Avatud talude päev

Kui üks oskas omale rehapii kanda astuda ja teine trepil jalga vigastada, siis võiks arvata, et Avatud Talude päeval jääb käimata. Aga sandipolk pani masinale hääled sisse ja hommikused tegutsejad, nagu me oleme, võtsime juba kella üheksa ajal suuna Aaviku lilleaia poole. 

Võrreldes mõne aasta taguse kokkutuleku mälestusega, on Aaviku aed palju laienenud ja lopsakust veelgi juurde kasvatanud. 

On liiliate aeg ja nende sära paistis aia erinevatest nurkadest.

Minu lemmik aiahaldjas.

Oi, kuidas mulle meeldivad avarad rohe-rahulikud vaated!

Erilise auraga koht hääde ideede genereerimiseks. 

Need võrratud liiliad ja päevaliiliad!

Mõne lille vaatamiseks peab pea suisa kuklasse ajama.

Veel kauneid liiliaid.

Võimsad hostad! Lemmikud igas aias ja igal ajal.

Edasi suundusime männimetsa alla käbisid korjama. Kilekotid käbisid täis, hüppasime sisse Keila Bauhofi. Muidugi ei olnud seal midagi sellest nimekirjast, mida meil hädasti vaja oleks olnud.

Teine talu oli Esko talu Saku lähedal. 

 Oh sa heldus, kus oli autosid! Külastusmäng "Unustatud mõisad" võib nii rohkest külastajate hulgast vaid unistada... Selline tunne oli, et oleme Jäneda talupäevadele minemas. Võib-olla mängis rahvarohkuses oma rolli ka soov näha "Õnne 13"-st tuttavat Uue-Variku talu. Ülo igatahes oli saanud vaba päeva või ajas ta kuskil tähtsaid taluasju.

Ilusad taluhooned, maitsekalt tagasihoidlik aiakujundus.

Puu ümber oli huvitav laud veel huvitavamate lauajalgadega.

Palkhooned harmoneerusid massiivsete kivihoonetega.

Palkseina ja põneva kivimüüri koosmõju on imeline.

Lastel oli heinaruloonidel lõbu laialt.

Suurtootmine nõuab suurt hulka põllutehnikat.

Arhailise ja modernse harmoneeruv kooslus. Poolkelpkatused  on ikka eriliselt ilusad.

Vanavara kuuri seinal jutustab lugusid vanadest aegadest.

Midagi sellist oleks meie aeda ka vaja.

Väga kapitaalne kanaaed. Eriti meeldib mulle, et lindude tarbeks on ka  vabaõhuõrred.

Poistel oli tegevust tasakaaluharjutuse alal.

Lihtne ja ilus aiakujundus.

Kuna tervis pikka talutuuri teha ei lubanud, otsustasime piirduda kolme talu külastamisega. Meie kandis oli tee umbes Polli Loomaaia läheduses. Sinna me sisse ei astunud, suundusime hoopis Nõravasse.

Viimane küastatud talu oli Laastu talu. Tuntud ka kui Magusmari. Tegeldakse maasikakasvatuse ja mesindusega. 

Mõnda tööd saab ka pikutades teha. Kuigi, ega see pikutaminegi kuigi kerge pole, kui käed peavad usinasti maasikaid noppima.

Õuele on kaevatud neerukujuline tiik. Maasikapõllu kastmisvesi kohe põllu lähedalt võtta!

Terrassile oli välja pandud mesindusega seotud atribuutika ja üks sektsioon korpustarust koos elanikega.

Peremees on rajanud Eesti suurima eravalduses oleva päikeseenergial baseeruva elektrijaama.

Oleks tahtnud veel mitmeid talusid külastada, aga kodus ootasid vaarikad korjamist ja moosiks muundamist.

Puhkuse esimene osa ongi läbi. Oh, jah....