teisipäev, 2. oktoober 2018

Vahtral on sügisel sünnipäev.

Kunagi ammu-ammu Pisipedas õpetaja praktikal olles tegin klassijuhataja tunni samanimelise raamatu ning slaidiesitluse kooslusena. Siiamaani on meeles.

Täna sai viimane saak salve. Porgandid rändasid hoiupaika.
Kostus haneparvede kaagatamist, mis alati nukruse hinge toob. Mu lemmikud, sookured, on ammu lahkunud. Kesapõllul olid metskitsed toitumas, kenad helepruunid kasukad päikeselaigus säramas.

Kuigi päike paistab, on ilm siiski jahe. Oktoober ju. Varbad külmetasid, sõrmed kanged ning nina otsas tilk, aga plaani võetud töö sai tehtud.

Tegemist ootavaid tööotsi veel leiaks ja lehtede riisumise ralli on veel ees. Isegi püsikute varsi ei raatsi veel maha lõigata. Sügisvihmades taimed justkui õige kasvuhoo sisse said. Lehed kõik erksad rohelised alles.

Tuhala mõisasüda on sügiseti imeilus. Seal kasvab väga palju vahtraid. õnneks ulatub vahtrate ala ka meie mõisa sisse. Ilus on see kuldne sügis!




 

Kommentaare ei ole: