reede, 25. september 2009

Lõpuks ometi...

...hakkab nädalalõpp silme ees terendama. Kuigi jah - mis nädalalõpp see on, kui laupäevane päev kulub ikkagi kooli ürituse peale. Oleks siis vähemasti ilma!

Eile hilisõhtul sadas väga suure pladinaga. Kuulsin kolmel korral ka mingit kummalist kõminat. Akna peal kõõludes ei kostunud enam midagi. Nii kui akna kinni panin ja oma toimetuste juurde asusin, kostus uus kõmin. No seda olen näinud, et välgud sähvivad, kuid ei mürista. Nüüd siis müristamine välguta.
Hommikul kostus küüni tagant jõe kohin üsna valjusti. Seda vihmakest pidi ikka õige kõvasti kupatama!

Nädalavahetus saab olema väga töine ja huvitav!
Mul tuleb natuke lisatööd teha, kuna üks minu klassi laps murdis käeluu. vasakukäeline laps ja pidi see õnnetus siis just vasaku käega juhtuma! Ta on väga tubli laps ja oma ääretu kohusetundlikkusega püüdis eile kõik ülesanded kaasa teha ja kirjutas parema käega. Oli veel õnnetu, et käekiri nii kole. Teen tema jaoks mõned ülesanded arvutisse. Arvutihiirt hoiab ta ikka parema käega.

Aga mul on lõpuks ometi hääl tagasi! Poolteist nädalat oli seda jama.

2 kommentaari:

Köögikata ütles ...

Tore, et hääl tagasi on. Ja jõudu nädalavahetuseks, tõotab tõesti hirmtihe tulla!

Monika ütles ...

Hei, Alansil lõi eile välku ka, aga ca pool 9 paiku. Müristamist kuulsin tunnike hiljem :)