Kuvatud on postitused sildiga suvi 2016. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga suvi 2016. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 20. juuli 2016

Puhkus hakkab lõppema, aga töödel ei ole otsa ega äärt

Kaks nädalat on ilmselgelt ülekohtuselt lühike puhkus. Kohe polegi nagu teist. Alles ta algas, aga  ole sa lahke- juba esmaspäeval tuleb tööle minna. Oi, kuidas ei tahaks! Eile arutasime siin, et kuhu see aeg ometi kadunud on. Ei oska öelda, läinud ta on, nagu oleks lehm keelega ära tõmmanud.  Ja oleks siis lulli löödud. Ei ole ju! Ilmselgelt on kätte jõudnud aeg, kus iga tegevus võtab natuke rohkem aega kui 20 aastat tagasi. No võib-olla isegi sutsu rohkem kui lihtsalt natuke.

Oli mul selline püha paber, mida "playlistiks" sai nimetatud. On teine endiselt alles ja sealt on isegi veerandik punktidest jämeda joonega maha tõmmatud. Aga... üks tegevus tekitab kuidagi iseenesest uue ideekese alge (teinekord isegi mitme ideekese alge) ja siis on ju kohe vaja neid asju tegema hakata. Noh, aga "playlisti" ma nende uute tegevuste loeteluga enam ei viitsinud pikendada. 

Kõige olulisem oli vahtraprojekt. Mul pole halli aimugi, millal see asi kord valmis saab, aga niipaljukest on kindel, et hakatus on tehtud ja mingi ettekujutus on nüüd tõesti ka silme ees. Kivid on kõik Imepeenrast toodud (tema on kantud renoveerimise nimistusse). 

Ma juba tean, kuhu peaks sel alal tulema üks kena väike istumiskohake. Sellelt istmelt peaks olema näha nii Varjupeenar, Sundseisupeenar, osa Pikast peenrast, hostade ala ja pojengihekk. Noh ja kui veidi üle õla kiigata, siis on näha ka köögiviljamaa ja marjaaed. Üks ütlemata hää istumise ja jala puhkamise koht!

Kui see laiemaks kiskuv osa ka ilmet hakkab võtma (loodan, et kunagi ikka hakkab), siis on mul hullult palju hostasid vaja. Ka selliseid, mis kannatavad lauspäikest.Samuti on vaja helmikpööriseid. Mida säravamad ja "ebaloogilisemat" värvi lehtedega, seda parem. Sõnajalad toome metsast.




Tuhala-Nabala tee, mis veel 2014-2015  "Eesti teedeatlases" on märgitud kruusateena - ta sai nüüd lõpuks valmis! Isegi pinnatud on! Mõlemal pool teed on muidugi kohustuslikud "kuristik-kraavid", aga kurvilisel teel ei saagi hullult kimada ja loodetavasti keegi end sealt eurokraavi põhjast ei pea leidma. Aga nood eurokraavid on mõneti ka kasulikud. Nende kaevamisel tuleb aeg-ajalt välja kive. Mõni neist on suisa huvitava näoga. 

See kivi meenutab mulle millegipärast ühte ürgset saurust. Sellist masajalgset tötsakat, kellel uhke krae kaela ümber.


See kivi meenutab mulle millegipärast alasit.


Teine projekt on plaanis tiksunud juba mõnda aega. Aga no ei saa ju vedama! Nüüd on proovitöö tehtud ja kui tsemendiga kauplev pood jalgu jääb, siis kavatsen neid potte-vaase veel teha. Mulle nad igal juhul hullult meeldivad. Ja ma ei värvi neid! Las jäävad tsemendihalliks.


See väike vaas on õhemast kangast. Vot see ei lähe kohe mitte!


Kolmas suurprojekt on ka alles alustusjärgus.No ma ei tea, kuhu on inimese mõistus kadunud - milleks neid nii palju vaja on? Aga ma ju tean vastust - aed on meil lihtsalt hullult suur. Vot selle ala taga see roheline on Rootsi tee ja selle taga on Uus park (mets). See on nüüd küll fakt, et Rootsi teest üle aiandamine kohe kindlasti ei lähe. 

Sellelt alalt võtsin katte maha lihtsalt prooviks. Uudishimu ajas muidugi ka takka. Ja aiaekskursandid olid tulemas, see ka sundis ennast liigutama, et oleks näidata ja rääkida. 

Siin näen vaimusilmas siniseid siberi iiriseid kasvamas. (Nende puhmad tuleb jagada, et nad noorema ja värskemana jälle rohkelt õitseda jaksaks.) Värviaktsendiks ka valgeid iiriseid (jäid seekord jagamata). Võib-olla toon Imepeenrast siia ka valge sügisastra puhmad. Seda pean veel mõtlema. Samas lihtsalt ära neid ju ei raatsi visata...

Üldiselt lükkub see istutamine kas puhkuse teise osa lõppu või sootuks septembrisse. No ei raatsi Kuurirõdu peenrasse tallama minna.


Varasema õitsemisega astilbed on juba kaunilt pitsivahus.


Mullu külitud monardad on väga tublid. Erinevalt punasest monardast on roosade puhul tegemist väga kompaktse ja viksilt püstise kasvuga  taimedega.


Jaapani ülased on nüüd vist juba kolm või isegi neli korda uude asukohta kasvama pandud. Kusjuures nad ei taluvat ümberistutamist eriti hästi. Vot selles osas võiksin vastu vaielda. Aga tänavu on nad eriti uhked. Ju nad on aru saanud, et on lõpuks koju jõudnud.


Laupäeval on ees ootamas järjekordne aia-jalutuskäik, pühapäeval tahaks ise Avatud talude päeva raames vähemalt ühte aeda külastada. Ja otsa ta saabki. See puhkus. Nüüd kolm nädalat tööl ja siis uus puhkuse sats. Kui esimene sai sätitud vanaema juubeli ümber, siis teise puhkuseosa tähtsündmuseks on kaasa juubel.

Aiaekskursioonidel on käinud vahvad inimesed. Lihtsad ja rõõmsameelsed. Ja kui palju inspiratsiooni need hetked annavad! Mul on nii palju mõtteid, et ma ei tea, kes need kõik teoks teeb. Aga lisaks kaasa kursuse kokkutulekule järgmise aasta juuli algupoolel tahaks organiseerida veel midagi aiaga seotut. Aga see mõte vajab veel setitamist.

neljapäev, 14. juuli 2016

Dekoratiivpõõsaste pargihakatis

Oli meil kunagi ploomi "Noarootsi punane" võpsiku ja külatee vahele jääval alal põld. Kartulipõld. Maapind on seal väga-väga kivine, mulda on näpuotsaga, peamiselt ainult rähk... Haljasmassi moodustasid ohakad ja orashein. Sellele vaatamata ponnistasime sel maal kartuleid kasvatada. Kuni ühel hetkel, saagikoristuse ajal, võisime kotti ajada vaid kartulihelmeid, lükituna orasheinarisoomidele.... Vot siis sai mõõt täis! Seisis see maa mõnda aega, kasvatas kesalille ja täitis kesa rolli täiemahuliselt. 

Kuna aga ühel hetkel tuli ploomiräpsik maha võtta, muutus see kesa justkui iseenesest meie aia osaks. Õunaaia rohumaa, mida me suureliselt muruks nimetame, jätkuks. Nii saigi murutraktoriga kesalille ja muid ebasoovitavaid tegelasi korrale kutsuma asutud. Mida selle alaga siis teha? Narr kah niisama tühja-tähja traktoriga ringi paarutada.

Ühel heal päeval aga "helises kelluke" ja andis märku, et on aeg. Mõeldud, tehtud! Meil oli kuurirõdu peenras neli puishortensia põõsast, mis rammusama mulla peale ümber istutamise järel loobusid õitsemisest ning eelistasid "haljasmassi" kasvatada, Et sellist kõrgustesse kasvamist veidigi ohjes hoida, kaevasime nad välja, jagasime väiksemateks põõsakesteks ja kaasa istutas nad uuele maa-alale. Kokku sai neid puishortensiaid ei rohkem ega vähem kui 22 erineva suurusega puhmast. Algus dekoratiivpõõsaste pargile oligi tehtud!

Pikkamisi hakkas põõsaid ja põõsakesi juurde tulema. Täiesti vale koha peal ja üldse mitte   meeldivatena kasvasid meie aia esimesed jaapani enelad. Pargi rajamise käigus said nemadki uuele alale ümber istutatud. Nüüd on nad uuel alal kosunud, näevad lopsakad välja ja  õitsevad ohtralt. Ilusad põõsad ju tegelikult! Kohe väga ilusad! Kokku saime jagamise teel 5 põõsast. 

Need pole aga meie ainsad põõsakesed. Neid ikka on igasuguseid seal.

Tuhkurenelas "Grefsheim". Tegelikult on neid kaks.


Forsüütia tuli meie juurde sel kevadel Tarvastust, kus ta mitte kasvada ei tahtnud. Praegu ta alles kohaneb meil, on väike ja õnnetu, aga ehk kosub.




Kivi najale toetub pisike valgeõieline jaapani enelas.






Kitseenelas tuli meie juurde samuti sel kevadel. Aitäh!


Aedhortensia Grandiflora


Jaapani enelas "Goldflame"






Kes see on? Ilmselgelt on tema jõudnud meie parki kaks suve tagasi Kadaka aias toimunud kokkutuleku kaudu. Õitseb kevadel kollaste õitega. 





Mandžuuria kuradipuu


Põisenelas "Lady in Red"


Siberi kontpuu "Bailhalo"


Pargiroos. Täidisõieline. Tuli meie parki Rohenäpu aiast. Aitäh!


Kaks suve ootas omale õiget kasvukohta veel üks pargiroos. Nime ei tea, sildil oli ainult minu nimi. Ja nüüd on seis selline, et meil on hädasti tarvis veel 3-4 pargiroosi. No on ikka lugu küll!


Jaapani enelas "Firelight"


Paar vaadet kogu alale. Kuusehekk kaitseb külmade idatuulte eest ja varjab vaadet külatee poolt.



Põnev, milline näeb see põõsaste park välja ütleme nii 3-4 aasta pärast?

Ja kui nüüd kokku lugeda, siis on meil ju suisa kolm parki! Vana park, mis sai rajatud 20 aastat tagasi meie õuel toimunud talulaada järel. Oh meid noori oma hullude ideedega! Olid ikka ajad! Tol laadal läks Saku Maaviljeluse Instituudi teaduril Viive Rosenbergil suisa nii hästi, et ta tänutäheks kinkis meile nutsaku meristeempaljundatud kasetittesid. Kui juba on kased, siis peab siia saama park!

Uus park sai alguse peamiselt kraavinõlvadelt kokku otsitud männitittedest. Ise tulid sinna kased, sarapuud, tammed, haava juurevõrsetest on kujunenud pargi üks osa.

Ja kolmas on dekoratiivpõõsaste park.

Vahva ju! Metsaaed on pargi-ja metsaaed.

pühapäev, 10. juuli 2016

Suvi on kokkutulekute aeg

Juuli alguse ilmad on olnud heitlikud, meenutades pigem sügist kui lõõskavat kesksuve. Meie kliima puhul pikalt ette planeeritud vabaõhuürituste kõige suurem peavalu ongi just ilm. Eile anti aga ekstraklassist suveilm päikesesära, leitsakulise palavuse ja maheda tuulekesega. Ideaalne ilm aiaürituseks!

Männituka talu Ida-Virumaal võlus massiivsete mändidega, mis oma ürgse tugevuse ja rahuga kinnitasid - sa ole põhjarannikul.


Meie Metsaaed on suur ja avar. Ka Männituka aias mõjusid avarad, õhku, päikest ja lõhnu täis  murualad imeilusatena ja kodustena, rõhutades ja võimendades aia suurust ning rahu sisendavat lumma.


Veel viimasel puhkuse-eelsel päeval hoidsin poes näpus võrkkiike, kuid Kaalude esindajana pidin oma tavapärast "osta või mitte osta" sisevõitlust pidama. Kasinus ning reaalsustaju said seekord jälle võitu - on küll suur juulikuu-ale, aga saan ka ilma ja millal ma seal ikka lebotan. Ja pealegi pole ma kindel, kuidas sellest võrklõksust välja saadakse -pärast siple kui selili kukkunud põrnikas - ei edasi, ei tagasi. Jäi seekord ära. Ehk mõni teine kord. 


Roheline ja rahulik, nagu Metsaaed.


Ja need lummavad hostad! Nendest ei saa ei üle ega ümber või nagu öeldakse; ei saa täis ega lähe lõhki. Vaata, lõhki võib enne minna, aga täis ei saa mitte. Hostavaimustus muidugi.




Oma osa aia täisväärtuslikuks loomisel on ka romantilistel varemetel, mis kinnitavad aja ürgset kulgemist ja elu jätkusuutlikkust aja ja ajaloo kõrval.


Mõni peab sambat tantsida saama, mõni jällegi peab omale rõõmsalehiseid helmikpööriseid saama. Hansaplant, ühel heal päeval tulen teite päevakassat suurendama!


Aleviaiad on väikesed ja nõuavad pererahvalt seda enam mõtlemist ja pusimist, et pisikesele pinnale oma paradiis luua. Olgu või tibatilluke, aga see-eest armas, värviline ja lõhnav. Väga sümpatiseeris verandaesine lillepeenar ja need lopsakad lillekastid akende ees. Võib-olla mõjus see kõige lummavamalt seepärast, et meenutas lapsepõlvekodu Laagris.


Ja ikka hosta, mu arm!


Oh sina heldeke, kus see on vahva ala! Metsporgand tema aus ja hiilguses! Väga vahva!!!


Veel üks aleviaed. Leidsin ka sealt oma suuri lemmikuid.



Järjekordsed taimekesed kategooriast "mina pean selle kord omale saama".



Väga vahva värvilaik!


Õhtu lõpetas põnev aed Palmse kandis. See oli täielik vapustus! Kivid, okaspuuvormid, skupltuurid...



ja viikingilaev-peenrad.


Õitsevaid taimi lilledena oli vähe. (Põõsasmaranad õitsesid.)


Need mummid olid sõna otseses mõttes täis kui tinaviled. Ühes "kõrtsis" uimerdas üheaegselt kogunisti viis kamraadi. Megalahe vaatepilt!


Põhjarannikule omased kivid, kivid ja veelkord kivid. Nende vahel turbapeenrad, mille multšiks on kasutatud sammalt.


Aia pärl - saarepakust välja uuristatud välikemps. See šedöövr on talletatud ka kemmergute raamatu kaante vahele (pealkiri ei tule hetkel meelde).


Peremehele meeldib kividega "mängida" Korstnapits on ümbritsetud pisikestest paekivikildudest kasukaga, millel korstna kui sellise funktsioneerimises oma osa täita ei ole, küll aga täidab ta efektsuse ja stiilipuhtuse rolli täiemahuliselt.


Oli pikk ja tore päev täis põnevaid aianurki uute ideede ja mõtete genereerimiseks.

Kui mu sõbranna meil külas käies tavatseb ikka küsida, kas ma ikka saan aru, et elan paradiisis, siis võin öelda, et Eestimaa on väikeseid paradiise täis. Igaühel ikka oma ja ainulaadne.

Järjest rohkem hakkan jõudma tõdemusele, et Metsaaed vajab aiaskulptuure. Ja mitte vähe. Aed on ju suur.