pühapäev, 25. juuli 2010
Kuum suvi jätkub
Hommikul alustasin eilsel tööpõllul - maa ootas kaevamist. Nüüd, lõunaks on see etapp ka valmis. Siia istutame pojengid. Ebajasmiin jääb siiski peenra serva. Thelal õnnestus vana põõsa uude elupaika istutamine ja see andis lootust, et ehk teeme sama, aga kui ikka sobivat kohta, "vot just siin peab ta kasvama" ei ole, siis las ta olla edasi seal, kuhu ta kunagi on kasvama pandud. Aga... ebajasmiinist ühele poole tulevad siis pojengid.OK! Teisel pool põõsast terrassi servas on siniladvad. Tundus, et asi pole ikka päris hea - niimoodi kaks peenrajuppi üksteise läheduses. Ühendasin need kaks ala omavahel ning ebajasmiin jäi neid kahte ala omavahel siduma. Mu meelest on tulemus päris hea. Lisaks on selles paigas murutraktoriga palju lihtsam niita.Raske oli see 30-kraadises palavuses müttamine, aga lõpp hea, kõik hea!
Mõtlesin küll, et enam õues ei tegutse, aga lõpuks leidsin end ikkagi musta sõstra põõsast. Üks ämbritäis marju saab homme moosiks keedetud.
Seda päikest oli ikka natuke liiga palju - sain paraja peavalu. Tean jah, et eriti tumedapäised inimesed peaksid päikese käes peakatet kandma, aga noh, siin kehtib see lugu, et: "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi."
laupäev, 24. juuli 2010
Pilves ja jahe laupäev
Juba eile õhtul hakkas jahenema. Täiesti veidrana tundus otsida selga midagi pikkade varrukatega. Esimese ehmatusega tundus, et ei leiagi sellist hilpu. Noh ja niimoodi sai siis kuni pimeduse saabumiseni seda imelikku ilma (pilves ja jahe) vaadatud.
Öösel kostus läbi lahtise akna üks lühiajaline vihmakrabin. Hommikuks kõnniteed jälle kuivad. Aga jahe on! Poole kaheksa ajal kõigest 17 kraadi. Ja lauspilves. Aru ma ei saa, kuidas sellise jaheda ilmaga võiks äike tulla. Ju ta kuskil mujal möllas ja jaheduse saatis siiapoole.
Algas operatsioon "Sirelihekk", mis seisneb elutoa akende all kasvavate ja valgust varjavate sirelite juurimises. Võib-olla on nüüd see just see kaua otsitud koht, kuhu pojengid ümber istutada? Saame näha.
Sirelid olid juba eelnevalt lühemaks lõigatud tõestamaks, kui palju nad tuppa pääsevat valgust kinni pidasid.
Köndid on maha saetud ja lõkkeasemele veetud.Algab kõige rängem osa - juurimine. Poisid arvasid, et tubli näpuotsatäis dünamiiti oleks kindlasti abiks :)
Saime aga hakkama kangi, mingi raudjurakaga, mida jõuõlana kasutati, kirve ning labidaga. Ja jälle tuleb tõdeda, et on ikka jube hea küll, kui majas on kolm meest, kaks nendest veel verinoored ja jõudu täis mis kole. Ma püüdsin ennast ka kasulikuks teha, aga olin tegelikult rohkem jalus :)
Edasine on juba minu etteaste: ala tuleb läbi kaevata, piirid sirgeks lõigata, maa tasandada, kompost peale vedada ning mis kõige olulisem - kastmine peale. Muld on tuhkkuiv.
Nüüd on vähemasti võimalik tellinguid ehitada, kui maja teise poole voodrilaua löömiseks läheb. Ja äkki siiski need õnnetud pojengid tulevad siia?
...
On õhtu ja juba hakkab pimedaks minema, aga kuhu jäi vihm? Temperatuur on kogu päeva püsinud 17 kraadi peal. Pühapäevaks lubas ilmateade jälle kuskil kolmekümne kraadi kanti. Saame näha!
Vennapoeg tuli Tartust ja rääkis, et neil päikesepaisteline ja hirmus palav ning alles Mäo kandis oli taevas pilve läinud ning auto akendest hakkas sisse puhuma kahtlaselt külma õhku. Tuli meile ja imestas, kus põhjanabal me elame. Tarvastus oli samuti selge taevas ning temperatuur 33 kraadi. Aiablogidest oli lugeda, et mitmel pool sadas vihma, olgu siis koos tormiga või ilma, aga vähemasti kastis. Millal vihm meie kanti jõuab?
neljapäev, 22. juuli 2010
Tomat "Vilma"
Kuna esimene ports taimi läks klassi aknalaual untsu, tegime kordusistutuse. Mis halvasti, see uuesti!
Omale jäi kolm taime. Kuna teised tomatitaimed istutasin kasvuhoonesse 24. aprillil, siis panin samal päeval ka need kolm suuremasse kasvukohta. Leidsin kuurirõdul neile sobiva koha - päike paistab sinna pikka aega, on suht soe koht.
Nüüd on nad "suureks" kasvanud. Kuuma suve tõttu on nad küll pidevalt veenäljas (vaatamata iga päev kastmisele) ja lehed on ka päikese käes veidi kõrbenud. Aga tomateid on palju. Enamus nendes puhma sees peidus. Osad hakkavad juba oranžikaks värvuma.
Ma südamest loodan, et ka mu õpilaste kodudes on väikestest taimehakatistest kasvanud lopsakad tomatipuhmad!
neljapäev, 15. juuli 2010
Ei midagi uut siin suvekuumuses
Selles suures suvekuumuses hakkavad vist infrastruktuurid vaikselt üles ütlema. Ülemiste Rimis seiskusid külmutusseadmed, eile Kosel oli Konsum elektrikatkestuse tõttu suletud, seda küll vist korralduslikus korras.
Kodus tubades õhk ei liigu ja õhtuks muutuvad ülemise korruse toad ülikuumaks. Ilmselt päeva jooksul kuumaks köetud katus kütab siis omasoodu ülemise korruse tube. Aknad on küll ristseliti lahti, aga abi ei ole.
Huvitav, missugune Eestimaa kant eile vihmaõnne osaliseks sai? Kuskil silmapiiri lähedal igal juhul pilve näha oli ning mingit vaevukuuuldavat kõuekõminat oli ka kuulda. Aga meie aed kõrbeb. Ja jões langeb veetase iga päevaga lausa silmnähtavalt.
Ei mingeid muutusi kuumalaines...
Hommikul leidsin Imepeenras esimese floksi õitsemas (varane floks, mis ümber kolitud sauna taga pimedasse jäänud peenrast).
Eelmisel kevadel leidsime suure vahtra all pimedasse jäänud aedhortensiatele uue koha kuurirõdu ette. Põõsad on parema elupaiga pakkumise eest nii tänulikud, et kukkusid mühinal kasvama. Nüüdseks on neli suht äbarikku põõsast pea kokku kasvanud. Kell pool kolm oli taevasse kogunenud mitut karva pilvi. Üks ikka vahulisem mütsakas kui teine. Ühest pilvesopist sadas terve minuti miskit vihmalaadset... ja ei rohkem midagi...
Kella nelja paiu saime lõpuks 10-minutilise vihmasabina. Abiks seegi :)
teisipäev, 13. juuli 2010
Õitsejaid juulikuises kuumuses
Ahtalehine tagetes. Temalt on mul seemnete kogumine alati kõige paremini õnnestunud.
Madalakasvuline (30 cm) lillhernes. Olen temaga väga rahul - ei vaja toestamist.
pühapäev, 11. juuli 2010
Harkjalapeenar komplekteeritud
valge - Denise
heleroosa - Fairy
punane - Volare
tumedam roosa - Hildetraum? (nimelipikut ei leidnud)
reede, 9. juuli 2010
Olukorrast marjaaias
Ja kella poole kaheteistkümne ajal õhtul oli juba üsna hämar! Õues tööd teha enam ei näinud. Ja niimoodi see läheb: päev-päevalt ikka pimedamaks ja pimedamaks.
Vaatasin üle marjapõõsaste seisu. Tikreid tänavu veidi nagu on, mõni üksik juba isegi natuke värvunud. Musta sõstart saame seekord vähe - tarjad on väga lühikesed. Marjade noppimiseni kulub vist oma paar nädalat - marjad on alles heledad ja samuti, nagu tikridki - mõni üksik on päris must. Ja marjad on kuivavõitu. Arvatavasti mahla nad vist eriti hästi välja ei anna. Mis aga mahla tegemisse puutub, siis jätkan eelmisel aastal alustatuga - mahl plastpudelitesse ja sügavkülma. Jube hea süsteem!
Õunad. Neid võib suure õunaaia peale leida vaid mõne üksiku ja needki on kõik ussitanud. Mõnel üks, mõnel kaks ussiauku...
Ja üldse on põõsastel lehed imelikud - mingid laigud või plekid on peal. Sellist asja pole ma meie aias varem näinud. Kas siin võib jälle näidata näpuga lumerohke talve peale, mil kõiksugu siplased ja muud pahad mõnusasti talvitusid paksu sooja lumevaiba all. Selle asemel, et talvel hävida.
Ilmselt tuleb ennast sääskedele annetada ning metsa marjule minna. Mustikamoos on ikka väegade hea moos!
teisipäev, 6. juuli 2010
Ringpeenra projekt menetluses
Ilm on täna siiski veidi teisem- justkui mingi pilvevina on taevas. Õhk on mesikalõhnast paks.
Täna saab põnev päev olema! Üle mitme-setme aasta lähme kivihunnikuid revideerima. Tundub, et vähemalt Kivikõrbe ringpeenra projekt saab õige pea teoks. Kivide kohale vedimine on selle peenra valmimise jaoks kõige olulisem punkt.
Kivide otsimisel selgus mitu tõsiasja:
- Esiteks, kartsin, et kivikoristuse käigus on põllult korjatud ainult paekivilahmakauid, kuid õnneks oli hulgas ka üsna palju graniitkive.
- Teiseks, õiges suuruses graniitkivi leidmine ei olegi niisama lihtne. Kivid on natuke liiga väikesed.
- Kolmandaks - suure kivi projekt, mis kuumalaine tõttu soiku on jäänud, sai tänase kivihunnikus tuhlamise ajal uut hoogu juurde. Ma juba tean, kuidas saan peenra serva kindlustamisel ära kasutada ka neid suht väiksemaid graniitkive. Kuskil aiablogis oli pilt, kus peenra serv oli kaldu ning nii on võimalik ka väikesed kivid ära kasutada. Mõtlesin ka välja, kuidas vältida kaldserva kivide vahele pahalaste ilmumist. Selle asja ma veel puhkuse ajal ära teen!
Kui kiviring valmis, katsin peenra põhja ajalehtede kihiga. Järgnebs mullavedu.
Ja valmis ta ongi!!!
Mullavedu oli tegelikult hirmus. Mitmel korral oli selline tunne, et kohe-kohe kaob pilt eest ära. Samas, kes selles süüdi peaks olema? Ikka ise! On ju jõgi harkjala peenrast vaid ehk kümne sammu kaugusel. Kui on palav, siis karsumm vette ja enam pole palav. On suvi..., on väga-väga palav....
esmaspäev, 5. juuli 2010
Teeks tööd, aga see palavus...
Nii saigi Kivikõrbe harkjala ringpeenraga hakatust tehtud. Töö on veel pooleli - keskelt on mättad eraldamata ja see ring pole veel mingi ring, alles ringi hakatus. Ning tõenäoliselt tuleb see ring ka suuremaks teha, et servakivid saaks Kivikõrbele nime andnud kivipinna peale toetada. Sellel kohal on oma lugu, nagu suuremal jaol meie rajatud aia osadel. See kiviväli (Kivikõrb) ei olnud ju teps mitte tasane. Vot ja ühe koha peal keset suurt ala oligi selline kivimuhk - tee mis tahad. Maaparandus oli meie lauda taha lükanud suure kivihunniku (enamus kividest suured kui maja). Sealt sai veeretatud üks kivi sellele üldisest tasapinnast üle turritavale kivimuhule. Nii see kivi seal seisis. Kohe mitu aastat seisis. Ühel päeval tõi mu metsamees koju huvitava kujuga tuulemurru kuusekuivaka. Mis sellega teha? Vaatasime ikka ühe külje pealt ja siis teise külje pealt, tõstsime püsti..... ja oligi selge - see harkjalg saab meie aias püsti seisma. Aga kus? Vaatasime ringi siin ja vaatasime ringi seal- lõpuks leidsime, et see suht väike kivi üksinda keset suurt Kivikõrbe on kuidagi üksildane. Nii saigi selline "kompositsioon" kivi ja puiduga. Ja meile meeldib!
Miks siis nüüd järsku oli vaja see kompositsioon ära lõhkuda? Sellel on mitu põhjust. Esiteks ei saa sealt vahelt muru niita ja nii tuleb käsitsi lõigata. Teiseks oleks vaja keset suurt rohumaad üht värvilaiku. Noh ja mõni arvab, et keegi tahab omale rohitavat maad juurde.
Mutiga kahasse õnnestus nüüd lõpuks kõik Imepeenra sektorid peene ja puhta mullaga katta. Uuest töövõidust hõiskamise peale teatati: "Selge, siis võin muti maha lüüa!" No tere, tore! Kas siis nii julmalt koheldakse vaest looma, kes palehigis ja küüniseid murdes on tööd rüganud? Las loomake ikka elab ja tõngub edasi - see Imepeenar on üks lõputu mullaõgard. Pealegi tahab uus, too harkjala peenar ka mulda.
pühapäev, 4. juuli 2010
Leitsak jätkub
Huvitaval kombel on meie suvedel kaks äärmust: kas kümnekraadine sant suusailm või kuumus, mis laseb olla vaid kaelast saadik vees. Vees on muidugi need, kes vanniveest jahedamat vett kannatavad. Kes ei kannata, need .... oh, eks igaüks teab, kuidas end palavuse eest kaitsta. Sellist tavalist, kõigile inimestele ühtviisi hästi talutavat 20-22 kraadist ilma juhtub suht harva ette. Eks see on näha, kas täna ületab eilsed temperatuurid või jääb temperatuur samale tasemele.
Käisime jõel kanuuga sõitmas. Potsu keeldus vabatahtlikult kanuusse tulemast. küll aga oli ta väga endast ära, et pererahvas läheb kuskile ja teda kaasa ei võeta. Jooksis kaldal kuni piirikraavini, seal istus tötsti maha ning jäi meile järgi vaatama.
Vesi on jões soe. Isegi minu meelest on soe. Eelmisel suvel sellist vett polnud kordagi kogu suve jooksul. Tegin paar pilti ka.
Ussililled:
Konnaosjad:
Lugesin veebi Harju Elust artiklit, kus O.V. räägib negatiivse eelarve koostamise vajadusest.
Ma olen vist tudengipõlves majandusökonoomia loengutes (kui seal üldse paha kapitalismi hädadest räägiti) kõrvaliste asjadega tegelenud, aga mitte ei saa aru, kuidas saab üks eelarve negatiivne (miinustes) olla. Kohe üldse ei saa aru!
Kui suureks kuluartikliks oli talvel lume lükkamine (mida ju tõesti tuli palju teha) ja seda kulu kavatsetakse järgmisel talvel vähendada, siis....... lumerohke talve puhul saab küll jama olema.
Samas mäletan, et kiitsin oma teise valla (kahe "küla" koer, nagu ma olen) lumelükkamise korraldust möödunud talvel ikka korduvalt ja korduvalt. Kui hommikul tööle sõites tuli ühel teataval 13 km lõigul osal teest sõita vaid lootuses, et ehk on keegi enne mind sõitnud ja jäljeraja ette lükanud, siis pärast valla piiri ületamist sai juba lahket laadasõitu tehtud. Ja tihti mõtlesin, et need teed on isegi natuke liiga hästi lahti aetud. Suurepärased sahamehed tegid tööd!
Kas siis tõesti tuleb hakata tuleval talvel sõitmiseks kasutama suurt magistraali. Ehk ikka ei tule liiga lumerohket talve.
Ja see saneerimine. Kui seda tehakse vaid üheks eelarveaastaks, siis mis kasu sellest tõusta saaks? Ebarentaablitele ettevõtmistele kriips peale? Väikesed asutused?....... Millalgi lugesin, kuidas on vähenenud valla tööl käivete inimeste arv, siis ....... mis on kasulikum, kas töötav vallakodanik või töötu vallakodanik? Praeguses kontekstis loodetavasti ei kehti see "parim indiaanlane on surnud indiaanlane".
Aga suvi kestab, olgu see majanduselu positiivne või negatiivne. Isegi kägu kukub veel!
Kell 16. 30 on varjus + 28 kraadi!!! VARJUS! Kui palju siis päikese käes veel on?
neljapäev, 1. juuli 2010
Valgustuskuur õunaaias
Kui ikka kiirabibrigaad täies koosseisus ei saanud hakkama vanaemale kanüüli paigaldamisega, siis sai minul mõõt täis. Kus on saag? Maha pimedus!
Prooviks sai maha võetud üks haru. Vanaema oli oma toa aknal ja kommenteeris, kui palju tuba valgemaks läks. Ei miskit!
Puu on maha võetud.
1. juuli - kuum suvi jätkub
Tänased tegemised:
- Mullu loobusin terrassi ääres kitsukeses peenras suvikute kasvatamisest. Noh, et las niidavad muruks. Tutkit! Keegi ei hakka manööverdama sellise nurga all. Seega: kaevan selle maatüki uuesti üles ja teen seekord ka natuke laiemaks. Seda selleks, et peenral kasvavate lillede ja muruserva vahele jääks ka veidi õhku ja niitmise käigus ei hakitaks ära ka pooli lillelehtedest. Tegelikult on sel kaevamisel ka üks konkreetne põhjus. Nimelt olen sinilatvade kõrguse osas äraootaval seisukohal. No mulle mitte ei meeldiks, kui keset õue pikas peenras kukuksid vohama 1,5m kõrgused lilled. Need, sindrid, varjaksid ju ära vaate jõekaldale! Seega ma ikkagi istutaksin need siniladvad terrassi äärde. Las nad siis seal kasvavad kasvõi kahemeetriseks.
- Kevadel transportisin kasvuhoone tagant taimed küll Naadipeenrasse, küll Imepeenrasse. Nüüd see ala on ..... noh jah, ta ootab oma aega, oma missiooni... Tegemist on üsna varjualaga. Olen aiablogidest lugenud nn varjupeenardest. Hei, aiaspetsid! Mis taimi sobiks kasvatada peenras, millele otsene päike paistab varahommikul ning lühikest aega ka keset päeva?
- Juba mitu päeva on roosad lilled ukse kõrval amplis tundunud imelikena. Pistsin näpu mulda - jeerum! See oli ligemärg! Nojah, mäletan küll, kui seda amplit Hansaplantis ostma hakkasin, et vaatasin ja imestasin, miks korvis selline paks kile on. Kusjuures kiles auke polnud. Instruktsiooni ju ka kaasas polnud, kus kirjas, et tee aga augud ise selle kile sisse. Mõtlesin, et ju on mingi spetskile, kes jõuab kõigi nende tänapäeva ilmaimedega end kursis hoida - hullemaid ja imelikumaidki asju nähtud. Nojah, ega`s muud - kogu kupatus kompostihunnikusse, uus muld korvi ja varuks olnud lobeeliad asemele. Noh ja augud tegin selle kile sisse ikka ka :) Ehk nüüd sai parem.
Väljas on palav. Normaalsed inimesed peesitavad rannas või unelevad võrkkiiges, kuulates mesilaste suminat ja parmude põrinat. Mõni mitte nii väga normaalne kaevab maad...
Vanasti, kiviajal või millaski sinnakanti pandi inimestele hauda kaasa küll ehteid, küll tarbeesemeid. No näiteks võis seal teispoolsuses ka mõõka vaja minna. Mine sa tea. Nojah, aga mulle tundub, et mõnele pandaks kaasa labidas. Sest kus sa hull hukas - kes see siis ilma vajaliku tööriistata kuskile läheb...
- Kasvuhoone taga vana ja mahajäetud peenar korda tehtud. Ühtlasi sai korda ka talvel elektriposti vahetamise käigus tekitatud hmmm.... noh, segadus või nii. Andisn tollele uuele varju- (poolvarju-)peenrale ka uue kuju. Nüüd jääb see ala uusi asukaid ootama. Loodus tühja kohta ei salli - küllap peagi on seal midagi ilusat.
- Istutasin siniladva taimed terrassi äärde hommikul kaevatud peenrasse. Hmm... tassi nagu kass poegi ikka ühest kohast teise ja teisest kolmandasse.
- Valgustuskuur õunaaias. Sellest tuleb eraldi lugu.
kolmapäev, 30. juuni 2010
Kiviprojekt
Kuid.... Juba mõnda aega on väike mõtteidu aeg-ajalt pead hakanud tõstma. See väike mõtteidu on julgust juurde saanud tänu sellele, et olen viimasel ajal väegade rahul meie püsikupeenardega. Kohe väga rahul. Seega..... Võiks nagu laiendada või kuidas?
Ja kuna nõgestesse mattunud vanad paneelid on seoses rosaariumi "eskiisprojekti" avalikustamisega juba nö "mehele pandud", siis tuleks midagi ette võtta ka nende nimetatud kividega.
Sellised nad siis meil on. Seisavad ehitamata jäänud lauda vundamendilohu veeres.
Kuidas nende kivide ümbruse niitmine on kujunenud, seda näitab järgmine pilt. See tumedam rohumaa on muust osast veidi kõrgem (miks, ei mäleta). Ja seda erikujulise rohumaaga seoses hakkas peas ilmet võtma uus projekt.... Et projekti eeltöödega on vaikselt peale hakatud, sellele viitab suurema kivi taga seisev labidas ja mättaid täis laotud käru.
Juunikuu viimane päev kasvuhoones
neljapäev, 24. juuni 2010
Eksperiment ja mis veel tehtud sai
Jõe kaldal ulatub üks suht suur kivi maakera seest välja. Niitmisel tehakse tema ümber ring ning kõrged kõrred turritavad keset muru - ega see ilus ei ole. Lisaks on kivi kaetud mingi mättaga, milles pesitsevad punased sipelgad. Prepareerisin selle kivi mätta seest välja, pesin kivil "silmnäo" puhtaks ja selline ta siis nüüd on. Kasvuhoone on põhjalikult kastetud.
Ja ega muud eriti ei teinudki. Lebotamise päev see jaanipäev.
Mis lill see on?
Taim on väga pisike, väga madal. Tundub, et tema võrsed tahavad laiuda mööda maad, mitte kõrgustesse tõusta. Õied meenutavad õige veidi kannikese õit. Ka värv on selline roosakas. Esimesel pildil on õied küll pigem valged, aga kuna leidsin ta teise puhma lehtede alt hämarusest- ehk sellepärast. Taim on nii pisike, et istutamiseks oleks paras olnud kasutada pintsette.
Jaanipäev
Tegelikult ongi nende kahe lausega ära öeldud, miks ma jaanipäeva ei salli - iga päevaga hakkab päev lühemaks minema. Pisikese kukesammu võrra, kuid siiski. Ja enne, kui me arugi saame, on käes sügis. Seejärel talv... (Juba juuli keskel on vahtravõrades märgata punakasrohelisi laike. Juba nii vara!)
Aga nojah, tegelikult tahtsin rõõmustada tänavusuviste lobeeliate ilu üle. Kevadel panin seemned ilmselt suht õigel ajal idanema. Eriti just amplilobeeliad on päris hästi võrreldavad Hansaplantis müüdavate analoogidega. Ja hind missugune!
Lobeeliataimi sai nii palju, et jätkus ka trepi ette lillekastikestesse.
teisipäev, 22. juuni 2010
Jälle omas elemendis :) ....
Aga vot sel pea alaspidi peenras ukerdamisel on omad tagajärjed, sest kui niisuguses asendis pikemat aega viibida, valgub veri pähe... Mis selle tagajärjel juhtuda võib, see on juba indiviiditi erinev. Minu puhul on see jama, et hullud plaanid hakkavad peas ringi tiirutama. Ja nii jäigi peenra rohimine jälle pooleli. Hoopis Painti programmis oli vaja üks plaan visandada.
Vahepeal üks pilt ka. Istutasin need lilled mullu augustis uuele kohale (Naadipeenrasse). Mulle tundub, et tänavu on õied kuidagi kirkamad, õie südamikus on veidi enam punast tooni. Nojah, see rosaariumi ja puhkekoha plaan.... Selline ta siis tuli. Idee järgi sellele platsile, mis seni kandis nimetust "suur aiamaa". Nüüd tuleb see ala mürgitada kas Roundupi või miski uuema ja tõhusama ollusega ning siis.....
Väga tahaks, et roosipeenrad oleksid veidi kõrgemad - kõrgus võiks olla üles ehitatud maakividest müüritisena (analoog lipuvarda ringpeenraga). Peenarde vahed - jalgrajad oleks muidugi väga efektne, kui sillutatud, aga meie puhul jäävad ilmselt muru alla (muruniidukiga hea neid korras hoida).
Sibulapeenraid rohides vaatasin hostasid. Sai nende küljest tükke haugatud eelmise suve lõpus ja eriti suured tükid sai võetud sel kevadel - ikka on nad tohutult suured. Tuleb mõelda, kus ja kuidas neid kõige parem oleks eksponeerida. Võib-olla kombineeriks roose just rahulik-roheliste hostadega?
Nii! 50 sammu sibulapeenraid on rohitud! Selline märkimisväärne töövõit ning võimalus 10.-s punkt tööde nimekirjast maha tõmmata! Millegipärast meenus tööd lõpetades NL skulptori Muhhina taies "Tööline ja kolhoositar" ning see, kuidas ma lapsena toda pronksi (?) valatud tädi kartsin... Oli teine selline jõuline, lihaseline ning mis peamine - minu arust kole kurja näoga...
Plaanisin vaarikaid rohida, aga ei õnnestunud. Ilm on vilets ja mesilastel tuju paha. Nii saingi kaks nõela ning mulle sellest aitas...
Imepeenra rohimine. Kui oled hoolas aiapidaja (või vähemasti üritad olla), siis polegi see rohimine nii hirmus. Muld on niiske ja pehme - rohimine edeneb päris kenasti. Aga kindel on see, et vesihein ei ole mitte kõigevägevama poolt loodud. Tema on ilmselgelt saatanast - tee mis tahad, lahti temast ei saa.
Krõõdad on ka puhta vakka jäänud. Ilmselt teevad heina. Või saunavihtasid.
Pidi ju suvel iga kuu kuskil aedasid kaemas käidama. Kange tahtmine oleks veidike aiandusspionaažiga tegeleda ja ideesid näpata.
......
Ehh! Ei lähe see asi mitte nii kiiresti, nagu ma sooviksin. Imepeenrast on korras kuus sektorit. Kahele neist vedasin juurde mulda. Selleks kasutasin muti aetud kuhilaid. Hää must, siidine ja juurikavaba muld! Nüüd hakka või paluma, et mutt veel natuke Rootsi Tee ümbruses tõnguks - saaks veel mullale lisa. Vahepeal sadas pea pilvitust taevast ka tiba vihmakest. Vihm ajas sääsed õelaks. Nende lakkamatu pinin ja õelus mu viimaks tuppa ajasidki.
Suvi missugune - terve päev õues jopega. Sama jope seljas, sai talvel lund kühveldatud. Aga ilma olla ei kannatanud. Külm. Ja homme on jaanilaupäev. Ei usugi enam eriti, et sel suvel üldse enam soojaks läheb. Hakka või uskuma skeptikute arvamust, et selle suve kõige soojemad päevad olidki need poolteist nädalat maikuus.
esmaspäev, 21. juuni 2010
Sinilatv
pühapäev, 20. juuni 2010
Pojengidest
1) Kas pojengil on mingeid erisoove mulla happelisuse osas?
2) Mis kuu oleks teise kohta kolimiseks parim?
3) Kas suvisel ajal jäetakse ümberistutuse käigus taimel varred terveks või tuleb mingile kõrgusele tagasi lõigata?
4) Kas vastab tõele, et pärast teise kohta istutamist hakkab pojeng õitsema alles kahe aasta pärast? (Eelmisel korral justkui oli midagi säärast, aga kes see täpselt mäletab.)
5) Enne aiablogidega tutvumist polnud mul lihtõieliste pojengide olemasolust aimugi.
Kas lihtõieline pojeng on sama võimas puhmas, nagu see roosa täidisõieline või on hoopis madal?