Kevadine suurvesi

Töönädal sai läbi ja nii oli aega ka kevadet otsima minna. Ringkäik algas tavapärasest kohast "kodujõe" tammi kohal. Vee kogus ja voolukiirus viitab Nõiakaevu võimalikule keemisele.

 Jõgi on lai ja kole porikarva veega.

 Jõe kaldalt oma tavapärasest kohast leidsin ka esimesed paiselehed. Neid on seal veel väga vähe, aga olemas siiski.

 Potsu väljendas oma joovastust õueseltsilise leidmise üle suure jooksmise ja hüplemisega. No keda selline trall jooma ei ajaks? Potsu veepiiril janu kustutamas.

 Jõgi voolamas tammi poole - ta on tõesti lai!

 Ega`s ainult Sindi kandis kodud üleujutuse meelevalda jäänud - pildil on vesi muti kodutunneli veega täitnud.

 Võtsime suuna Pirita jõe poole. Pildil on ühe kodu õu. Vesi ulatub maja vundamendini. Maja asub Pirita jõe ürgorus.

 See ei ole jõgi. See on võssa kasvanud heinamaa Pirita jõe lammil.

 Vaade sillalt Otiveski tammi suunas. Tamm ise on kuskil vetesügavuses.Jõgi on normaalsest laiusesest kordades laiem.

 Vaade sillalt teisele poole, Vaida-Tallinna suunda.

 Mäletan, et kuskil 20 aasta eest tehti sellelt lammiheinamaalt veel heina.  Nüüd on see heinamaa kõrgesse võssa kasvanud. Pildil see võsa nii hullult kõrgena ei näigi.

 Tagasiteel kodu poole sai pilt tehtud peaaegu teeni kõrgunud veetasemest Pirita jões.

 Kui juba ratastel olime, siis sõitsime ka Nõiakaevu juurest läbi. Millegipärast ei lase peremees autosid parklasse, kuigi see oli päris tahe juba. Autod ummistasid teeääri mõlemal sõidusuunal.

Torm tõusis neljapäeva õhtul. Kui täna koju jõudsin, selgus, et elektrit pole. Pole teist juba hommikust saadik. Lubatud voolu taastumise tärmin ületati tubli nelja tunniga. Lõpuks saime tavapärase elurütmi tagasi - kole, kuidas tänapäeva inimene sõltub elektrist.
Loodetavasti on nädalavahetusel ilusad ilmad ja saan lõpuks reha kätte võtta ja õue kasima hakata.