kolmapäev, 24. november 2010

Hakkab peale!

Eile pärastlõunal hakkas tuul väge koguma ning õhtuks oli ta end nii pahuraks keeranud, et maja ümber möllas ehtne purgaa.
Süda valutas ja ega mure tööle pääsemise pärast ei lasknud ka magada. Kõigele lisaks võttis tuul ka elektri. Mis kasu sellest nelja kaabli ühe jurakaga asendamisest siis oli, kui ikka iga väiksemgi tuul elektri ära võtab? Ilmselt ei ole metsaomanikud eriti agarad oma metsa kuivakaid maha võtma.

Meie küla ei peeta selle vääriliseks, et hommikul vallabuss sealt läbi sõidaks. Nii tulebki kolm kilomeetrit vantsida, et bussi peale saada. Buss väljub 7.16. Arvestades ekstreemseid ilmaolusid, hakkasin juba kell kuus sumpama. Ja just sumpama, sest tuuled põhja-kirde kaarest toovad suurtelt ja lagedatelt põldudelt lume just meie poole. Vaevaline oli see teekond.... ikka samm pea põlvini lumme, siis teine jalg lumest välja sikutada ning uus samm teha. Kohale jõudsin, aga jube pikk oli see Kolgata tee....

Buss oli iga peatuse järel hädas, et minema saada. Ikka paar korda tagurdamist ja edasi rammimist, siis sai minema.

Kosel vaatasin seda tsirkust ka tükk aega - tee on minimaalse laiusega lahti aetud. Vallamaja ees oli plats puhas, samas aga panga ja juuksuri ukseesisest polnud keegi hoolinud. Ja lume sulamise peale pole vist ka mõtet loota, ilm pidi sootuks külmaks kätte minema.

Eelmine talv tekitas raskekujulise lume- ja talveallergia ning paistab, et tänavu ei saa see viis kuud teps mitte kergem olema....

Õnneks algab tänane tööpäev alles kolmanda tunniga. Selleks ajaks on "matkaväsimus" juba kadunud.

3 kommentaari:

lepatriinu ütles ...

Sama tunne... Eelmise talve lumeallergia pole üle läinud, hommikul vahtisin vihkava pilguga seda WFS, et hakkab jälle pihta... Hea, et uksest välja sai, lumelabidas ju alles kuuris, aga maja ette oli korraliku kihi sadanud ja tuisanud.

Eve Piibeleht ütles ...

Sama siin, selg hakkas valutama juba selle valge jälkuse nägemisest. Sina oled ikka vapper, kolm kilomeetrit. Mina oleks vist minemata jätnud.

Mariihen ütles ...

Minemata ei saa jätta. Nagu öeldakse: nutad, aga lähed. Lastel on koolitunnid ette nähtud ja need nad kätte peavad saama.Oleks enda teha, ma ei läheks kogu talve kodust välja. Aknast võin seda lumemöllu vaadata, aga reaalsuses selle jälkusega vastamisi seista eiiiiiiiii tahaaaaa!!!!