Läbi aasta on mul erinevad kuupäevad olnud erinevate loodusmärkide tärminiteks. Nii ka 2. veebruar. Sel päeval tähistasime kaasa vanaema sünnipäeva. Täna on Lonni 115. sünniaastapäev. Küllap olid aastate eest talved rohkem pakaselised ja päikesepaistelised, sest Lonni sünnipäev on minu jaoks olnud tärminiks, mil kell 5 õhtul juba valge on. Tänase ilmaga sama küll väita ei saa, juba kella nelja paiku tuli lambivalgus appi võtta. Lonni oli võrokene ning rääkis ainult võro murrakus. Tänu temale on mul passiivne võro keel täiesti olemas - aru saan, aga ei räägi.
Kuukingasid on meil mitut karva, aga üks orhideeline on meil teist-kolmat moodi. Silt lillepotis ütleb, et tegemist on Zygopetalumiga. Õitseb ta alati varakevadel. Tänavu juba veebruari esimesest päevast. Kahjuks pole me üle ühe õisikuvarre temal veel näinud.
Ka punane pegoonia õitseb oma pisikeste kahvatute õitega.
Ja inglitrompet otsustas, et aitab magamisest, tarvis roheline rüü selga tõmmata. Tema kasvatamise kogemus mul täielikult puudub, sain tema alles mullu augustis.
Kammisin hommikul just juukseid, kui Terevisioonis öeldi, et küünlapäeval ei tohi juukseid kammida. Muidu pidavat välja langema. Vot siis! Tea, kas nüüd jään oma kahest karvast kolmes reas sootuks ilma? Villaga ka ei ole soovitav täna tegeleda, kraasimine-ketramine pidavat tragil perenaisel selleks kuupäevaks juba tehtud olema. Õnneks mul seda kiusatust ei ole lambakarja puudumise proosalisel põhjusel.
Küll aga sai küünal süüdatud.
Tänane on juba kolmas talvine kuupäev, mille kohta öeldakse, et on taliharjapäev. Ju see talv ikka üks draakoni moodi koletis on, kelle seljal mitu harja turritamas. Olgu sellega, kuidas on, aga nüüd on need harjad kõik murtud ja liigume mõnusasti kevade poole.
4 kommentaari:
Kui ma väike tüdruk olin, olid mul Lonni kootud (või heegeldatud?) mänguasjad. Kahjuks pole mul õrna aimugi, kuhu need said, kas mängisime need ise "ära" või pärandati mõnele nooremale sugulasele. Aga meelde on nad jäänud. Vanaema juures maal polnud kunagi palju mänguasju, sest aasta ringi seal ju lapsi ei elanud - olid kusagilt reisilt toodud sõjameeste kujulised suveniirkorgitserid, neegrinukk (eriti eksootiline sest kusagil mujal ma polnud varem ühtegi sellist näinud), paar karvast mänguasja ja Lonni kootud lelud. Ometi polnud meil mitte kunagi igav, vastupidi väga põnev oli. Näiteks vanaema maja otsas kasvanud elulõnga äraõitsenud õitest sai ise hirmägedate juustega nukke teha. Oma tüdrukutele tellisin mõni aeg tagasi ühelt käsitöömeistrilt hunniku kootud ja heegeldatud juur- ning puuvilju, nendega on hea söögitegemist või poodi mängida. Igal juhul soojemad ja toredamad kui poeplastmass. Ja nendega seoses tuleb mul ikkagi Lonni ja suved vanaema juures meelde.
Ei tea, kas kõigil on oma Lonni aga meil oli maal mamma juures naabrimemm Lonni, tark ja käbe memm. Kui ma kord oma jäärapäisuses 5 aastaselt kõik roosad ja mitteroosad aluspüksid poevõrku lõin ja kommipaberi eest koju kavatsesin sõita, kohtasin teel Lonnit, kes mu ladusalt koju tagasi saatis väitega, et bussi täna ei lähe. Oleks ta öelnud, et kommipaberi eest ei saa, poleks ma uskunud. No homme mul enam minekuisu ei olnud. :D
Minul pole seda Lonnit olnud, olen linnalaps. aga isa tehtud nukuvoodid, muu mööbek ja - vankrid olid täitsa olemas.
kui nende talvepoolituspäevade järgi vaadata, tuleb suvi sama imelik kui tänavune jaanuar
Palju palju õnne!
Lugesime hiljuti saja aastaste artiklit, aga tundub, et kõik pole kaugeltki arvel. 115 on ikka ülitähtis sündmus! Kuigi ühtelugu kirjutatakse et see või tene on vanim eestlane, siis võiks lehemeestele meelde tuletada, kes ikka kõige vanim on ja pealegi, võroke!!! Veelkord palju õnne Lonnile ja tervist!
Postita kommentaar