on siis selline:

 Ja päikeselaigus ka:

Sinilinnud

Hooaja esimesed kirjatud sõrmikud

Pärast mõne paari väikelaste labakute kudumist istusin lõngakorvide ees nagu kits kahe heinakuhja vahel. No ei ole sobivat suutäit! Ikka ühte tooni on vähe ja teine on liiga jäme ja kolmandas on akrüüli palju. Nokk kinni ja saba lahti. Seadsin siis mingi lõngavaliku ritta, lappasin Helena raamatut, tuhlasin oma kindamustrite kaustas.... Noh, sellised nad siis said. Lõng 100% villane.

Vaade ühtpidi ...

Ja vaade teistpidi. Seltsiks uhkeldamas kõrged kukeharjad.

Ahjaa! Selle kindapaari kudumine oli millegipärast senistest kõige vaevalisem. Nüüd tagantjärgi ei teagi, miks, aga nii lihtsalt oli.
Nüüd lähen järgmisi lõngatokke ritta seadma.:D

Laadal

Hommik oli ilus ja päikeseline. Tore sügispäev, mis ka palju rahvast sügislaadale tõi.

 Meie müügilaual oli selline mehike: lodjapuu -punased silmad peas põlemas, saatis ta meid läbi laadapäeva ja kutsus huvilisi väljapanekuga tutvuma.

Laadaliste pideva voolu katkestas paduvihm. Õues kaubelnud inimesed pakkisid oma kraami kokku, meil, kes me siseruumides olime, jätkus laat veel tükk aega.

Vaatamata vihmale oli edukas päev! Kahju, et laupäeval Neemele ei jõudnud. Ehk mõni teine kord, kui üritused liialt üksteise kukile ei satu.

Kudumise hooaja algus

Viimane postitus oli 20. augustil, puhkuse viimasel päeval.
Sügis sammub jõudsal sammul ja õhtud on väga varakult pimedad, nii jääb toas lebotamiseks ka rohkem aega. Teleka ees muidu aja surnuks löömisel pole mõtet, seega vardad kätte. Nagu sõbranna ütles: Vardamoor on suveuinakust üles ärganud.

Kuna lõngade värvivalik on hetkel selline, nagu ta just on (ainult tume-tumesinise 100% villase lõngaga olen väga rahul), siis kudumõtted on kuidagi hajevil...
Hakatuseks kudusin pisikestele kätele:

Maxima sibullillede stendilt leidsin uusi sibullilli:

Metsas on ka kolatud. Pohlad on väikesed, kuid soos leidsime koha, kus vaatamata kõrbekuivale suvele on jõhvikad ilusad ja suured. Palumetsast sain ka oma lemmikuid - männiriisikaid.

Nüüd on vaja lõngakerad ritta seada ja natuke mõtiskleda, et mis ja kuidas :)

Ilusat kulllakarvalist sügise algust kõigile häädele sõpradele!

Probleemne kuurirõdu peenar

See on üks vanemaid peenraid meie aias, kuid valmis pole ta veel olnud (vist ei saa ka). Mõnikord tundub, et olen nagu juba rahul, siis varsti on seis selline, et pigem jalutan kaarega mööda.

Eile otsustasin, et miski ei aita, aeg tiksub ja vaja see istutusala ikka ka rahuldavasse seisu saada. Lendasin labidaga peale.
Kõigepealt kasvas seal viis hiiiiiiiglaslikku hostat (see teada-tuntud ammuaegne sordinimeta sort). Küll ma maadlesin nendega! Neljast sain õhtul jagu, viienda jätsin hommikuks - võhm sai otsa ja hirm lõhkuda viimanegi töökorras labidas mängisid siin oma rolli.
Järgmisena võtsin välja paar hiigelsuurt tõnnikese puhmast. Kuna tundub, et vähemalt kokkutuleku taimenimistus tõnnike soovitute hulgas ei olnud, siis viskasin need ära (kahju küll, aga meil on neid kaunilt õitsejaid veel hulgi ja enamgi veel.

Siis vaatasin, et täitsa tore on vahelduseks musta mulda ka näha ja oi, mis hulk vägevaid ja rammusaid naadijuuri välja ilmus..... läks lahti üleüldine juurimine.
Peenrasse jäid vaid käokingade rivi, tohutud sinise väikeseõielise iirise puhmad, mõni päevaliilia ning tee servas tõnnikesed. Himaalaja jalgleht jäi muidugi ka oma kohale.

Jagada sain keerispead, päevaliiliaid, keisrikroone ning Pikast peenrast tõin noori särava päevakübara taimi.
Üldiselt on suve lõpus taimede paigutamine kevadise tööga võrreldes etem - kevadel olin istutanud igasugust nn tühjadesse kohtadesse. Nüüd need igasugused olid teiste taimede all ja ei teadnud ilmaelust ööd ega mütsi. Jääb vaid loota, et ma järgmisel kevadel jälle tühikuid kinni mätsima ei hakkaks.

Noh, üldiselt on peenar siis selline.

Hetkel on viis hostahiiglast oma saatust ootamas, vaja kaasaga nõu pidada, kui ma homme töölt koju jõuan. Veel on ripakil mõned hiiglasliku sibulaga keisrikroonid (või ma ei tea, mis valge monstrum see neil taimedel mulla sees on, sibulat eriti ei meenuta). Siniladvad viskasin kõik välja. Ma küll omast arust olen olnud hoolas ja KÕIK õitsenud õisikud ära lõiganud, aga ülla-ülla, isegi kapsamaal on siniladva väikesi taimi. Mulle selline omavoli ei meeldi! Kui ruumi leian, äkki mõne ikka istutan kuskile.

Tuju nullis ja aiatöö ei edene

Pikk puhkus hakkab läbi saama. 21.-sel juba tööle. Taoline tõsiasi on tegutsemislusti täielikult halvanud ja kui veel jahedavõitu ilmad ka juurde lisada, siis ega õue ei kipu küll.
Telekast kergejõustiku MM-i vaadates sai siis veidi kootud.
Sokid on veel ürgvanadest maavillase lõnga varudest. No ei näinud lõngavihte pestes, et need kaks ei olegi täpselt ühesugused lõngad. Kuna koon kahte sokki korraga, siis loomulikult oli vaja võtta üks valge ühest ja teine kera teisest sodist. Väike toonivahe on sees :(
Roosaka mustriga sokke alustades vaatasin selge silmaga ja eredas päevavalguses, et ikka täpselt samad valged kerad kätte satuksid. Läks õnneks!
Roosa mustriga soki tald on 24 cm. Punase-musta mustriga soki tald on 25 cm.

Veel sai kootud megapehmest lõngast laste sokke. Pisemate tald 13 cm, suuremate tald 20 cm.

Üks tuttav pisike preili ei taha kuidagi tudule jääda. Tema emme on lapsega suisa hädas. Rääkisin lapsele muinas-(udujuttu) tudivatest kaisujänestest. Laps oli kohe nõus kaisujänese olemasolu korral tuttu jääma. Eks ma siis õmblesin talle ühe sellise tegelase. (Selline väiksema kaisujänese mõõtu sai). Kui hakkasin nukule nägu pähe tikkima, õpetas laps kõrval: ripsmed peavad pikad olema, sest igal ilusal tüdrukul on pikad ripsmed (Ole siis lahke!). Kui hakkasin suud tikkima, küsisin targu kohe nõu, et kas teha ümar nö. lahtine suu või kinnine. Väike preili mühatas, et kes see siis lahtise suuga magab - lutt kukub suust välja. No tegin siis igaks juhuks kinnise suu. Eks nad kodus vaatavad, kuidas selle lutiga jääb.
Õmblemise hasart oli sees ja nii tegin veel kaks kaisujänest. Vaatasin, et see väike on ikka väike tõesti (noh, pigem selline kiitsakas). Teise tegin vähe priskema.
Väikese pikkus on 40 cm + kõrvad.
Suurema pikkus on 47 cm + kõrvad.

11. august meie aias

Kõigepealt pean nentima, et olen väga kurb, et ei saanud Tsiili aeda Aalujate kokkutulekule minna. Elu sätib mõnikord erinevaid ja mõnes mõttes ka ootamatuid ülesandeid just varem broneeritud ajale. Midagi pole parata. Lugesin, et järgmisel suvel saame kokku Kadaka juures. Mul kohe tuju paranes, sest see aed ja kodu ju ikkagi suht lähedal. Kuigi jah - kui jälle mingid asjad kattuvad ja mul abikaasa sõita ei saa, siis jääb üks topograafiline kretiin jälle orienteerumisel kimpu :D Ehk läheb õnneks! Ja südame põhjas loodan, et ühel heal päeval jõuab Aalujate kokkutulek ka meie aeda!

Vahepeal olen kõvasti hoidiseid teinud ja isegi köögiviljamaa sel suvel kasutusest välja jäänud osa kallale kippusin ükspäev :).

Aalujate kokkutuleku asemel käisin Ravila Külaseltsi korraldatud käsitöölaadal-kirbuturul. Üsna edukas päev oli! Sokid läksid vähem kaubaks, aga randmesoojendajad ja sõrmikud olid küll laadalistele huvipakkuvad. Jäin selle käiguga rahule. Peamine - koht oli kodule lähedal ja nii oli võimalik kiiresti koju sõita, kui opijärgsel taastujal mingi jama oleks tekkinud.

Mõned väikesed pikalt plaanitud või siis pikalt seisnud tööotsakesed said tehtud.
Pika peenra sees oli käigurada murumätastest - seega jälle pidin mina seda rohtu kitkuma. Nüüd on see rada kividest.

Lipumasti ringpeenra serv on maakividest. Mulle need kivid meeldivad ja nii tuligi pärast niitmist jälle käpuli neid kive varjavaid rohukõrsi katkuda. Tegin sellise "turvatsooni", mis tegelikult on laisa perenaise mugavustsoon hoopistükkis.

Pojengiprojekti lõpetasin ka ikka ära. Kivid olid ammu paigas, aga vot selle liivaveoga ei saanud kuidagi otsa peale. Nüüd valmis. See vana katkine kauss on ebajasmiini kännutüüka otsas ajutiselt (pikaajaliselt).

Mõned õitsejad ka:
Mulluse köögiviljamaa täitsin seekord suvikutega -las nad siis kasvavad ja õitsevad seal omaks rõõmuks ja meie rahuloluks!

Särav päevakübar särab ka pilves ilmaga.

Valge liilia hullutab oma aroomiga.

Heleenium on varem ikka sügislill olnud - nüüd juba õitseb.

Pilves ilmaga on Köögikata elulõnga õied pea nukralt longu lasknud.

Meie aia kõige hilisema õitsemisega hosta.

Kõige suurem jama on meil maja taga. Võtsime maha pool-(kolmveerand)kuivanudploomiheki. Selle taga on aga söödipõld. Sinna on plaanis (unistame alles) rajada istutusala erinevatele õitsevatele ja dekoratiivselehelistele puudele-põõsastele.

Oh! Eh! Millal me küll selle ala korda saame?

1. august kell 22.00

Juttu pikalt ei viitsi kirjutada, vaevu sai tuppa "roomatud". Enne veel tegin mõned pildid.
Põhitööks on hetkel aga maja taha suure kastani alla istutusala rajamine.

See tubakas õitseb väegade kummaliselt. Küllap on tal sõpru-tolmeldajaid just öisel ajal, päeval õied kõik kinni või poolkinni.

Siilikübaraid olen nii Hansaplanti kui ka Juhani puukooli kodulehel imetlenud. Tahaks neid veel ja veel...

 Täna hommikul rõõmustas meid järgmine ilutseja liiliate seast.

 Õhtud on juba hullult vara pimedad. Eh, millest see meile kõneleb? Ei taha mitte mõeldagi, millest.

Uus peenar ehk Pika Peenra kaarjas jätk

Meil on kõigil lillepeenrail oma nimi. Nüüd ma ei teagi, kudamoodu seda uut üllitist nimetama hakata.
Alguses oli kuurisein ja muru.

Siis tuli labidas maasse lüüa. Peremees on juba tükil ajal siunanud, et põud on kõik vihmaussid peitu ajanud. Nüüd olin mina see ussikorjaja :) See oli kõik eile õhtul, kui oli päikeseline ja mõnusalt soe.

Peremees tuli hommikul töölt ja ei mallanud eriti tukkudagi, muudkui ratta selga ja Pirita jõele kalu kiusama - tal ju nüüd topsitäis usse!.Terve tänase päeva pole päike end näidanud. Jahe on, aga rassides kannatab T-särgiga olla küll.  Peenar hakkab siis üldjoontes olema selline:

ja selline:

"Lõikamise" teerada on iirisepuhma taga.

Nüüd tuli seda "lõikamise" rada pikendada, et ikka muruni jõuda.

 (Liiv on mõeldud kivide vahede täitmiseks, mitte tee ei ole üleni liivast. Ma lihtsalt ei viitsinud seda liiva veega kivide vahele uhada. Las vihm teeb ka midagi.

Muistse aida, nüüdse puukuuri vundament on minu arust ilus ja ma mitte ei taha seda kõrgete taimede taha peita. Mida siis sinna istutada? Ohhoo! Mul on ju kaks varase õitsemisega madala astilbe puhmast.

Need kaks andsid end ka jagada  - sain viis väiksemat puhmikut. Ega ma ei pahanda, kui nad järgmisel suvel veel ei õitse! Lisaks astilbede vahele Sadeväljalt kaks potti tiarellidega. Valisin just sellised potid, mille taimi annaks kohe jagada.

Kuurirõdu alla on aja jooksul ikka igasugust nodi "silma alt" ära pandud. Tükk aega andis ukerdada, et see puhtaks saada. Sinna istutasin ülase (Sain selle kunagi Kadakalt - aitäh!) ja Sadevälja monarda. Ühe poti jagasin kolmeks. Need on siis kõrgemad taimed, mis võiksid rõdualust pinda väheke varjata.

"Lõikamise" raja ees oli iirisepuhmas. Kaevasin teise ju välja ja jagasin hulgaks juppideks. Need istutasin peenra kaarjasse ossa, kus juba iiriseid ees oli. Peenra eesosa täitmiseks jagasin jälle Kadakalt saadud kaks puhmast juppideks. Saab ilusa erkkollase peenraääre. Iiriste vahele istutasin Sadeväljalt toodud tähkja liatrise ja siis veel ühe punakate lehtedega lille, millel silti juures polnud ja nimi on meelest läinud (vaja Sadevälja kodukalt vaadata).

Töö tehtud, päev õhtas ja päkad rullis. Selline päev siis :)