pühapäev, 20. september 2009

Pühapäeva pärastlõuna õues

Hommikul Aruvalda sõites oleks pidanud fotokas kaasas olema. Teisel pool Pirita jõge on haavatukk juba ilus leekivpunane. Meie metsa haavad ei lähe selliseks kunagi.

Taevas sõuavad üsna kiirel kursil valkjashallid rünkpilved. Nad on praegu hoopis teist nägu kui nad suvel olid. Sellised madalamad, rohkem pikkusesse veninud.
Vahtrad on nädalaga palju värvikamaks läinud. Eemalt vaadates õunaaias väga hull seis polegi - noh et puud tühjad või nii...
...aga lähemalt vaadates vaatab lehtede vahelt vastu järjekordne tegemata töö - ei tea, kes peaks õunad puudelt maha võtma??? Mehed naeravad, et nemad ei tea sellest midagi. Nemad keerutavad aga pöidlaid kõhu peal, sest "glavnõi kamandujuštši" on rivist väljas...
Rivist väljas jah. Ma pean vaatama, kas vanade varude hulgas juhtub sinepiplaastrit olems. Mulle ei meeldi, kui ma tunnen selle olemasolu, mida tavaliselt nagu tajuma ei peaks.
Ära on tüüdanud - terve nädal juba selline kehv seis. Võiks juba küllalt saada.

Mulle väga meeldib, et nüüd on aeg kokku lepitud, millal lähen ühte Harjumaa põhikooli õpetajatele e-õppematerjalide koostamise võimalusi tutvustama. Tean ka enam-vähem, millised on nende ootused. Nüüd, kui asi on konkreetne, saan hakata materjale ette valmistama. Vot see on asi, mis mulle meeldib.
Ja nüüd on väike elupuu-tita ka maha istutatud. Ümber vanade õunapuukändude tuleb madalate okaspuuvormide ala. See elupuu on Timmule. Meie vana truu Timmu läks koerteparadiisi minu sünnipäevale järgneval ööl. Tean kindlalt, et siis oli juba uus kuupäev ette tiksunud. Hommikul mähkisin ta sooja teki sisse, et lühikarvalisel koerakesel pikale teele asudes külm ei hakkaks. Õnneks on nüüd olemas Pontsu, kellest on meil ainult rõõmu.
............ Vahepeal on mitu tunnikest õhtu suunas tiksunud. Käisime kutsikaga jalutamas. No ei meeldi talle see trakside ja jalutusrihmaga ahistamine!
Elektrimehed on piirikraavi servast võsa maha võtnud. Huvitav, kas see jääbki nüüd nii? Kes selle laga koristab? Kas see kes laga tekitas või maaomanik?
Leidsin sellise huvitava põõsa. Marjad kobaras kahes kontrastses värvitoonis. Taimetark teadis öelda, et tegemist on viltlehise kuslapuuga.Ja pilved on nende mõne tunni jooksul õige mitme tooni võrra tumedamaks läinud...

Meie küla lugu

Nagu ikka minu plaanidega, põrkuvad need tavaliselt mitmete objektiivsete või subjektiivsete takistuste vastu.
Rääkisin oma mehele ühest ammu peas tiksunud mõttest, et võtaks kätte ja korrastaks meie küla talude aja loo (kaks sõna). Muideks, selgus, et sama plaan on mu mehel ka täitsa olemas. Hakatuski juba tehtud. Aga oh häda, isegi mu mees jääb selle tööga hätta! Korraliku töö saaks tehtud ainult arhiivides tuhnimise järel.

Proovin kirja panna meie küla talud nimede järgi.

Allika
Miku
Kaevandu
Kraavi
Müüriääre
Jõeääre
Jõeääre saun
Tondiloss - Kunagi olnud Tuhala mõisa jahiloss.
Järve
Heinassoo
Pardi
Uus Maja
Jüri- Antsu
Sepa
Kõrgemäe
Reinu
Vähi
Kullamäe
Sarapiku
Sepa
Klementi
Lepiku
Vanaveski - ülejõe naabrid
Vanatammi - Asundustalu. Ehitatud 1934. Uued omanikud aastast 1971. Tulekahjus hävinud 1. augustil 1972. Sovhoosi abil üles ehitatud detsembriks 1972. Kahekorruseliseks ehitatud 19... Tule taevas appi! Ja ei mäletagi seda aastat! Poisid käisid siis juba koolis või ei käinud? Väikesed nad siis igatahes olid. No ei mä-le-ta!

Kaasiku - tühi
Toominga - tühi
Lehtmetsa - lammutatud; selle maadel oli pioneerilaager

Kaua võib?

Mu tavapärane elurütm on täiesti halvatud. Muudkui istu aga toas ja mossita nagu hiir mütsi all.
Ma pidin isegi juba sellist täiesti kohatut lauset kuulma, nagu seda on järgmine: "Sa peaksid ikka perearsti juurest läbi astuma."
Midagi ei astu. Ise tark :) Kogu see lasu, mis mu kodust töökohta ümbritseb, on hakanud siiski pikapeale mõningast (nimelt mõningast) mõju avaldama.
Ma vihkan igasuguseid kuivatatud taimi, aga praegu panin raudrohutee tõmbama. Kohe joon selle kardetavasti paraja õuduka ära ka. Eile kahjuks läks meelest ära apteegist islandi samblikku osta. No pole meie kandis selliseid männimetsi, kust seda leida!
Eile õhtul sai nalja ka. Käisin poistel järel. Nad istusid autosse, tõmbasid korra ninaga ja itsitasid, et autos pidavat olema tugevad viinaaurud. Ilkusid veel tükk aega teemal mina ja politsei. Et kuda mind ikka puhuma pandaks ja teine arvas, et tühja sest puhumisest - nad panevad mind piki sõidutee keskjoont kõndima - noh, et kas olen tasakaalus või pole mitte. Kutsikas oli poiste nägemise üle rõõmus ja hüples ringi... selle peale leiti, et vaene koer pidavat ka juba auru all olema.

Kui mu mees oma tööväsimuse välja magab, istutame mulle kingitud elupuu maha. Aga muidu on karta, et ka tänane päev möödub toas.

laupäev, 19. september 2009

Midagi uut siin päikese all

Leidsin sellise kodulehe esilehe: Tuhala

Ma küll ei tea, aga kaldun arvama, et siinkandis on tekkinud revolutsiooniline situatsioon: ühed ei saa enam vanamoodi ja teised ei taha enam vanamoodi.

Ma ei saa mittttte midagi aru!
On meil tegemist külaseltsinduse regionaalpoliitiliste muutustega?
Minu teada on meil küladeselts (Tuhala - Kata - Tammiku). Sel isegi koduleht olemas. Mis oli küll piinlikult tühi, kuni Arne kätte võttis ja sinna hea "sulejooksuga" inimesena üht-teist kirjutas ning fotosid jagas. Nüüd pole sedagi. Põhjus: admin teatas, et temale selle eest midagi ei maksta ja rohkem ta sellega ei tegele. Nu vot!

Nüüd selgub, et meil on ka Tuhala külaselts! Mis ajast? Ja sellel külaseltsil saab olema ka oma koduleht. (See link ülalpool.) Tean ka, kes seda uut kodulehte teeb - väga asjalik inimene, uus elanik meie külas - nö "värske veri".

Arne on tegusa ja teadja inimesena olnud tegevusse haaratud nii selles külade- kui nüüd ka selles külaseltsis.
Peab siis see mihklilaat just samal päeval olema meie küla esimese päris ehtsa talgupäevaga! Päris sajatama paneb kohe! Aga klassijuhataja peab olema seal, kus on ta klass.

Nii väga tahaks näha, paljukest meil seda rahvast kohale tuleb! Pärast on natuke nagu piinlik minna ja "ülevaatajat" mängida, aga eks ma Arne selja tagant piilun ikka natuke.

Tegelikult ei tea ma meie oma küla elust suurt miskit. Kunagi ammu-ammu oli meil üks koosolek. Seal keegi ütles, et ah, mis sinu käest küsida, sa käid siin ju ainult magamas. No mis teha - mõni inimene käib tööl.

Ja et ma oma kodukandist midagi ei tea (ei teadnud), see selgus siis, kui käisid ettevalmistused kahe valla liitmiseks. Mäletan, et ühe tunni ajal läks uks lahti ning seal seisid kaks tursket härrasmeest. Ühte ma tundsin küll, aga kes too teine oli, polnud tol hetkel aimugi.
Hiljem õpetajate toas küsisin, kellega meie vallavanem siin ringi kõndis. Selgus, et too teine oli minu koduvalla vallavanem. No kust pidin mina teda teadma! Nime olin küll kuulnud... :)

Kuidas ma viina ostmas käisin

Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
Vot ja nüüd on asi sealmaal, et tuleb omal nahal ära proovida, kas sel jutul on ka jumet.

Olen ravimifirmade altarile juba ülearu palju andamit viinud, aga tolku pole kopika eestki. Nii läksingi viimases hädas Oru poodi. Pood oli õnneks parajasti tühi. Ainult üks kahtlaselt sinaka ninaga naisolevus oli poeseinale õla alla pannud. Ma ei viitsinud süveneda, kumb kumba toestas - sein seda olevust või vastupidi.

Läksin leti äärde ja teatasin poemüüjale, et nüüd on lugu selline, et ma tahan viina. (Viinakurat kikitas sellise avalduse peale kindlasti kõrvu ) Ega müüja polnud ka suu peale kukkunud. Nii me seal siis lõõpisime. Ikka selle va raske elu teemal.
Aga sininina passis edasi... Müüja naeris, et ju ta ootab, millal ma poest välja lähen ja üritab siis tutvust sobitada. Oli teine just sama murega poodi tulnud, ainult selle vahega, et tema tahtis võlgu võtta... No mul polnud küll vähimatki soovi mingi sinininaga vennastuda. Kodanik passiski juba ukse taga. Ja nagu karta oli - ujus ligi. Aga mitte sooviga minu viinapudelist osa saada. Tema arvas, et mul poleks kindlasti kahju annetada vaesele suguõele ei rohkem ega vähem kui 50 eeku. Ütlesin, et näe, ei saa. Endalgi teist vähe.

Nüüd ma siis istun siin arvuti ees - kael kinni seotud ja kange ning toas heljub viinahais..... Väk! Aga suva sellest, saaks vaid terveks!

Ja nüüd on selge ka tõsiasi, et mulle pole mitte määratud muhukirja kalossidega õue peal chillida :(
Täna juhendas Epp kalosside maalimist Habaja raamatukogus.
Aga:
1) Ma pole terve suve jooksul pihta saanud, kuskohast neid õigeid - musti ja klantsivaid kalosse on võimalik osta.
2) Täna on tõbi võimukam kui ta terve nädala sees olnud ongi.

Veel eilsest õhtust ajendatud mõtteid

Ja ikka sellest Kõue Rahva Majast.
Kuna köha öösel magada niikuinii eriti palju ei lase, siis oli vähemalt aega mõelda.

Piilusin seal natuke ringi ka.

1) Kohvimasinat igaks juhuks puutuda ei julgenud. Niisuguse peenikese aparaadi puhul tahaks kõigepealt kasutusjuhendiga tutvuda. Nii igaks juhuks :)

2) Vaatasin, et pliidi kohal sellest ventilatsioonivärgeldusest viib toru seinast läbi. Kahju, et oli pime, muidu oleksin läinud väljast vaatama, kuidas see asjandus välisseinas välja näeb. Huvitav, kas see ventilatsioon tuleb pliidi tööle panekul ka eraldi sisse lülitada?
Ma tahaks lõpuk jõuda omas köögis ka 21. sajandisse ja need kobakad pliitide kohale saada. Puupliidi puhul saan asjast aru - toru tuleb juhtida korstna ventilatsioonilõõri. Aga vot see elektripliit - tema puhul on vaja lõhnad, aurud, ving saata välja läbi seina. Nii kahju, et asi selgusetuks jäi. Ma ei saa ju survet avaldada, kui ei oska pisiasjadeni ära seletada, milleks ja mil viisil.

3) See majandamise pool... Mis valemiga seda küll korraldatakse?
a) elekter - Enamus üritustest on ju pimedal ajal + igasugused elektrit tarbivad seadmed.
b) küte - Küll ma püüdsin teisel korrusel jälile saada, kus on kas radikad või alumise korruse kaminast lähtuvad õhkkütte torude avad, aga ei suutnud välja peilida. Ju siis polegi. Siit veel suurem jama - kas tõesti kütab ülemiset korrust ka see alumise korruse kamin?
c) küttepuud - Olen kuulnud küttepuude ruumimeetri hinnaks ikka koletuid numbreid! Kas see on külarahva heategevuslik annetus, et iga külaseltsi liige toob natuke puid?

4) Kas maja on kogu aeg avatud? Mõtlen siin seda raamatukogu osa. Keegi peab seal ju ka see raamatukoguhoidja olema? Kas raamatud saadi kodudest heategevusliku annetuse korras? Kas raamatukogusse on tellitud ka ajakirjandust (Maakodu, Pere ja Kodu, Kodu ja Aed)?

5) On seal avalik Internetipunkt? Sellisel juhul jälle see maja lahtioleku aeg? Kas keegi arvutit tundev inimene on tavalisele külamemmele - taadile vajadusel abiks?

6) Kas maja aktiivsed külastajad on noorem rahvas (no ikka kõik ülalpool pensioniea piiri inimesed) või tulevad pensioniealised memmed - taadid majja ka väljaspool suuremaid üritusi?

7) Huvitav, kas pimedal ja külmal ajal tulevad sinna kokku ka teiste külade inimesed või ainult oma küla inimesed, kellele see maja hea kodulähedane koht?

8) Kas neil on olemas ka külalisteraamat?

9) Kas neil on olemas peale blogi ka paberil kroonika?

10) Kas nad küla suitsude sugupuid on hakanud tegema? See ju hea mõnus talvine tegevus ja kui üldse alustada, siis see on asi, millega on alati kiire. Keegi ei tea, millal meid ära kutsutakse.
Ise olen üsna Geni.com sõltlane juba, aga hätta olen jäänud ka paljudes liinides.
Seda siia praegu kirjutades hakkas see mõte mulle kohe väga meeldima - mitte sugupuu suguvõsale, vaid "sugupuu" talule. Ehhee!

No ja mina poleks mina, kui sellist vinget maja nähes ei hakkaks peas igasugused ideed keerlema.

Kõige peamine idee jääb ruumipuuduse tõttu kohe kõrvale. Aga siia kirja panen ikkagi -
see on kangasteljed ja kaltsuvaiba kudumine.
Meil kõigil on need va kaltsukotid tihtipeale sisukamad, kui riidekapp ise ongi. Vot kui hea oleks naistel kaltsuribasid lõigata ja juttu ajada! Keegi kooks vaipa, keegi lõiguks oma vaiba jaoks ribasid, keegi tikiks jne.

reede, 18. september 2009

Kõue Rahva Majas

Täna õhtul pool kuus võtsime ette sõidu ajalooteemalisele üritusele Kõue Rahva Majja. Muidu tundus, et see on ikka üsna kaugel (on ju mu töökohtki kaugel), aga 25 minutiga olime kohal.

See maja on vist väga õige koha peale ehitatud, kuidas muidu on tal nii hea aura. Mis peaks minul selle majaga asja olema, aga tal on mingi võlu või tõmme või ma-ei-tea-mis, aga seal on tõesti hea olla.

Kammerlikus õhkkonnas ajalootunnis tutvustas Valdo Praust Kose kihelkonna teedevõrgu arengut läbi 1000 aasta.
Erudeeritud esineja "maaletooja" on Triigi külavanem Juhan.
Professionaalselt koostatud PowerPoint esitlust oli väga huvitav vaadata-kuulata.
Isegi minul kartograafias väga kehvasti orienteeruva inimesena oli põnev. Rääkimata Arnest, kes minu arust pidevalt kaartides tuhnib.
Kui ainult.... Jah, ma ei ole ikka veel terveks saanud! Pikapeale oli tõeline vaev ennast istuvas asendis hoida. Vaatasin aga enda kõrvale jääva katusealuse nišši poole ja soovisin, et ma võiksin olla nähtamatu ning sinna katusealusesse unkasse pikali visata, silmad kinni panna ja esinejat kuulata. No vahepeal muidugi oleks piilunud slaide ka.... Pea on justkui vatti täis, pisarad voolavad ja üldse aitas vastu pidada vaid kaasa võetud pudel vett. Vastasel juhul oleksin ammu trepist alla kapanud ja õues ennast hingetuks köhinud. Ja mis kasu sellest Brontexi tabletist üldse on, kui bronhides pole midagi - ainult kurgus... Ja jagu sellest jamast ma ei saa.
Homse päeva olen toas. Lubasin seda oma meesperele ja eelkõige iseendale. Aga, nojah, lubadustest annab alati ühel või teisel moel kõrvale hiilida. Eks homme ole näha!

neljapäev, 17. september 2009

Meetort

Taigen:
3 spl mett
2,5 dl suhkrut
3 muna
2 tl soodat
5 dl jahu

Kreem:
1 kg hapukoort
2 dl suhkrut

Valmistamine:
  • vahusta munad kohevaks vahuks
  • kuumuta potis mesi ja suhkur, kui segu on tõusnud keema, lisa munavaht
  • sega juurde sooda ja tõsta pott tulelt
  • lisa jahu ja sega tainas ühtlaseks
  • jahuta tainas, vormi jahusel laual piklikuks tükiks ja jaga see kuueks osaks
  • kuumuta ahi 250 kraadini
  • rulli taigen lahti ja küpseta ükshaaval ~ 10 minutit
  • sega hapukoor ja suhkur ning määri kreem jahutnud kihtide vahele
  • purusta üks koogikiht pisikesteks tükkideks ja puista tordile
  • lase tordil seista külmikus üle öö
  • lõpuks tasanda ääred noaga ühtlaseks

Kringel

Koostisained:

150 g võimargariini
1 kl suhkrut
2 muna
2,5 - 3 kl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
2 tl kaneeli
2-3 peotäit rosinaid
1 kl õunapüreed

Valmistamine:

Rasvaine vahusta suhkruga.
Lisa ükshaaval munad ja omavahel segatud kuivained vaheldumisi õunapüreega.
Küpseta 50 min 180 kraadi juures.
Kook vala üle valge .sokolaadi glasuuriga.

NB! Kui küpsetad kringlit jõuluajal, lisa taignasse ingverit, nelki, kardemoni, šokolaaditükikesi, marmelaaditükikesi , pähkleid jne.

Väga maitsev kapsas!

Ja valmis saab 1 ööpäevaga!

2 - 2,5 kg kapsast lõika tükkideks koos kapsavarrega nii, et kapsas ei laguneks.
Lao kapsatükid emailpotti.
Puista iga kihi peale riivitud porgandeid ja tükeldatud küüslauku.
Vala peale keev marinaad:

1 l vett
0,5 kl suhkrut
~ 60 g äädikat
0,5 - 1 kl toiduõli
2 spl soola

Peale aseta raskus (nagu ikka kapsa hapendamisel)

Salat rohelistest tomatitest

3 kg rohelisi tomateid - tükelda
1,5 kg porgandeid - riivi
1, 5 kg sibulaid - lõika seibideks
Sega komponendid läbi, lisa 100g soola (võib ka veidi rohkem)
Jäta seisma 10 - 12 tunniks

Eemalda tekkinud mahl.
Lisa salati komponentide hulka:
300 g toiduõli
300 g suhkrut
100g 30% äädikat
terapipart
loorberit
Vajadusel kalla salati hulka eelnevalt teise nõusse kallatud mahl.

Kõik salati komponendid sega hoolikalt läbi. Kuumuta 30 min (mitte keeta) ja tõsta purkidesse. Kaaneta õhukindlalt.

Porgandikook

Taigen:
3 muna vahustada 0,5 klaasi suhkruga
1 klaas jahu, millele on lisatud 2 tl küpsetuspulbrit
1 klaas peene riiviga riivitud porgandit

Glasuur:
0,5 pakki hapukoort (250g)
0,5 kl suhkrut
1 sidruni koor ja mahl

Huvitav ja üllatavalt maitsev kook!

Mis täna tehtud, ....

....see homme hooleta!

Juhindudes nendest tarkadest sõnadest, võtsin üles porgandid ning punased peedid. Saak on
panipaika ära ka mahutatud, pealsed kompostihunnikusse taritud.

Aga vot maad ära kaevata täna küll ei viitsinud! Õigemini ei jaksanud.

Ja see tänane spordipäev on suutnud mind täielikult desorienteerida - selline tunne, et nädalavahetus on juba käes. Aga ole sa lahke - homme alles reede!

kolmapäev, 16. september 2009

Vau! Kinupilt, missugune!

Ehh! No mis asi see nüüd olgu! Kunagi aastate eest sai vahitud seebikaid. Õnneks vaid ühte seriaali korraga! Siis ühe seriaali lõppedes (peaosas Sonia Smith) tegin selle seebindusega "lõpparve". Nüüd on uus magnet, mis tõmbab teleri ette, tahan või ei taha. Tegelikult selline... kuidas nüüd öeldagi... noh, selline kahtlase väärtusega saade, aga ju siis tootjad jagavad seda psühholoogia värki...

Tänane "Naistevahetus" oli rohkem selline huumorisaade.
Vahetusse läksid üle ootuste asjalik pungiplika ja paljulapseline tädi maalt. Ja mõni tegelane kippus või nahast välja pugema...., aga eks nädala pärast on näha, kas ikka tasus pugeda või oli see üleliigne ja isegi kahjulik ponnistus.

Ja millest see küll tuleb, et juba mitmendat korda on näha - kuulda, et ikka väga -väga alaealised on titemammad? Kus koolikott ja pinal on? Marss kooli, lapsed!

Muutliku ilmaga septembripäev

Koju sõites nägin taevas ilusat selgetes toonides vikerkaart. Pilt on tehtud üle Kanavere küla väljade.
Enamasti jääb vikerkaare algus kuskile metsade taha.
Vaid ühe korra olen näinud vikerkaare algust - see oli põllul. Jätsime auto seisma ja imetlesime seda vaatepilti tükk aega. See oli tõesti kordumatu vaatepilt! Ja see oli mu koduteel Äksi - Kolu lõigul.

Tööpäev ise oli piinarikas. Kuus tundi. Õnneks kolmas tund vaba. Hommikul oli vaevu hääl olemas. Mida tund edasi, seda vähemaks häält jäi. Lõpuks oli mingi kummaline sosin. Kuidas nii tundi anda on võimalik? Aga on! Ja võib-olla, et pareminigi kui muidu. Lapsed tahavad ju kuulda, mida neile räägitakse. Kui aga "volume" nuppu pole, siis tuleb olla hästi tasa, et kuulda. Me saime väga kenasti hakkama. Probleemile ütlesin, et kui ta ei saa intsidentidesse sattumata vahetunnis olla, siis olen ma valmis oma vahetunni ohverdama ja temaga koos klassis istuma. Ähvardasin ka tualetti kaasa minna, et seal jama ei tekiks. Selle peale tehti küll väga kohkunud nägu ja kaheldi, et kuda ma ikka sinna lähen.

Muuhulgas piirasid kolmandikud mind täna küsimusega, et millal nemad omale ajaveebid saavad teha. Neljandikel ju on. Nojah, eks see asi tuleb ette võtta küll, aga millal täpselt, veel ei tea neile öelda.

teisipäev, 15. september 2009

Septembrihommik

See klõps sai tehtud hommikul kell 6.12. Udu ei õnnestunud pildile püüda nii efektsena, nagu ta tegelikult looduses on. Ühel hommikul sõitsin tööle. Päike paistis (just sellel kõrgusel, et kaitsesirmist polnud mingit kasu ja ega päikeseprillidestki mitte)... no ja tol hommikul oli udu nii paks, et mul kojamehed töötasid tavalisel vihmakiirusel. Esiklaas oli pidevalt kleepuva uduga kaetud.

Ja soe on täna. Ja tuulevaikne. Kuna täna hommikul sai jälle liiga vara üles ärgatud, siis oli aega ajalehtede e-versioone lugeda ja Koolielu portaali vestlusringile sai ka pilk heidetud.

Poliitika teemal hoidun sõna võtmast, aga niipaljukest pean vajalikuks mainida, et mõni onu kipub KOV valimiste eel suisa oma nahast välja pugema. Aga kuidas ta, vaeseke, talve tuleku eel ilma nahata toime kavatseb tulla, sellest ma aru ei saa. Ja veel - .... ei, parem hoian omale :)

Aga vot Koolielu vestlusringi teemal võtan ikka sõna küll. See hakkab järjest rohkem kurikuulsa Delfi kommentaariumiga sarnanema. Küll urgitsetakse direktorite, õppealade, huvijuhtide kompetentsuse teemadel, küll lahatakse kolleegide tunnikoormusi, küll arvustatakse kommentaaride kirjastiili ja -viisi. Küll tehakse sarkastilisi märkusi kirjavahemärkide ja suurtähtede teemal. Pagan küll - mul on siinsamas teinekord tähevead sees ja suurtäht puudu. See ei tähenda, et ma kirjutada ei oskaks! Lihtsalt kirjutatut üle lugedes ei märka tihtipeale neid vigu.

Lisaks on Koolielu foorumi leidnud üks kahtlane tegelane, kelle peret ja lapsi väidetavalt represseeritakse. Pidevalt kedagi kas tapetakse või tehakse muid jõledusi. No peab ikka sellel piinataval visa hing olema! Tegelikult kipun arvama, et tegemist on kodanikuga, kellelt hakatakse vanemlikke õigusi ära võtma. Ja siis lugejad näägutavad vaese moderaatori kallal, kes neid jamasid õigeaegselt ei kustuta. Aga - me ju ise lisame õli tulle kirjutades neile jamadele kommentaare. Klounil on mõtet tsirkust teha seni, kuni tal jätkub publikut. Ja publikut on. Vaatamata sellele, et laimatakse konkreetseid inimesi, konkreetset kooli, valda ja jumal teab, keda veel.

Üldiselt on lugu nii, et isegi, kui oleks mingi teema, mille tahaks selles foorumis püstitada, siis jääb see küll tegemata. On muid võimalusi. Aga ikkagi kurb, et õpetajad niimoodi üksteist tümitavad ja igal võimalikul ja võimatul moel üritavad üksteisele "ära teha". Meie, kooliinimesed, peaksime siiski kokku hoidma. Nojah, see on pelgalt minu arvamus.

esmaspäev, 14. september 2009

Uus ja huvitav leid

Et gmail on üks hea ja mahukas meiliteenus, sellest olen ammu aru saanud. Täna sain uue põneva leiu osaliseks. Nimelt oli mu postkastis üks tundmatu aktiivne aken ühe küsimusega. Küsisin siis vastu, et kellega sa minu postkastis räägid? No jummalast lahe! Nagu teine Skype kohe!

Vaatasin, et Marikal ka kirjas, et on on-line....
Sai ka temaga suheldud ja hariduselu asju Eestimaa maakohtades arutatud.
Kurb küll, aga tema suletud kooli üheksal inimesel ei ole siiani tööd! Õudne - meid pole kellelgi vaja! Mis värk see on? Kas toimub õpetajate ületootmine? Majanduskriis ka selles valdkonnas - tootmine ja nõudlus pole tasakaalus.
Ja nagu arvata oligi - naaberkool, kes lootis kõik suletud kooli õpilased omale saada, sai kõigest 5 õpilast juurde. Vägisi ei tee ikka midagi. Asjad liiguvad just nii, nagu on peredele ja eelkõige lastele kasulikum. Mitte vallale.

Üks hea asi on ka käima lükatud. Mu mehe ajaloo, koduloo ja arheoloogiateemaline raamat läheb kirjastamisele. Isegi keegi kunstnik on kaubeldud kaant kujundama ning legendaarsest matkakepist tuleb üks korralik foto teha. See pidavat ka sellesse raamatusse minema.
Margit pakkus välja, et raamatu presentatsioon tuleb ka korraldada ja see võiks toimuda Tuhala kunstikambris, nagu vana kuivati nüüd nime on saanud. Margit arvas, et kutsed tuleb saata koolidele, raamatukogudele, ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele jne, jne. Loodan, et see asi ei kuku kaela liiga kiiresti. Ma vajan selle mõttega harjumiseks veidi aega.

Ja nüüd intensiivravi läbi viima! Mul pole mitu aastat isegi mitte nohu olnud. Nüüd on nina nagu kasaka pasun ja kurk on ka mingite kahtlaste eluvormide poolt kinni müüritud.

pühapäev, 13. september 2009

Jalgrattaga sõitmas

Tänase tööpäeva lõpetasime sportlikult. Tegime jalgratastega oma tavapärase 12km ringi.
Kiriku ristmikul on ilusad suured kased, mis igal sügisel värvuvad kollaseks laiguti.
Vesioinas Kata silla juures on jälle tööle jooksutatud.
See osa Kata külast on minu meelest üks imeilus koht. Ja pole see viimase paarikümne aasta jooksul suurt muutunud ka. Nojah, haljastuse hooldamise vahendid on tänaseks tõhustunud, seega murupinnad on ühtlasemad.

Sibulapirukas


Taigen:
100g margariini
3 dl nisujahu + 1/2 dl rukkijahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
circa 1/2 dl külma vett

Täidis:
6 suuremat sibulat (500 g)
20 -30g margariini või õli
2 muna
musta pipart
muskaatpähklit
soola
1 pakk (see väiksem) hapukoort
1 1/2 dl riivitud juustu

Valmistamine:

  • Näpi kausis kokku rasvaaine, jahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa külm vesi ja vormi taignast pall (!) pane taignapall üheks tunniks külmkappi.

  • Koori sibulad, lõika õhukesteks viiludeks. Hauta potis madala temperatuuri juures rasvaines pehmeks. NB! Pruuniks ära sibulatel minna lase!

  • Tõsta pott tulelt ja sega sibulate hulka hapukoor, munad ja pool riivitud juustu kogusest. Maitsesta segu korralikult!

  • Vajuta taigen koogivormi põhja ja servade vastu. Pane taigen ahju küpsema. Nipp! Kata taigen fooliumiga, siis ei kerki taigen küpsedes üles. Küpseta ca 10 min.

  • Vala täidis taignale. Puista kõige peale riivitud juust. Küpseta veel ca 20 min, kuni pirukas on pealt kuldpruun.

  • Serveeri kuumalt!

Nagu ikka, nii seegi kord sai piruka komponentide kogustega meelevaldselt talitatud. Küpsema läheb pirukas küpsetusplaadile, mitte vormi.

Pühapäevased toimetused

Õnneks on täna ka kena päikeseline päev! Muideks, eile õhtul oli veel viitsimist üle vaatamist ootavate vihikute-töövihikutega ühele poole saada.

Mis siis pühapäev endaga kaasa toob:

1. Tarisime elutoa vaibad terrassile. Kahe suure vaiba küürimiseks kuluks kole palju seda õiget vaibapuhastuse vahendit. "Vanish" või mis ta säänne meil ongi. Tuleb kasutada muid vahendeid. Leidsin, et tavaline pesupulber kuumas vees lahustatult on piisavalt hea vahend ka põrandavaiba puhtaks nühkimiseks. Ostsin suisa kaks harja, et mine sa nende vastupidavust tea, aga väegade vastupidav toode juhtus olema. Ei lagunenudki töö käigus algosakesteks!
Vaibad saavad küll puhtaks, aga ühtlasi jäävad ka sõrmenukid nahast ilma.

Tänase päeva on vaibad terrassil - neile hakkab kohe-kohe päike peale paistma ja teeb seda kohe õige mitu tundi. Aga karta on, et nad peavad ka homme õues olema - kole märjaks said teised.
2.Tõin sibulad saunast ära. Puhastasin, sorteerisin ja suuremad laotasin veel mõneks ajaks kasvuhoonesse.

3. Lõunaks mulgipuder suitsuribiga. Nutavad...., aga söövad - poisid, ma mõtlen. Oi, küll nad soigusid! Magnus leidis ühe suitsuliha tükikese küljest killu krõmpsluud. Küll veeretas seda taldriku peal! Ma siis demonstreerisin, et näe, nina otsa saad liigutada, seal on krõmpsluu. Surgib siis oma taldrikul edasi ja kontrollib iga vähegi suuremat lihatükki, et äkki on jälle mõni "nina" pudru sees. Siis tuli Madis ka sööma, ise sellise kannataja näoga. Magnus õpetas elutargalt, et vaadaku vennas ikka hoolega üle kõik vähe suuremasd lihatükid, kuna karta on, et nende küljes võib mõni nina olla.

Igatahes mina süüa ei saanud! Naera nii, et pisarad voolavad! Isa püüdis oma poegi kasvatada ja manitses söögilauas viisakalt käituma, aga tal oli ka tõsine olemisega vähe raskevõitu. Säärane tsirkus siis selle õnnetu mulgipudruga!

laupäev, 12. september 2009

Laupäevased tööd - tegemised

Ma ikkagi ei olnud reede õhtul nii tubli, nagu kavatsesin olla :) Aga see-eest sai tublisti magatud. Sellest kena õhtu maha magamisest on nüüd tagantjärgi muidugi kole kahju, aga mis teha.

1. Ja nii algaski laupäev töiselt (õpsi-töiselt): 4. klassi mata KT nr 1 on parandatud. Hinded e-koolis. No ei saanud klass kokkuleppest kinni peetud! Ikkagi üks 4 tuli sisse. Preemiakomm jääb saamata. Vot nii! 4. klassi mata tunnitöö ka hinnatud ja e-kooli märgitud.

2. Põldoakaunad lüditud. Puuvillase riide peal terrassi lauale kuivama pandud. Riidega koos on hea kogu staff õhtul kokku korjata.
Vahepalaks: Paistab, et meie emased kassid Sohvi ja Hallu on koos väimeespojaga (võõras must isakass) kodust jalga lasknud. Hugobert on nüüd palju kodusem, palju vähem pahur ja hoopis rahumeelsem. Istume praegu Hugobertiga terrassil ja naudime keskhommikut. Kes kasukat kohendades ja pikutades, kes kohvi juues ja uusi "sõjaplaane" välja mõeldes... 3. Kasvuhoone tühjaks veetud. Varred lõkkeasemele, aga tuld ei taha nad kuidagi võtta... Kasvuhoone ja lõkkeplatsi vahet seerides jäi pilk peale läbi "viledaks kulunud" toominga paistvatele pilvedele. Toredad kontrastsed toonid jälle! Kuigi jah - need värvitoonid pole enam kaugeltki nii säravad kui nad olid veel kuu - poolteist tagasi.Kasvuhoonega on nüüd lõpuks asi ühel pool. Maa on kaevatud. Küll võttis ikka aega! Selline ajaraiskamine ajab kohe hinge täis.
Ja enesetunne pole kaugeltki mitte kõige parem. Aga ma keeldun uskumast, et poiste tõbi mulle ka külge on hakanud. Pigem on asi jõletukuumas kasvuhoones mitu tundi rassimises. Ma vähemasti loodan nii.
4. Kasvuhoone korrastamise vahel sai tehtud ka üks kiire trett Kosele apteeki. Noored mehed on mõlemad tõbised. Loodetavasti pole tegemist uute seagripi juhtumitega.

5. Värvisin pumbamaja. Majapoolne külg on tehtud, sissesõidutee külg on tehtud nii palju, kui kallaku peal redel võimaldas. Igal juhul redeli peale, mis toetub maapinnale vaid ühe jalaga - no ega ikka ei roni küll. Ma pole Karlsson. Õues lõppes laupäevane tööpäev kolmveerand kaheksa.

Muide, voodrilaudade kvaliteedil on ikka väga suur vahe. Seda oli just värvimisel tunda. Uuema aja voodrilauad on kohe palju-palju siledamad.


Ja niiiii palju töid oleks tahtnud veel ära teha! Aga.... ei jõua kohe kuidagi...

Päikeseline septembrihommik

Varahommikul olid õued, põllud ja heinamaad mattunud paksu, valgesse, kleepuvasse udulaama.
Kell kaheksa särab päike juba üsna kõrgel.
Iga rohukõrs on end edevalt pärlitega ehtinud. Küllap rohukõrred tahavad päikesele näidata, kui ilusad nad on. Ja päike näeb neid pärleid. Tema tähelepanu jagub igale üksikule kõrrekesele, ka kõige madalamale ja tagasihoidlikumale - rohi kiiskab ja sillerdab hommikustes päikesekiirtes.

neljapäev, 10. september 2009

Õhtused toimetused õues

Toimetasin üle mitme-mitme päeva natuke ka õue peal. Katkusin põldubade kaunad varte küljest ära ning viisin kasvuhoonesse varju alla. Varred ja muu sodi läks kompostihunnikusse.
Kaevamine jääb nädalavahetuse peale. Tegelikult tahaks juba ka porgandi ja punase peedi üles võtta, aga ju on ikka liiga vara veel. Pumbamaja servaliistudelt on lahtine värv maha kraabitud. Pumbamaja värvimine on ka üks nädalavahetuse plaanidest.

Eile lubasin oma meesperele, et ma ei tee enam mitte ühte ainumast purki ei moosi ega salatit. Õunamahl ei lähe muidugi arvesse. Ah sa pagan! See õunamahl tuleb ju ka ilmselt nädalavahetusel ära teha! Hää, et meil kartul üles on võetud! Mitme tuttava peres seisab nädalavahetusel just see töö ees.

Kolmveerand kaheksa läksime kutsikaga jalutama. Ta meil juba päris suur! Kuu keskel saab neljakuuseks.
Sügise valgus ja värvid küüni taga jõe ääres,
sauna juures vanas pargis,
kivikangru kõrval (mis värve siin raagus toomingal enam),
uue pargi noortes mändides
ja õhtutaevas.
Veerand üheksa helistas poiss ja kutsus endale Sepiku bussipeatusesse järgi. Huvitav on see, et kui telefonihelina järel kutsikale öelda: "Lähme!", siis jookseb ta joonelt auto juurde. Meie autokoer teab juba, et helin tähendab peatset autosõitu.
No ja nii ma siis sõitsin... Kuni ühel hetkel olin Kolus tartu maantee ääres. ise veel mõtlesin, et kuhu, pagan, ma siis nüüd minema pidingi. Ega`s midagi, pöörasin ümber ja sõitsin tagasi. Poiss imestas, et mis värk - tema vaadanud, et üks auto tuleb hirmsa lendamisega, et ju see meie auto on. Aga ole siis lahke, auto pani madallennul mööda nagu postist :)
No ma olin nii mõtteisse süvenenud (teema eelmises postituses), et ainult sõitsin - selline rutiinne tegevus ju see...
"Võlast vabaks" jäigi vaatamata. See Starmani digitelevisioon on selline kahtlasevõitu. Vähemalt meie puude all. Õhtuks kaob eesti kanalite levi sootuks. Vahi aga Discoveryt ja Science`it.

pühapäev, 6. september 2009

Pühapäev

Hommik kulus mitte millelegi - väga ebamäärane väljend, aga paremat ka ei leidnud, kuna midagi erilist ei teinudki. Lihtsalt olin. Võiks arvata, et kui meesperet, kes pidevalt midagi vajaks (sokke, pastakat, koopiapaberit, labidat, süüa, lihtsalt hüva nõu), kodus pole, et vot siis ma alles teen suuri tegusid... Hoopiski mitte! Vedru käib sellise tühja tuiamisega täiesti maha.

Õnneks käis naabrinaine õunu viimas (huvitav küll, aga tema aed on täiesti õunavaba). No tuleme siis tuppa kohvitama - järsku jääb ta nagu soolasammas seisma ja näitab näpuga (!!!) laua poole. Endal niisugune uskumatu-imestunud nägu , nagu oleks UFO-t näinud. Küsimuse peale, mis sul hakkas, näitas ta veelkord laua poole. Ja siis selgus selle imestamise põhjus! Ta oli "šokeeritud" nähes täiesti õpikute-töövihikute- paberite- märkmike-päevikute-vaba lauda. Küsis tõsimeeli kohkunult kas mind on koondatud.
Selle pildi tegi mu kohkunud naabrinaine. Käskis pildi juurde punasega trükkida ka kuupäeva. Nu daa! Niipaljukest siis minu katsest inimeseks hakata, nädalavahetusel puhata ja olla lihtsalt mina ise, mitte 7 päeva nädalas ühe konkreetse kooli õps. Mõni inimene saab sellise afääri peale veel rabanduse!
Naabrinaisele sai lohutuseks öeldud, et õhtul on mu laud jälle tavapärases konditsioonis, sest vähemasti vastu ööd tuleb homsed tunnid ette valmistada. Tunniplaan peas ei ole ja vot ei vaata ka veel! No igal juhul mitte enne kella kuut!

Üllatus-üllatus! Mis kooki ei ole ma sel hilissuvel ja varasügisel veel üldse teinud? Vastus: Õunakooki!!!! Seda kõikse lihtlabasematki mitte! Masendav! Ja ise olen püstihädas, et mis nende õuntega peale hakata. Täna siis sai see puudujääk likvideeritud. Koogi põhjaks biskviittaigen viiest munast. Kartulijahu ja nisujahu pooleks. Kasutasin tuviõunu ja oi, neid sai koogile ikka palju peale uhatud! Viis munavalget vahustasin hästi tugevaks vahuks ja üsna vahustamise lõpus lisasin ka veidi suhkrut. See munavaht sai õunatükkidele peale kallatud. Ahjaa! Tegelikult sai biskviittaigen tehtud 5 munast + veel viiest munakollasest. Õuntele panin seekord peale vanillisuhkrut, mitte kaneeli.

Täna oli kutsikal traksidega jalutamise teine treening. Läksime külatänavale tšillima. Tegelikult sai maha mängitud komöödia "Daam koerakesega". Hää, et keegi ei juhtunud seda spektaaklit nägema! Pontsu kündis vahepeal koonuga maad, siis rullis ennast maas, siis kukkus kappama ja keeras jalutusrihma ümber minu jalgade niisugusesse umbsõlme, et selle lahti harutamine oli juba iseenesest paras etendus. Ja seda keset teed! Oleks nüüd mõni auto tulnud, ei kujuta ette, kuidas me tee pealt ära oleksime saanud. No õnneks on meite kandis liiklustihedus ikka kordades-kordades väiksem kui suurel maanteel (tegelikult sisuliselt olematu). Aga pole viga, küll me õpime ja harjume ja taltume!

laupäev, 5. september 2009

Laupäevast kokkuvõtvalt

No kuda on õnnestunud hommikune plaan koolile mitte mõelda? Üle ootuste hästi! Kui nüüd natuke ikka mõelda, siis Arvo küsis reedel, kas olen oma e-kooli juba üle vaadanud. Vot ei vaata täna ka veel mitte! Põhimõtteliselt ja kangekaelselt, vot! Esimesel nädalal siis "kõigest" kuuepäevane töönädal. Huvitav-huvitav, kas õnnestub nii kindlameelseks ka edaspidi jääda? Kui õnnestub, siis on väike lootus, et minust ka hakkab lõpuks ometi inimene saama. Pireti ajaveebi lugedes hakkas küll kole häbi. Kuidas küll mõni õpetaja suudab olla nii mitmekülgne! Ja mina muudkui teen siin omale vabu päevi....

Tomati-sibula-õuna-küüslaugu salatit sain 10,5 liitrit! Nii pidigi tulema, sest potti ma ise pliidi peale tõsta ei jõudnud.

Enne Paunkülla minekut käisime Kosel. Puruvana poes küsisin müüjalt, kas neil on trakse väikesele koerale. Leiti üks komplekt: traksid ja jalutusrihm. Kahe müüjaga pusisime ja proovisime ette kujutada, kuidas see koer nende trakside sisse tuleb toppida. Üks arvas ühtmoodi, teine teistmoodi ja kolmas veel omamoodi:))) Lõpuks tuli poodi üks meesterahvas. ma palusin temal meesterahva loogika ja tehnilise taibuga kolmele jänni jäänud naisele appi tulla. No ja oligi abi! Ära ostsin selle viguri!
Kodus sain sipleva ja hüpleva kutsika kuidagimoodi nende trakside sisse. Tegime siis proovisamme. Oh sa taevake! Pontsu tõstis sellist hädakisa, et anna aga olla... Lõpuks oli kõhuli põrandal maas ja keelsus jalgu alla võtmast. See oli ikka täiesti talumatu ahistamine, vähemasti meie kutsika meelest. Ega´s midagi - homme on teine treening.

Kuda siis ilmateade täkkesse läks? Lubati ju üleüldist laussajuga päeva... Päike paistis ja vihma polnud terve päeva! Usu siis veel ilmateadet!

Paunkülas

Minu mees oli kutsutud Paunkülla kõnelema hästi vanadest aegadest. Üritus algas endise Paunküla kooli juures lipu heiskamisega. Praegu kuulub hoone Audentese Spordikoolile. Siin viiakse läbi treeninglaagreid. Noh, maja on vähemasti kasutuses. Ja kui ma nüüd ikka õigesti kuulsin, siis kasutab maja ka Paunküla külaselts.
Lipu heiskamise järel sõitsime vana koolitare asemele. Külarahvas oli võtnud kätte ja kaevanud mantelkorstna jäänused suure põllukivide hunniku alt välja. Plaanid on selle koha edasi arendamise osas veel suured. Seda oli kena kuulda.





Sel ajal, kui suure kivi kohale toimetamise seiklustest räägiti, olin ma jälle jumal teab kus. Igatahes nii paljukest kuulsin, et kivi oli algselt olnud kuskil Tartu maantee ääres ja kandnud endas üsna suurt ohtu liiklustrassile. Järgneva pildi juures tahaks natuke targutada, aga jätan seekord vahele :) Härra vallavanem austas üritust oma kohalviibimisega lausa kahes rollis - täna oli üritust lauluga ilmestamas Kuivajõe meeskoor, kus ka vallavanem laulab. Mulle meeldib, et kivil ei ole kasutatud suurustavalt sõna "koolimaja", vaid "koolitare". Olid ju tollel kaugel ajal hooned just madalad tarekesed.
Kõrvu jäid kõlama vallavanema sõnad valla haridusasutuste ja hariduselu tuleviku teemal. No saame näha! Meest sõnast......!


Kivi avatud, sõitsime tagasi Paunküla vanasse koolimajja. Algas väike ajalookonverents.

Kõigepealt esines Paunküla mõisa praegune "mõisnik". Mees tegeleb mõisa ajaloo ning mõisnike elulugude uurimisega. Varsti on loodetavasti ilmumas ka sellekohane raamat.

Seejärel esines väikese kontserdiga Kuivajõe meeskoor.

Pärast väikest vaheaega sai sõna Arne. No tema ikka oskab rääkida! "Spikri" ta omale küll trükkis, aga ei kasutanudki seda. rahvas oli teemast huvitatud ja esitati isegi küsimusi, mida jätkus hiljem kohvilaudagi. Ehhee! Aga ma sain ka suud pruukida ja teatud teemal külaseltsi südametunnistusele koputada :) Mõni tädi keeras selle peale kohe ringi, et näha, kes k...t see veel on :)
Üritus osutus oodatust pikemaks, aga oli huvitav!

Lahe leid

Üks väike keskkonda ilmestav kujunduselement külatee ääres ja möödujal on kohe tuju hea!

Õunamoos punastest õuntest

Õunad on ilusad, aga väga maitsvad on nad alles üliküpsena - mahlased, pehmed ja magusad. Täna on ilm külm ja märg. Jope selga, kummikud jalga - alles siis võib midagi õues ka teha.
Õunu tuleb koorida kaks ämbritäit. Seda sodist tööd köögis küll ei tee - ikka õuetrepil.
Pott pliidile ja nüüd pole parata - tuleb hakata purke otsima. See ettevõtmine muutub aga järjest keerulisemaks...
Sain 6 liitrit roosat õunamoosi!
Moos kees, samal ajal koorisin suure pesukausitäie tomateid. Tükeldatud on ka õunad. Kui Paunkülast tagasi jõuame, jätkan salati tarvis sibula ja küüslaugu tükeldamist.
Vaatasin leonduri näitu. Kaks nädalat ja 1000 täis! Mis toimub??????


Hämar ja unine laupäevahommik

Varahommikul tekkis ketserlik plaan terve laupäevase päeva ÜLDSE MITTE KOOLITÖÖGA TEGELEDA! Näis, näis, kas pean vastu! Tegemisest kui sellisest õnnestub ehk tõesti kõrvale hiilida, aga mõtlemisvõimet ei saa kuidagi välja lülitada. Kuigi tundub, et mõnikord oleks vaja küll seda "turn off" nuppu.

Nalja sai juba hommikul. Küpsetasin pannkooke. No millega neid siis süüa? Moosiga? Millisega neist? Meega? Vot, just meega! Saatsin mehe pumbamaja riiulilt meepurki tooma. Läks ja tagasi ei tule.... Tuli välja, et ta oli seal riiulite ees kirunud mind, et kuhu ma ometi need meepurgid peitnud olen. No mida pole, seda pole! Lõpuks meenus talle, et olin varem maininud, et mesi suhkrustab tänavu väga kiiresti. Siis ta taipas, et need imeliku sisuga purgid on ikkagi meepurgid. Nimelt näevad meepurgid välja täpselt sellised, nagu oleks neisse villitud sulatatud searasva. Me ei oska seda imelikku väljanägemist seletada millegi muuga, kui et tegemist on puhtalt rapsimeega.

Männimetsasid meie kandis ju pole, seega kanarbikumesi on välistatud. See pidavat jällegi selline tume ja mõrkjas olema.

Hommikukohvi nautides vaatasin vanu pilte. See piltide lugu on üsna kahe otsaga. Tore, kui need on arvutis, aga tore oleks, kui nad oleks ka albumis. Digika ajast alates pole meil ühtegi pilti arvutisse lisandunud.
Pildil on suure fotoalbumi kaas. Praegu vaatasin, et oli ikka viitsimist seda albumile ümber sättida. Kui nüüd hästi meenutada, siis tuli see album lausa osadeks lahti võtta. Tikkimine oli selle asja juures see kõige väiksem mure. Omal ajal sai raamatukaasi ka tehtud. Esikaas tikitud, kaane külge ühendatud õhukesest materjalist järjehoidja. Mõnele kingituseks läinud raamatukaanele tikkisin tulevase omaniku monogrammi ka peale jne, jne. Oh, olid ajad! Tikkimine mulle väga meeldib, aga hetkel pole see vist eriti moes.
Nüüd on vaja iseendaga ülemat nõu pidada, et mida tegema hakata. Kas tomati-sibula-õuna-küüslaugu salatit või moosi punastest õuntest. Vaja seda asja kaaluda. Mõlemad eeldavad pikka ettevalmistusaega, mis on aga igav ja ei paku üldse pinget :) Ja kust need purgid veel võetakse?

reede, 4. september 2009

Vihm, vihm ja ikka vihm!

Vanajumal oli täna meie poolt! No ikka imeilus ilm oli meie matka ajal! Samas kodu kohalt läks üle üks pahur vihmapilv teise järel. Arne kurtis, et töö tegemisest ei tulnud midagi välja - muudkui istu, nagu hiir mütsi all.

Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad! Nojah, vahemaid arvestades jalgade asemel jagavad siiski autorattad.
Mõte Kosele poodi sõita jõudis kohale samaaegselt ilmatu võimsa vihmapilvega. Saju lõppu oodata polnud enam aega, sest ega poed öö läbi ka avatud pole! See vihm, mis pildile jäi, oli alles nali selle kõrval, mis ees ootas. Autotuledest polnud mingit tolku, aina pimedamaks läks ja kojamehed ei jaksanud vett ära pühkida. Aga ... Kosele jõudes oli asfalt sellist nägu, et noh, oli ju kah midagi sadanud ja ilmselt tükk aega tagasi.
Ja koju tagasi jõudes ootas meid ees järjekordne padusadu!

neljapäev, 3. september 2009

Tänasest päevast (metsa poolt vaadatuna)

Koolis läks tänane päev juba märksa kiiremini kui eilne. Probleemiga sain ka hakkama!


Koju jõudes oli pool peret juba ootamas ja kohe teine tunne oli toimetama hakata. Kupatasin ära külmikus oma aega oodanud seened. Käisime väikese treti ka Huntaugu metsas. Kui eile oli suur torm, siis täna risti vastupidiselt tuulevaikus ja väga mõnus suvesoojus. Ma ei teadnudki, et meie küla servas on sellised heinamaad! Kümnete-kümnete hektarite viisi niitmata heinamaid!

Metsas valitseb vaikus. Ainult tihane teeb aeg-ajalt häält ja korra isegi kuulsime laanepüüd. Selles lopsaka põõsarindega metsast suurt seenesaaki loota polnud, aga niisama oli ilus kõndida ja vaikust kuulata.
Pika kõndimise peale leidsime ka mõne võiseene. No ei ole meie kandis tänavu seeni!
Ja siis oli risti üle metsatee selline installatsioon! Ma püüdsin külma verd säilitada ja sisendasin endale, et see on tõke rohkearvulistele metsanotsu hordidele.... aga mingi kahtlane horisontaalne lauajupp äratas kahtlust.... Oh sa püha müristus! Me tallusime pühal ja puutumatul eramaal! Aga kuda me sinna sattusime? Kas teisel pool oli vastav silt: "Stoi! Streljatj budu!"??? Vot ei olnud! Ja pealegi oli päike veel taevas, seega meil seaduslik õigus viibida võõral mullakamaral.
Niitmata heinamaa servast sain põrandavaasi kaks efektset kuivanud taimepusa. Pildil nende ere-lilla-roosa värvitoon välja ei paistagi.
Laupäeval läheme Paunkülla. Mina lihtsalt niisama uut õhku hingama, minu mees aga peab miskit seal ka rääkima - demonstreerima.

kolmapäev, 2. september 2009

Tsitaat

"Siin on nüüd küsimus selles, milline on õpetaja jaoks pedagoogilis-psühholoogiline lähtekoht ja eelhäälestatus enne klassiruumi astumist: kas ta näeb igaks juhuks igas lapses ( kui võimaluses) probleemi, või igas probleemis (probleemses õppijas) võimalust ja pedagoogilist väljakutset?"
Ramo Pener, õpetaja

Ajalehest Eesti Ekspress

Tundub, et selline väljend on muutunud juba peaaegu käibefraasiks, kuid on samal ajal siiski aktuaalne ja absoluutselt adekvaatne.

Mõtteid pärast skandaalse telesaate uut algust

Mõne aasta tagune "Naistevahetus" tekitas vastakaid tundeid. Mõni saatepaar oli ikka väga .... noh, selline..... ei teagi, kuidas väljenduda... no - skandaalne. Mõtlesin siis, et seda jama pole küll vaja vaadata, aga....
ole sa lahke - jälle sättisin ennast kella kaheksaks teleri ette!


Väga raske on ikka hakata ilma "koolituseta" tegutsema võõras peres. Jelena oli väga tubli! Ta on tõeline kangelane, kes kodus kannatlikult rügab ja rügab. Puhkuseta. Hea, et suurematest lastest talle juba abi on!
Ja mismoodi toimub majandamine, kui peres on väga palju lapsi ja tööl ei käi kumbki vanem???? No emast oleks seda tööl käimist ka kole kurjast nõuda. Keegi oli juba nii nördinud, et "võražal protest"! Mille peale?

Olen ise ka noores põlves šoki saanud teemal: "linnatibi taluperenaiseks" :)
Leidub veel nüüdki, paari aastakümne järel inimesi, kes meite pool toimunud muutusi "hinnates" kahtlustavalt mind piidlevad, justkui tahaks öelda: "Tuu iks olõ õkva ku liinah!"

Üks poiss on nüüd siis koolis. Tuleb ehk homme hilisõhtul. Teine on kodus ja ootab, millal tema 1. kursus alustada saab.
Noored läksid jalutama. Potsut kaasa ei võetud. Selline ülekohus saab õige pea likvideeritud, kui Potsule ka traksid ja jalutusrihm saab ostetud. Vot siis jalutavad kahte koera!

Ma ei saa aru, miks ma ei saa mitte midagi "eppohhi loovat" korda saadetud pärast igapäevast tööpäeva! Tööpäev ju pole ometi ööpäeva pikkune! Aga ei mängi välja! Samas tean, et homme pärast tööd teen seda ... ja seda... ja seda ka veel. Ja sel lihtsal põhjusel, et reedel läheme matkale ja tunde pole. Siit järeldus - ma ei oska ennast säästvalt töötada. Aaa..... kuda seda õpitakse? Äkki oleks tagumine aeg õppida ennast säästma? Enne kui on juba hilja...