Järg vanale postitusele ehk ühe vaegtööga sain ühele poole.

Muutsin blogi pealkirja. "Tööd ja tegemised" olid seotud kõigi mu hobidega ja ka ametiga. Nüüd katsuks siin ainult aiaga seotud teemasid kajastada, kuna amet on muutunud ja enam tööd koju kaasa ei too.

Just täna käis neli prouat-aiakülalist (tulid ette teatamata - hää, et vaba päev juhtus olema). Jalutasime aias ja siis üks kena proua ütles, et meie aed on ehtne metsaaed. Ise nagu nii ei arvakski, aga jutul oli jumet ja selline metsane aed meeldib tegelikult ka - no miks siis mitte metsaaia blogi..

Aga tegelikult tahtsin juttu teha vanast ja kogu aeg "kalevi alla" veeretatud ülesandest, mis täna lõpuks tehtud ka sai. Nimelt sai katte alla osa (väike osa) Rootsi Tee äärsest istutusalast, millega olen "maadelda" üritanud juba tükk aega.  Vaadata tasub vana postituse viimaseid pilte. 

Noh, jah - see on ju see ala, mis tõstmist tahtis. Vedasin terve aasta täitematerjaliks küll taimede pealseid, küll orgaanilisi jäätmeid, küll Sundseisu Peenra juurikaid, küll puulehti. Noh ja mingi osa on käesolevaks hetkeks vähe kõrgemasse seisu jõudnud ka. 

See ala jääb nüüd teadmata ajaks "laagerduma"  mõttetööks on ju ka aega vaja. Kattena läks käiku must kile (oma kolmandale ringile), puistevilla pakendid ja raskuseks vana eterniit. 

Ala iseenesest on küllaltki lai ja pikk.  Esimene vaade on aia poolt, teine vaade on Rootsi Tee poolt.

Jalutasime aiakülalistega. Mõtlesime, arutasime ja unistasime. Mõõtsime rajamist ootava istutusala pikkuseks 80 sammu. Mitte meetrit, vaid normaalset naisterahva sammu.  Pildil on see siis maatagune   eemalt paistva kaseni ja natuke lisaks ka. Pildi vasakust servast paistva kikkapuu alune ei lähe arvesse. Seal on paks kiht vahtralehti, millest mõned umbrohud läbi on kasvanud. Kitkun selle osa puhtaks, katan paksu paberikihiga ja loodan, et poodi minnes on sisemine kröösus kogemata kombel maha jäänud ja ma saan rahumeeli veidi jämeda fraktsiooniga männikooremultši osta.

Oh issver-sussver, mida ma sinna siis ikkagist istutan (kunagi)?