pühapäev, 3. juuni 2018

Katsetame, õpime vigadest, katsetame uuesti

Rootsi tee servas on pikka aega olnud "ei miski maa". No ei oska temaga miskit peale hakata. Tassisin sinna lohku küll olmejäätmeid, taimede pealseid, küll umbrohtu (mis oli suur viga). Lõpuks katsin jupikese sellest alast musta kilega ja jätsin kaheks aastaks seisma. Samal ajal jätkus ülejäänud lohu täitmine.
Ühel päeval võtsin katte maha. Jäätmetest oli saanud ilus must muld. Kaevasin ala läbi ja olin asjaga suhteliselt rahul - vähe oli juurumbrohtusid, aga neid oli. 
Lõpuks hakkasin Kuurirõdu peenrast hiigelsuuri siberi iiriste puhmaid jagama. Miski muu vahend peale kirve nende juurepuhmast jagu ei saanud.

Aga umbrohud ei maganud. Lõpuks oli ala jälle nagu ei-tea-mis söödimaa.
1. juunil võtsin asja käsile. Puhastasin iiriste vahed umbrohtudest, "unustasin" kastmise tundideks sellele alale. Lõpuks katsin ala vanade ajakirjade ja ajalehtedega. Peale multsiks sai mitu talve lagunenud hobusesõnnik 80% saepuru sisaldusega. Vähemalt on pilt puhas.

Mõned pildid ka. Korrastatud ala lõpetab väga suureks kasvanud kikkapuu.


Juba on esimesed õied avanenud ning õiepungasid on oi kui palju.



Korrastatud ala lõpeb kividega.


Sellele pildile jäi ka jupike "hullumajast", mis jääb oma aega ootama.


1 kommentaar:

Neljandik ütles ...

Hull naine, ma ütlen :D Kuidas sa küll jõuad...