On meil üks vana-vana istutusala, Kuurirõdu peenar. Kuur on ehitatud vana lauda vundamendi peale ja suur osa peenrast on saanud omale naabriks laudataguse, mille kohta käib ütlemine: "Lauda taha, kuul pähe ja nõgestesse... " Vot nõgestega on meil kehvasti, aga selle asemel on naati, palju naati. Ja seesinane naat arvab heaks oma asuala laiendada ka Kuurirõdu peenrasse.
Aastaid tagasi rohisin ma seda ala mitu päeva ja vedasin minema mitu kärutäit umbrohtu (eks taimed olid ka väikesed ja umbrohul laiamiseks rohkesti ruumi). See oli aeg, kus vihkasin seda peenart ja ähvardasin ta "nulliga" maha võtta ning asemele muru külvata....
Aga peenar on alles tänaseni. Nagu ka naadid selles.
Kuidas siis võidelda naadiga? Ühel suvel tegin katse. Ostsin turvast ning katsin pool istutusalast sellega, pool jäi tavaline betoonilaadne savimuld. Katse tulemused ei lasknud end kaua oodata - seal, kus oli turvas, kaksasin naadil turjast kinni ning tõmbasin risoomi välja. Jooksis kui neljakümne numbri niit. Seal, kus turvast polnud, sain kätte vaid laadi maapealse osa.
Savimullal on aga paha komme "nahka pista" nii kompost, turvas kui kasvõi sõnnik. Ta kohe on sellise hea isuga... Nii tegi ta selle turbaga ka. Meil on aga pool koormat hobusesõnnikut, mis küll sisaldab saepuru ja saelaaste kaugelt rohkem kui sõnnikut, aga ikkagi kannatab kasutada. Või siis just tänu sellele. Mis muud kui tassisin seda saepuru-hobukaka segu peenrasse multsiks.
Täna vaatasin, et mitu aastat kestnud naadi kiusamine on andnud tulemusi. Naat on kadunud? Oh ei! Teda on, aga tunduvalt vähem. Tema lehed on märksa väiksemad ning õisikut hakkab moodustama juba väga madala varre otsa (sest mine sa tea, kui pikalt elupäevi antakse). Ühtlasi on taimestu ka juba suur ja peenras on raske leida vaba pinda, kuhu astuda. Võitlus naadiga jätkub...
:)
Kuidas siis võidelda naadiga? Ühel suvel tegin katse. Ostsin turvast ning katsin pool istutusalast sellega, pool jäi tavaline betoonilaadne savimuld. Katse tulemused ei lasknud end kaua oodata - seal, kus oli turvas, kaksasin naadil turjast kinni ning tõmbasin risoomi välja. Jooksis kui neljakümne numbri niit. Seal, kus turvast polnud, sain kätte vaid laadi maapealse osa.
Savimullal on aga paha komme "nahka pista" nii kompost, turvas kui kasvõi sõnnik. Ta kohe on sellise hea isuga... Nii tegi ta selle turbaga ka. Meil on aga pool koormat hobusesõnnikut, mis küll sisaldab saepuru ja saelaaste kaugelt rohkem kui sõnnikut, aga ikkagi kannatab kasutada. Või siis just tänu sellele. Mis muud kui tassisin seda saepuru-hobukaka segu peenrasse multsiks.
Täna vaatasin, et mitu aastat kestnud naadi kiusamine on andnud tulemusi. Naat on kadunud? Oh ei! Teda on, aga tunduvalt vähem. Tema lehed on märksa väiksemad ning õisikut hakkab moodustama juba väga madala varre otsa (sest mine sa tea, kui pikalt elupäevi antakse). Ühtlasi on taimestu ka juba suur ja peenras on raske leida vaba pinda, kuhu astuda. Võitlus naadiga jätkub...
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar