Oh sa sinine sitikas, küll ikka sajab! Harva seda küll juhtub, aga no tänase prognoosiga pani ilmajaam küll kümnesse.
Õues suurt midagi teha ei saa, kui just kuuris puude ladumine õuetööde kirja ei lähe.
Käisime linnas, käisime Kiilis, ühesõnaga - põletasime kütust. See on aga ilmselge igavuse tundemärk. Aga me veel hakkame tööle! Esmaspäevast algab peremehel ka puhkus. Napp kaks nädalat, aga õnn, et suisel ajal niigi natukest antakse.
Eilne päev oli aga see-eest väga töine. Jäin endaga suisa rahule! Kuigi peremees oli tööl ja kamraadi seetõttu polnud, seadsin endale tärmini - jaaniks peavad tehtud olema need ja need ja....need tööd ka. Ja nii ma siis müttasin.
Kivikõrbe roosipeenras kolletunud piimalille lehed kitkutud, muld kobestatud, roosid kastetud. (See oli juba ilmselge enne, et läheb sajule).
Pumbamaja kiviktaimla üle vaadatud ja üksikud umbrohulibled välja kaksatud.
Pikk peenar rohitud-kobestatud-korrastatud.
Kuurirõdu püsikupeenar rohitud.(Võttis ilmatu aja - et susi teda sööks!)
Ja kõikse suurem töö: väikese kartulimaa kõplamine. See on see ala, mis mullu oli täiesti harimata ja seal ilutsesid piimohakad, muidu ohakad ja maltsad. Tänavu, kuna kasvumaja kokku kukkus, tuli selle õudukaga midagi ette võtta - see ala ju nüüd silma all...
Panimegi siis kartuli maha, et maa siis pehmem ja kõblas hakkab peale.
Noh, eks ma olin nii umbes-täpselt pool sellest põllust juba varem ära kõblanud, aga see teine poole osutus kuidagi väga suureks pooleks ja nii ta jäi... Eile siis seadsin end fakti ette, et enne ma tuppa ei lähe, kui põld korras. (Lootsin kella üheksasteks uudisteks valmis saada, aga kus sa...). Noh ja siis läksin nii hoogu, et kõplasin selle esimese, varem kõblatud osa ka veel üle - noh nii profülaktika mõttes või siis ohakatele hoiatuse mõttes - vahet pole. Töö sai valmis, aga kael oli nii kange, et pea otseks käänamine oli omaette ettevõtmine - nuta või naera...
Kuskilt aiablogist või FB-st vaatasin pilti ja lugesin, et taim pildil on varjukivirik ja et tema pidi olema säänne taimeke, kes eriti rikkalikult õitseb just varjulisemas peenras.
Noh, mul see taimeke aastaid olnud lipumasti ringpeenras. See meil aga üleüldse kõikse päikeselisem paik kogu majaümbruses. Kivirik on seal juba aastaid kasvanud, tahaks teist nüüd veidi noorendada. Millisele istutusalale ta aga maha kükitada, nüüd ei teagi - kas varjulisemasse paika või päikeselisemasse paika. Pilt sellest kivirikust on siin. Mu meelest õitseb ta küll rikkalikult.
Õues suurt midagi teha ei saa, kui just kuuris puude ladumine õuetööde kirja ei lähe.
Käisime linnas, käisime Kiilis, ühesõnaga - põletasime kütust. See on aga ilmselge igavuse tundemärk. Aga me veel hakkame tööle! Esmaspäevast algab peremehel ka puhkus. Napp kaks nädalat, aga õnn, et suisel ajal niigi natukest antakse.
Eilne päev oli aga see-eest väga töine. Jäin endaga suisa rahule! Kuigi peremees oli tööl ja kamraadi seetõttu polnud, seadsin endale tärmini - jaaniks peavad tehtud olema need ja need ja....need tööd ka. Ja nii ma siis müttasin.
Kivikõrbe roosipeenras kolletunud piimalille lehed kitkutud, muld kobestatud, roosid kastetud. (See oli juba ilmselge enne, et läheb sajule).
Pumbamaja kiviktaimla üle vaadatud ja üksikud umbrohulibled välja kaksatud.
Pikk peenar rohitud-kobestatud-korrastatud.
Kuurirõdu püsikupeenar rohitud.(Võttis ilmatu aja - et susi teda sööks!)
Ja kõikse suurem töö: väikese kartulimaa kõplamine. See on see ala, mis mullu oli täiesti harimata ja seal ilutsesid piimohakad, muidu ohakad ja maltsad. Tänavu, kuna kasvumaja kokku kukkus, tuli selle õudukaga midagi ette võtta - see ala ju nüüd silma all...
Panimegi siis kartuli maha, et maa siis pehmem ja kõblas hakkab peale.
Noh, eks ma olin nii umbes-täpselt pool sellest põllust juba varem ära kõblanud, aga see teine poole osutus kuidagi väga suureks pooleks ja nii ta jäi... Eile siis seadsin end fakti ette, et enne ma tuppa ei lähe, kui põld korras. (Lootsin kella üheksasteks uudisteks valmis saada, aga kus sa...). Noh ja siis läksin nii hoogu, et kõplasin selle esimese, varem kõblatud osa ka veel üle - noh nii profülaktika mõttes või siis ohakatele hoiatuse mõttes - vahet pole. Töö sai valmis, aga kael oli nii kange, et pea otseks käänamine oli omaette ettevõtmine - nuta või naera...
Kuskilt aiablogist või FB-st vaatasin pilti ja lugesin, et taim pildil on varjukivirik ja et tema pidi olema säänne taimeke, kes eriti rikkalikult õitseb just varjulisemas peenras.
Noh, mul see taimeke aastaid olnud lipumasti ringpeenras. See meil aga üleüldse kõikse päikeselisem paik kogu majaümbruses. Kivirik on seal juba aastaid kasvanud, tahaks teist nüüd veidi noorendada. Millisele istutusalale ta aga maha kükitada, nüüd ei teagi - kas varjulisemasse paika või päikeselisemasse paika. Pilt sellest kivirikust on siin. Mu meelest õitseb ta küll rikkalikult.
Poiss uuris internetist jaanipäeva kohta, et seda siis ühele oma väljamaisele sõbrale selgitada. Nii selguski, et üks jaanitule tegemise põhjuseid on vaimude peletamine (nende kurjemate ja õelamate isendite). Ei ole siin nüüd miskit - sadagu aga edasi, varsti läheme vaime peletama ja ühtlasi liha küpsetama (Two in one, nagu öeldakse.)
Hääd jaani kõigile!
Pärast jaani tuleb tõeline suvi!
1 kommentaar:
Head jaani. See varju-või linnakivirik on üks tänuväärsemaid taimi, mis üldse olemas on. Kasvab ja õitseb kaunilt nii valguses kui varjus, ei laiuta, ei lamandu, kerge paljundada. Kui ta tundub liiga tihedas puntras juba olevat, kisu kõik välja ning istuta osa tagasi. Kunagi Sa selle ju istutasid, tead küll, et võib jagada üsna väikesteks tükikesteks, kasvõi ainult üks rosetikene. Ülejäänud materjali võid kasutada pinnakattena vahelduseks varjulisemas piirkonnas.
Postita kommentaar