kolmapäev, 4. november 2009

Röövel Potsu

Mind rööviti!

Kõigepealt algusest: Mul on kooliallergia. Ilmselt. Kuda muidu seletada asjaolu, et niipea, kui töö peale hakkab, nii kohe hakkan jälle köhima. Nii eilegi. Keegi muudkui siples kurgus ja ajas köhima. Kohe nii, et silmad märjad. Lapsed kommenteerisid: "Pane omale jope selga, kui teise majja lähed!". Häh! Justkui nad ise viitsiks panna!

Nojah ja ega siis ükski asi ei edenenud ka.
Tööl sai kuidagimoodi ära piineldud, siis asjaajamine Ardus, siis koju. Kõigepealt vihastasin kaasliiklejate - autojuhtide peale, kes Tartu maanteel lõigul Ardu - Kolu minust pidevalt mööda sõitsid ja mõni eriti ülbik vaatas kohe huviga, et kes see loll siin tee peal venib. Ma venisin täpselt 90-ga! Ma küll ei tea, kas kiirust fikseerivad kaamerad on juba töös, aga nii igaks juhuks - mu palk ei pea vastu nende karmide trahvide maksmisele.

Kui ikka miski ei edene, siis polegi teha muud, kui lihtsalt vedeleda. Kutsikal oli lõbu laialt - ometi keegi tema meelevallas - saab sikutada ja närida palju aga hing ihkab. Ja see kutsikas on röövel - näkitses mu kõrvarõnga kallal ja ühel hetkel hakkas tal kiire... See äratas kahtlust. Kontrollisin - kõrvarõngast oli alles ainult vastus! Jeerum, kas ta neelas selle nüüd alla? Poiss naeris ennast pea hingetuks ja kirjeldas väga värvikalt, kus ja kuidas ma oma kõrvarõnga nüüd kätte võin saada ....

Ma igaks juhuks roomasin siis toas mööda vaipa lootuses, et kõrvarõngas oli ikkagi liiga kõva asi alla neelamiseks. Potsu ei jõudnud ära kilgata - mõtle vaid, perenaine mängib temaga lausa põrandal käpuli maas!
Aga kätte sain! Ei olnud ikkagi söödav kraam. Jumal tänatud!
Poiss oli etenduse nii proosalise lõpu üle väga nördinud. Ta oli juba ette nautinud eesseisvat etendust " Jäljekütt kõrvarõnga jahil". Nüüd selline pettumus!

Vot selline lugu.

Kommentaare ei ole: