reede, 20. november 2009

Tuli - soojus ja valgus

Oleme oma loomult tulekummardajad.
Volbrituli, jaanituli, iga matka juurde kuuluv lõkketuli. Tuli midagi sümboliseerimas, tuli midagi meenutamas, tuli kuivatamas ja sooja andmas. Tuli lihtsalt selleks, et sellesse vaadata ning mõtiskleda. Oluliste või natuke vähem oluliste asjade üle.

Praegusel sünkpimedal ajal on tuli meie päevade alatine saatja
praksudes pliidi- või ahjusuus.... või kaminas....
... võbeledes küünlaleegina lauanurgal või aknalaual.
Valgustamas meile teed läbi veidi hirmutava pimeduse. Valgustamas teed vaatamaks sügavale oma südamepõhja. Soojendamas külmunud näppe, varbaid. Soojendamas sügisnukrusest haiget hinge...

2 kommentaari:

Hongmees ütles ...

Või siis teise nurga alt ...

Sõites talvistel pimedusetundidel mööda Eestimaa teid on meie lahutamatuks saatjaks autotuled. Tee kõrval saadavad meid tulukesed seal üksikult paiknevatest majadest. Polegi nii lihtne ette kujutada, et 100 aastat tagasi käidi mööda neidsamu teid ilma mingi valgusallikata, polnud ka julgustavaid tulesid mööduvate majade akendest. Mõelge sellele ja tehke järele! :)

Mariihen ütles ...

Pimeduses vilksatavad kodude tuled mõjuvad teel olles tõesti julgustavalt - me pole selles pimeduses üksi. Sama ei saa aga öelda vastusõitvate autode tulede kohta. Need on parajad põrgulaternad - vasakul pimestavalt hele, paremal kottpimedus kõigi oma ootamatustega.