teisipäev, 24. august 2010

Ja läbi ta saabki...

... see imekaunis suvi 2010.

Öeldakse küll, et vanasti olnud rohi rohelisem, taevas sinisem, inimesed töökamad ja mida kõike veel. No ma arvan, et oli nende muude asjadega, kuidas oli, aga nii ilusat suve ei olnud isegi mitte sel õndsal vanal ajal.

Mingil seletamatul moel juhtus nii, et suvepuhkus sattus just sel suvel niisugune hästi pikk olema. Rohkem sellist puhkust ei tule kunagi. Ja just samale ajale juhtus selline soe ja päikeserohke suvi.
Minusugusele külmavaresele olid need kolmekümne külje alla ulatuvad temperatuurid väga meelt mööda. Vaid siis, kui kraadiklaas kippus 35 kraadi näitama, läks vist sutsu liiale küll. Noh ja aiapidaja unelmate suvi, kus paaril ööl nädalas sajab ning päeval särab päike - seda oleks vist natuke ulmeline loota ja oodata. Ilmataat pole ka kõikvõimas.

Olgu selle kauni suve sepitsemise taga globaalne soojenemine, saabuv uus jääaeg, vanajumal, ilmataat või rahvusvaheline imperialism, igal juhul olen ma talle tänulik. Möödunud suvekuid meenutades on ehk natukenegi kergem üle elada kuut pimedat, külma ning kõledat kuud, mis paljude meelest meie laiuskraadile just selle erilise võlu annavad. No ei oska mina näha pimeduses ja külmas midagi võluvat! Isegi täna oli toas jahe ning ma-ei-tea-miks, aga justkui kiusteks ma kaminasse tuld üles ei saanudki.

Lisaks imelisele suveilmale oli suvi ka üsna tegus. Kohaliku tähtsusega majanduskriis maja teisele poolele uut voodrit panna ei lasknud (oli viga sellele tobedale avaldusele alla kirjutada), aga kui ei saa üht, tuleb teha teist. Nii ongi meil nüüd uus ringpeenar, millel kasvavad neli pinnakatteroosi. (Ma juba praegu närveerin, kas oskan ja suudan nad ka üle talve pidada). Täiesti võimatuna tundunud plaan rajada kiviktaimla istutusala peaaegu absurdsesse kohta, sai reaalsuseks. Aastaid seisnud ning võsastunud kivikangur on jälle välja prepareeritud. Imepeenra sain kontrolli alla. Teise ukse all saab terrass ka hiljemalt septembrikuus valmis. No mida sa hing veel tahta võid ühelt suvelt! Labidaga vehkida ma oskan, aga vot saagijat, hööveldajat, lihvijat ja mis kõige hullem - projekteerijat minust küll ei ole. Ja mitte igaühel pole mitme kuu pikkust puhkust, et iga jumala päev koduseid asju toimetada. Isegi hästi oleme toime tulnud!

Oli tõeliselt tore ja unustamatu suvi!
Kui nüüd tööasjad ka kenasti "jooksma" saaks, võiks eluga edasi minna. Mis võiks, tulebki minna! Ja juba neljapäeval.
Homme siis viimane puhkusepäev. Kurb, aga tõsi.

1 kommentaar:

Eve Piibeleht ütles ...

Mina olen ka selle imelise suvega väga rahul, pealaest jalatallani.