Laupäev õues

Lennukatastroof Venemaal. Õudne lugu!

Kell hakkab kohe neli saama ja mis ma siis ära olen jõudnud teha? Ei suurt miskit!

1. Pikk peenar puhastatud, muld kobestatud.
2. Tegelikult on päev kulunud muru riisumisele ja leheprahi ning kulu kärutamisele. Meetrites pole mõõtnud, aga mõõtsin pikkade sammudega. 53 x 62 sammu - vot selline maa-ala on nüüd korras. Seal hulgas on ka eelmisel nädalavahetusel riisutud murulapid. Neile oli tuul nädala jooksul uue sahmaka kuivanud vahtralehti peale saputanud.
3. Prahti jätkub lõkkesse varahommikust siiani.

Ohhoo! Meite vallal on veel natuke raha teedehoolduseks! Praegu kolistab meie tee peal üks hiiglaslik masin mitme sahaga. No ja oli ka viimane aeg, see tee oli ikka väga sandis seisus.

Panin mobiilil äratuse poole seitsme peale. Muidu oli oht, et unustan õues toimetades uudistesaate ära. Nüüd olen toas ja ootan seitsmeseid uudiseid.
Täna vist rohkem õue ei lähe. Vaim on õues rassimiseks valmis, aga ihho on na nõder... vot, mida teeb see pikk ja mõttetu talv! Praegu on selline tunne, et läheks ja teeks, aga vot jalad ei tule järele... Ehh, homme ka päev!

Reedeõhtused pildid

Ühed pildid on ka siin.
Nüüd siis lõpuks on ka meie aias märtsikellukesed õitsema hakanud. Lumikellukesed on end maja seina ääres alles vaevu-vaevu mullast välja sirutanud. On mõnus õhtu - töönädal on läbi saanud ja imelik küll, aga vaatamata algavale nädalavahetusele veel ei sajagi. Aga noh, küll ta jõuab veel! Ilm on üsna kuiv ja täna polnud lõkke põlema saamisega kuigi palju vaeva.

Käisin Rootsi Tee ääres vaatamas, kas ehk juba ka esimesed sinililled välja on tulnud. Leidsingi esimese taimekese, kes puutüve najal vastu lõunapäikest oli end kevadet nautima sirutanud.

Tükk aega mõtlesin ja kaalusin poolt ja vastuargumente, kas minna KRM üritusele või mitte. Ei raatsinud. Nii vähe on töö kõrvalt aega kodus olla ja nüüd, kevadel hindan iga minutit eriti kõrgelt.

Luiged põllul

Äksis ristmikust veidi Harmi poole on põld ühes kohas samal tasapinnal teega. Sealt on terve selle nädala vesi üle tee voolanud. Põllul on kena järveke. Ja sellel järvel on palju linde. Läbisegi ujusid, solistasid ning "jutlesid" pardid, haned ning kaunitarid - luiged.

No kas pole imeline vaatepilt!
Mõned luiged ka veidi lähemalt.

Hädas, nagu mustlane mädas...

Ma pean vist Oru poes käimise ära lõpetama. Kogu aeg juhtub seal midagi :(
Täna poest tulles venisin läbi kohaliku Karu järve", kui ühel hetkel jäi mootori töö aeglasemaks ja aeglasemaks ning soikus siis täielikult. Ja mina istusin koos oma autoga keset vett...
Kui lõpuks ukse julgesin lahti teha, avanes selline vaade.... Koolis tegelesime täna projektiga "Linnu pesakast". Park on aga paras mülgas ning nii said mu jalavarjud totaalselt poriseks. Töölt tulin ära vahetusjalatsitega - lahtiste kingadega. Midagi ei aidanud, tuli niimoodi sellesse külma vette astuda.
Nimelt nägin üle tee üht meest sõiduautot treielerile manööverdamas. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Seda enam, et mehed teavad - naine laevas, laev põhjas (mis tegelikult sobib üldjoontes ka auto puhul). Läksingi abi nuiama. Mees muigas: "Noh, natuke hädas või?" Mis natuke! Mu massin kooles ära, see nüüd mingi natuke sul ...
Tuligi mees mulle appi. Selgus, et arvamus, et küünlad märjad, see oli väga tagasihoidlikult arvatud. Tegelikult oli mootor vett täis. Selgus, et see auto võtab õhku väegade madalalt ja nüüd oligi õhufilter vett täis. Mees käis oma kodus, tõi võtmeid ja koukis lahti küünlad, veel mingid asjad ja lõpuks õhuvooliku. Autot käivitades pritsis mootorist vett välja üsna suure kaarega.
Aga lõpuks saime auto käima. Õhk praegu filtrist läbi ei lähe. Mees küsis, kas mu abikaasa on kodus, kes aitaks filtri lahti võtta ja ära kuivatada. Meest muidugi just siis ei ole, kui midagi juhtub. Mulle siis seletati ära, mis tuleb lahti võtta, mis veest tühjaks kallata ja mis ära kuivatada. See jutt kõlas minu jaoks nagu hiina keel.... :(
Nojah, koju ma sain. Kodus võttis poiss selle (mis iganes) kopsiku lahti, puhastas ära ja nüüd käib toas fööniga kuivatamine..... Tsirkus Barcelona! Aga nagu me kõik teame, inimesele polegi midagi muud peale tsirkuse ja leiva vaja. Leiva ostsin poest, tsirkuse saime kätte "na tšai".

Selline on Edithi maja ja õu. Tuli minu juurde, kalavinskid jalas, endal silmad pisarais ja rääkis, milline tema kodu praegu välja näeb.
Ja see on selle pere vanapaari kodu, kelle eile päästekomando kanderaamidel minema viis....

Kinnisvaraarendajad -projektijuhid on ülbed ja teatavad, et see uputus pole nende süü. Vald teatab, et ei saa midagi teha. Kuigi kõige kõrgemaid saksu oli eile sellest järvest läbi sõitmas nähtud....

Nii palju siis aidatakse ja toetatakse oma hädas kodanikke...

Eile nii, täna naa

No see kevadine ilm ikka - kord nii, kord naa. Täna siis jälle sombune. Küll ei saja, aga siiski niruvõitu teine. Ja termomeeter mu arvuti desktopil näitab kõigest mingit armetut +2 kraadi!

Aga siiski, kevad areneb jõudsalt - jõe kaldal tuiates sulpsas keegi vees sügavamale. Eks see ikka üks konn oli! Ja täitsa priske ning täitsa elus vihmauss oli peenramaa mulla peal! Käisin postkasti juures ja madalal põllu kohal lendasid luiged. Kolm ilusat lindu! Ma poleks neid märganudki, aga ju nad märkasid mind ning hoiatasid üksteist oletatava ohu eest. Äkki neil olekski olnud plaan maanduda sellel põllul, aga nüüd muutsid nad järsult suunda, võtsid kõrgust ning lauglseid üle metsatuka.

Lepp õitseb, sarapuu üritab samaga algust teha. Ei tea, kas mäletan valesti, aga millegipärast on jäänud mulje, et sarapuu peaks ikka enne leppa õitsema. Või mine sa tea...

Ei teagi nüüd, kas minna õue tööle või vedeleda niisama toas. Homme ju pikk päev ja palju tunde ette valmistada ka.

Õhtul tegin ühe uue PP esitluse homse 6. klassi loodusõpetuse tunni jaoks. Olen ise suht rahul, kuna sain nii mõnegi eluka jaoks lisada lingi, kus saame kuulata ka antud tegelase häält.

Eks tunnis hakatakse jälle virisema: "Nääh, jälle peame kirjutama", aga selles kirjutada suurt midagi pole. Ma loodan vaid, et pildid aitavad linde- loomi (eriti linde) looduses ära tunda. Kuuendikud on kohati päris lapsikud ja ei taha aru saada, et kui nad ei õpi konspekteerima, märkmeid tegema, siis edaspidi jäävad nad tõsiselt hätta.
See tasemetöö ei meeldi mulle kohe üldse. Mitte ei taheta õppida! Mõni tahtis teada, et mis siis ikka saab, kui see tasemetöö "2" tuleb. Mis mul ikka öelda? Tegin aga karmi nägu ja ütlesin, et ega siis pole muud, kui veerand on ka "2". Selle peale jäädi mõtlema...

And the last but not the least - lihtsalt võrdluse mõttes: Emajõe luhtadel veeuputust ette pole näha ja a la Lootsime paremat, aga läks hulleminigi kui tavaliselt

Tüüpiline kevad

Mille poolest tüüpiline?
Eks ikka ilma poolest! Ikka on nii, et nädalavahetusel, kui inimesed on töölt vabad ja saaksid koduaias asjatada - vot siis on niru ilm. Niipea, kui tuleb tööle minna, mida me näeme - päike särab taevas! Kohe kangesti tahaks pahasti öelda!

Juba hommikul tööle sõites peitis hommikupäike end tumedate pilvede taha tukkuma. Lõunaks ilm selge ja oi-oi, küll on soe! Ega ta kraadide poolest nii hullult soe polegi, aga meie aladel + 12 on juba kõva sõna.

Oli see Oru Kodu naaberkrunt üle asfalttee sel nädalavahetusel, mis ta oli, aga no nüüd oli küll päris hull seis. Kogu õu on ühtlaselt vee all. Tänav ja üle tänava põld samuti. Sõitsin autoga sellest asfaltpõhjalisest järvest läbi ja veesambad käisid auto katusel kokku. Iseenesest lahe kogemus, aga tegelikult üsna murettekitav olukord. Ja seda kõike mingite jobude pärast, kes kinnisvaraarendamisel ei kasuta tervet talupojamõistust. No mitte ei ole trendikas arvestada aastakümneid, võib-olla isegi juba terve sajand tuntud tarkust - vesi liigub ikka seal, kus temale kõige soodsamad liikumise teed on. Seda teadsid vanad talumehed, teadsid mõisa töödejuhatajad - ja nad kaevasid kraavid just sinna, kuhu vaja. Aga vot nüüd tuleb mingi tegelane, kes kohalikke looduslikke olusid tunneb vaid nii palju, kui ta kaardilt oskab välja lugeda. Omast arust oli kole tark veel pealegi, kui kraavi põhja lasi panna ehk kõige rohkem 10-tollise toru ning kinni see kraav lükatigi. Ja nüüd - totaalne, jõhker uputus!

Aias on lund kõvasti sulatanud. Küüni põrandalt on vesi kadunud. Aga mu ilusasti puhtaks riisutud murulapid on jälle tuules lendlevaid vahtralehe-krõbinaid täis! Hakka jälle otsast peale!
Kasvuhoones on palav nagu põrgukatlas!

Ei tea, kas minust on täna asja aias toimetama või ei ole. Homseks vajalikud töölehed tegin küll töö juures valmis, aga töönädala alguses olen kui halvatud - mitte ei saa töid-tegemisi jooksma. Aga vot siis, neljapäeval, kui nädalalõpuni on veel üks tööpäev jäänud, siis tuleb eluvaim jälle sisse.
Ostsin täna ka kotitäie lillemulda - meil lastega üks plaan vaja teoks teha.

Kasvuhoones:

• külvasin ühe paki ahtalehist tageetest (kollase-oranži kirju)
• külvasin ühe paki suureõielist ja kõrget tageetest (erkkollane)
• külvasin 65 lillherne "Little Sweatheart" seemet (segu). Taime orienteeruv kõrgus 25 cm.
• lõikasin tagasi 4 miniroosi istikut

Õue peal:

• Imepeenrast mullused varred lõkkeasemele
• lõkkele uuesti eluvaim sisse puhutud
• kuuri ees püsilillepeenrast mullused varred lõkkeasemele

Nii mõnus on õhtuhämaruses õue peal toimetada! Õhus on lõkkesuitsu lõhna, taevas sõuavad haneparved, õhk tundub soojana, kuigi termomeeter näitab veel kõigest 9 kraadi. Mõnus õhtu!

Nõiakaev keeb!!!

Täna hommikul hakkas Nõiakaev keema. Homme on veekuppel rakete kohal kindlasti veel kõrgem. Küll oli rahvast kaevul! Teisi pilte vaata siit: Tuhala paisjärve tammi on suurvesi poolenisti minema viinud.

Tuhala jõgi sillast allavoolu.

Oru Kodu inimestest on kahju. Osta osmik heinamaale, maksa terve elu ja siis ujuvad pardid terrassi pealt tuppa.

Sellist pilti, mis avanes Oru vana koolimaja ees tiikide juures, seda pole ma varem kunagi näinud.

Pilte saad vaadata siit:

Pühadelaupäev

Pilved kuuskede latvades. Vihm. Udu.
Vesi jões on veel kõrgemale tõusnud.
Pirita jõgi on üle kallaste tõusnud. Luhad on vee all. Paaris kohas on jõgi triiki - teetammiga juba samal joonel.
Tõmbasin rehaga mõned lumehanged muru peale laiali. Mis tänase päevaga edasi saab, seda ei oska veel välja mõelda.
Külvasin kaheksa topsi sisse lilleseemneid. Üks pakk oli täidisõieliste lõvilõugade seemneid (F1). Selgus, etseemneid oli pakis ei rohkem ega vähem kui 10 tükki. On ikka kidedad küll!
Külastasime Nõiakaevu. Kaks korda.
Pikeerisin lobeeliaid. Pistsin nad kuurirõdu räästasse riputatavatesse ripp-pottidesse.

Suur reede

1. Kolm kärutäit lahti raiutud jääkamakaid jõe äärde kärutatud ning kaldast alla suunatud.
2. Murulappidele värskema ilme andmine muruluua abil. Muidugi sealt, kus maa juba lumevaba :)
3. Pikeeritud taimede kastmine ja nende kiitmine. Nad ju kuulevad ja kasvavad siis palju paremini, kui nendega rääkida.
4. Pesumasinale saab kõvasti tööd antud.
5. Edastan info: http://loodusmeieymber.blogspot.com/2010/04/tuhala-noiakaev.html
6. Aedhortensiate ümbrus talverisust puhastatud, hortensiate oksad tagasi lõigatud. Kasvuhoone ees neitsikummelite vanad varred maha lõigatud, maa kobestatud. Pikast peenrast lumevaba pool puhastatud ja veidi kobestatud

Tegelikult tibutas täna terve päeva. Kergelt, vaevumärgatavalt, aga siiski. Nüüd, pool kaheksa õhtul sajab juba päris tõsiselt.

Aias ringi kõndides tekkis mõte, et kuskile (näiteks lipumastile või puukuuri seinale) tuleks 80 cm kõrgusele teha üks märge. Siis edaspidistel talvedel oleks hea võrrelda lume paksust.
Tallinna külje all on Peetri küla vee all, meil siin samasugune vaatamisväärsus Oru Kodu näol olemas. Lausa hale on vaadata, kuidas endisest heinamaast on saanud tühermaa, mille ühes nurgas seisavad äravahetamiseni sarnased majad. Ja nüüd lainetab nende kastide vahel vesi...

Küll on soe!

Täna on võrratu ilm! Temperatuur tervelt 12 kraadi! Võrreldes eilsega on lumi väga palju kahanenud.
Suurvesi meie maa-alal.
Talvel paksu lumekasuka all on mutt peenema arhitektuuriga tegelenud. Sellist hargnevat ja sopistuvat mutimullahunnikut pole vist varem näinudki. Igal juhul pilk jäi sellele peatuma.

Meil on jälle marjapõõsad! Poleks uskunudki! Ja

nad pole isegi mitte murdunud ega muljutud.

Ja noor mets kosub!

Kaunis päikeseline kevadpäev

Õhutemperatuur +8 kraadi. Keskpäevaks päike ka väljas. Taevas suured valged rünkpilved.

Kui kevade tulemist natuke järele aidata,
võime peagi näha igasuguseid rohutuuste ja pussakaid. Täna leidsin üles ka seni kadunud olnud põõsa. Oli teine hoopis pajaga õunapuukännu juures.

Hommikul tööle sõites vaatasin põlde, kus esimesed lumevabad mättad välja olid ilmunud. Mõtlesin, et nüüd oleks küll viimane aeg lõokesel ja kiivitajal oma vanadesse pesapaikadesse naasta.
Töölt koju jõudes selgus, et mõlemad linnud ongi kohal! Neid oli nii kuulda kui ka näha. Tore-tore! Kevad tuleb mühinal!

Et inimeseloomal mitte igav ei hakkaks.....

...selleks lõi Kõigevägevam talve. Külma ilmaga, lõikavvingete tuultega, madalalt liikuva päikesega. Aga mida tegi see va inimeseloom? Tema üritas Kõigevägevamat üle kavaldada! Varus rohkelt juurikaid ja vilja, et lähikondsetel kõht tühjaks ei jääks. Pügas lambaid, tegi lõnga, lõngast sooje riideid - et talvekülmad näpistama ei pääseks. Ehitas sooja tare, et tuuled ja külmakraadid ligi ei pääseks. Kõige tipuks langetas metsas puid, lõhkus halgudeks, ladus riita - et talvel tares mõnusalt soe oleks.
Ja kui siis Kõigevägevam oli mängu pannud oma arsenali kõige külmemad külmakraadid ja kõige vingemad tuulepuhangud - mis ta siis nägi!?! Va inimeseloom mõnules koldesuu ees, vaatas praksuvaid halge, mekkis talvevarudest keedetud maitsvat rooga, endal villasoojad riided üll...
Selline olesklemine ei kõlba kuskile!
Kõigevägevam vaatas oma labori üle ja ehhee - välja mõtles, ta lõi lume!
Sai teine selline ilus - valge, pehme, sätendav. Kõigevägevamal olid lumega omad plaanid. Ja need plaanid on tänaseni täitsa toimivad! Need plaanid tõid inimeselooma soojast kambrist välja! Algul oli inimeseloom sinisilmselt rõõmus - kõik ümbrus oli muutunud valgeks ja pehmeks ja ilusaks. Lumes sai puhata ja mängida, lumes sai sporti teha, lund oli muidu ilus vaadata.
Aga ühel hetkel sai seda ilu liiga palju. Lumi hakkas läbipääsmatuid hangesid tekitama, hakkas kogu ilma enda alla matma.
Ja kõigevägevam oli rõõmus! Inimeseloom sai tööle pandud! Mis ta lustib aina ühtejärge! Las kaevab teed lahti, las tekitab kõrgeid valle teede äärde, las müttab nii et pea märg!
Ja seda müttamist jätkub kuni lume sulamiseni, sest hoole ja armastusega kõrgeks kuhjatud lumevallid on nüüd vaja jälle lahti harutada, et kevadpäike neid kiiremini sulatama pääseks ning maapinnal taheneda laseks. Lumega on palju tegemist...

Kui eile toimetasin tammil ja sättisin jõgepidi allavoolu tulnud sodi ajutiseks veetõkkeks, siis täna on lood sootuks teistsugused. Vesi jões on tõusnud ning väge kogununa kõik mu ilusti-kenasti sätitud raagendused kus seda ja teist lükanud. Vot selline pilt on praegu!

Niisugune näeb praegu välja talvel ilusti-kenasti puhtaks roogitud parkla.
Köögi akna all hostade peenras on oma ninakesed välja pistnud esimesed lumikellukesed. Küll see muld on plink ja toores praegu! Paari sentimeetri sügavusel on ju alles kelts.

Üles leidsin! Välistrepi alumise astme leidsin üles. Natuke jää raiumist, kärutamist ja jälle tükike maakoorest nähtaval. Järjekordne töövõit talvevihkaja kontole!

Kevad võtab tuure üles

Täna hommikul 5. 30 oli väga paks udu. Lausa värviline. Valge. Nähtavus võib-olla kuskil paarkümmend meetrit ehk.
Nüüd, kell 9 nii hull see udu enam pole. Väike lootus jääb, et ehk isegi päike piilub millalgi päeva jooksul pilvede vahelt välja.

Linnukevad on alanud. Iga päev lisandub keegi oma lauluga ühendkoori häält võimsamaks muutma.
Kurb on vaid see, et linnukestel ei ole ju mitte midagi süüa. Hommikul autoga sõites peletasin iga mõne meetri järel linde lendu. Ju nad, õnnetud, üritavad teepervedel üksikute rohutuustide vahelt ivakesi leida.

Tänasega on sookurgede saabumise paljude kevadete viimane tärmin kukkunud. Selleks ajaks on ka kõi-ge hilisema kevade puhul need linnud kohal olnud. Aga tänavu ei ole.
Pole sookurge, pole põldlõokest, pole kiivitajat - järelikult see ikka üks vale-kevad on!

Kell 10.20 - ilm on peaaegu päikeseline! Päike üritab suurema või väiksema eduga end pilve- ja udumassist läbi trügida. Tuleb vist üks kena ja soe päev.

Üle seitsme soojakraadi meil täna välja ei venitanud. Aga kui eile lumi veel kandis, siis täna ta seda enam üldse teha ei taha. Vaene Potsu on harjunud lumel jooksma, täna on ta aga koledal kombel hädas - vajub lumme, rabeleb, lõpuks roomab (!) lumeaugust välja. Nagu partisan!

Mis siis tehtud sai?
Kasvuhoones laotasin lund laiali. Natuke ka koristasin kasvuhoone eesruumi ja tegin lõket. Loopisin lumehangesid laiali - õue peal on tõeline plögandus!
Vaatasin, et tammi taha on ujunud kobraste tekitatud sodi. Võtsn pika varrega reha ja libistasin end järsust kaldast alla tammile. Noja, lumi täna ju ei kanna enam.... Aga ikkagi natuke riisusin veepinda. Kütet sain ka. Kobras oli kase allavoolu lasknud. Ta oli selle puu peaaegu õigesti ära ka "järganud" - noh, selline laias laastus kahemeetrine kasepuu juhtus olema. Mereand olevat jumala and. Arvan, et kuna meil merd pole, siis käib see samamoodi ka jõe kohta.

Jalutuskäik Tammikus

Kõigepealt hüva uudis: Mesilastel on puhastuslend tehtud! Päike paistis mesitaru uksest sisse ja uudishimulikumad ja julgemad tegelased olid päikesesoojal taruseinal kõndimas.

Ja lumel oli märke puhastuslennust.

Küll on tore, et mummid raske talve kenasti üle elasid! Kuuldavasti hakkab suvel meite kandis suur mesikapõld lõhnama. Siis vast on tööd!

Pärastlõunal on ilm päikeseline ja soe. Seda muidugi päikese käes. Kuhu päike peale ai paista, seal hakkas juba kahutama.
Panime Potsule rakmed ümber ja läksime. Küll oli metsas palju huvitavaid lõhnu! Koera meelest muidugi. Teed suurt polnud. Üks segane oli oma jeebiga üritanud metsateel sõita. See oli rohkem selline sõjatantsu moodi karglemine olnud. Paar pilti ka metsateelt.
Tammiku nimepuu tamm.
Heinamaade äärsed kased.

Millal ometi see lumi otsa saab?

Mõista, mõista, mis kuul on see pilt tehtud?
Ehhee! On märts. Ja üsna oma lõpujoonel tegelikult juba.
Pilt on tehtud 24. märtsi varahommikul. Vaade köögiaknast.
Oi, ma ei talu seda "ne mjaso, ne rõba" ilma!
Üks võllanali ka vahepeal, muidu läheb meelest ära: Tallinna joogivee hinda tuleb tõsta, kuna lisandub kütuse aktsiisimaks.

Aga üldiselt on kuulda, et Eestimaad on tabanud uus titebuum. Ja õige ta ongi. Praegusel sandil ajal ongi hea kodus beebi eest hoolitseda ning siis, kui ajad paranevad, taas tööle minna.

Lumine teisipäev

Oh, kes oli see sinisilmne tola, kes pikisilmi kevadet oodates lumevaiba kahanemist mõõtis? Nähh! Jälle sajab!
Aga lindudel on kinnisvaraturg elavnenud. Täna hommikul valminud ja kasvuhoone otsaseina metsviinapuude vahele paigutatud pesakast on arvatavate üürnike poolt juba ülegi vaadatud.
Eile jalutamast tulles haakis üks peni end meie sappa. Ja ära minna ei tahtnudki. Istus trepil ja kui ukse paotasime, kippus tuppagi. Potsu oli päris endast väljas! Sai juba mõnesse peresse helistatudki, et äkki neil mõni peni puudu. Päris mure hakkas juba tekkima - sellist koerakest ju ööseks õue jätta ei saa ning kui ta poleks koduteed ise üles leidnud, oleksime pidanud midagi ise ette võtma. Lõpuks ta ikkagi ära läks.

Hommikul läheb nii vara valgeks, et mitu tundi enne tööle minekut saab juba toas toimetatud. Täna alustasin seeliku tuunimisega. Esialgu küll ainult äärepitsi "põhja" heegeldamisega, aga pea see pärist-pitsi osa heegeldatud ei saa. Kui asi juba ilmet võtab, ilmub ka pilt.

Jalutuskäik loodusesse

Pärastlõunal käisime jalutamas. Kõigepealt vaatasime, et Põrsakivi on lumevalli tagant nähtavale ilmunud, endal kärss kenasti küla poole suunatud. Kruusateel on autode rattarööpais kruus väljas ja sulaveed voolavad vulinal. Kaunikesti sant on mööda sellist teed ukerdada. Järelikult Nõiakaevule täna ei jaluta. Liiga pikk maa selliseks ukerdamiseks.

Võtsime suuna Otiveski poole. Mööda lumest vabaks sulanud asfalti oli kaunis kena kõndida.

Ülejäänud pildid panen looduspiltide blogisse.

Kena värske lumekiht

Eks ta ole, hakkaski teine, too lumi muidugi, kuidagi kahtlaselt õhukeseks kuluma. Täna hommikul kohe kena vaadata - jälle lumivalge vaip maas. See oli nüüd muidugi sarkastiliselt mõeldud...

Aga jah, õhtul sadas esimest päris vihma selle aastanumbri sees. Mulle kohe meeldis see vihm! Tal ju omadus lumekihile halvasti mõjuda. Täna hommikul kell kuus avanes aga selline vaatepilt (muidugi mitte päris selline, päikest siis veel polnud).

Loodetavasti teeb tänane päike seda, mida ühelt märtsilõpu päikeselt oodatakse.

Looduskaamera pilt näitab aga selget märki päris-kevade tulekust - merikotka mamma istub juba pesal!

Kevadet provotseerimas

Tänaseks oli jäänud terrassile see kõige paksem jääkiht. Oli see tekkinud tuulekoja katuse päästeaktsiooni käigus. Katuselt maha potsatanud lumi osutus aga nii tihedaks ja raskeks, et sinna see kuhi jäigi. Kuni muutus jääks.
Täna aga oli aeg küps, et ka sellest jääst lahti saada. Täna piisas kõigest paarist -kolmest toust, kui juba eralduski parajas möödus jääkamakas. Ja nii ikka edasi, kuni terrass puhas. Vot sellised jääkamakad on praegu terrassi ees! Pesin terrassi kenasti puhtaks ning vedisin aiamööbli kasvuhoonest välja. No ma tahan seda asja kaeda, kas tõesti ei õnnestu enne neljanda veerandi algust kordagi terrassil päikese käes mõnuledes kohvi juua! Eelmisel aastal tõin mööbli välja 8. mätsil. Ei ole aastad vennad! No kohe üldse mitte!

Orus käib vana koolimaja pargis puude otsas kõva kisa. Töötab künnivareste korterikomisjon.

Uue koolimaja ees on kole kõrged "lamavad politseinikud" välja sulanud. Varsti hakatakse jälle muruplatsi kaudu neist ringiga mööda sõitma.

Varakevadine hommik

Nügisin natuke lumevallide otsast lund maha.
Üritasin kasvuhoone küljeaknaid hangedest välja kaevata. Lumel on väga kõva koorik peal. Lumelabidaga raiumisest polnud mingit tolku. Ühe akna sain ikkagi lahti ning loopisin kasvuhoonesse lund. Las niisutab mulda!
Kuulsin puukoristajat.
Kuulsin rähni. Kes see täpselt oli, seda pean asjatundjaga täpsustama. Igal juhul laulis ta umbes nii: "kuik-kuik" :)

Nüüd on teksade sääred märjad, sokid märjad, kummikutest kallasin kena hunniku märga lund välja... ehh, see varakevad..

Täiendatud:
Sai natuke kuivatud...

Kange tahtmine on talve jooksul tekkinud-kogunenud ja äi-läind-taris sodi lõkkesse vedida. Aga võta näpust - hapu... Kaevasingi siis raja lõkkeplatsini.
Säänne rada sai...
Tegelikult tahaks sauna juurde ka raja kaevata. Vaja ju proovida, kas suitsusaun on ka tasemel ja ajab ikka korralikult suitsu sisse või ...... teine võimalus, et ei ahi ei võta üldse tuld ninasse. Igal juhul - hull on rahutu.

Ahjaa! Vesi on jões natuke juba tõusnud. Sellest annab tunnistust veekohin, mida nüüd märksa rohkem on kuulda kui varem. Kui viitsimist on, siis äkki homme läheme mingil ajal pealelõunal ja vaatame, kas Nõiakaev juba teab, et kevad käes ja suur lumi hakkab sulama. No kui see Nõiakaev tänavu kevadel ka keema ei hakka, siis ta ei kavatsegi seda enam kunagi teha.

Olid ikka ajad nii umbes 10-15 aastat tagasi, kui meie tee peal ja teisel pool jõge tee peal oli selline autodevoor, et pane või foor üles, et oma tee otsast ka välja pääseda. Antsul oli igaks õhtuks võhm väljas ja keel sõlmes - kõikidele oli ju vaja jutustada sellest 100 l/s veehulgast, mis kaevust välja voolas.

Näis-näis, kuda tänavu asjad kulgema hakkavad.

Veel täiendatud:

Sain lõkkele tule ninasse. Niivõrd, kuivõrd... Läksin uljalt pika sammuga lõkkele lisa tooma. Küüni. Mis ülalpool mainituna on vett täis. Solistasin siis seal vees. Kuivema koha pealt sain suure sületäie prahti. Hakkasin ukse poole liikuma. Läbi vee muidugi. Aga..... mis on praegusel ajal tolle vee all? Ah? Igal juhul ühel hetkel käis üks tubli solakas, vett lendas igasse ilmakaarde, Potsu hüppas ehmatusest kõige nelja jalaga õhku ja pühkis minema nii et saba sirge.... Ja mina? Ei kommenteeri... Suplussoe see vesi nüüd küll ei olnud... Fotoka koukisin igaks juhuks lahti, käekella panin kaminasimsile kuivama...

Niimoodi, kuulsusetult mu stahhaanovlikud jõupingutused vastu taevast (vabandust, vastu vett) lendasid...