Mul on tõsiselt hea meel, et tikkimise vaim minus jälle üles on ärganud. Magas teine ikka väga tükk aega. Võib-olla oli isegi koomas?
Ma võin tikkida täiesti erinevaid mustreid, kuid "käekiri" on ikka ühesugune. Ilmselt ongi see inimeseti erinev. Mõtlesin selle üle juba muhupättide kursusel. Seal oli kahel kõige kiiremal tikandid valmis. Ja nii erinevad. Mitte mustri poolest. Ikka selle "käekirja"poolest.
Olen sel sügis-talvel juba üsna palju tikkinud. Mitte kõikide tööde pildid pole siin blogis üleval. Puuduvad need, mis olid konkreetsete inimeste poolt tellitud. Tehtud on kaks käsitöötarvete kotikest ja üks seinapilt. Raam oli, riie oli, aga mustrit ei olnud. Küsisin siis, et milline see võiks olla. .... Vastus: ilus (?!?!). Noh, tegin siis ühe pildi karikakarde, rukkilillede ning viljapeadega. Domineerisid karikakrad. Pilt jäi hele ja nagu tellija ütles: helge.
Jama läheb lahti siis, kui küsitakse: "Kui palju ma võlgnen?". Seda küsimust ma kardan alati. Ma ei oska oma lemmiktegevust rahasse ümber arvestada. Nii ongi kaup jäänud naturaalmajanduse peale: mina sulle seda, sina mulle teist. Kõik rahul.
Nõelapatjade tikkimisega alustasin seetõttu, et ühel päeval leidsin oma postkastist muhutikandi saadetud mustri. Oli teine pigem küll selline pusle moodi asi. Panin pusle kokku, postkasti kinni ja joonistasin oma mustri. See on näha allpool teise pildi peal - too maasikatega nõelakapadi. Süües kasvab isu. Tikkides kasvab tikkimise isu. Muudkui teeks ja teeks ja teeks.
Kolm viimast nõelapatja on sellised, nagu allpool näha. Pilte tuleb teha ikka päevavalguses. Jäävad selgemad. Kuigi värvid on ikkagi veidi moonutatud. Nõelapatjade taustaks on kõige tavalisem koopiapaberi leht. Pildil on teine aga selline sinakas...
Ja selle nädalavahetuse viimane nõelapadi. Pildistatud juba kunstliku valguse all.
Ma võin tikkida täiesti erinevaid mustreid, kuid "käekiri" on ikka ühesugune. Ilmselt ongi see inimeseti erinev. Mõtlesin selle üle juba muhupättide kursusel. Seal oli kahel kõige kiiremal tikandid valmis. Ja nii erinevad. Mitte mustri poolest. Ikka selle "käekirja"poolest.
Olen sel sügis-talvel juba üsna palju tikkinud. Mitte kõikide tööde pildid pole siin blogis üleval. Puuduvad need, mis olid konkreetsete inimeste poolt tellitud. Tehtud on kaks käsitöötarvete kotikest ja üks seinapilt. Raam oli, riie oli, aga mustrit ei olnud. Küsisin siis, et milline see võiks olla. .... Vastus: ilus (?!?!). Noh, tegin siis ühe pildi karikakarde, rukkilillede ning viljapeadega. Domineerisid karikakrad. Pilt jäi hele ja nagu tellija ütles: helge.
Jama läheb lahti siis, kui küsitakse: "Kui palju ma võlgnen?". Seda küsimust ma kardan alati. Ma ei oska oma lemmiktegevust rahasse ümber arvestada. Nii ongi kaup jäänud naturaalmajanduse peale: mina sulle seda, sina mulle teist. Kõik rahul.
Nõelapatjade tikkimisega alustasin seetõttu, et ühel päeval leidsin oma postkastist muhutikandi saadetud mustri. Oli teine pigem küll selline pusle moodi asi. Panin pusle kokku, postkasti kinni ja joonistasin oma mustri. See on näha allpool teise pildi peal - too maasikatega nõelakapadi. Süües kasvab isu. Tikkides kasvab tikkimise isu. Muudkui teeks ja teeks ja teeks.
Kolm viimast nõelapatja on sellised, nagu allpool näha. Pilte tuleb teha ikka päevavalguses. Jäävad selgemad. Kuigi värvid on ikkagi veidi moonutatud. Nõelapatjade taustaks on kõige tavalisem koopiapaberi leht. Pildil on teine aga selline sinakas...
Ja selle nädalavahetuse viimane nõelapadi. Pildistatud juba kunstliku valguse all. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar