Suurem osa talvest on tõenäoliselt ühele poole saanud ja seda minule sobival moel - suhteliselt sooja ja vähese lumega. Veebruari alguses tegi aga külma ja seda kohe nii mitu päeva, et võttis tugeva jää peale isegi meie jõele.
4. veebruariks oli jõel peegelsile ja ülimalt libe jää, mis lume segava faktorita oli tume, nagu rabaveetoitega jõe vesi ning nii-nii läbipaistev. Alati on Potsu meiega koos jääl jalutamas käinud, aga nii kahtlaselt vee värvi jää peale ta kategooriliselt keeldus astumast. Saatis meid kaldal ja pärast mõningast mõtlemist hüppas üle kraavi isegi naabertalu maale, et vaid mitte oma pererahvast silmist kaotada.
Kopraonud koguvad oma pea kohale musti pilvi, kui nad kohe menüüd vahetama ei hakka ning Heinassoos kaskede asemel paju järama ei hakka.
20.veebruariks on jää sulanud ning ühtlasi on ka veetase märkimisväärselt kerkinud.
Õhus on igal juhul kevadet tunda.Tihased sidistavad juba varahommikuses hämaruses ning ajavad üksteist taga vahtravõrades ja elupuus. Isakassid kräunuvad ümber maja ja vahel lahmivad üksteist käpaga, aga mammaaa Piu on stoiliselt rahulik, sest teda hoiavad vallatutest mõtetest eemal igal reede hommikul manustatavad "anti-beebi-billid".
20. veebruari ilm on kaunikesti nutune. Varahommikul sadas tihedat vihma. Paari tunni pärast olid vihmas juba ka lörtsilärakad. Hetkel sadu ei ole. Ilm mõtleb. Minna külmaks, nagu sünoptiku-tädid lubanud või jääda edasi vesiseks, nagu meile meeldib
.
28 aastat tagasi, kui sõbrapäeval sündis meie vanem poeg, olin haiglas pikalt ja koju sain just päev enne sini-must-valge lipu heiskamist Pika Hermanni torni. Tol varakevadel õitsesid sarapuud kui meelest ära ja talve (loe: lund) oli vaid mardipäeva paiku.
1 kommentaar:
Mulle on ka see talv mokkamööda olnud, ei külmetamist ega vastikut lund.
Postita kommentaar