laupäev, 4. juuli 2009

Uhhh! Laudadest jätkus!

Järjekordne töövõit saavutatud! Järjest kahanevat lauavirna vaadates kaldusime arvama, et veranda otsaseina ikka katuseharjani löödud ei saa. Aga asjale loominguliselt ja vääääga kokkuhoidlikult lähenedes tehtud ta sai! See on kõik väga kena, aga.... Nüüd ei saa seda maja külge pooleli jätta ja töö peab jätkuma. Mis aga tähendab seda, et rahakotis saab toime pandud koletu mõrv. Appi-appi, millal tuleb järgmine palgapäev? Mnjaa .... sinna on veel ilmatu palju aega. Seda muidugi palgale mõeldes, aga kui kuupäevale teise nurga alt läheneda, siis - oo õudust - siis on juba kool peale hakanud.

Tihaste kodud

Rasvatihase kodu on juba aastaid selles vanas elektrikilbis. Kilp sai paigaldatud millalgi 37 aastat tagsi, kui maja maani maha põles ja vundamendile uut hakati ehitama. Nüüdseks seda juba ammu vaja pole, aga maha võtta ei saa - seal elatakse. Pildile ei jäänud näha, aga kilbi katusel on selline ümmargune "korsten" - ilmselt kaablite sisseviimiseks. Sealt lind siis sisse-välja lendab. Mõistatuseks mulle jääbki, mil viisil teeb emalind oma poegadele selgeks, et sellest kitsukesest torust seal üleval pesalaes tulebki välja lennata. Aga välja on nad saanud. Alati. Sel suvel elab maja uksest viie sammu kaugusel kasvavas vanas vahtras salutihane (varem kandis vist nime sootihane). tal praegugi veel pojad pesas. ei ta karda meie liikumist ega midagi - ootab, nokk putukaid-satikaid täis, kuni me sammukese eemale läheme ning vupsab oma koju poegade juurde. Pildil näha, et vasakpoolne haru on ilma kooreta. See tolle ammuse tulekahju tekitatud. Hää, et puu koos majaga maha ei põlenud!

Suvine tikand

Varahommikusel tunnil nii poolärkvel või sedasi - aga tekkis üks mõte. Mõte selline, et kuna praegu selline rahvuslik aeg - laulupidu ja tantsupidu ja igasugused müügid-laadad rahvuslikel teemadel, siis võiks ju ise ka midagi taolist teha. Midagi lihtsat ja samas praktilist. Mul sellist suvekotti nagu polegi. Killerkott ka selline sobimatu - tobedate reklaamidega ja üldse....

Nu jah. Aga mul on ju ema varudest olemas mõningaid pastelsetes toonides mulineesid, on ka üks hele suveseelik, mida ma pole eelmised viis aastat kandnud ega kavatse ka järgmised viis aastat kanda. Tikkimisnõel on ja oskused on muideks ka... Hommikukohvi kõrval oli just paras hetk üks muster seilme ette visandada ja asi vaja käima lükata. Nii lihtne see ongi :D

Visand ise selline.
Kotile tuleks siis mingid sarikalised, käokann (ehheee - tõrvalill), meelespead ja raskuspunktiks mõned karikakrad. Kogu lugu. Raskepärast mooniõit ei lisa, sest ei taha tugevaid toone selles tikandis kasutada. Vot nii!
Ja kus see point siis on? Aga selles, et saan niiviisi omale ühe suvise üleõlakoti, mida sedasi paeltega kokku saab tõmmata.

reede, 3. juuli 2009

Mõistus ei ole enda teha ehk kuidas sündis üks jabur idee

Kõikse paremad mõtted tulevad pähe maad kaevates. Nii seegi kord....
Mind ärritavad juba nii umbes 18 aastat kolm truubitoru ja kaks paneeli. Täiesti kohatult on nood suuremad torud tükkis paneelidega meie eesaias.


Väike truubitoru
Suured truubitorud ja paneelid
Ja siis küpses sõjakas plaan....
Tegin selle kohta isegi "projekti", mis näha allpool :)

Kõige selle mõte on selles, et sellest aastaid-aastaid seisnud staffist saaks kujundada midagi ekslusiiv-originaalset aiakujunduse seisukohast vaadatuna.

Nojah, selle "projekti" selgituseks siis nii palju, et neisse truubitorudesse võiks mingid taimed kasvama panna ja nende vahel oleks paneelidele kujundatud istumiskohad.... No kas pole põnev idee?

Vahepeal tuli ka mu kalamees koju. Tutvustasin ome "geniaalset" projekti ja uskumatu, kuid tõsi - ta ei toonudki välja n + 1 vastuargumenti, vaid ütles hoopis, et tarvis sobiv koht otsida.

Võib-olla hakkab see idee millalgi isegi jumet võtma..... :D
Projekt ise on siin:

Heinassoos

Arne läks kanuuga jõe peale ahvenajahile ja mina ka parasjagu ei viitsinud küüni seina ääres mässata. Võtsin hoopis ette väikese õppekäik-matka Heinassoosse. Läksin läbi meie suure pargi. Esimene üllatus: Kurekatlad on õitsema hakanud! Need on nii armsad kellukesed, et ma kohe mitte ei raatsi neid nende kodukohast ära viia ning ajutisse elukohta - vaasi panna. Arne on parki niites kurekatelde pesakonnad kenasti kasvama jätnud. Teine üllatus oli veel: Kõndisin, nina taeva poole ja imetlesin suureks kasvanud mände. Äkki kuulen, kuskilt kostab väikese mootori popsumist... Siilipoiss! Puudutasin teda esiti fotokaga - ei hüpanudki. Vot see siili hüppamine, okkad turris, ongi just see põhjus, miks ma teda nagu hästi katsuda ei julge. Aga - ma ületasin täna iseennast! Kuna see siilipoiss ei olnudki eriti pahur ja ei hüpanud minu fotoka peale, siis - üllatus, üllatus - ma tegin siilile pai! Elus esimest korda!!!!!
Heinassoos... Õigemini selles osas, mis jääb vahetult meie piirikraavi taha. Küll seal oli palju jäljeradu! Metskitsed? Vaevalt. Metssead? Juba tõenäolisem. Koprad? Kõige tõenäolisem. Need tegelased käivad suvel heinamaadel rohtu krõmpsutamas. Muideks, angervaks maitseb neile kohe iseäranis hästi.
Leidsin esimese orhidee - kahkjaspunane sõrmkäpp.
Selliseid orhideesid kasvas seal ka: vööthuul sõrmkäpp.
Peaaegu meie piirikraavi kaldas leidsin sellise orhideede pesakonna! See meenutab juba natuke Saaremaal Odalätsi (loodetavasti kirjutasin selle nime ikka õigesti) allikatel nähtut.
Tagasi meie pargis. Ja ole sa lahke, keda ma jälle nägin! Seesama siilipoiss ei olnud viitsinud vahepeal eriti pikalt edasi kõndida.
Heinassoost tõin kaasa kimbukese suvelõhna: pehme madar.

Tõnnike

See püsilill on üks minu lemmikutest ja seda üsna mitmel põhjuse.
  • tõnnikesel on meeldivat tooni õisikud
  • õie kuju on huvitav
  • tumerohelised, veidi sakilise servaga lehed on dekoratiivsed - taim on ilus ka enne ja pärast õitsemist
  • õitseb suht kaua
  • talub ebastabiilseid niiskusolusid Kõik need loetletud punktid viitavad sellele, et ta on üks igati sobiv püsik laisa aiapidaja peenrasse. Küll ma juba tean, mida räägin.... :)

natuke lisatarkust Internetiavarustest:

Suureõieline tõnnike: http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/tonnike.htm

Rahvapärased taimenimetused: http://herba.folklore.ee/?menu=taime&tid=1985

Aia-tõnnikese looduslik sugulane: http://www.maamajandus.ee/index.php?page=21899&grupp=targutalita&artikkel=2373

Kasvuhoones

Küll on tänavu meie kasvuhoonekurgid pikaldase kasvamisega! Alles nüüd, juuli alguses, on nad nii suured, et kannatavad üles siduda. Aga paprikatega on tänavu väga kehv seis. Normaalsel taimel on ikka parajad viljad küljes, aga...
Mõnel pealtnäha tervel taimel kukuvad suured viljad maha. Neil mingi mädanik kallal :(
Asi läheb veelgi hullemaks. Taim hakkab ära kuivama :((
Kuni lõpuks on ta selline :(((
Ei aita midagi - tarvis taimed välja kitkuda ja ära põletada. Ei noh, tore lugu ikka küll!!! :((((

Kummaline elamus

Hetk tagasi juhtusin nägema väga kummalist situatsiooni.
Vaatasin just arvutis oma meile, kui Sohvi-kass hüppas laua peale. Ta vahel armastab aknalaual pikutada. Nii seadiski ta seegi kord sammud üle laua akna poole. Siis aga järsku kass võpatas, tõmbus tagasi ja justkui kangestus. Vaatasin, et mis teda siis nii ehmatas - see ei saanud olla miski muu, kui mu vihmavari, mis oli laua peale jäänud ning osaliselt nagu aknalaua alla varjus. Kas on tõesti võimalik, et kodukassi on kodeeritud hirm madude suhtes? Kui nüüd natuke fantaseerida, siis see beežides-pruunides toonides vihmavari võib kokkupanduna ju mingit džungli vorsti meenutada küll.
Tõstsin Sohvi aknalauale natuke lähemale. Selle peale rebis kass end minu käest lahti, kalpsas üle arvuti ning sööstis avatud uksest välja terrassile. Ja ta näis ikka tõeliselt hirmununa!
Kummaline!!!!

Pildireportaaž Imepeenrast

Kole küll, aga täna on juba 3. juuli ja mina sain Imepeenra alles nüüd korda. Kaks kuud hiljem,kui vaja - no hea küll, poolteist kuud hiljem.
See tühi osa jääb kollaste osade vahele. Siia võiks panna värvide vahele hostad oma dekoratiivse rohelusega.
Vasakult paistab natuke tulevast hostade ala. Alumine poolkaar on suht pikk. Kui paneks siia helelillade õitega tõnnikese? Jagamist ootavaid tõnnikese puhmaid on palju.
Pildi all vasakus nurgas viimane jupike tõnnikeste alast. Kõige kõrgem ring, kuhu paneks heleroosad floksid. Muidugi juhul, kui mul õnnestub need sauna tagusest kunagi-olnud-peenrast välja kaevata. Ja selle Heinassoo poolse kaare täidaks uute lupiinitaimedega?
Eelmisel pildil nähtud peenraosa lähemalt ja veidi teise nurga alt.
Sellesse väikesesse ossa tahaks saada iiriseid. Mingi hakatus seal juba on. Lisaks on selles peenraosas kõige taga üks eelmisel suvel saadud päevaliilia.

Siin on kevadel ümber istutatud lilled. Nad on uue kasvukoha omaks tunnistanud ja naudivad uut elu.

Eelmisel pildil paremale jäänud päevakümbarad on siin nüüd vasakul. Kõige ees on kaunis kukehari - samuti sel kevadel jagatud ja ümber istutatud lill. Kukeharja taha jääb see hostade osa.
Ja lõpuks Imepeenar nüüd natuke üldisemas plaanis.

Imepeenar toob kolmnurka tarbeaed-Kivikõrb - väike park värvikirevust hilissuvel. Sellel pildil meie esimene uudishimulik päevakübar.

Aega võttis, aga asja sai! ma olen endaga rahul!

neljapäev, 2. juuli 2009

Imepeenar

Õhtuks on ilm mõnusasti pilvealuseks pööranud. Lausas lust on õues toimetada! Kui nüüd muidugi ära unustada nõgeste poolt ära kõrvetatud käed, mis kipitavad ja on justkui miljoneid nõelu täis.
Aga sellele vaatamata võtsin kätte ja alustasin Imepeenra korrastamisega. Kärutäis umbrohtu kompostihunnikusse, kärutäis mulda Imepeenrasse. Kastmine käis ka mitu tundi. Karta on, et täna seda imet valmis ei saa, seega pilt lisandub selle postituse juurde homme.

Palavusest roidunud

Me oleme selle palavuse käes täpselt sellised nagu meie Hugobert - astu või peale, no ei viitsi kassiroikam ennast liigutada.
Nii kasutut päeva pole ammu olnud, kohe mitte ükski töö ei edene. Eile õhtul ladusin kuuris poiste lõhutud puid. Kell üksteist tuli mees konstateerima, et selline poolpimedas koperdamine olevat ilmselge patoloogiline näitaja ning lubas mulle homseks st tänaseks tubase režiimi kehtestada. Ehhee - kehtestagu endale, kui tahab! Päikesele vastupidises suunas aiatooli nihutada on õues palju mugavam kui toas.
Tegin tiiru peenarde juurde. Keisrikroonid on hetkel oma parimas seisus.
Esimesi õiekesi avab ka imepisikeste õitega tagetes. Kui ta üleni õide on läinud, siis teen uue pildi - ta on siis väike kena kollane pallike.
Roosad liiliad on oma esimesed õied avanud.
Ja Imepeenras on avanemas esimene päevakübar.
Kunagisel kartulipõllul õitseb nüüd kukehari. Põllumajandus meitel seesugune!
Selleks, et südametunnistus laseks õhtul magama jääda, tuli natuke ikka tööd ka teha.
Sõnajalad keldri seina ääres on sel aastal kohe eriti lopsakad. Ainult siin eespool ei taha nad millegipärast edeneda. Kitkusin välja need üksikud ohakad ja põdrakanepid, kellel oli olnud jultumust sõnajalamüürist läbi tungida.
Tegelikult on keldritagune ka juba suht talutavaks kujunenud. Kunagi sõna otseses mõttes paekivi sisse istutatud kuused kiratsesid ikka tõsiselt kaua, aga nüüd on nad mitmel viimasel aastal päris kenasti kasvanud. Niitsin need kaks-kolm kõrt ka maha, mis muru aseainel ennast püsti olid ajanud.
Ma kohe ei tea, mida peale hakata selle keldrivalliga. Kunagi vundamendiaugust välja kaevatud rähk sai valli lükatud, kerge mullakiht peale ja me siis arvasime, et kohe selline tore peenar meil olemas. Algusaastatel olid seal isegi väga uhked araabise padjandid ja veel mingid tundmatud padjantaimed... Nüüd aga ainult karikakrad. Ja iga aastaga aina hullemaks läheb... Ja kunagisel kartulipõllul ootab kuiv loog heinalisi :D
Tegelikult on asi nii, et orashein muudkui kasvas mühinal. Ühel hetkel sai sellest küll ja trimmer tegi sellele kasvamisele lõpu. Nüüd oleks vaja "loog" kokku riisuda ning kivikoristus teha. Siis jälle üks plats juures, millel murutraktoriga rallitada.
Tegelikult on veel üks plaan.
See meie sissesõidutee on peamine põhjus, miks minust talvevihkaja on saanud. Tuisuse ilma järel ei või mitte teada, kas auto murrab hangedest läbi või ei. Aga 25 km taha tööle jalgsi ikka ei lähe küll. Vot ja siis lugesin kevadel kuskilt x-ajakirjast, et kõige odavama heki pidi saama magesõstrast. See kannatavat kenasti pügamist ning on kiire kasvuga. Ei tea, äkki teemegi tembu ära - tõmbame nööri sirgu ja istutame magesõstrad hekihakatuseks maha. Samas aga, eh, millal neist ükskord lumetõke saab?

kolmapäev, 1. juuli 2009

Esimesed maasikad

Täna läksid esimesed maasikatopsid sügavkülma. Ma ei ole saagiga kohe üldse mitte rahul. kevadel õitsesid väga, väga rikkalikult, nüüd aga marju nagu polegi. Ometi said nad ka väetist. Maasikaväetist. Kõige paremad on maasikad just sellel platsil, mis jäi praktiliselt üldse hooldamata. Selle maa tahame sügisel ära kaevata. Taimed on seal kidurad, kuna kogu mullarammu võtavad endale vahtra juured.

Pildil on esinduslikud marjad. Enamus maasikaid ei ole nende sarnased, mitte sinna poolegi.

Nüüd vist on liisk langenud...

et mis siis sellest imelikust ja sealjuures ka imelikku värvi lõngast teha. Õigupoolest see veel päris selge pole, mida teha. Selge on vaid see, kuidas teha. Igasugused udupeened mustrid, hargid ja muu taoline staff jäävad ikkagi kõrvale.

Eile õhtul seda helebeeži salli kududes küpseski plaan - kuda oleks, kui teeks need motiivid lihtsalt ahelsilmustega heegeldades. Mis siis ikka, vardad nurka ja proovilappi tegema.
Ja selline ta siis tuleb - geniaalselt lihtlabane :D
Põrandavaasi harakputke otsides sattusin aianurga räpsikusse, kuhu üldiselt väga harva asja on ja leidsin ühe roosi kaugelt sugulase.

Tamm

Suurvesi on ammu möödanik ja veetase aina langeb. Juba on vesi nii madal, et vaja oli hakata tammi peal pisikesi taastamistöid tegema. Kuna kivid on seal lahtiselt, siis käib alaline võitlus kivid vs vesi. Veel on aga teadupärast meeletu jõud...
Tamm enne kohendamist ja pärast kerget kohendamist.

Olin keset jõge ja veekohinat ega kuulnud, et õue sõitis auto. Varsti tuli Arne hõikama, et minu juurde olla tuldud. Huvitav, huvitav!
Tulijad olid jummalast võõrad inimesed! Nemad on mööda Eestimaad ringreisil ja kuna on ise maainimesed, siis tunnevad muuhulgas huvi ka maakodu aedade vastu. Palusid luba aias ringi vaadata.
Kiiresti käis mõttes silme eest läbi, mis seis meil siin on :) Nojah, Kivikõrb on niitmata - ei raatsi, sest valge ristik õitseb ja see on kubinal mesilasi täis. Imepeenar on ikka veel selline nagu ta on... Aga noh, üldiselt nitševoo. Nii me siis jalutasime aias ja pargis ja jõe ääres ja Rootsi Teel ja no, igal pool.
Ise need meie külalised elavad kuskil Järvamaa ja Lääne-Virumaa piiril. Pidid nüüd keerama keila suunas ja siis Türi kaudu tagasi. Selline ring neil.

Uued avanenud õied.

Esimene alpi aster on täna õie avanud. Asendustaimed pajas hakkavad õitsema.
Hosta õied mulle ei meeldi. Meie aias on nad lehtede pärast.

Kasvuhoone seisuga 01.07.

Lõpuks ometi hakkab meite Põhjanabal esimene tomat jumet võtma! Alles eile olid kasvuhoonekurgid püsti. Mõte küll juba käis peast läbi, et tarvis neid üles siduma hakata. Mõne tunniga on nad aga kõik jõudnud ennast külili visata ning ka esimesed õied avada.
Ja viinamarjakobarad kosuvad.