pühapäev, 28. august 2011

Mõnus pühapäev

Nüüd on siis lõplikult selge, et kirstkülmikusse ei ole enam midagi võimalik toppida. Juba täna oli kaane sulgemisega vähe rohkem tegemist. Aga pole hullu - tavalises külmikus on ju ka sügavkülma osa. Väike küll, aga kui seal natuke ümberkorraldusi teha, ehk õnnestub veel midagi sinna paigutada.

Kevadel jagas kolleeg mingi imeliku kurgi seemneid. (Kuskil kevadel on sellest juttu ka olnud.) Noh, kasvasid need kaks taime kenasti. Aga õitsema ei viitsinud hakata. Kui siis lõpuks õitsemisega peale hakkas, tundus küll, et sel sindril emasõisi ei tulegi. ... Lõpuks ikka mõni tuli. Vähe küll, aga siiski. Sellised naljakad on need (India või Egiptuse - ei mäleta) kurgid.

Ilm on suviselt soe ja kange isu tuli seenele minna. Kõneldakse, et kollased seened on ka hakanud ennast näitama. Egas midagi - võtsimegi suuna soosaarele. Oh sa juttas! Just õigel ajal sattusime sinna! Lühikese ajaga saime ämbrid kuhjaga täis (peamiselt võiseened, veidi kuuseriisikaid ja mõned harvad haavapuravikud). Siis läks ilm pilve ja soosaarel muutus õige hämaraks. Ja kuskilt kostus ka kõuekõminat. Kuna kodus jäid kõik aknad ristseliti lahti ja vanaema pelgab äikest, siis tuligi kodutee jalge alla võtta. Oi, kuidas oleks tahtnud veel metsas ringi kõndida. Kaks kilekotti oli ju veel tühjadena taskus.Pildile jäid kärbseseened.
Tänastest seentest tegin seenekastet, marineerisin väikesi võiseeni, suuremad seened said purki (ikka kiht seeni, sip-sip soola, tillivarsi, mustsõstralehti ja nii purk tihedalt täis kuni kaelani). Kaas peale ja külma. Lõpuks jäi veel veidike seeni üle. Need said hakitud ja kilekotiga sügavkülma (see tänane viimane "tilk" külmikusse).
Järgmise treti soosaarele saame teha alles teisipäeval, kui töölt koju jõuan. Oleks siis vaid ilmakest!

Kasvuhoone ühelt küljelt võtsin üles porgandid. Mittestandardsed tahaks ära kaapida ja tervetena külma panna (oh issake, oleks vaid ruumi).

Lõpuks tegin veel õunamoosi. Valge klaari üliküpsed õunad said kooritud ja üsna õhukesteks viiludeks lõigatud. Väga mõnus moos tuli! Keetmisel moosilt riibutud vahtki oli sordile kohaselt lumivalge. Seda moosi tahaks veel teha. Kas homme.... või ülehomme või....

Aga öösel oli meil "action".
Jube palav oli ja aken oli ristseliti lahti. Järsku ärkasin üles mingi luust ja lihast läbi lõikava hääle peale. Ma pole sellist häält kunagi varem kuulnud! Märtsikasside võistulaulmise moodi see ei olnud. Oli mingi terav, krigisev-kiunuv hääl. Potsu leidis, et see hääl ikka head ei tähenda ja oli õite kuss. Proovisin midagi näha, aga või sa selles pea südaöises augustiöös miskit näed. Hõikasin õue: "Kes seal on?" Seepeale jäi vaikseks.
Uus kisa algas öösel poole kahe ajal. Seekord oli neid elukaid mitu. Igal juhul minu rahulolematus öörahu häirimise pärast pani elukad jooksma ja maja nurga juures võeti veel kaklus ka ette (muidugi koos koleda kiunuva kisaga). Vanaema allkorrusel oli nagu detektiiv ja püüdis taskulambi abil sissetungijaid avastada. Mul oli korrus kõrgemal väga hea valgustatud aeda vaadata. Elukaid muidugi ei näinud.
Hommikul läkisme koos Potsuga õunaaeda vaatama. Vana martsipanimaitselise õunapuu all ei olnud mitte ühtegi õuna. Vaid mõned hambajälgedega südamikud hakkasid silma. Ja muru oli päris usinasti tambitud. Potsu nuuskis jälgi ja saba oli tal üsna sorgus (tema nina vist väitis, et need elukad eriti koerasõbralikud ei olnud).
Kui töömees hommikul koju jõudis ja meie kirjeldused ära kuulas, arvas ta, et õuntega käisid maiustamas kährikud. (Nad pidavat õunu õite hääl meelel sööma). Hääle põhjal ei osanud ta midagi täpsustada, kuna lihtsalt pole olnud juhust säänset häält kuulda. Tema muidugi loodab, et täna öösel sama etendus kordub ning loodab õue luurates elukaid lähemalt näha.Eks näis, mis saab...

pühapäev, 21. august 2011

teisipäev, 16. august 2011

Ei ole teisele planeedile kolinud

Tsiil on tabanud naelapea pihta, kui avaldas arvamust, et vaikus blogis tähendab hullult kokkamist ja hoidiste tegemist.
Nii ta on jah!

Mis siis tehtud on:

Punased sõstrad mammudena sügavkülmas.
Punasesõstra mahl.
Moos õuntest ja punastest sõstardest. (Pole sellist kooslust varem keetnud, aga tasus ära - väga maitsev moos kukkus välja.)
Meliss kuivama pandud.
"Hiidsibulad" (nad polegi nii väga hullult hiiud) kuivama pandud.
Seguhoidis neljas 3-liitrises purgis: tomat, kurk, pprika. Peale keev marinaad ja ööpäevaks vana vatiteki sisse mässituna "hauduma".
Suur ämbritäis kurke hapnema pandud (hea soovi korral kohe jooksu pealt haarata).
Kukeseened searasvaga praetud ja sügavkülma pandud.
Uus sats aedube kupatatud ja sügavkülma pandud.

Kõige vahvam oli aga kukeseente järel käimine. No oli see ikka ekstreemne matk! Koju jõudsime rampväsinuna, kuid kahe suure ämbritäie kukeseentega. (Mõned haava- ja kivipuravikud ning pilvkud lisaks.)Puravikest sai kaste ja pilvikutest salat sibula ja hapukoorega.

Loetelu ei saanudki nii üüratult pikk, aga kõik need ettevalmistused õtavad ikka mega-palju aega.

Kolleegilt saadud kahest "kahtlasest" kurgiseemnest on kasvanud lopsakad taimed. Algul tundus, et nad kannavad vaid isasõisi, kuid nüüd on juba näha ka mõned veidra kujuga viljahakatised. Näis, mis vigur neist lõpuks saab.

Varsti kisub kartulivõtuks.
Aiamaalt on vaja üles võtta veel seemnest kasvatatud sibulad, aedubadega ühele poole saada, punapeet üles võtta, keeta, hakkida ning sügavkülma kupatada, tillivarred on juba pruuniks tõmbunud, kuid üles võtta neid ei raatsi, sest tahaks ju ka seeni veel soolata (samamoodi kui kurke).

Üldiselt tundub, et suurele kirstkülmikule tekib varsti kuhi peale :) Tea, mida säärane talveks valmistumine peaks tähendama?
Kui nüüd veel pool siga (terve oleks veelgi parem) saaks, siis mingi valemiga üritaks selle toppida teise külmikusse. Noh ja kui siis ikka tikke ja soola ka varuda (nagu vanasti olla olnud kombeks öelda), siis võiks peaaegu et polaartalvele vastu minna.

laupäev, 13. august 2011

Õunad

Kaks aastat on meie õunapuud pea tühjad olnud. Sel suvel on õunu palju.
Seepärast kasutasime juhust ja tegime eile esimese satsi õunamahla. (Natuke vähem kui 60 l, aga see lahtine purk on nüüdseks juba peaaegu tühi.) Kuna tegime mahla maha potsatsnud õuntest, siis oli mahl magus. Oi, kui magus!

Mõtlesin küll, et rohkem õunamoosi ei tee, aga.... Punane õunapuu on ju samuti õunu täis. Tegin siiski moosi. Seekord püreemoosi (ei ole vaja koorida ja suurt tükeldada).

Nüüd on vaja vaadata, mida teha paprikatest.
Tomatitest hetkel hoidiseid ei tee - praegune ports on reserveeritud. Eks hiljem paistab, mis saab.
Aedoad ootavad, et nad sügavkülma paigutataks.
Sibulad kuivavad.

esmaspäev, 8. august 2011

Roosid ja sügise hingus

Vaatasin eelmise suve postitusest järele - välja on läinud pinnakatteroos "Volare". Ülejäänud kolm on alles ja ka suht-koht kosunud sellel suvel. (Kevadel olid ääretult viletsas seisus).
"Denise"
"Fairy"
Juba ostes lipikuta roos
Ja lõpuks potiroos. Oli neid taimekesi selles potis tervelt kolm. Üks läks välja, teine on kidurake, aga kolmas õitseb ja tervelt kuus õienupukest on tal.

Eelmisel sügisel ostsime Juhani puukoolist kaks põõsasmaranat. Kollane näitab oma esimesi õisi. Teine (vist roosa) on veel väikseke.

Õitsemist alustavad hilised kõrged kukeharjad. Esimene "pääsuke":

Õhus on tunda sügist. Juba liiga palju on puudes kollaseid lehti. Toomingas tõmbub punaseks ning kui nii edasi läheb, on ta peagi raagus.
Pildil kask jõe kaldal.

8. august lillepeenras

Öösel ja varahommikul sadas. Ja päris tugev sadu oli. Praegu lauspilves. Temperatuur +17 kraadi.
Mõned lillepildid. Domineerivad erinevad kollased (tagetesed) ja roosad toonid (siilikübarad, floksid).

Madal intensiivselt helekollane tagetes. Väga kompaktne, lopsakas ja ümaravormiline taim. Kõrge tagetes. Tänavu ääretult lopsakas ja kõrge, kuna sai kasvama vasttekitatud kasvukohale. Lihtõieline kõrge tagetes. Erinevalt täidisõielisest sugulasest on tal õied märksa väiksemad ja õisi on ka palju vähem. Kevadel seemnest kasvatatud päevakübarad. Tänavu väga lopsakad ja õisi on taimedel väga palju. Kas Kadaka või Köögikata aiast on meie peenrasse jõudnud veel üks uus püsik. Tundub, et meil on nüüd püsik-päevakübar! Aitäh! Aitäh! Ja viimane sel aastal õitsema hakanud uutest liiliatest. Mäletan, et selline oli kunagi mu lapsepõlvekodu aias.Jäneda lillelaadalt ostsin suureõielise roosa ja helekollase liilia sibulaid. Need loodetavasti näitavad oma õisi järgmisel suvel.
Ja oh üllatust- paar väikest elulõngataime on ka õitsema hakanud! Aitäh Köögikatale nende elulõngataimekeste eest!

pühapäev, 31. juuli 2011

Häda mõistuse pärast

Kevadise suurvee ajal pühkis vesi kraavi suure tüki värselt ehitatud Tuhala-Nabala "euro-teest". Noh, vaadati, kratsiti kukalt, veeti koorem kruusa auku ja arvati, et käib kah.
Aga veel on asjast teine arvamus. Täna hommikul Kiili poodi sõites pidime tõdema, et jälle on tee lännu. Autoga kannatas veel läbi ukerdada. Kahjuks sel korral fotokat kaasas polnud. Õhtul käisime jalgratastega sõitmas ning tegime ühtlasi mõned pildid.

Häda mõistuse pärast - kaks korda ühe kevad-suve jooksul samasse ämbrisse astuda! Vot see on tase!

Nõiakaev keeb!

Täna, 31. juulil, pärast metsikuid paduvihmasid hakkas keema Nõiakaev. Kusjuures kummaline on see, et suvel toimivad veidi teised mehhanismid, kui me nendega varakevadel harjunud oleme. Näiteks meie indikaatorkivi ei ole veel vee all. Näiteks Pärtlimäel jõe kuivas sängis vesi mitte ei voola kiiresti, vaid hoopis seisab. Ju siis kõrge rohi kuivas sängis ikkagi nii palju takistab vee liikumist, et see on sunnitud läbi karstipugemike end Nõiakaevu kaudu välja ajama. Või kes seda teab, mis seal õieti toimib.

laupäev, 30. juuli 2011

Lakkamatu lausvihm

Täna öösel sadas. Ja väga tugevasti. Ütleks, et suisa kohinal kallas.
Meie jões on veetase juba väga kõrge, et pea see Nõiakaevgi keema ei hakka. Pirita jõgi Otiveski kandis pea triiki vett täis. Kuivjõgi jookseb.


Meil oli plaanis Jänedale Talupäevadele minna. Mõtlesime, et noh, las kallab, lähme ikkagi. Käisimegi ära. Algul sadas kergelt, lõpuks, nii kella kahe paiku päeval tuli päike välja ja läks jälle palavaks ning lämbeks.
... Tagasi kodus. Meie kandis on ilm ikka endine - pilved vastu põlde ja sajab, sajab .... sajab....

Tallinn sadama kandis suisa uputab. Iidne Härjapea jõe säng tuletab end suurte vihmade aegu meelde.


PS Kodune kirsiliköör sai täna käima pandud.

reede, 29. juuli 2011

No kaua võib?!?

Kolmapäeva õhtu. Kell on üheksa.
Taevas on paksud tumedad pilved ja väljas on praktiliselt pime. Äikesemöll kestis pisukeste pausidega hommikul kella viieni. Padusadu oli nii hull, et enne pooltühi jõgi vuhiseb nüüd pahinal üle tammi.

Neljapäev. Kell 15 kadus elekter. Äikesepilved olid alles kaugel. Jälgisin üleval mäe peal äikesepilvede lähenemist ning üritasin kartulipõllust mehiseid maltsapuid välja katkuda. Pilvede jälgimine õnnestus. Maltsade katkumine ei õnnestunud. Maa oli lihtsalt nii vettinud, et vajusin kui sohu. Varsti algaski järjekordne padukas kohustusliku kaasleja äikesega. Seekord oli äike veel kurjem kui eelmisel ööl.

Reede. Elekter tuli tagasi kell pool kaksteist päeval. Kolmveerand ööpäeva ilma elektrita! Ja sügavkülmik on juba üsna priske noosi all! Täitsa mure oli kohe!
Kosel vaatasime, et meie pool kerkivad taas äikesepilved. Kähku koju! Ja muidugi tuli äike ja jälle selline veesein alla, et anna olla! Maapind ei võta seda vett enam vastugi.

Kas ei aitaks juba???

esmaspäev, 25. juuli 2011

Miski pole igavene

Juuli 2000 - juuli 2011.

Meie külakiige mõõtu kiike Kivikõrbes jõe kaldal ei ole enam. Juba kevadel vaatasime, et ta on hakanud logisema ja paar nädalat tagasi panid mehed talle juba "kargu" külje alla. Täna siis sai ta juppideks võetud. Mis kannatas, läks küttepuudeks, mis ei kannatanud, läks lõkkesse.
Huvitaval kombel oli kõige hullemas seisus just kiige võll. No see oli ikka täiesti tohletanud!

See kiik on meid 11 aastat truult teeninud. Ja kui palju lapsi sellel on kiikunud ning huilanud, et küla kajab! (Kõik mu klassid, välja arvatud see kõige esimene).

Selline "karguga" ta meil siis oli.
Ehitamine võttis aega ja nõudis palju vaeva ning nuputamist, lammutamine käis väga kiiresti.
Ja tühi see plats ongi! Kartsin, et Kivikõrbe servale jääb kole tühi auk, aga ei ole hullu - kased on ju vahepealsete aastatega põlvepikkustest vitstest suurteks puudeks jõudnus sirguda. Nad olidki juba kaunikesti kiige kukil.
Oli tore kiigeetapp meie talu arendustöös.
Nüüd uusi ja ajakohaseid projekte plaanima ja .... teostama (kui a: ressursse on, b: aega on,). Never say never!

Valmistume talveks ehk hoidiseralli

Mis siis tehtud on...
tikrimoosi keedetud
tikreid keefirikoogi tarvis sügavkülma pandud
kirsimoosi keedetud
musti sõstarid hapukoorekoogi tarvis sügavkülma pandud
herned sügavkülmas
paprikad sügavkülmas
petersell sügavkülmas
petersell kuivama pandud
aedoad sügavkülmas
raudrohi kuivama pandud (parim köharohi minu arust)

Kolm paari villaseid sokke uuendatud. Kus ainult päkaosa maha lõigatud ja uus kootud, kus soonikuni kõik maha lõigatud ja uus kootud.

Hulk vanu T-särke ribadeks lõigatud ja keradeks muundatud. Sest mitte ei või teada, millal saabub see päev, mil ma omale kangasteljed püsti saan. Siis ju hää kudumisega alustada, kui materjal valmis. Miski pole ilmvõimatu - ehk lõpuks ikkagi näkkab.

pühapäev, 24. juuli 2011

Õhtune rattaretk

Ilm oli kogu päeva palav ja lämbe. Aga mitte nii hull, nagu reedel. Käisime "Bauhofis". Seal küll ostumöll möödas, kuid osa kaupadest olid siiski soodsate hindadega.
Tagasiteel helises telefon ja me juhendasime, kus on see nupp, mille abil elektrivool majast välja lülitatakse... äike kohal. Hiljem selgus, et nii hullusti kohal ta nüüd ka ei olnud. Jäime "paremat" ootama.

Õhtul otsustasime, et vaja ikka veidi trenni ka teha ning võtsime ette väikese jalgrattaretke.
Olime kuskil kilomeeter maad sõitnud, kui järsku tabas kõrv mingi krõbina meie kõrval - Potsu oli vaadanud, et pererahvas läheb ja teda kaasa ei võetagi ning tegutses otsustavalt - järgi neile. Jäime üllatunult seisma. Ja küll siis oli koerakesel ilme! Ta nagu oleks tahtnud öelda: "Miks te siis nüüd seisma jäite? Tuleb jaht või ei tule?" Alati sellistel puhkudel meenub mulle koolis bioloogia(või oli see zooloogia) tunnis õpitud Pavlovi teooria koertest ja nende tingrefleksidest. See Pavlov oli ise üks tingrefleks! Koertel puudub artikuleeritud kõne, aga oma käitumise ja miimikaga suudavad nad väljendada väga paljutki. Ja see on väga sageli ja väga otseselt seotud meie tegevuse ja mis kõige kummalisem, meie jutuga.
Noh, aga meie pidime seekord koju tagasi pöörama ja koera täiesti ülekohtuselt tuppa kinni panema. Läksime uuele ringile. Koer oli ülakorruse akna peal ja haukus üle küla (läbi lahtise akna ja sääsevõrgu oli seda kaugele kuulda).

Männiaru puhkekeskuses oli järjekordne pulmapidu. Kuna ilm oli soe, oli pulmalaud kaetud õue ja one-man-band mängis tüüpilist süldimuusikat.
Mul oli plaan pildistada värskelt valminud kiviaeda ja puidust kiili. Nii hiilisingi maanteekraavi (et mitte näida pulma tikkuva kontvõõrana) ning tegin ära need paar klõpsu. Seda aeda on juba hakatud nimetama "laisa mehe kiviaiaks"

Nõmme külas aastate eest põlenud männikus kasvavad lillakad. Mina sinna ussimetsa minna ei julgenud, aga maitsta neid marju mulle toodi. Väga ilusad ja päris huvitava maitsega marjad on nad.

Kokku saime trenni distantsi pikkuseks à 12 km.Vähevõitu, aga noh, eks asja ajab ära seegi - sai end veidi liigutatud.

Enne jalgrattaretkele minekut vaatasime seitsmeseid uudiseid ja see, millest seal räägiti, oli kohutav! Norras on jubedad tapatalgud toimunud! Oslos autopomm, mis oli ikka kole palju lõhkunud ning mis veelgi hullem, ühel saarekesel toimus tulistamine noorte ja kaitsetute inimeste pihta. Masendav! Mis siin maailmas ometi toimub? Postimehe pildigalerii LINK

Pühapäeva hommikul kell pool kümme on kõigest 15 kraadi sooja. Homme õnneks tuleb suvesoe jälle tagasi! Peaks ometi Hiiumaal täna veel soe olema! Noortel viimane reisipäev ja kindlasti tahaksid nad suurema osa ajast meres liguneda.

reede, 22. juuli 2011

Palav! Oi, küll on palav!

Täna hommikul sai linnas käidud. Kõige muu seas oli tahtmine ka turule tiir peale teha. Juba all-linna minnes oli põrgupalavus ja kui siis hiljem hakkasin Ülemiste poole tagasi minema, oli küll tunne, et vot kohe-kohe kaob pilt eest ära. See oli jube! Natuke aega tuli kaubanduskeskuse jaheduses ennast turgutada, et julgeks autorooli istuda.

Ülejäänud päev oli kui maha kantud. Piltlikult öeldes kulus päev linnaskäigu haavade lakkumisele.

Aga tänases põrgukuumuses on õitsema hakanud üks uus liilia. Küll sai tema õiepungi jälgitud, et mis karva see õis nüüd siis tuleb - oranž või kollane või hoopis kreemikas. Aga selline ta meil on.Sordinimi: `Aelita´

kolmapäev, 20. juuli 2011

Tänased tegemised

Tänase päeva saagiks on sügavkülmas 24 ümmargust võitopsi mustade sõstardega. Rohkem lihtalt ei viitsinud korjata/puhastada. Ehk homme jälle.
Täitsa mõtlema paneb, mida marjadega teha. Käsi kohe mitte ei tõuse moosi jaoks ohjeldamatult suhkrut ostma - liiga palju maksab teine.

Üle paljude aastate on sarapuupõõsastel rohkelt pähkleid. Saaks hea saagi, kui vaid ussid ette ei jõuaks.

Uuenduskuur

Topi kaeluses kippus heegelpits veidi turritama, kuna ei olnud piisavalt kaelusekaares kasvatatud. Tegin uue. Ühtlasi tuli üles harutada ka varrukaotste ja allserva pits ning ka need uue mustriga uuesti heegeldada. Lisaks tegin mõned lillemotiivid.

teisipäev, 19. juuli 2011

Väike ringkäik aias

Paar sõpra helistasid ja olid mures, et kuhu ma olen kadunud - ei kippu ega kõppu. Olen täitsa olemas, aga kole kiire on olnud ja tegemisel on olnud sellised tööd, millest poleks midagi kirjutada. Aed on meil korras (vähemasti ise olen rahul)ja nii saigi üsna sageli toas nokitsetud.

Mul on loll komme seada endale ajalisi tärmineid ning siis siduda hulgim igasuguseid tegemata töid selle tärminiga. Ja nagu tavaliselt, nii jäin ka seekord ajahätta. Nimelt oleksin väga soovinud kasvuhoone taga söödimaa läbi kaevata enne sünnipäevapidu, aga.... (nojah, mis kaevata - ikka kuupsentimeeter haaval sõrmede vahelt läbi raputada, et need va ohakajuurikad kätte saada). Ei jõudnud. Küll sadas nii hullusti, et vajusin kummikutega üsna sügavale maakera sisse, küll oli palavus ja parmud. Ühesõnaga - kärss kärnas ja maa külmunud... Ja nüüd, kui seatud tähtaeg on möödas, ei taha töö sootuks mitte edeneda. Aga paraku tuleb end siiski tööle "piitsutada", sest ega maasikataimede istutusaeg enam mägede taga ei olegi. Kõige hullem on see, et mul on peas valmis projekt, millisena ma tahaksin seda aiamaa osa edaspidi näha: arvestades sellega, et nooremaks ei lähe meist keegi, siis tuleks hakata rohkem ennast säästvale aiakujundusele mõtlema. Noh, et ei oleks vaja lõputult kaevata.... ja kaevata.... ja ikka endiselt.... kaevata....
Vot see projekt on tore asi küll, aga töömehe-asjatundja roll on selles projektis üüratu. Temal aga puhkus läbi ning töökoormus on hetkel väga suur. Nii et ootame ja loodame.

Kurke sai täna hulgim sisse tehtud.
Hommikul avastasin suure rõõmuga, et üks kuluartikkel on meil selleks korraks jälle maas - tomatid hakkavad massiliselt värvi võtma.
Paistab, et ka teine kuluartikkel on kas täielikult või vähemasti osaliselt maas - suurelt põllult sai täna üles võetud kummastki sordist üks proovipesakond. Kartulitel pole väga vigagi! Ega pikka kasvuaega neile enam ei anta - tundub, et lehemädanik hakkab sisse tulema. Aga üldjoontes on põld ikka endiselt kena ja roheline.
Kapsas keerab ka pead, aga söödikud lasevad kapsalehtedel hea maitsta ja kõik taimed on kangesti sellised pitsilised.

Mõned pildid praegustest õitsejatest.




See kollaste õisikutega lill on uueke meie aias. Sordinimega prževalski kobarpea ehk Ligularia przewalski

Juubel tähistatud

Vanaema juubelisünnipäeva tähistasime laupäeval. Nii tore oli näha Eestimaa lõunaosariikides elavaid kalleid inimesi. Kõikse vahvam oli veel see, et ei käidud tuld toomas/viimas, vaid oli aega ka pikemaks jääda. Super!!!

Pühapäeva hommikul tegime matka Järlepa järve äärde. Sumpasime soos ja kõndisime soosaartel. Ilm oli jahedavõitu ja pilves, seega järves sulistamine jäi seekord ära. Aga tore oli siiski!

Mõned pildid soost.
Murakaid oli kole-kole vähe! Sinikaid oli ka vaid näpuotsatäis.
On küll südasuvi, kuid soos on juba sügisesi murtud värvitoone.

reede, 8. juuli 2011

Hiline õhtutund

Sauna taga kerkib taevavõlvile uhke äikesepilv. Pingsal vaatlemisel võib märgata ka välgu sähvimist, millele järgnevat kõminat annab aga tükk aega oodata. Ju siis möllab äike kuskil üsna kaugel.

Meie linnupoju on endiselt posti otsas. Enne kella ühteteist sai ta oma viimased kolm parmu ning kolis kasvuhoonesse. Soovi korral võib ta sealt ka ära minna, sest kõik uksed-aknad on lahti.

Ostsin katseks paar päikesepaneeliga töötavat õuevalgustit. Juhendis oli kirjas, et lülita patarei all mingi nupp asendisse "ON". Sellist nuppu ei olnud. Küll aga oli oranž lipik kirjaga "Remove before using". Eks see lipik sai siis remuuvitud ka. Ei tea, kas pole piisavalt pime või mis, aga mul on kahtlane tunne, et see lamp ikka üks sohk ja valeraha vist on. Eks näis, augustis pikad pimedad õhtud tulemas.

Kell 11 õhtul on +23 kraadi. Ritsikad siristavad ennastunustavalt. On suur suvi.

Tänased tegemised

Kõigepealt tuleb üles tähendada selline huvitav ja haruldane sündmus, nagu eileõhtune kerge vihmasabin. Noh, kerge mööndusega võib seda ju ka äikeseks nimetada. Sadu algas õhtul kolmveerand kuus ja kestis napilt pool tundi. Vähemalt lehtede kaudu said taimed veidike kosutust, raskel ajal abiks seegi.

Täna hommikul õue minnes lõi vastu leitsak. Ei miskit muud! Aga Eestimaa aeg ei oota ja veel vähem teeb seda järjest kahanev puhkus. Seega, sahmakas vett pähe ja tööle. Üritasin mõni aeg tagasi kapsavagusid kõblata, aga loobusin kõplaga kivide tagumisest. Täna rohisin need vaod ära käsitsi. Tuleb aga uuesti korrata, et parm ei ole jumala poolt loodud elajas, vaid on kindlasti üks saatana sigitis. Jubedad õelused!
Aga noh, kapsad on rohitud ja parmudel ka kõhud täis söödetud.

Veidi sai pintsli ja valge värviga ringi jalutatud ning mõnele paigale veidi uuem ja säravam jume antud.

Pärastlõunal oli suuremat sorti kastmine käsil. Kurgitaimed kasvatavad usinasti vilju ja tahavad eriti hoolikalt kastmist. Ühtlasi sai üle käidud ka lähimad lillepeenrad.

Kõige suurema palavuse ajal tegin paar pilti jõe ääres.
Järsk kallas on niitmata (trimmerdamata), aga las ta praegu ollagi nii - seal ju rohkelt erinevaid niidutaimi õitsemas.
Luigelill. Tänavu on tal tervelt kolm õisikuvart. Pilti tehes ei märganudki, et ühe õisiku keskele jääb päikese peegeldus. Aga noh, las see luigelill siis kiiskab!

Lilli kastes jäi kõrvu ühe linnupoja vali ja kaeblik kisa. Lõpuks leidsin ta küüni vundamendi juurest. Isegi kastmisvee juga teda eriti ei ehmatanud.
Kahju hakkas vaesekesest. Tema ema oli ilmselt ülejäänud poegadega kuskile kaugemale lennanud. Proovisime, kas õnnestub linnukest sööta. Esimese söötmise järel panime ta Kivikõrbe roosipeenra posti otsa. Hiljem vaatasime, et ta ikka veel seal ja nii söötsime tal vastu ööd veel korra kõhu täis. Ta oli teisel korral juba märksa aktiivsem: vaatas huviga ringi, hüples käe peal ja nõudis nokka õieli ajades uusi parmusuutäisi.