kolmapäev, 20. juuli 2016

Puhkus hakkab lõppema, aga töödel ei ole otsa ega äärt

Kaks nädalat on ilmselgelt ülekohtuselt lühike puhkus. Kohe polegi nagu teist. Alles ta algas, aga  ole sa lahke- juba esmaspäeval tuleb tööle minna. Oi, kuidas ei tahaks! Eile arutasime siin, et kuhu see aeg ometi kadunud on. Ei oska öelda, läinud ta on, nagu oleks lehm keelega ära tõmmanud.  Ja oleks siis lulli löödud. Ei ole ju! Ilmselgelt on kätte jõudnud aeg, kus iga tegevus võtab natuke rohkem aega kui 20 aastat tagasi. No võib-olla isegi sutsu rohkem kui lihtsalt natuke.

Oli mul selline püha paber, mida "playlistiks" sai nimetatud. On teine endiselt alles ja sealt on isegi veerandik punktidest jämeda joonega maha tõmmatud. Aga... üks tegevus tekitab kuidagi iseenesest uue ideekese alge (teinekord isegi mitme ideekese alge) ja siis on ju kohe vaja neid asju tegema hakata. Noh, aga "playlisti" ma nende uute tegevuste loeteluga enam ei viitsinud pikendada. 

Kõige olulisem oli vahtraprojekt. Mul pole halli aimugi, millal see asi kord valmis saab, aga niipaljukest on kindel, et hakatus on tehtud ja mingi ettekujutus on nüüd tõesti ka silme ees. Kivid on kõik Imepeenrast toodud (tema on kantud renoveerimise nimistusse). 

Ma juba tean, kuhu peaks sel alal tulema üks kena väike istumiskohake. Sellelt istmelt peaks olema näha nii Varjupeenar, Sundseisupeenar, osa Pikast peenrast, hostade ala ja pojengihekk. Noh ja kui veidi üle õla kiigata, siis on näha ka köögiviljamaa ja marjaaed. Üks ütlemata hää istumise ja jala puhkamise koht!

Kui see laiemaks kiskuv osa ka ilmet hakkab võtma (loodan, et kunagi ikka hakkab), siis on mul hullult palju hostasid vaja. Ka selliseid, mis kannatavad lauspäikest.Samuti on vaja helmikpööriseid. Mida säravamad ja "ebaloogilisemat" värvi lehtedega, seda parem. Sõnajalad toome metsast.




Tuhala-Nabala tee, mis veel 2014-2015  "Eesti teedeatlases" on märgitud kruusateena - ta sai nüüd lõpuks valmis! Isegi pinnatud on! Mõlemal pool teed on muidugi kohustuslikud "kuristik-kraavid", aga kurvilisel teel ei saagi hullult kimada ja loodetavasti keegi end sealt eurokraavi põhjast ei pea leidma. Aga nood eurokraavid on mõneti ka kasulikud. Nende kaevamisel tuleb aeg-ajalt välja kive. Mõni neist on suisa huvitava näoga. 

See kivi meenutab mulle millegipärast ühte ürgset saurust. Sellist masajalgset tötsakat, kellel uhke krae kaela ümber.


See kivi meenutab mulle millegipärast alasit.


Teine projekt on plaanis tiksunud juba mõnda aega. Aga no ei saa ju vedama! Nüüd on proovitöö tehtud ja kui tsemendiga kauplev pood jalgu jääb, siis kavatsen neid potte-vaase veel teha. Mulle nad igal juhul hullult meeldivad. Ja ma ei värvi neid! Las jäävad tsemendihalliks.


See väike vaas on õhemast kangast. Vot see ei lähe kohe mitte!


Kolmas suurprojekt on ka alles alustusjärgus.No ma ei tea, kuhu on inimese mõistus kadunud - milleks neid nii palju vaja on? Aga ma ju tean vastust - aed on meil lihtsalt hullult suur. Vot selle ala taga see roheline on Rootsi tee ja selle taga on Uus park (mets). See on nüüd küll fakt, et Rootsi teest üle aiandamine kohe kindlasti ei lähe. 

Sellelt alalt võtsin katte maha lihtsalt prooviks. Uudishimu ajas muidugi ka takka. Ja aiaekskursandid olid tulemas, see ka sundis ennast liigutama, et oleks näidata ja rääkida. 

Siin näen vaimusilmas siniseid siberi iiriseid kasvamas. (Nende puhmad tuleb jagada, et nad noorema ja värskemana jälle rohkelt õitseda jaksaks.) Värviaktsendiks ka valgeid iiriseid (jäid seekord jagamata). Võib-olla toon Imepeenrast siia ka valge sügisastra puhmad. Seda pean veel mõtlema. Samas lihtsalt ära neid ju ei raatsi visata...

Üldiselt lükkub see istutamine kas puhkuse teise osa lõppu või sootuks septembrisse. No ei raatsi Kuurirõdu peenrasse tallama minna.


Varasema õitsemisega astilbed on juba kaunilt pitsivahus.


Mullu külitud monardad on väga tublid. Erinevalt punasest monardast on roosade puhul tegemist väga kompaktse ja viksilt püstise kasvuga  taimedega.


Jaapani ülased on nüüd vist juba kolm või isegi neli korda uude asukohta kasvama pandud. Kusjuures nad ei taluvat ümberistutamist eriti hästi. Vot selles osas võiksin vastu vaielda. Aga tänavu on nad eriti uhked. Ju nad on aru saanud, et on lõpuks koju jõudnud.


Laupäeval on ees ootamas järjekordne aia-jalutuskäik, pühapäeval tahaks ise Avatud talude päeva raames vähemalt ühte aeda külastada. Ja otsa ta saabki. See puhkus. Nüüd kolm nädalat tööl ja siis uus puhkuse sats. Kui esimene sai sätitud vanaema juubeli ümber, siis teise puhkuseosa tähtsündmuseks on kaasa juubel.

Aiaekskursioonidel on käinud vahvad inimesed. Lihtsad ja rõõmsameelsed. Ja kui palju inspiratsiooni need hetked annavad! Mul on nii palju mõtteid, et ma ei tea, kes need kõik teoks teeb. Aga lisaks kaasa kursuse kokkutulekule järgmise aasta juuli algupoolel tahaks organiseerida veel midagi aiaga seotut. Aga see mõte vajab veel setitamist.

4 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Kui on mõtted, küll need tasapisi ka teaoks saavad. Eks võtab jah kõik rohkem aega kui 20 aastat tagasi aga visadus on jälle suurem kui toona :) Jõudu teaostamiseks

MUHEDIK ütles ...

No küll Sa ikka jõuad, imetlusväärne. Aga puhkus olevat hoopis puhkamiseks, ma küll täpselt ei tea, milliseks :)
Need vaasid väärivad järgitegemist, väga ilusad on.
Sinu tempode juures saavad need peas keerlevad mõtted enne teoks, kui teised ahhetadagi veel ei jõua.

Milda ütles ...

Just, hämmastav jôudlus, täiesti hämmastav! Aga taimedega saame ilmselt kôik aidata!

Kadakas ütles ...

Pole see puhkus kuhugi kadunud, hoopis täitsa asja ette läinud - tubli tulemus ju silmaga näha ja mõõta!