Rege rauta suvel, vankrit paranda talvel

Nagu ma juba kuskil varem märkisin, jääb uuel õppeaastal igasugune ninnu-nännu ära. Mul niipaljukest lihtsam. Aga päkapikke (keda ometi suureliselt eitatakse) ju ikka oodatakse. Nii plaaningi iga õpilase jaoks ühe väikese päkapikusokikese teha. Riputusaasad tegin igaks juhuks ka külge, sest kuskile on nad ju tarvis üles riputada. Kas valin selleks riputuspuuks mõne harulise metsakuiva oksa või ostan ehitusmaterjalide poest ontliku toika, seda veel ei ole otsustanud.
Peaaegu oleksin töö nurka visanud, sest õmblusmasin jonnis ja ei tahtnud fliisi õmmelda. Proovisin isegi, kuidas sämppistes käsitsi õmmelda, aga see oleks väga robustne jäänud. Pitsi heegeldasin serva seepärast, et tavaline palistus oleks jäänud liiga paks. Samas valge pits sobib punase juurde kenasti. Vähemasti nii tundub.
.....
Päev on juba õhtus, aga mul alles 2/3 vajaminevatest sokkidest tehtud. No on ikka tööjõudlus selles kuumuses! See on lausa tase omaette :)
Pildil neli esimest sokki:

Pärast vihma paistab päike

Vihmast oli kasu. Tõsiselt. Vähe teda meite kandis küll sadas, aga elu on nüüd hoopis teisem. Öösel olid kõik ülemise korruse aknad lahti, nagu see juba pikemat aega kombeks ja ülla-ülla, seekord oli hingamiseks õhku. Küll oli mõnus tunne!
Tänane hommik on jälle päikeseline ja teps mitte jahedam. Hingamiseks sobivat õhku on vaid rohkem.

Eilne päev möödus vanu kudumeid harutades. Midagi hakkab juba ka uueks kudumiks muunduma, aga aeglaselt ja erilise innuta see tegevus niisuguses kuumuses edenes.

Kontrollisin, kui sügavale mullas niiskust jätkub. Vähe. Vaid kuskil paar sentimeetrit. Selle kõrbe kastmisele oleks ikka märksa pikemat vihmasadu vaja.

Vaatasin järjekordselt üle marjapõõsad. Seis on üsna niru. Kaua kestnud põud on marjade suurusele ja mahlakusele laastavalt mõjunud. Ilmselt ei tule sel suvel suuremat sorti hoidiste tegemist. Sohu murakale ka eriti ei kipu - parme on oma aiaski liiga palju, mis siis veel soost rääkida. Parmudest hullem elukas saab aga olla vaid rästik.

Vanaema sünnipäev möödus perekeskselt. Küllap järgmisel aastal teeme suurema peo, kui kaheksakümnes aastaring täitub.

Juba mõnda aega on peas tiksunud plaan kodust leivakalja teha, aga .... kord ununeb ostmata leib, kord pärm. Täna Kiili sõites korrutasin kogu tee, mida tingimata vaja osta. Kali "käib" ja juba praegu on tal kena mekk man. Homme on see juba ülimalt hea suvine rüübe.

Kell hakkab kaheksa saama, aga ei vihma ega äikest pole täna meite kanti sattunud. Õhk on aga eilsega võrreldes tunduvalt jahedam. Noh, kui 24-kraadist temperatuuri on ikka sünnis jahedaks pidada. Igal juhul jõkke ma täna ei kippunud, kuigi mehed kiitsid vett suppsoojaks.

Tänasega sai läbi järjekordne nädal mu lemmiksaatest "Õhtusöök viiele". Väga raske seltskond juhtus kokku. Tänase magustoidu tahan kindlasti järgi proovida. Niimoodi pole ma kama küll kunagi teinud, kus komponentideks vahukoor, maitsestamata jogurt ja kamajahu. Arvata võib, et säärane magustoit on tõeliselt hea!

Vihmake

Ta tuli! Lõpuks ometi! Meie kandis oli vihm ilmselt eemal podiseva äikesepilve servast pärit. Ei olnud tugev ja ei kestnud kaua. Kella ei vaadanud, aga ega üle poole tunni seda lõbu ei olnud.
Lasen veel natuke aega maasse imbuda, siis lähen vaatan, kui sügavale seda elustavat vett jätkus.
Seitse kilomeetrit Tartu maantee poole oli asfalt praktiliselt kuiv. Poisid rääkisid, et vaid väike sabin oli tulnud.
Ja Tallinna linnas on täna kui ämbriga seda veekest alla kallatud! Vett tuli rohkem kui rubla eest ja lisaks sellele oli ka üks tromb möllamas. Trombile (Ameerikamaa järgi tornaado) iseloomulikku koonust oli olnud kõrgest kaamerast võimalik ka vaadelda.

Õhutemperatuur on vihma järel langenud 28-le kraadile :)
Õhk on niiske, lämbe, hingata pole ikka veel suurt midagi. Selline kliima võib vist kuskil Amazonase vihmametsades olla. Tea, kust banaani istikuid saaks?

Ei midagi uut siin suvekuumuses

Kell 6.00 on juba 24 kraadi. Keskpäeval 32 kraadi. Taevas on küll veidi teisem - hommikupoolses osas oli enamasti pilvealune, vaid aeg-ajalt tuli päike välja. Nüüd on pilvehaga hõredamaks muutunud ja looduslik praeahi on täiel tuuril tööle hakanud. Iga juukskarva otsas on tilk ja nina otsas ka...

Selles suures suvekuumuses hakkavad vist infrastruktuurid vaikselt üles ütlema. Ülemiste Rimis seiskusid külmutusseadmed, eile Kosel oli Konsum elektrikatkestuse tõttu suletud, seda küll vist korralduslikus korras.

Kodus tubades õhk ei liigu ja õhtuks muutuvad ülemise korruse toad ülikuumaks. Ilmselt päeva jooksul kuumaks köetud katus kütab siis omasoodu ülemise korruse tube. Aknad on küll ristseliti lahti, aga abi ei ole.

Huvitav, missugune Eestimaa kant eile vihmaõnne osaliseks sai? Kuskil silmapiiri lähedal igal juhul pilve näha oli ning mingit vaevukuuuldavat kõuekõminat oli ka kuulda. Aga meie aed kõrbeb. Ja jões langeb veetase iga päevaga lausa silmnähtavalt.
Ei mingeid muutusi kuumalaines...

Hommikul leidsin Imepeenras esimese floksi õitsemas (varane floks, mis ümber kolitud sauna taga pimedasse jäänud peenrast).
Eelmisel kevadel leidsime suure vahtra all pimedasse jäänud aedhortensiatele uue koha kuurirõdu ette. Põõsad on parema elupaiga pakkumise eest nii tänulikud, et kukkusid mühinal kasvama. Nüüdseks on neli suht äbarikku põõsast pea kokku kasvanud. Kell pool kolm oli taevasse kogunenud mitut karva pilvi. Üks ikka vahulisem mütsakas kui teine. Ühest pilvesopist sadas terve minuti miskit vihmalaadset... ja ei rohkem midagi...
Kella nelja paiu saime lõpuks 10-minutilise vihmasabina. Abiks seegi :)

Kuumalaine jätkub

Hommikul kell 7.30 on juba 24 kraadi!
13.00 on 32 kraadi! Varjus.

Eile õnnestus isegi midagi kasulikku ära teha:

• Vanaema tuppa uued kardinad õmmeldud.


• Kahele vanale tekile puuvillasest riidest uus kate.


• Järgi jäänud riidejupist padjapüür õmmeldud.


• Puhkuse hakul kirjutatud tööde nimekirjast õnnestus üks suur ja tüütu töö maha tõmmata. Polnudki nii hull ja aeganõudev!


• Villaste sokkide-kinnaste käsipesu.

Ja loomulikult peenarde kastmine ja jões ligunemine - vesi on isegi minu meelest soe (mitte ainult talutav).

Ilm peab ikka väga tavatu olema, et klimatoloogid on hakanud rääkima tornaado võimalikkusest Läänemerel. Võrdluseks tuuakse 1967. aasta augustitormi. Olin selle tormi mäletamiseks liiga väike, aga seda mäletan küll, et vanemad olid väga mures.

Kasvuhoones on oma õie avanud esimene päevalill.

Käisime jalgratastega sõitmas ja olime tunnistajateks, et täna pandi punkt Tuhala-Kiili tee rekonstrueerimise ühele etapile - kraavid on tee servas, uued truubid on paigaldatud, tee on kaetud peene kruusaga (kusjuures tee on isegi sutsu laiem kui enne). Nüüd veel killustik peale ning lähebki asfalteerimiseks.

Pealelõunal kiskus taevas veidike pilve. Õhus oli selgesti tunda vihma lõhna. "Sadas" vihma - heal juhul üks piisk iga viie ruutmeetri kohta. "Sadu" kestis kõige rohkem paar minutit. Nüüd on õhk veelgi kuumem!

Euro tuleb - tahame seda või ei taha

Eesti liitub euroalaga 1. jaanuaril 2011. Kroonid vahetatakse eurodeks kursiga 15,6466. 1. jaanuaril 2011 saab Eestist euroala 17. liige.

Alates 1. detsembrist kuni 30. juunini 2011 saab igas sularaha teenuseid osutavates pangakontoris kroone eurodeks vahetada teenustasuta täna Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogu poolt kinnitatud kursiga. Aasta lõpuni saab samadel tingimustel kroone eurodeks vahetada piiratud kontorivõrgus. Eesti Pank vahetab kroone eurodeks tähtajatult ja tasuta.

Alates 1. jaanuarist muutuvad kaardimaksed europõhiseks ja sularahaautomaadid hakkavad väljastama eurosid. Jaanuari kahel esimesel nädalal saab Eestis maksta nii eurodes kui ka kroonides, vahetusraha antakse reeglina eurodes.

Õitsejaid juulikuises kuumuses

Hommikul, kui veel maja ja kasvuhoone vari peenardele langes , õnnestus mõned mitte nii väga ülevalgustatud pildid teha. Kes meil siis praegu õitsevad või õitsemist alustavad?

Ahtalehine tagetes. Temalt on mul seemnete kogumine alati kõige paremini õnnestunud.
Madalakasvuline (30 cm) lillhernes. Olen temaga väga rahul - ei vaja toestamist.

Hosta. Mis sordinimi, pole muidugi aimugi. Olen tänu aiablogide lugemisele hakanud hostasid teise pilguga vaatama. Kui nüüd väga aus olla, siis mulle on alati meeldinud tema lopsakas puhmas ja ilusad lehed, aga õitest pole nende tagasihoidliku värvuse tõttu lugu osanud pidada. Nüüd, õisikut väga lähedalt vaadates tuleb tunnistada, et see on vaatamata oma tagasihoidlikkusele siiski imeilus.

Rand-kivikilbik. Pildi tegin lillaka tooniga padjandist. Enamik taimedest on roosade õitega.

Selle nelgiga on probleeme. Kuidas on tema õige nimi? Olen kuulnud mitmeid variante: šaboonelk, püsinelk, kobarnelk....

Mehhiko päsmaslill. Sel astal nimme valitud roosa värvitoon.

Esimene lõvilõug segupaki värvivalikust.

Ja trepil õitseb klassi aknalaualt suvitama toodud toalill.

Ilmarindel muutusteta

Kella poole kahksa ajal on juba 21 kraadi sooja. Ja juba on parmud aktsioonis!
Taevas pilvitu, tuul väga nõrk.

Kell 10. 30. on 29, 6 kraadi!

Ausalt öeldes hakkab selline lebotamine mind väikest viisi ära tüütama ja ka väsitama. Aga kõrbekuumuses ei jaksa ja ei julge eriti pikalt teguseda.

Kõik kuivab, kõik kõrbeb. Isegi umbrohi ei jaksa kasvada.

Erinevatest saunavihtadest

Ajakirjast Naisteleht

Vahtraviht
Millal teha?: Mai lõpus või juuni alguses, nii et tänavu olete juba hiljaks jäänud.
Kuidas säilitada?: Säilitatakse kuivatatuna.
Milleks hea?: Vanarahvas usub, et vahtravihaga vihtlemine rahustab hinge ja puhastab ning toniseerib nahka. Vahtralehed imavad hästi higi ja mahendavad leili kuumust ihul. Vahtraviha leotusvesi sobib välispidiseks põletikuvastaseks ravimiks.

Kuuseviht
Millal teha?: Igihalja okaspuu oksi võib vihaks korjata aasta läbi.
Kuidas säilitada?: Säilitada saab vaid külmutades, kuivatades langevad okkad maha.
Milleks hea?: Kuuseviht võtab ära väsimuse, aitab närvisüsteemi häirete korral, on puhastava ja põletikuvastase toimega. Vanarahvas usub, et okaspuuviht ergutab mõttelendu ja võtab ära needuse. Enne kasutamist tuleb vihta 20 minutit keeta.

Tammeviht
Millal teha?: Juulist augus­tini, soovitatavalt tihedast metsast.
Kuidas säilitada?: Säilita­takse kuivatatuna.
Milleks hea?: Tammeviht ravib nahahaigusi, annab elujõudu ja energiat. Vanarahvas ütleb tamme energia olevat nii tugeva, et krooniliste haigustega inimesed ei tohiks tammevihta kasutada. Tammelehtedes leiduv tanniin peaks aitama liigesehaiguste korral. Viha leotusveega loputa juukseid – see annab neile kohevuse ja läike.

Nõgeseviht
Millal teha?: Mais või juunis.
Kuidas säilitada?: Kui säilitada, siis kuivatada, aga parim on siiski toores nõgeseviht.
Milleks hea?: Nõgeseviht ravib reumat, radikuliiti, liigese- ja lihasevalu ning põletikke. Nõgeseviha leotusvesi sobib väga hästi kosmeetiliste nahahaiguste raviks. Viht kastetakse enne kasutamist vaheldumisi kuuma ja külma vette. Nõgesevihaga ei vehelda nii vihaselt kui puuvihaga – tuleb õrnalt sopsutada, sest siis on tema mõju tugevam.

Sarapuuviht
Millal teha?: Juunis või juulis.
Kuidas säilitada?: Sarapuuviht kuivatatakse ja seejärel kasutatakse.
Milleks hea?: Aitab ravida veenilaiendeid, vähendab trombiohtu ja leevendab suhkruhaiguse avaldumist. Väidetavalt harutab sarapuuvihaga vihtlemine lahti ka konfliktid sisemaailmas ja aitab leida lahendusi keerulistele olukordadele.

Kaseviht
Millal teha?: Üks nädal enne ja kaks nädalat pärast jaanipäeva. Nii et viimane aeg!
Kuidas säilitada?: Lasta vilus kuivada.
Milleks hea?: Väidetavalt noorendab nahka, vaigistab valu ja parandab haavu, sest on mikroobidevastase toimega. Lehed sisaldavad A- ja C-vitamiini, seepärast peaks kasevihaga vihtlemine tugevdama immuunsüsteemi. Kasevihal usutakse olevat imeline vägi raskest haigusest toibuvate inimeste turgutamisel.

Kadakaviht
Millal teha?: Kadakaoksi on kõige targem korjata varakevadel, enne kuumade saabumist.
Kuidas säilitada?: Parim värskena, hädapärast võib ka külmutada.
Milleks hea?: Vanarahvas uskus, et kadakavihaga vihtlemine ja sellest vallanduv energia aitab inimesel kaetamisest ja teiste halbadest soovidest vabaneda. Sobib allergianähtude ja radikuliidi leevendamiseks, mõjub vereringele harukordselt ergutavalt. Ei kasutata nii tugevasti kui lehtpuuvihta.

Astilbe

Olenevalt liigist ja sordist võib nende kasvukõrguseks olla 40-150 cm.

Valged, roosad, lillad või punased väikesed õied asuvad lehtedest kõrgemal ning on koondunud püstistesse külgharudega võrdlemisi pikkadesse õisikutesse, mis võivad olla 15-30 cm. Õitseaeg, mis samuti liigist sõltub, algab juunis ja kestab augustini. Liigist-sordist olenevalt varieerub veidi ka lehtede kuju ja värvus.

* Aiamullale astilbedel erilisi nõudmisi ei ole ja nad kasvavad võrdlemisi hästi mitmesugustel muldadel. Eelistatud on aga niiskepoolsed, huumus- ja toitaineterikkad aiamullad, mis on rikastatud kõdusõnniku ja hea kompostimullaga. Viimaseid võib kevadeti ka julgelt juurde anda.

* Astilbed kasvavad kenasti nii päikeselisel kasvukohal kui poolvarjus, taluvad hästi ka varju. Küll ei talu nad mullapinna läbikuivamist ja taimi tuleks vajadusel korralikult ja regulaarselt kasta. Niiskuse hoidmiseks on hea puhmaste ümbrust multšida. Kasvukohta ei tohiks pikaks ajaks koguneda ka sademeteveed ega kevadine lumesulamisvesi.

* Kuna astilbed jäävad ühele kasvukohale pikaks ajaks, siis tuleks muld enne istutamist hoolikalt puhastada tülikatest juurumbrohtudest (naat, orashein jt), sest nende hilisem kättesaamine on praktiliselt võimatu.

* Istutustihedus sõltub sordist ja jääb vahemikku 35-50cm. Astilbesid võib istutada murusse, müüride ja hekkide äärde nii üksiku taimena kui rühmadena. Neid võib istutada püsilillepeenraisse ja veesilmade (tiik, bassein) lähedusse. Vahvat värvidemängu saab, kui istutada kõrvuti erinevat värvi sorte.

* Kui astilbesid on vaja paljundada või ümber istutada (puhmad on liiga tihedaks kasvanud või seest tühjaks jäänud), siis see töö võetakse ette kevadel või sügisel, umbes 4-6 aasta tagant. Välja kaevatud risoom tükeldatakse terava noaga ning taimed istutatakse sobiva vahega ettevalmistatud kasvukohale.

* Nõuistikuid võib istutada kogu kasvuperioodi vältel. Taimedele tagada vaid piisav vee hulk, et nad saaksid korralikult juurduda.

* Kevadel alustavad astilbed oma kasvu võrdlemisi hilja ning lisaks sellele kardavad nad ka kevadisi öökülmasid. Et külm taimedele kahju ei teeks, tuleks neid külma eest näiteks kattelooriga kaitsta.

* Sügisel ei maksa astilbe varsi maha lõigata, nad aitavad koguda külmade kaitseks lund, mis aitab kaasa edukale talvitumisele. Üldiselt talvituvad astilbed võrdlemisi hästi.

Kuum, nii kuum....

Hommikul pool kümme on varjus +26 kraadi. Kell pool kaksteist on + 30. Ikka varjus. Kell neli on 32 kraadi!

Konna-põnnad

Öö hakul, mil päevane kuumus veidikenegi järele on andnud, tulevad kärnkonnad oma jahedatest pelgupaikadest välja jahti pidama. Kohe-kohe saabuva auto ootuses said need tegelased sõidutee pealt kokku korjatud ning rohumaa peale toimetatud.

Päikeseloojang juulikuus

Oli järjekordne kuum päev. Päike lõõskas pilvitus taevas. Nüüd, veerand üheteistkümne ajal, sätib ta end loojuma. Ilus on see Eestimaa lühike suvi.

Harkjalapeenar komplekteeritud

Harilik linnupiim kasvas natuke õnnetus paigas ja oli suures ruumipuuduses. Nende uus asupaik on nüüd Harkjalapeenras ümber peenra keskel asuva kivi ning peenra servades. Eks näis, kuidas neile seal sobib. Võib-olla kaevan järgmisel aastal jälle välja ja leian neile veel uue koha. Dominantasukateks on aga neli pinnakatteroosi:

valge - Denise
heleroosa - Fairy
punane - Volare
tumedam roosa - Hildetraum? (nimelipikut ei leidnud)

Rosmakor roosipäevad Kirivallas

Mart ja Mare Ojasalu koduaed on täis rooside aroomi, kodusoojust ja külalislahkust. Loomulikult ka külalisi. Esitasin perenaisele oma soovid, kirjeldasin peenart ning koos valisime välja neli esimest pinnakatteroosi meie aia uude nn algaja roosikasvataja peenrasse.
Ruumi kokkuhoiu mõttes panin pildid üles slaidiesitlusena. Rooside sekka sattus ka üks liiliate pilt. Neid liiliaid käin ma igal roosipäeval vaatamas. Mulle nad tohutult meeldivad. Täna tegin neist ka pererahvaga juttu. Tegemist on Hiinast pärit puhtalt loodusliku liigiga. Regale liilia. Pererahvas palus septembri alguses lahkesti läbi astuda ja siis on võimalik selle taime sibulat saada.

Eriliselt jäid meelde sellised roosisordid:
Regensberg - roosa õis
Goldelse - kollane
Sole Mio - kollane
Staatuspräsident Päts - valge Ei ole trükiviga :)
Ingli Puudutus - imeõrn helelilla
Nostalgia - roosa ja valge
Rhapsody in Blue - lilla, pooltäidisõiega
Charles de Gaulle - hele lillakas
Lavendel Dream - lihtõieline roosa
Fellow Ship - oranž

Väike puhkusereis

Vähemalt korra suve jooksul tuleb aeg maha võtta ja kodust välja sõita. Nii meiegi. Eestimaa meil ju nii suur, õde-venda saavad ikka üsna harva kokku. Seekord otsustasime, et kokku saame Nele pool. Ega temagi Savernast just tihti onu poole satu. Tittedega veel eriti. Vanaema-vanaisa tulid jällegi oma kodust lapselapsi vaatama. Ühtlasi sai Nele talu omale uue nimesildi.

Kokku saamiseks oli tegelikult veel teinegi põhjus. Nimelt neljal pereliikmel on viimase 12 kuu jooksul nulliga lõppev vanusenumber ette löönud, lisaks tähistavad noored ka oma pulma-aastapäeva.

Nalja sai ka. Rääkisin Nelele, kuidas Magnus reageeris, kui ütlesin talle, et Nele sai kolmkümmend. "Kolmkümmend? Ikka kohe kolm-kümmend või???? ...... Ei saa olla! Kolmkümmend???.... Ta ei ole siis ju enam noor!" Nii et Nele - tere tulemast vanade hulka :)))

Arutlesime Mairega mõiste "elukaaslane" üle. Käibel on kaks sõna: abikaasa, juhul kui inimesed on registreeritud abielus ja elukaaslane, kui inimesed elavad koos registreerimata. Elukaaslane on ikka see inimene, kellega elatakse koos läbi elu. Koos rikkuses ja vaesuses; rõõmus ja kurbuses; tervises ja haiguses. Elukaaslased käivad läbi elu koos. Koos kaaslasega. Elu lõpuni.

Käisime Oraval vanatädi Evi talus. Heldur ja Hendrik tegelevad tädi talu lauda seinale talusildi paigaldamisega. Silt ise on selline.

Käisime Piusa liivakoobaste juures. Kaldapääsukeste kolooniat takseerivad Hendrik ja väike Kirsi- Mari.

Vaade Piusa liivaväljadele.

Tamula järves käisime ujumas. Oma kümme aastat pole ma seal käinud. Küll on vahepealsete aastate jooksul palju korrastatud järve kallast, seal on imeilus kaldapromenaad, istepingid, haljastus, riietuskabiinid jne, jne. Ilus! Hoolitsetud! Ja vesi oli soe!

Õhtuks jõudsime Maire ja Helduri poole Tarvastusse.

Järgmised pildid on suurte tüdrukute Talvikese ja Heleri kunstialastest katsetustest.

Kokku sõitsime maha veidi üle kuuesaja kilomeetri.

Vana teki uus elu lapilisena

Vana ja kulunud tekk + kaltsukotis sisalduv = lapitekk Pole juba palju aastaid lapitehnikat kätte võtnud, seepärast siis meeldetuletuseks selline lihtne 20x20 cm ruudustik.
Tekk oli juba peaaegu valmis, veel ainult viimane külg õmmelda ja siis - õmblusmasin otsustas vait jääda... Oli asi mootoris, oli asi pedaalis või tont teab veel milles, aga õhus oli väga suur oht masinast ilma jääda. Õnneks oskab meistrimees ka mitte millestki midagi teha, saati siis üks õmblusmasin taas elule puhuda pole. Natuke pusimist ja natuke kahtlemist, aga mu õmblusmasin nurrub jälle!

Nüüd julgen teise teki tarvis lappe lõikama asuda.

Olukorrast marjaaias

Meie kandis eile äikest ei olnud, kuid ilmselt mõjus õhutemperatuurile Paide kandis möllanud äike - õhtul õhk oli ikka tunduvalt jahedam kui eelmistel päevadel, kõigest mingi 23 kraadi. Niimoodi võib ju külm hakata! :)
Ja kella poole kaheteistkümne ajal õhtul oli juba üsna hämar! Õues tööd teha enam ei näinud. Ja niimoodi see läheb: päev-päevalt ikka pimedamaks ja pimedamaks.

Vaatasin üle marjapõõsaste seisu. Tikreid tänavu veidi nagu on, mõni üksik juba isegi natuke värvunud. Musta sõstart saame seekord vähe - tarjad on väga lühikesed. Marjade noppimiseni kulub vist oma paar nädalat - marjad on alles heledad ja samuti, nagu tikridki - mõni üksik on päris must. Ja marjad on kuivavõitu. Arvatavasti mahla nad vist eriti hästi välja ei anna. Mis aga mahla tegemisse puutub, siis jätkan eelmisel aastal alustatuga - mahl plastpudelitesse ja sügavkülma. Jube hea süsteem!

Õunad. Neid võib suure õunaaia peale leida vaid mõne üksiku ja needki on kõik ussitanud. Mõnel üks, mõnel kaks ussiauku...
Ja üldse on põõsastel lehed imelikud - mingid laigud või plekid on peal. Sellist asja pole ma meie aias varem näinud. Kas siin võib jälle näidata näpuga lumerohke talve peale, mil kõiksugu siplased ja muud pahad mõnusasti talvitusid paksu sooja lumevaiba all. Selle asemel, et talvel hävida.
Ilmselt tuleb ennast sääskedele annetada ning metsa marjule minna. Mustikamoos on ikka väegade hea moos!

Lämbe varahommik

Hommikul pool seitse on juba 20 kraadi sooja! Ilm oli veel kella viie ajal pilvs, kuid nüüd piilub päike aeg-ajalt pilve vahelt välja. Tuleb jälle üks palav päev! Kõik uksed ja aknad on ristseliti laht, kuid õhk ei liigu - kõikjal on ühtlane leiliruumi lõhn.

Ja puhkus on täie hoos - mul on ammu sassis, mitmes puhkusenädal käib. Raadio hommikuprogramm aitab meelde tuletada nädalapäeva ja arvuti desktop näitab kuupäeva.... Töö pole kohe üldse meelde tulnud, aga just niimoodi välja puhatud saabki.

Kasvuhoones ootas ees üllatus - esimene värvunud tomat! Lõpuks ometi! Tomatite valmimine tähendab aga seda, et varsti algab pitsahooaeg.

Sirvisin e-ajakirju Kodukiri ja Kodu ja Aed. Ohkama paneb...õhkama paneb.... Suvisel ajal vaatan juba aastaid meie pööningukorrust. Unistustes oleks seal mõlemas maja otsas katuseviilu all maast laeni aknad. Lisaks katuseaknad. Vähemalt idasuunal. Sellel nn kolmandal korrusel oleks vaid üks tuba - töötuba. Minu käsitöötuba, kuhu saaks koguda kõik lõngad, niidid, toorikud, kaltsukotid jne, jne. Unistustes oleks seal ka ema vanad kangasteljed. Isa kunagi tegi need teljed vanast pesuvaalimise asjandusest. Viimati olid telgede jupid kuuris laepennide peal, aga ma pole enam kindel, kas nad seal veel on. Nojah ja pole enam ka ema-isa, kes oskaks kangast käärida.... Mina seda kohe kindlasti ei oskaks. Minu oskused neil nelja tallalauaga kangastelgedel piirdusid vaid kahe tallalaua kasutamise ning labasekoelise kaltsuvaiba kudumisega. Ja needki oskused jäävad kuskile teismeliseaega. Kahju. Tegelikult olid eriti efektsed just need natuke tavatumast materjalist kootud vaibad. Väga vahva eseme saab kududa lambavillast. Seda annab ju värvida ning tulemus on vapustavalt pehme ning ilus. Kuna juurikad saarel, siis sai sealt koju toodud katkised kalavõrgud. Nendest sai vahva rüiuvaiba moodi "karvase" vaiba kududa.

Nojah, see selleks. Aga tegelikult see pööningukorrus jääb ka ainult unistuseks, sest paraku on meil sooja aega vaid heal juhul kolm ja pool kuud, ei rohkem. Aga unistada ju ikka võib...

Kuumalaine on alles tulemas!

Kopeeritud artikkel Postimehest:

Järgmise nädala keskpaigaks lubab Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI) kuni 32-kraadist suvesooja, kuid see on alles kuumalaine algus.
«Kuumalaine alles tuleb, järgmise kahe nädala jooksul pole selle lõppu näha,» ütles EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja Merike Merilain.
Tema sõnul võib õhutemperatuur järgmisel nädalal isegi 35 soojakraadini ehk Eestis mõõdetud absoluutse maksimumi lähedale küündida.
Pühapäeval või esmaspäeval, mil kuumalaine üksikasjad kindlad on, avaldab ilmajaam ka ametliku hoiatuse, et inimesed palavusega oma tervisele rohkem tähelepanu pööraksid.
«Ilmselt tuleb terves Euroopas jälle midagi 2003. aasta taolist,» arvas sünoptik rekordkuumale suvele viidates, mis nõudis enam kui 30 000 eurooplase elu.
«Nädalavahetusel veel ei ole nii hirmus palav, aga kellel vähegi võimalus on, peaks linnast ära minema,» soovitas Merilain. «Linn on kuumaga see kõige hukutavam koht.»
Sünoptiku sõnul kannatasid 2003. aastal Euroopa vallutanud kuumalaines kõige enam väikelapsed ja vanurid.
Palavaimat ilma on Merilaini sõnul ilmselt oodata Võrus, kust pärineb Eesti soojarekord, milleks on 35,6 plusskraadi (mõõdetud 1992. aasta 11. augustil).
Mis puutub EMHI nädalaprognoosi, siis homme on mandril oodata hoovihma ja äikese tõenäosus on suur. Päeval on sooja 21-27 kraadi.
Reedel ja laupäeval püsib kuiv ilm, päevasooja tuleb 22-28 kraadi. Kuuma ja kuiva ilma lubatakse ka pühapäevaks ja esmaspäevaks, mil sooja on 24-30 kraadi.
Järgmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval püsib väga palav ja kuiv ilm, päevane õhutemperatuur jääb 27-32 soojakraadi piiresse.

Oh sa jeerum! See võib ju tervise peale pahasti mõjuma hakata! Ja mis saab kõikidest nendest suurematest ja väiksematest plaanidest, mis tegemist ootavad? Saame näha, kui hulluks meite kandis see kuumus läheb. Küllap saab palju jões ligunetud.

Pärast öist vihmasadu

Öösel sadas päris tugev sahmakas vihma, kuid hommikul vaatasime, et puude all on maa endiselt kuiv. Ju siis polnud ikka piisavalt tugev sadu.
Praegu on endiselt soe, kuid seejuures niiske ja soe. Justkui saunalaval. karta on, et õues toimetamine on endiselt suur vaev.

Hommikul:

• Kaevasin välja linnupiima sibulad. Need vaesed lillesibulad olid elanud ikka väga suures ruumipuuduses! Need sibulad lähevad nüüd uuele peenrale ümber kivi ja ilmselt ka servadesse - sibulaid on ikka väga palju.
• Tassisin uuele peenrale mulda, mille mutt öö jooksul maapinnale toimetanud.
• Kaevasin suure kivi juures maad uue peenra jaoks. Järsku kuulsin mingit kahtlast suminat... kaevasin edasi.... ei midagi..... märkisin labidaga maha tulevase peenra oletatavat piiri... ühest kohast haukasin mätta lahti ja siis................ oli seal korraga väga palju seninägematuid maaherilasi või -mesilasi. Ega ma ähmiga saanud (ja ei julgenud ka) neid pikemalt takseerima jääda, aga nad tundusid olema sellised ümarad(nii pikk kui lai), heledad, ütleks, et lausa valkjad putukad. Ja kus nad kukkusid tiirutama ja sumisema! Ma muidugi ei laskunud nendega pikemasse diskussiooni ja pistsin plagama... Nii palju siis vagast soovist veidi tööd teha.

Meie kõigil peenardel on nimed. Aga vot selle eile valminud peenra nimega olema natuke hädas. Ilmselt tuleb lasta ajal kulgeda ning vaadata, kuidas me seda peenart nimetama hakkama. Mitmed asjad kujunevad kuidagi iseenesest. Tegelikult enamus asjadest.

Leidsin väikese üllatuse: alles äsja terrassi serva istutatud sinladvad sätivad end õitsema!

Blogger jupsib - eile õhtul ja täna hommikulgi veel. Kommentaarium ei taha hästi töötada. Ei salvesta kommentaare, ei näita kommentaare. Seal, kus on kirjas 1 kommentaar, on tegelikult neli. Lugesin, et teistel on sama jama. Järelikult ei ole minu arvuti kuumaga lolliks läinud. Probleem on keskkonnasisene.

Vahva üritus

Ma ei saa isegi päris hästi aru, kuidas see nüüd niimoodi juhtus, et üks Krõõtade üritus toimus meite kandis.
Ega ma uskunud, et eriti palju inimesi tuleb - suvi ju ning igaühel omad tegemised. Aga enne kella viit oli meie külateel kahtlaselt palju autosid sõitmas. Ja kohale jõuti! Ju siis tee kirjeldus oli arusaadav.
Ja küll oli palju rahvast! Lausa uskumatu!

Kui hommikupoolikul ja veel keskpäevalgi oli ilm ikka väga kuum ja päikeseline, siis pealelõunaks oli kohal äike. Meie vihma ei saanud, kuid välku lõi ja müristas. Kuulasime pilve mühinat. See oli justkui madalahäälne lennukimürin. Kõhe hakkas! Loodus on ikka võimas küll! Arne pakkus välja, et see pilv möllab kuskil Vaida kandis. Ja nii oligi olnud.

No nii! Kui rahvas kohal, kohustuslikud kummikud jalas, pakkisime endid kahe auto peale. Kadri autosse mahtus rahvast kohe õige palju. Meie õue peal olles tulid üksikud vihmapiisad... paari kilomeetri pärast oli sadu tugev.... viie kilomeetri pärast väga tugev....

Jõudsime matka alguspunkti. Matkajuht oli väga seda meelt, et ei aita miskit, keerame tagasi ja läheme koju. Piisas autoukse paotamisest, kui juba olidki märg. Prrr!
Läksin teise auto rahva käest küsima, mis nad arvavad. Arvati, et rahvatantsijad on harjunud iga ilmaga, harjunud kannatama. Kinnitamaks oma valmisolekut kannatamiseks, kobisid kõik autost välja..... ja olid hetkega märjad :D

Me ei jõudnud ära imestada, et kõike näinud ja kõike kogenud eluaegne looduseinimene nii kangesti tahtis matka ära jätta. Selgus põhjus - matkajuht tundis, et vastutab matkaliste elu ja tervise eest. Selline ekstreemne ilm tekitas temas natuke muret. Aga me suutsime ta oma vihma trotsiva sõjakusega meelt muutma panna.

Matkal nägime mitmeid orhideeliike, koldjat selaginelli, soojumikat, siledat tondipead, soovõhka.
Nägime, et soos võib olla allikaoja, mis oma loogelises sängis peidab paljusid graniitkive. Oja kaldal oli väga uhke metssigade spa.
Metsast välja jõudes olime juba peaaegu kuivad.

Ahjaa! Üks autotäis inimesi jäid hiljaks ja nad olid ka ainsad, kes ära eksida oskasid. Ma ei saanudki lõpuks aru, kus nad valesti keerasid. Nemad jäid meile koju. Nende meelt lahutas meie vanaema.
Ja mis kõige huvitavam, meil ei sadanud. Oli hoopis ilus ilm! Soost tagasi sõites nägimegi tee peal, kus vihm oli justkui noaga lõigatud.

Õues jalutasime ringi, siis sättisime terrassile piknikulaua.
Vahva oli see, et vaatamata märjaks saamisele jäädi matkaga vägagi rahule.
Väga tore õhtu oli!

Ja veel. Vihm oli ikka nii hullult tugev, jätsin enne matka algust autosse käekella, mobiili ja fotoka. Me olime ikka tõesi lä-bi- mär-jad!

Ringpeenra projekt menetluses

Hommikul kell 6 on Tallinnas 22 kraadi sooja!!!
Ilm on täna siiski veidi teisem- justkui mingi pilvevina on taevas. Õhk on mesikalõhnast paks.

Täna saab põnev päev olema! Üle mitme-setme aasta lähme kivihunnikuid revideerima. Tundub, et vähemalt Kivikõrbe ringpeenra projekt saab õige pea teoks. Kivide kohale vedimine on selle peenra valmimise jaoks kõige olulisem punkt.

Kivide otsimisel selgus mitu tõsiasja:

• Esiteks, kartsin, et kivikoristuse käigus on põllult korjatud ainult paekivilahmakauid, kuid õnneks oli hulgas ka üsna palju graniitkive.


• Teiseks, õiges suuruses graniitkivi leidmine ei olegi niisama lihtne. Kivid on natuke liiga väikesed.


• Kolmandaks - suure kivi projekt, mis kuumalaine tõttu soiku on jäänud, sai tänase kivihunnikus tuhlamise ajal uut hoogu juurde. Ma juba tean, kuidas saan peenra serva kindlustamisel ära kasutada ka neid suht väiksemaid graniitkive. Kuskil aiablogis oli pilt, kus peenra serv oli kaldu ning nii on võimalik ka väikesed kivid ära kasutada. Mõtlesin ka välja, kuidas vältida kaldserva kivide vahele pahalaste ilmumist. Selle asja ma veel puhkuse ajal ära teen!

Kui kiviring valmis, katsin peenra põhja ajalehtede kihiga. Järgnebs mullavedu.

Ja valmis ta ongi!!!

Mullavedu oli tegelikult hirmus. Mitmel korral oli selline tunne, et kohe-kohe kaob pilt eest ära. Samas, kes selles süüdi peaks olema? Ikka ise! On ju jõgi harkjala peenrast vaid ehk kümne sammu kaugusel. Kui on palav, siis karsumm vette ja enam pole palav. On suvi..., on väga-väga palav....

Teeks tööd, aga see palavus...

Ega pidu ei parane, kui rahvas ei vähene. Sama lugu on töödega: ega need tehtud ei saa, kui tegijat pole.

Nii saigi Kivikõrbe harkjala ringpeenraga hakatust tehtud. Töö on veel pooleli - keskelt on mättad eraldamata ja see ring pole veel mingi ring, alles ringi hakatus. Ning tõenäoliselt tuleb see ring ka suuremaks teha, et servakivid saaks Kivikõrbele nime andnud kivipinna peale toetada. Sellel kohal on oma lugu, nagu suuremal jaol meie rajatud aia osadel. See kiviväli (Kivikõrb) ei olnud ju teps mitte tasane. Vot ja ühe koha peal keset suurt ala oligi selline kivimuhk - tee mis tahad. Maaparandus oli meie lauda taha lükanud suure kivihunniku (enamus kividest suured kui maja). Sealt sai veeretatud üks kivi sellele üldisest tasapinnast üle turritavale kivimuhule. Nii see kivi seal seisis. Kohe mitu aastat seisis. Ühel päeval tõi mu metsamees koju huvitava kujuga tuulemurru kuusekuivaka. Mis sellega teha? Vaatasime ikka ühe külje pealt ja siis teise külje pealt, tõstsime püsti..... ja oligi selge - see harkjalg saab meie aias püsti seisma. Aga kus? Vaatasime ringi siin ja vaatasime ringi seal- lõpuks leidsime, et see suht väike kivi üksinda keset suurt Kivikõrbe on kuidagi üksildane. Nii saigi selline "kompositsioon" kivi ja puiduga. Ja meile meeldib!

Miks siis nüüd järsku oli vaja see kompositsioon ära lõhkuda? Sellel on mitu põhjust. Esiteks ei saa sealt vahelt muru niita ja nii tuleb käsitsi lõigata. Teiseks oleks vaja keset suurt rohumaad üht värvilaiku. Noh ja mõni arvab, et keegi tahab omale rohitavat maad juurde.

Mutiga kahasse õnnestus nüüd lõpuks kõik Imepeenra sektorid peene ja puhta mullaga katta. Uuest töövõidust hõiskamise peale teatati: "Selge, siis võin muti maha lüüa!" No tere, tore! Kas siis nii julmalt koheldakse vaest looma, kes palehigis ja küüniseid murdes on tööd rüganud? Las loomake ikka elab ja tõngub edasi - see Imepeenar on üks lõputu mullaõgard. Pealegi tahab uus, too harkjala peenar ka mulda.

Väike heegeldustöö

Selles kuumuses ei aita muu, kui tuleb aias otsida see kõige jahedam ja tuulisem koht ning veidike näputööd teha. (Ning aiaga seotud uusi projekte üht- ja teistpidi vaagida.)

Kuna mu uues klassiruumis on rohelised seinad, siis tegin ühele lahustuva kohvi purgile sellise kesta ümber.

Tolle purgiga oli selline lugu, et kohe, kui Konsumis seda müügil nägin, teadsin, et ühel päeval ma selle ära ostan. Lahustuva kohvi elame ka üle, peaasi, kui niisuguse huvitava kujuga purgi kätte saan.

Peale aiaprojektide peale mõtlemise jõudsin vist (just "vist") selgusele, mida oma klassi jaoks meisterdada. Ma pole ju nii suurtega harjunud. Pole harjunud mitte aineõpetajana, vaid klassijuhatajana. Igasugune väikestele passiv ninnu-nännu on nüüd läbi.
Oleks üliväga hea, kui saaksin tolle klassiga seotud mõtte realiseerida juba suvel, (nagu eelmisel aastalgi), siis jääb jõulude eel rohkem aega muude asjadega tegelemiseks.
Aga see mõte vajab veel veidi laagerdumise aega... ja pealegi tuleb materjalidega läbirääkimisi pidada, et kas üldse mängib välja või mitte. Kõigest sellest täpsemalt kunagi hiljem.

Leitsak jätkub

Hommik on seda nägu, et taas tuleb üks palav suvepäev.
Huvitaval kombel on meie suvedel kaks äärmust: kas kümnekraadine sant suusailm või kuumus, mis laseb olla vaid kaelast saadik vees. Vees on muidugi need, kes vanniveest jahedamat vett kannatavad. Kes ei kannata, need .... oh, eks igaüks teab, kuidas end palavuse eest kaitsta. Sellist tavalist, kõigile inimestele ühtviisi hästi talutavat 20-22 kraadist ilma juhtub suht harva ette. Eks see on näha, kas täna ületab eilsed temperatuurid või jääb temperatuur samale tasemele.

Käisime jõel kanuuga sõitmas. Potsu keeldus vabatahtlikult kanuusse tulemast. küll aga oli ta väga endast ära, et pererahvas läheb kuskile ja teda kaasa ei võeta. Jooksis kaldal kuni piirikraavini, seal istus tötsti maha ning jäi meile järgi vaatama.
Vesi on jões soe. Isegi minu meelest on soe. Eelmisel suvel sellist vett polnud kordagi kogu suve jooksul. Tegin paar pilti ka.

Ussililled:

Konnaosjad:
Lugesin veebi Harju Elust artiklit, kus O.V. räägib negatiivse eelarve koostamise vajadusest.
Ma olen vist tudengipõlves majandusökonoomia loengutes (kui seal üldse paha kapitalismi hädadest räägiti) kõrvaliste asjadega tegelenud, aga mitte ei saa aru, kuidas saab üks eelarve negatiivne (miinustes) olla. Kohe üldse ei saa aru!

Kui suureks kuluartikliks oli talvel lume lükkamine (mida ju tõesti tuli palju teha) ja seda kulu kavatsetakse järgmisel talvel vähendada, siis....... lumerohke talve puhul saab küll jama olema.
Samas mäletan, et kiitsin oma teise valla (kahe "küla" koer, nagu ma olen) lumelükkamise korraldust möödunud talvel ikka korduvalt ja korduvalt. Kui hommikul tööle sõites tuli ühel teataval 13 km lõigul osal teest sõita vaid lootuses, et ehk on keegi enne mind sõitnud ja jäljeraja ette lükanud, siis pärast valla piiri ületamist sai juba lahket laadasõitu tehtud. Ja tihti mõtlesin, et need teed on isegi natuke liiga hästi lahti aetud. Suurepärased sahamehed tegid tööd!
Kas siis tõesti tuleb hakata tuleval talvel sõitmiseks kasutama suurt magistraali. Ehk ikka ei tule liiga lumerohket talve.
Ja see saneerimine. Kui seda tehakse vaid üheks eelarveaastaks, siis mis kasu sellest tõusta saaks? Ebarentaablitele ettevõtmistele kriips peale? Väikesed asutused?....... Millalgi lugesin, kuidas on vähenenud valla tööl käivete inimeste arv, siis ....... mis on kasulikum, kas töötav vallakodanik või töötu vallakodanik? Praeguses kontekstis loodetavasti ei kehti see "parim indiaanlane on surnud indiaanlane".

Aga suvi kestab, olgu see majanduselu positiivne või negatiivne. Isegi kägu kukub veel!

Kell 16. 30 on varjus + 28 kraadi!!! VARJUS! Kui palju siis päikese käes veel on?

Kalender väidab, et on laupäev - ju siis ongi

Tõeline puhkus! Väga suuri raskusi on kuupäevade ja nädalapäevadega - no ja paljukest neid ühele puhkajale siis vaja peaks olemagi.

Kunagi kuskilt lugesin une kohta. Nimelt ette magada pole võimalik, samas tagantjärele magamine on täiesti arvestatav võimalus. Kontrollitud. See tagantjärele magamine. Tervelt kaks nädalat sai põhiliselt magatud. Nüüd pole mingi probleem ärgata hommikul poole kuue või kuue ajal. Valget aega ei raatsigi eriti heal meelel lihtsalt maha magada.

Täna on hommiku edenedes õige kiiresti palavaks läinud. Juba üheksa ajal oli nii palav, et anna aga olla. Ja need parmud! Üks vaga ja ontlik herilane on õela parmu kõrval ikka väga süütu putukas. Tuleb, vajadusel paneb oma sutsaka kirja ja läheb oma asju ajama. Aga need parmud! Need on jultunud, täiesti ilma viisakate kommeteta ülbikud. Jubedad elukad!

Tehtud:

• Keldri taga noortel kuuskedel ladvad maha ja võra veidi kujundatud - kipuvad talusildi ette kasvama. Kiratsesid, mis nad kiratsesid seal kruusakünka otsas, aga nüüd on nad kasvamise hoo sisse saanud ja pikkust hakanud viskama.
• Loomulikult põhitegevus - niitmine. Seekord tänava äär. Ega traktori peale saa lootma jääda. Meite auulis kõik igaühe enda teha.

TIME OUT!

Väljas on +25 kraadi varjus, päike lõõskab taevas. Selline tunne on, et kahekümne viie kraadi asemel on vähemalt kolmkümmend viis. Täiesti talumatu! Aga EHMI ilmakaart ei näita mingit sellist kraadi. Tea, kus me täna asume?

Päeva kokkuvõte

Päeva teine pool oli taas pilvitu ja väga palav. Mis siis tehtud sai? Mehed olid väga hõivatud:

• Suure ja väikese pargi niitmine.
• Tammi kindlustamine.
• Umbrohu mürgitamine (suur aiamaa, ehitustanner kuuri otsas, tulevane roosade pojengide ala Rootsi Tee ääres, keldrivall ja imede ime: teega paralleelne põld (Aitab labidaga kaevamisest! Kartul-kapsas tuleb panna maale, mida on võimalik harida traktoriga) Seni pole meie aias kasutatud mitte mingisuguseid taime- ega putukamürke.
• "Kaldapromenaadil" mände ja kaski varjutavad lepad maha võetud-
• Suur okste põletamine.

• Vaatasin, et kõnniteed on kuidagi kitsaks jäänud. Ühel pool laiutavad lillelehed, teisel pool kipub muru tee peale. Alustasin teeservade korrastamisega.
• Kasvuhoones tomatitele lisatoestused.
• Istutasin peenrasse täna ostetud lilled. Tõin Imepeenrast ära sidrunkollase päevaliilia (oli aediiristele mõeldud sektoris),

No mitte ei raatsi enne pimedat tuppa tulla. Soe suvi õues on parimast parim!

PS! Mingil imelikul põhjusel kaotas Brasiilia veerandfinaalis Hollandile 2:1 !!!!!

Minustki võib saada...

...tõeline (ilu)aiapidaja.

Käisime Hansaplanti taimevalikut revideerimas. Muuhulgas vaatasime vesiroose. Paneks omale jõkke? Ei tea....., mõtleme ikka veel......
Poetreti peaeesmärk oli muretseda aiaprits ja kihvti ka. See on ilmselge märk meie suurprojekti "Puhkenurk-rosaarium" eeltööde algusest.

Sa pühade vahe! Kus oli imeline valik aed-päevaliiliaid! Sellised värvid, mida ei oskaks ette kujutadagi. Sissejuhatuseks võtsin ühe sooduspakkumisel olnud sordi - aed-päevaliilia Crimson Pirate.

Ja pilk jäi pidama veel sellel valgel õiemütsakal- aed-kukekannus "White" C3...... Ostukorvi!

Täiesti metsik, mida kõike sealt osta tahaks, aga..... äkki ikka juhatab Hea Võimalus mind kellegi lahke inimese aeda, kes raatsib oma taimepuhma küljest tükikese haugata.

Ja need iirised..... Kitsalehelised (ma olen aru saanud, et need on need "siberlased" olid müügil väikese puhmana. Aga aed-iirised - tule jumal appi - olid müügil vaid ühe leherosetina. Ja need hinnad.... Neil hindadel oli nutumaik man..... Värvid olid muidugi enneolematult vapustavad!

2. juuli on heinamaarjapäev

Heinamaarjapäevast on lugeda siin ja siin
BERTA-st kopeerisin töökeelud tänaseks päevaks:

Töökeelud
Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel. (Loodetavasti tavaline rohumaa niitmine pargis ei käi selle keelu alla).

Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada. (Seda tuleb meie kalamehele meelde tuletada)

Naistetööd, sh nõelatööd, on keelatud – mõjuvad halvasti lammastele. (Mida mõeldakse siin nende naistetööde all? Loodetavasti mitte õuetoimetusi)

Tänane ilm on natukene teistmoodi. Väga vara hommikul oli täiesti pilves, nüüd juba aeg-ajalt võib näha päikest pilve tagant välja piilumas. Aga soe on endiselt. Soe, mitte palav. Mõned pilved on eriti uhked: Pean natuke pahandama muti peale. Kui vaja pole, siis tema, sinder, muudkui kaevab ja kaevab. Nüüd, kui mul kindel plaan muti odavat tööjõudu ära kasutada, vot siis ei miskit. Aga nojah, ilm ka selline palav olnud - ju mutilgi kambris lagi kuumab ja võtab vaese looma võhmale.
Aga ikkagi - mul veel kaks Imepeenra sektorit vaja peene umbrohuseemnetest vaba mullaga katta.

Kuskilt aiablogist lugesin, et kiratsevate taimede kasvule ja muidu edenemisele mõjub väga hästi vallandamisega ähvardamine. Katsetasin sellist radikaalset meetodit ka oma kurgitaimede peal. (Need avamaakurgid on sellised äbarikud kuidagi.) Kui nüüd väga hoolega vaadata, siis teatav edenemine on toimunud. Kes see ikka raskel ajal tööd tahab kaotada (kompostihunnikusse sattuda). Aga ka asenduskurgid on ennast selle soojaga mullast välja ajanud. Näis, kuidas vanemad olijad noortesse suhtuma hakkavad, kas teevad koostööd või saab toimuma jõhker ja salakaval lämmatamine.

Tegelikult ei taha täna üksi töö edeneda. Ilmselt on asi selles, et eilse päeva väsimus on veel sees ning lisaks olen väga häiritud eile õhtul kuuldud uudisest: va sõraline on ühe mu hea sõbra sees kurja hakanud tegema.

Valgustuskuur õunaaias

Õunapuud on vanad ja suured ning majale väga lähedal. Kaks idapoolset tuba alumisel korrusel olid ikka kole pimedad. Juba tükk aega pidasin plaani, et moosiks mehi puid veidi korrale kutsuma. Igal asjal on oma aeg. Nii nüüdki.
Kui ikka kiirabibrigaad täies koosseisus ei saanud hakkama vanaemale kanüüli paigaldamisega, siis sai minul mõõt täis. Kus on saag? Maha pimedus!

Prooviks sai maha võetud üks haru. Vanaema oli oma toa aknal ja kommenteeris, kui palju tuba valgemaks läks. Ei miskit!
Puu on maha võetud.

Lõpuks võtsime maha ka ühe haru aia kõige vanema õunapuu küljest. Tekkis valgustunnel. Ühtlasi saab valgust meie aia üks parematest õunapuudest (sort teadmata).

Homme seisab ees suuremat sorti lõkketegu.

1. juuli - kuum suvi jätkub

Juba hommikul poole kuue ajal näitab termomeeter 15 kraadi sooja.
Tänased tegemised:

• Mullu loobusin terrassi ääres kitsukeses peenras suvikute kasvatamisest. Noh, et las niidavad muruks. Tutkit! Keegi ei hakka manööverdama sellise nurga all. Seega: kaevan selle maatüki uuesti üles ja teen seekord ka natuke laiemaks. Seda selleks, et peenral kasvavate lillede ja muruserva vahele jääks ka veidi õhku ja niitmise käigus ei hakitaks ära ka pooli lillelehtedest. Tegelikult on sel kaevamisel ka üks konkreetne põhjus. Nimelt olen sinilatvade kõrguse osas äraootaval seisukohal. No mulle mitte ei meeldiks, kui keset õue pikas peenras kukuksid vohama 1,5m kõrgused lilled. Need, sindrid, varjaksid ju ära vaate jõekaldale! Seega ma ikkagi istutaksin need siniladvad terrassi äärde. Las nad siis seal kasvavad kasvõi kahemeetriseks.


• Kevadel transportisin kasvuhoone tagant taimed küll Naadipeenrasse, küll Imepeenrasse. Nüüd see ala on ..... noh jah, ta ootab oma aega, oma missiooni... Tegemist on üsna varjualaga. Olen aiablogidest lugenud nn varjupeenardest. Hei, aiaspetsid! Mis taimi sobiks kasvatada peenras, millele otsene päike paistab varahommikul ning lühikest aega ka keset päeva?


• Juba mitu päeva on roosad lilled ukse kõrval amplis tundunud imelikena. Pistsin näpu mulda - jeerum! See oli ligemärg! Nojah, mäletan küll, kui seda amplit Hansaplantis ostma hakkasin, et vaatasin ja imestasin, miks korvis selline paks kile on. Kusjuures kiles auke polnud. Instruktsiooni ju ka kaasas polnud, kus kirjas, et tee aga augud ise selle kile sisse. Mõtlesin, et ju on mingi spetskile, kes jõuab kõigi nende tänapäeva ilmaimedega end kursis hoida - hullemaid ja imelikumaidki asju nähtud. Nojah, ega`s muud - kogu kupatus kompostihunnikusse, uus muld korvi ja varuks olnud lobeeliad asemele. Noh ja augud tegin selle kile sisse ikka ka :) Ehk nüüd sai parem.

Väljas on palav. Normaalsed inimesed peesitavad rannas või unelevad võrkkiiges, kuulates mesilaste suminat ja parmude põrinat. Mõni mitte nii väga normaalne kaevab maad...

Vanasti, kiviajal või millaski sinnakanti pandi inimestele hauda kaasa küll ehteid, küll tarbeesemeid. No näiteks võis seal teispoolsuses ka mõõka vaja minna. Mine sa tea. Nojah, aga mulle tundub, et mõnele pandaks kaasa labidas. Sest kus sa hull hukas - kes see siis ilma vajaliku tööriistata kuskile läheb...

• Kasvuhoone taga vana ja mahajäetud peenar korda tehtud. Ühtlasi sai korda ka talvel elektriposti vahetamise käigus tekitatud hmmm.... noh, segadus või nii. Andisn tollele uuele varju- (poolvarju-)peenrale ka uue kuju. Nüüd jääb see ala uusi asukaid ootama. Loodus tühja kohta ei salli - küllap peagi on seal midagi ilusat.
• Istutasin siniladva taimed terrassi äärde hommikul kaevatud peenrasse. Hmm... tassi nagu kass poegi ikka ühest kohast teise ja teisest kolmandasse.

• Valgustuskuur õunaaias. Sellest tuleb eraldi lugu.